Читать книгу Vana naise lugu - Hallie Ephron - Страница 7

Empire State Buildingu kaubalift laskus aeglaselt ja põntsatas peatudes kergelt. Hooldustööline avas võreukse ning Evie Ferrante, tema kolleeg Nick Barlow ja neljaliikmeline kolijate meeskond, kelle nad olid kaasa võtnud, väljusid liftist – nagu mõnest tillukesest tsirkuseautost välja valguvad klounid, mõtles Evie – koos tööriistu ja pakkimistarvikuid täis laotud ratastel platvormiga.

Üks hoone turvatöötajatest oli nad alla saatnud, arvatavasti veendumaks, et nad võtavad kaasa ainult vana lennukimootori, mille eemaldamiseks Viie Linnaosa Ajalooselts oli loa saanud.

Siin, kolm korrust allpool maapinda asuvas hiiglaslikus keldris olid laed madalad ja valgust kasinalt. Siin polnud näha mingeid hoone art deco stiilis arhitektuurielemente, ainult konstruktsiooni luustik. Evie pidi ette vaatama, et ta ei komistaks põrandasse kinnitatud söevaguni rööbastel ega lööks pead ära vastu lae all siuglevaid kollaseid torusid. Üks hõbedollari mõõtu prussakas sibas ta jalgadest mööda varjudesse.

Nad järgnesid turvatöötajale hoone südamesse, möödusid massiivsetest paljast betoonist tugisammastest, millel oli näha jutte seal, kus niiskus oli lubjasetteks kõvastunud. Kui Evie oleks silmad sulgenud, oleks jahe niiskus ja siinne lõhn teda veennud, et ta kõnnib läbi iidsete katakombide.

Evie süda hakkas kiiremini lööma. Seal, põrandal mõningate pappkastide keskel lebas lömmis Wright Whirlwindi mootor või õigemini see, mis oli ühest B-25 pommitajast alles jäänud, kui lennuk 1945. aastal ühel udusel laupäeva hommikul teelt eksis ja hoone põhjakülge rammis. Tiivad ja propeller olid kokkupõrkel küljest kukkunud. Lennukist endast sai tulekera, mis ammutas jõudu omaenda kütusest ning pühkis minema neljal korrusel paiknenud kontorid.

Evie kükitas mootori kõrvale, nautis hetke. Peatselt toob ta avalikkuse ette eseme, mida kellelgi polnud tulnud pähe otsida. Ta ei teinud ajalugu – see polnud tema töö –, aga peatselt säilitab ta olulise tüki sellest.

„Assa nuga,” ütles Evie kunagine mentor Nick. „See see ongi, eks ole?” Tema näoilme rääkis varjamatust rõõmust. „Saidki hakkama. Palju õnne!”

„Aitäh.” Nick oli olnud tema vastu nii uskumatult lahke. Ta oli jäänud stoiliseks, kui mitte toetavaks, kui Evie tema asemel vanemkuraatoriks edutati, sest naise akadeemiline kraad tegi Nicki aastatepikkusele kogemusele ära. „Seda sinu suust kuulda tähendab mulle väga palju.”

Mootor oli ümar, umbes paarsada kilogrammi metalli, poolteisemeetrise läbimõõduga ja üleni tolmukorra all. Oma keskse võlli ja välja paistvate roostes silindritega meenutas asjandus miniatuurset tähtedevahelise sõja läbi teinud kosmosejaama. Hoonega kokku põrgates oli mootor otseteed kapoti alt välja rebitud ning see paiskus osalt läbi seitsmekümne neljanda korruse, enne kui liftišahti põhja maandus. Imekombel oli mootor terveks jäänud ja seisis vaevu kuue meetri kaugusel kohast, kust töölised olid selle mitu päeva pärast õnnetust šahtipõhjast välja vinnanud.

Eviet üllatas, et nii vähesed sellest tähelepanuväärsest kokkupõrkest teadsid. Võib-olla oli asi selles, et mõni päev hiljem viskasid Ühendriigid Hiroshimas alla aatompommi.

„See on nii lahe,” nentis Nick. Ta kükitas Evie kõrvale. „Nad lasevad meil selle niisama lihtsalt ära viia?”

Evie lehvitas üleandmislepingut, mille saamise nimel ta oli nii kõvasti pingutanud. Mootori leidmine oli tasu järjekindluse eest. Ta oli otsinud esemeid, mida tutvustada eelseisval näitusel „Mällu kõrvetatud”, tema esimesel üksi kureeritaval näitusel, ja ta oli jäänud pead murdma, mis saab tulekahju läbi teinud lennukimootoritest. Oma ülikooliaegselt sõbrannalt ja nüüdselt Empire State Buildingu suhtekorraldusjuhilt oli Evie kuulnud, et lisaks sellele, et üks selline mootor on veel alles, polnud mootorit seni ka paigast liigutatud. Hoone omanikelt nõusoleku väljameelitamine, et need lubaksid ajalooseltsil mootori näitusele panna, nõudis kuudepikkust diplomaatiat. Kasuks tuli tõik, et üks ajalooseltsi juhatuse liige oli hoonet haldava kinnisvaraettevõtte seeniorpartneri abikaasa.

Sellal kui kolijad hakkasid kokku panema polüuretaanvoodriga kasti, mille Evie oli kavandanud, et mootorit transpordi käigus kaitsta, seadis Nick valgustuse üles ja Evie hakkas tegema pilte. Mootorist. Nickist, kes mootori kohal seisis, käed laiali, et suurusest aimu anda. Taamal paistvast suletud uksest, millele maalitud valged tähed ütlesid AINULT PERSONALILE. Tollest uksest avatuna, kust viis tee sügavikku, kuhu mootor oli maandunud. See, kui veerand tonni põlevat metalli rohkem kui kolmesaja meetri kõrguselt alla sööstis, pidi kõlama pommiplahvatusena.

Kulus kogu ülejäänud hommik, et mootor sisse pakkida ja platvormile tõsta. Selle aja peale, kui nad olid valmis lahkuma, olid Evie käsivarred ja jalad tolmu ja roostega koos – ning need olid kehaosad, mida ta ise nägi. Tal oli hea meel, et ta oli jalga pannud teksad ja ninatugevdusega töösaapad.

Kui nad mootorit ajalooseltsi teenindusliftiga üles toimetasid, vibreeris tema mobiiltelefon. Võib-olla oli helistajaks Seth. Mees oli lubanud, et viib ta vahelduseks õhtusöögile Chinatowni Evie lemmikrestorani, kus pakutakse pelmeenisuppi. Seth oli Colin Farrelli tüüpi nägus, aga vuntsideta mees, kellega Evie oli tutvunud ühel oksjonil. Seth oli pakkunud temast rohkem ühe kullast pärlitega lipsunõela eest, mis kunagi kuulus New Yorgi esimesele Ameerikas sündinud linnapeale Stephanus Van Cortlandtile. Vahelduseks oli värskendav käia kellegagi, kes on kuulnud Stephanus Van Cortlandtist ja teab, et neile mansetinööpidele nikerdatud muster kujutab akantuselehte. See polnud Evie meelest sugugi halvim põhjus mehega voodisse minna.

Uksed avanesid kolmandal korrusel, kus asus peamine näitusesaal. Minut hiljem kostis kellakõlin. Sõnum. Evie koukis telefoni välja.

Sõnum oli lühike ja nunnu. See polnud Sethilt; see oli Evie õelt Gingerilt ja Eviel polnud vähimatki tahtmist seda näha.