Читать книгу Vana naise lugu - Hallie Ephron - Страница 8

Asi on emas. Helista mulle. xx Ginger

Miks just nüüd? Ega ometi jälle. Evie teadis, et peaks otsekohe tagasi helistama, ning kui nad koos Nickiga Viie Linnaosa Ajalooseltsi peasaali sisenesid, lükates enda ees platvormkäru, millel lebas sissemähitud B-52 Wright Whirlwindi mootor, meenutades hiiglaslikku pastrami-võileiba, oli naisel plaan just seda teha. Aga tema ülemuse reageering nende saabumisele viis ta mõtted mujale.

„Vau! Kas see on see, mis ma arvan?” kõmises Evie selja taga Connor Kennedy tuttav hääl. Hetk hiljem oli mees talle juba nii lähedal, et naine tundis tema tualettvee ja sigaretisuitsuse hingeõhu lõhna. Mees seisis täiesti liikumatult ja vaikselt, vahtides ainiti mootorit. Selle asjanduse kolimine siia oli nahka pannud tubli osa Evie eelarvest, aga Connori reageeringu järgi otsustades oli asi seda väärt.

„Nii et see tuleb sensatsiooniline,” ütles mees, tegi 360-kraadise pöörde ja silmitses murelikul pilgul näitusesaalis valitsevat korralagedust. „Me saame sellega hakkama, eks ole?”

„Loomulikult saame hakkama. Alati saame,” kostis Evie, hääl enesekindlam, kui ta end tegelikult tundis.

Peasaali põrand kubises pakkekastidest. Teised kaks Evie väikese meeskonna liikmetest panid kokku installatsiooni jaoks mõeldud aluseid ja pleksiklaasist seinatahvleid. Muuseumi alaline elektrik puuris seina sisse auke ja paigaldas juhtmeid kuue massiivse lameekraaniga monitori tarbeks. Üks koristaja pühkis laia põrandaharjaga kokku puidu- ja kipsitolmu.

Väljas, teisel pool kitsaid kahe korruse kõrgusi kaaraknaid plaksusid tuules eelseisvat näitust reklaamivad kollased lipud. Dramaatiline punakasoranž kiri neil teatas: MÄLLU KÕRVETATUD. Selle all väiksemalt: 10. juuni – 17. november. Ainult kolm nädalat avamiseni.

Evie nägi ruumi vaimusilmas, vaiksena ja prügist puhtana. Kõigil neljal ajaloolisel tulekahjul on oma ajajoon ja fotod, audio- ja videomaterjalid. Esemed, mida ta on nende oma kollektsioonist välja noppinud ning teistelt laenanud, pannakse alustele, valgustatakse ja dokumenteeritakse. Iga grupeering jutustab üheskoos omaenda loo.

Ta tutvustas Connorile pooleldi valmis installatsioone. Juba oli paigas külalisi tervitav suurejooneline punamust aurujõul töötav pump nagu see, mida kasutati 1776. aastal möllanud ning börsituru ja suurema osa Manhattani lõunaosast hävitanud suure tulekahju kustutamiseks. Järgmises sektsioonis, millega mälestatakse 1853. aastal puhkenud kodusõjaaegse väeteenistusse värbamise vastaste ähvardavate rahutuste ajal aset leidnud põlengut, on üles pandud suurendatud sütitavad ajaleheartiklid („Meid müüakse 300 dollari eest, sellal kui neegritele makstakse 1000 dollarit”), mis kütsid kirgi nii võimsalt, et peaaegu iga tumedanahalist ähvardas oht tänaval taga aetud, läbi pekstud või koguni tapetud saada. Üks Evie lemmikesemetest selles sektsioonis oli pikk kõnetoru, selline, millega neil viiel põrgulikul suvepäeval, kui linn põles, karjuti tuletõrjujatele korraldusi.

Järgmine sektsioon tuletas meelde 1911. aasta Triangle’i pluusivabriku tulekahjut, väidetavalt kõige kurvemat juhtumit üldse. Väljapaneku keskel seisis kõrgendatud platvorm, millele oli asetatud päevinäinud tuletõrjevõrk, mis ei suutnud päästa noori, peamiselt immigrantidest naisi, kes viskusid Asch Buildingu hoone ülemiste korruste akendest alla. Vahtplastalustele kinnitatud fotod, mis näitasid hävinud tehast, täis söestunud õmblusmasinaid ja just nagu langenud sõduritena kenasti põrandale ritta laotud kirste, olid juba seinal. Selle väljapaneku fotodes oli midagi, mis mõjus Eviele alati vapustavalt, täitis ta pea iiveldama ajava suitsulehaga, lõhnaga, mis oli tema enda mälestustesse kõrvetatud.

Iseäranis südantlõhestav oli nimekiri neist 146-st, kes tolles tulekahjus hukkusid. Mary Goldstein oli kõigest üheteistaastane, Kate Leone neliteist, enamik ülejäänuid teismeeas ja kahekümnendate algupooles. Mõned surnukehad olid veel sada aastat hiljem tuvastamata.

Toonastel ajakirjanikel lubati või koguni soovitati kirjutada häbenematult emotsionaalseid kirjatükke ning Evie oli valinud tsitaadiks ühe reporteri kirja pandud sügavalt melodramaatilise tunnistajaloo:

Ma sain teada uue heli – koletuma heli, kui ükski kirjeldus edasi annaks. See oli üha kiiremini langeva elusolendi mütsatamine kivisele kõnniteele... Mütsti-surnud, mütsti-surnud – üheskoos suundusid nad igavikku.

Mütsti-surnud, mütsti-surnud – üheskoos suundusid nad igavikku. See kaeblik lõik, pigem luule kui proosa, liigutas Eviet südamest. Ta ei kujutanud ette, et tänapäevane Daily News või New York Times midagi sellist ära trükiks.

Kui ta oli Connoriga ringkäigu lõpetanud, pannud kirja mehe soovitused, kuidas väljapanekuid kohendada, ning need oma ülesannete loetellu lisanud, meenus talle, mida vanemkuraatori töö tähendab. Ükskõik kui palju ta kellegi teise hooleks jättis, on tema see, kes peab vaatama, et iga pisimgi detail kuni siltide õigekirja ja turvatöötajate juhendamiseni saab tehtud korralikult ning on avagala ajaks valmis.

Kui Connor seisatas, et puhuda juttu Nickiga, kes lõikas ettevaatlikult lahti kaitsekatet, mille nad olid lennukimootori ümber pannud, helises Evie telefon taas. Naine pistis käe taskusse ja lülitas telefoni välja.

Eviel oli plaanis Gingerile tagasi helistada. Tõesti oli. Aga siis kisti teda ühele koosolekule ja seejärel teisele. Kaks tundi hiljem, kui ta sõi lõunasöögi asemel müslibatooni, oli ta jälle tagasi oma kabinetis, uks suletud, ja püüdis lõpetada tulekahjude pealtnägijate tunnistuste toimetamist, enne kui neid sisse lugema kutsutud näitlejad saabuvad. Kui ta mobiiltelefon helises, tundis ta ära Connecticuti koodiga numbri ja vaid üürikese viivu kaalus mittevastamist.

„Kas sa ei saanud mu sõnumit kätte?” asus Ginger kohe asja juurde.

„Anna andeks. Mul oli tegemist. Tahtsin sulle tagasi helistada, aga...” Evie hammustas huulde ja hingas sisse. Ta ei tahtnud jätta muljet, nagu oleks tema aeg olulisem kui Gingeri oma. „Kuule, anna mulle andeks. Oleksin pidanud sulle kohe tagasi helistama. Kuidas Benil läheb? Lastel?”

„Sa tead, et ma ei helistanud selle pärast. Asi on emas.”

„Jälle,” ütles Evie samal ajal kui Ginger.

Ehkki selles polnud midagi ligilähedaseltki naljakat ja ehkki Evie teadis, et naermine on üüratult ebasobilik, ei suutnud ta sinna midagi parata. Hetk hiljem kõkutas ka Ginger ning see pani Evie veel rohkem naerma, kuni ta oleks äärepealt telefoni käest pillanud ja pidi istuma, et mitte püksi lasta.

Lõpuks, olles end tühjaks naernud ja hingetu, pühkis ta pisarad silmist. „Kui hullusti siis on?”

„Seekord ta kukkus ja ta õlg läks liigesest välja. Ja mulle näib, et kulus jupp aega enne, kui tal õnnestus abi kutsuda. Proua Yetner jättis mulle sõnumi. Ema on Bronxi Metropolitani haiglas. Õlaga polegi nii tõsine lugu. Probleemiks on hoopis kõik muu.”

Eviel oli tunne, et ta aimab päris hästi, mida see tähendab. „Sa nägid teda?”

„Ainult mõne minuti. Ta oli vaevu teadvusel. Stabiilses seisundis, nagu arst seda nimetas.”

„Stabiilses seisundis,” sõnas Evie. Kas see tähendab, et ema saab terveks? Või et ta jääbki sama haigeks nagu praegu?

„Kõige krooniks teavitasid ta välja toonud kiirabiarstid ka terviseametit. Need saatsid inspektori maja üle vaatama. Öeldi, et seal elamisega kaasnevad terviseriskid. Kui maja kuulutatakse elamiskõlbmatuks...”

„Elamiskõlbmatuks? Sa teed nalja.”

„Ju siis on asjalood nii hulluks läinud. Kui ema sinna naasta ei saa, pole tal kuskile minna ja noh...”

Evie lõpetas mõtte: siis peab ta kolima meist kummagi juurde. Ginger ei saanud ometi arvata, et ema võiks kolida Evie kahetoalisse korterisse. Ginger oli see, kellel oli maja. Ja külalistuba.

„Evie, ma ei saa alati kõike enda peale võtta,” lausus Ginger.

„Miks peab seda tegema kumbki meist? Ema on ju täiskasvanu.”

„Ta pole kunagi täiskasvanu olnud ja sa tead seda. Ja nüüd on ta haiglas. Ihuüksi.”

Jajah. Ihuüksi sellepärast, et on ükshaaval välja vihastanud kõik sõbrad, kes tal ja isal kunagi olid. Ihuüksi sellepärast, et pole aastaid suutnud ühelgi töökohal püsida. Emale mõtlemine tegi Evie ühtaegu maruvihaseks ja talumatult kurvaks. Emaga rääkimine mõjus veel hullemini. Ja temaga kohtumine?

„Mitte mingil juhul.” Evie heitis pilgu virnale helisalvestiste käsikirjadele, mis ta laual lebasid, tähtaeg terendamas. Kogu tema ülesannete loetelu näis üha pikenevat, ükskõik kui palju asju ta sealt maha kriipsutas. „Kuule nüüd, Ginger. Ma ei saa praegu puhkust võtta. See näitus on minu esimene. See peab tulema suurepärane. Avamine on kolme nädala pärast ja teha on veel nii palju. Luban, et kohe, kui valmis saan, selsamal hetkel, kui näitus avatakse, panen ka õla alla.”

„Paned ka õla alla?” Pikka aega valitses vaikus. Siis luristas Ginger nina ja Evie mõistis, et õde nutab.

„Ginger?”

„Ma ei taha, et sa õla alla paneksid,” ütles Ginger, hääles kare kähin. „Ma tahan, et sa ohjad enda kätte võtaksid.”

„Ma võtangi. Ma võtangi.”

„Ja mitte kolme nädala pärast. Kohe.”

„Aga...”

„Sa pole ometi ainus inimene, kes teil seal töötab. Keegi pole asendamatu.”

„Ma... ma lihtsalt ei saa. Mul on väga kahju.”

„Kahju? Kahju? Kahjutundest ei piisa. Mul on ka oma elu. Juhuks, kui sul on meelest läinud,” – Gingeri hääl kerkis hoogsalt – „siis ma käin kursustel. Juristiabi kutsetunnistuse eksam on nelja nädala pärast. Ben töötab kahel kohal. Lisal on tantsutunnid ja jalkatrenn. Ja... ja...” Ginger nuuskas. „Ja miks on nii, et iga kord, iga kuradima kord, kui emaga midagi juhtub, olen mina see, kes peab kõik sinnapaika jätma?”

Evie uksele koputati ja Nick pistis pea sisse. Ta osutas oma käekellale. Nähtavasti olid teksti sisse lugema kutsutud näitlejad saabunud, mis tähendab, et taksomeeter tiksub – näitlejad võtavad tasu oma aja eest, hoolimata sellest, kas tekst on lugemiseks valmis või mitte.

Evie tõstis käe, sõrmed harali. Viis minutit. Nick noogutas ja kadus.

„... sa ei saa niimoodi teha, Evie. Seekord mitte. Ma olen omadega läbi. Täiesti läbi. Nüüd on sinu kord. Anna andeks, aga seekord pole sul luksust emast lahti öelda, kui sa just ei kavatse ka minust lahti öelda.”

Järgnenud vaikuses kuulis Evie oma laua taga seisva massiivse seinakella tikk-takk tiksumist. Viimati, kui ta ema nägi, olid nad kokku leppinud, et lähevad koos hilishommikusele einele Manhattanile Sarabethi, kust oli võrdne maa Evie Brooklyni korterisse ja ema Bronxi serval asuvasse majja. Nad pidid kokku saama keskpäeval. Kui ema kohale ei ilmunud ega ilmunud, oli Evie püüdnud talle helistada. Kodus ei võtnud keegi vastu. Ema ei vastanud ka mobiiltelefonile.

Minutid tiksusid mööda ning Evie maruviha ema tavapärase hilinemise pärast asendus hüsteeria ja pisaratega, kui ta halvimat ette kujutades püüdis leida taksot, mis ta Higgs Pointi sõidutaks. Looda sa. Kolm taksot ütlesid talle ära, enne kui ta leidis ühe, mis ta kohale viis.

Kui Evie majja jõudis, oli ema teleka ees ära vajunud. „Ma vist kaotasin ajataju,” ütles ta, kui Eviel õnnestus ta lõpuks äratada. Hiljem omletti valmistades tabas Evie ema salaja apelsinimahla sisse viina kallamas. Ta oli üritanud emaga joomisest rääkida, aga nagu ikka, oli ema kõike kategooriliselt eitanud. Evie on see, kes asju ette kujutab, oli ema väitnud ning seejärel karjus tütre peale, et too püüab oma nina tema asjadesse toppida ja tema elu juhtida.

Bussi ja metrooga koju sõites oli Evie vihast vahutanud. Nüüd aitab, oli ta endale lubanud. Jäägu see viimaseks korraks. Kui ema ei suuda niigi pikalt joomast hoiduda, et end Manhattanile tütrega kokku lepitud einele kohale vedada, ega tunnistada, et ta joob, siis käigu ta põrgusse. Eviel oli kõrini. Kõrini ema eest hoolitsemisest. Kõrini isegi temaga rääkimisest.

Pärast seda lõpetas Evie ema kõnede vastuvõtmise. Jättis kõrvale tema e-kirjad.

Võib-olla kui ta emast täielikult lahti ütleb, kinnitas ta endale, võtab ema alkoholist loobumist tõsiselt. Aga tõtt-öelda tõi nende omavahelise sideme katkestamine talle tohutu kergenduse, võimaldas tal hoolitsemise kohustusest vabaneda.

Sellest oli möödunud mitu kuud. Ja nüüd lõpuks oli ka Gingeril mõõt täis saanud, aga tema ei saanud lihtsalt selga pöörata. Ta polnud sellisest puust.

„Olgu-olgu.” Evie ei suutnud uskuda, et kuuleb end nii ütlevat. „Ma võtan selle asja enda hooleks. Lähen homme tema majja ja hakkan asju korda sättima. Käin pärastlõunal haiglas ära. Jään...”

„Ja jääd sinna? Oh, kas sa tõesti teeksid seda?”

„Ainult nädalavahetuseks.”

„Aga...”

„Eks me siis näe.” Evie neelatas. „Ja sul on õigus. Nüüd on minu kord.”