Читать книгу Äärelinna Buddha - Hanif Kureishi - Страница 6

Minu nimi on Karim Amir ja ma olen läbi ja lõhki inglane – peaaegu. Mind peetakse tihti isevärki inglaseks, nii-öelda uueks tõuks, mis on tekkinud kahest vanast ajaloost. Aga mul on ükskõik – mina olen inglane (kuigi mitte selle üle uhke) Lõuna-Londoni äärelinnast ja kuhugi teel. Võib-olla muudab just see veider mandrite ja vere, siinse ja sealse, kuulumise ja mittekuulumise segu mind rahutuks ja kergesti tüdivaks. Või ehk äärelinnas üleskasvamine. Igal juhul: milleks sobrada sisemuses, kui piisab tunnistusest, et ma otsisin sekeldusi, ükskõik millist liikumist, tegevust ja seksuaalobjekti, mida aga leida võis, sest meie peres oli kõik nii sünge, nii aeglane ja raske, ma ei tea, miks. Kui päris aus olla, siis käis see mulle närvidele ja ma olin valmis ükskõik milleks.

Aga ühel päeval muutus kõik. Hommikul oli kõik ühtemoodi ja magama heitmise ajaks teistmoodi. Olin seitseteist.

Sel päeval ei rutanudki isa sünges meeleolus töölt koju. Meeleolu oli tema kohta kõrgendatud. Kui ta pani portfelli välisukse taha ja võttis seljast vihmamantli, visates selle üle trepikäsipuu alumise otsa, tundsin tema küljes rongi lõhna. Ta krabas kinni mu väikevennast Alliest, kes püüdis ta eest põgeneda, ja suudles teda, seejärel suudles ta mind ja ema nii innukalt, nagu oleksime äsja pääsenud maavärinast. Emale ulatas ta oma õhtusöögi juba normaalsemalt: paki kebabe ja chapati’sid, mis olid nii rasvased, et paber nende ümber oli laiali lagunenud. Järgmisena, selle asemel et potsatada toolile teleuudiseid vaatama, oodates, kuni ema ülessoojendatud toidu lauale paneb, läks ta nende magamistuppa alumisel korrusel elutoa kõrval. Ta kooris end kähku alussärgi ja -pükste väele.

”Too roosa käterätik,” ütles ta mulle.

Tegin, mis kästud. Isa laotas käterätiku magamistoa põrandale ja langes põlvili. Imestasin omaette, kas ta pole äkki usklikuks hakanud. Aga ei, ta asetas käed mõlemale poole pead ja põtkas keha õhku.

”Ma pean harjutama,” ägises ta.

”Mille jaoks harjutama?” küsisin täiesti õigustatult, vaadates teda huvi ja kahtlusega.

”Mind kutsuti nendele kuramuse jooga olümpiamängudele,” vastas ta. Mu isa läks kergesti sarkastiliseks.

Nüüd seisis ta täielikus tasakaalus pea peal. Kõht lotendas. Munad ja till kukkusid pükstes ettepoole. Käsivarte täitsa kobedad musklid läksid punni ning ta hingas energiliselt. Nagu paljud indialased, oli isa väikest kasvu, aga ta oli ka elegantne ja nägus, peente käte ja kommetega; enamik inglise mehi nägi tema kõrval välja nagu kohmakad kaelkirjakud. Isa oli ka turjakas ja tugev: ta oli noorest peast olnud poksija ja fanaatiline rinnalihaste treenija. Ta oli oma rinna üle sama uhke kui meie naabrid oma pliidi üle. Päikese esimese naeratuse peale kiskus ta särgi seljast ja sammus lamamistooli ja New Statesmaniga aeda. Ta rääkis mulle, et oli Indias oma rinda korrapäraselt raseerinud, et karvad tulevikus lopsakamalt tärkaksid. Mõtlesin, et tema rind oli ainus ala, milles ta oli ettenägelik olnud.

Varsti tuli ema, kes oli köögis nagu tavaliselt, tuppa ja nägi isa jooga olümpiamängudeks treenimas. Isa polnud seda juba kuude kaupa teinud, nii et ema sai aru, et midagi on teoksil. Tal oli ees lilleline põll ja ta pühkis korduvalt käsi köögirätikusse, Woburni katedraali suveniiri. Ema oli tüse ja ebasportlik naine kahvatu ümara näo ja lahkete pruunide silmadega. Kujutasin ette, et ta peab oma keha end ümbritsevaks ebamugavaks asjaks, nagu oleks ta sattunud läbiuurimata kõrbesaarele. Tavaliselt oli ta arglik ja järeleandlik inimene, aga ärritudes võis muutuda närviliselt agressiivseks nagu praegu.

”Allie, mine voodisse,” ütles ta järsult mu vennale, kui tolle pea ukse vahelt nähtavale ilmus. Allie kandis peas võrku, et juuksed magamise ajal sassi ei läheks. Isale ütles ema: ”Oh jumal, Haroon, kogu su esiots tükib niimoodi esile ja kõik näevad!” Ta pöördus minu poole. ”Sina utsitad teda veel takka. Tõmba vähemalt kardinadki ette!”

”Pole vaja, ema. Saja meetri raadiuses pole ainsatki maja, kust meid näha võiks – kui nad just binokliga ei vaata.”

”Just seda nad teevadki,” lausus ta.

Tõmbasin tagahoovi avanevale aknale kardinad ette. Tuba näis otsekohe kokku tõmbuvat. Pinge kasvas. Oleksin kangesti tahtnud majast jalga lasta. Soovisin alati olla kusagil mujal, ma ei tea, miks.

Kui isa suu avas, kostis tema hääl summutatult ja nõrgalt.

”Karim, loe mulle hästi selge häälega joogaõpikust ette.”

Jooksin ja tõin isa teiste, budismi-, sufismi-, konfutsianismi ja zenialaste raamatute hulgast, mis kõik olid ostetud Idamaade raamatupoest Charing Cross Roadi lähedalt Cecil Courtist, tema lemmik joogaõpiku – ”Jooga naistele”, milles olid pildid musta trikooga ja eluterve välimusega naistest. Kükitasin raamatuga tema kõrvale. Ta hingas sisse, hoidis hinge kinni, hingas välja ja hoidis veel kord hinge kinni. Ma polnud kehv ettelugeja ning ma kujutlesin end olevat Old Vici laval, deklameerides uhkelt: ”Salamba Sirsasana taaselustab ja säilitab nooruslikkuse, mis on hindamatu vara. On imeline teada, et oled valmis elule kindlalt vastu astuma ja ammutama temast kogu tõelise rõõmu, mida tal pakkuda on.”

Isa mühatas iga lause peale heakskiitvalt ja avas silmad, otsides pilguga ema, kes oli oma silmad sulgenud.

Lugesin edasi. ”See asend hoiab ära ka juuste väljalangemise ja vähendab kalduvust hallipäisusele.”

See oligi põhiline: hallipäisust saab vältida. Isa tõusis rahulolevalt püsti ja pani riided selga.

”Tunnen end paremini. Vaadake, ma ju tunnen, et hakkan vanaks jääma.” Ta leebus. ”Ah jaa, Margaret, tuled sa täna õhtul proua Kay poole?” Ema raputas pead. ”No kuule, kullake. Lähme koos külla ja tunneme elust lõbu, mh?”

”Aga ega siis Eva mind ei taha näha,” ütles ema. ”Ta ei tee must väljagi. Kas sa siis ei näe? Ta kohtleb mind nagu koerasõnnikut, Haroon. Ma pole tema jaoks piisavalt indiapärane. Ma olen ainult inglane.”

”Ma tean, et sa oled ainult inglane, aga sa võiksid sari kanda.” Isa puhkes naerma. Talle meeldis narrida, aga ema polnud küllalt rahuldav ohver, sest ta ei taibanud, et tögamise peale tuleb naerda.

”Tänane õhtu on eriline kah,” ütles isa.

Selleni oligi ta ilmselt tahtnud välja jõuda. Ta ootas, et me temalt aru päriksime.

”Mis siis on, isa?”

”Teate, nad olid nii kenad ja palusid mul kõnelda mõnest idamaa filosoofia aspektist.”

Isa rääkis kiiresti ja proovis siis varjata oma uhkust selle auavalduse, tema tähtsuse kinnitamise üle, ise agaralt alussärki pükstesse toppides. See oli minu šanss.

”Ma tulen koos sinuga Eva poole, kui tahad. Tahtsin minna maleringi, aga ma võin sundida end sellest ka loobuma, kui soovid.”

Laususin seda süütult nagu kirikuõpetaja, tahtmata asja liigse innukusega untsu ajada. Olin elu jooksul avastanud, et kui oled liiga innukas, kipuvad teised jahenema. Ja kui sina oled jahedam, kipuvad teised innukamaks muutuma. Nii et mida innukam ma olin, seda jahedam ma paistsin.

Isa kiskus alussärgi üles ja plaksas mõlema käega kiiresti vastu oma paljast kõhtu. Laksud olid valjud ja ebameeldivad ning täitsid meie väikese maja justkui püstolilaskudega.

”Olgu,” ütles isa mulle, ”vaheta riided, Karim.” Ta pöördus ema poole. Ta tahtis, et ema tuleks koos temaga, et ema näeks, kuidas teised teda austavad. ”No tule ikka, Margaret.”

Tormasin üles riideid vahetama. Kuulsin oma toast, mille seinad olid maast laeni ajalehtedega tapeeditud, kuidas nad alumisel korrusel vaidlevad. Kas isa keelitab ema tulema? Lootsin, et ei. Kui ema kõrval polnud, oli isa kergemeelsem. Panin mängima ühe oma lemmikplaatidest, Dylani ”Positively Fourth Streeti”, et õhtuks õigesse meeleollu saada.

Enese kordaseadmine võttis mul sada aastat aega: vahetasin kogu riietust kolm korda. Kell seitse tulin alla, seljas täpipealt õige riietus Eva õhtu jaoks. Kandsin türkiissiniseid trompetpükse, valge- ja sinisekirjut lillelist läbipaistvat särki, kauboikontsadega sinisest samsist saapaid ja tulipunast India vesti, mille servas oli kuldne tikand. Õlgadeni ulatuvate krässus juuste taltsutamiseks olin pähe tõmmanud peapaela. Nägu olin uhtnud Old Spice’iga.

Isa ootas mind uksel, käed taskus. Tal oli seljas must pullover ja must kunstnahast pintsak ja jalas Marks and Spenceri hallid velvetid. Mind nähes paistis ta äkitselt ärrituvat.

”Ütle emale head aega,” käskis ta.

Ema vaatas elutoas ”Steptoed ja poega” ja hammustas Walnut Whippi, mille ta pani tagasi enese ees seisvale tumbale. See oli tema rituaal: ta lubas endale ampsukese ainult iga viieteistkümne minuti tagant. See sundis teda pidevalt pilku televiisorilt kellale heitma. Mõni kord sattus ta raevu ja pistis kogu magusa plönni kahe minutiga nahka. ”Ma olen oma Whipi ära teeninud,” ütles ta siis enesekaitseks.

Mind nähes tõmbus ka tema pingule.

”Ära tee meile häbi,” lausus ta telekavaatamist jätkates. ”Sa näed välja nagu Danny La Rue.”

”Aga tädi Jean?” ütlesin. ”Temal on sinised juuksed.”

”Sinised juuksed teevad vanema naisterahva väärikaks,” vastas ema.

Lasime isaga jalga nii kähku, kui suutsime. Kui me tänava lõpus 227. bussi ootasime, möödus meist mu ühesilmaline õpetaja ja tundis mu ära. Kükloop ütles: ”Ära unusta, et ülikoolikraad toob terve elu sisse kaks tuhat naela aastas!”

”Ärge muretsege,” ütles isa. ”Ta läheb ülikooli, oi muidugi. Temast saab Londoni juhtivaid arste. Minu isa oli samuti arst. Meditsiin on kogu meie perekonnale omane.”

Kayde maja polnud kaugel, kuue-seitsme kilomeetri kaugusel, aga isa ei oleks sinna minu abita ealeski jõudnud. Teadsin kõiki tänavaid ja iga bussi marsruuti.

Isa oli elanud Suurbritannias 1950. aastast saadik – üle kahekümne aasta – ja nendest viisteist oli ta veetnud Lõuna-Londoni äärelinnas. Sellest hoolimata eksles ta seal nagu äsja laevalt maha astunud indialane ja esitas küsimusi stiilis: ”Kas Dover asub Kentis?” Minu meelest oleks iga Briti valitsuse töötaja, isegi nii nigela palgaga ja tähtsusetu riigiteenistuja kui tema, pidanud neid asju lihtsalt teadma. Hakkasin piinlikkustundest higistama, kui ta peatas tänaval võõraid inimesi, et küsida teed kohtadesse, mis olid saja meetri kaugusel paigast, kus ta oli peaaegu kaks aastakümmet elanud.

Kuid tema naiivsus tekitas inimestes poolehoidu ja tema pahaaimamatus tõmbas naisi ligi. Nad tahtsid teda oma embusse haarata või midagi sarnast – nii eksinud ja poisikeselik näis ta mõnikord. Mitte et see oleks olnud täiesti ettekavatsematu või jäänud kasutamata. Kui olin väike ja me istusime Lyon’s Cornerhouse’is ja jõime piimakokteili, saatis ta mu nagu kirjatuvi teistes laudades istuvate naiste juurde ja lasi mul teatada: ”Minu issi tahab teile musi anda.”

Isa õpetas mind flirtima igaühega, keda kohtasin, nii tüdrukute kui poistega, ja viisakuse või aususe või koguni korralikkuse asemel hakkasin ma esmaseks seltskondlikuks hüveks pidama just nimelt sarmi. Ja mulle hakkasid isegi meeldima kalgid või õelad inimesed, eeldusel, et nad olid huvitavad. Aga ma olin kindel, et isa polnud abielu jooksul kasutanud oma leebet karismat selleks, et magada kellegi teisega peale ema.

Nüüd aga kahtlustasin, et proua Eva Kay – kes oli tutvunud isaga aasta tagasi Bromley peatänaval King’s Headi ülemise korruse ruumis ”kirjutame enese lõbuks”-kursustel – tahab ta oma käte vahele krahmata. Lihtlabane himurus oli üks põhjustest, miks ma tahtsin nii kangesti Evale külla minna, ja piinlikkus üks põhjustest, miks ema keeldus. Eva Kay oli otsekohene; ta oli jultunud; ta oli jumalavallatu.

Eva poole minnes keelitasin isa, et me põikaksime Beckenhamis läbi Kolmest Tündrist. Tulin bussist maha; isal ei jäänud muud üle kui mulle järgneda. Kõrts oli täis minuga ühtemoodi riides noori nii minu koolist kui ka teistest selle kandi koolidest. Enamik poisse, kes päeval nägid välja nii väheütlevad, kandsid nüüd sametist ja atlassist kesta ja erksaid värve; mõned olid riietunud päevatekkidesse ja kardinatesse. Need pisikesed moemehed rääkisid esoteeriliselt Syd Barrettist. Koolis oli hindamatuks plusspunktiks Londonis elava ja moe-, muusika- või reklaamialal töötava vanema venna olemasolu. Pidin ajaga kaasaskäimiseks uurima Melody Makerit ja New Musical Expressi.

Juhtisin isa kättpidi tagaruumi. Kevin Ayers, kes oli mänginud Soft Machine’is, istus puki otsas ja sosistas mikrofoni. Kaks temaga kaasas olevat prantsuse tüdrukut kukkusid laval kogu aeg pikali. Võtsime isaga mõlemad ühed õlled. Ma polnud alkoholiga harjunud ja jäin otsekohe purju. Isa muutus tusaseks.

”Sinu ema ajab mind närvi,” ütles ta. ”Ta ei tule mitte millegagi kaasa. Kurat, ainult tänu minu jõupingutustele püsib see perekond koos. Mõni ime, et ma pean pidevas pingevabas meditatsioonis oma vaimu tühjana hoidma.”

Panin abistavalt ette: ”Miks te siis ei lahuta?”

”Sest see ei meeldiks sulle.”

Aga lahutus oli midagi sellist, mis poleks neile pähegi tulnud. Äärelinnas unistasid inimesed harva oma isikliku õnne poole pürgimisest. Kõik oli tuttav ja kõike pidi taluma: turvatunne ja kindlus olid igavuse tasu. Tõmbasin laua all käed kõvasti rusikasse. Ma ei tahtnud sellest mõelda. Pidi mööduma aastaid, enne kui võin põgeneda linna, Londonisse, kus elu on oma ahvatlustes põhjatu.

”Ma kardan kohutavalt tänast õhtut,” tunnistas isa. ”Ma pole midagi sellist kunagi varem teinud. Ma ei tea mitte midagi. Kõik läheb niikuinii persse.”

Kayd olid palju paremal järjel kui meie ja neil oli suurem maja koos väikese sissesõidutee ja garaaži ja autoga. Nende maja seisis teistest eraldi ühes puudega ääristatud tänavas Beckenhami peatänava vahetus läheduses. Sellel olid ka eenduvad aknad, pööning, kolm magamistuba ja keskküte.

Kui Eva Kay meid uksel tervitas, ei tundnud ma teda ära ja arvasin hetkeks, et oleme sattunud valesse kohta. Tema ainsaks ihukatteks oli mitmevärviline maani kaftan ja tema juuksed olid lahti, ja õieli, ja püsti. Ta oli silmad idamaise söepulbriga tumedaks värvinud ja nägi välja nagu panda. Ta jalad olid paljad, varbaküüned vaheldumisi roheliseks ja punaseks värvitud.

Kui välisuks oli kindlalt kinni pandud ja me olime astunud esiku pimedusse, kallistas Eva isa ja suudles teda üle kogu näo, ka huultele. See oli esimene kord, kui nägin oma isa huviga suudeldavat. Üllatus-üllatus, härra Kayst polnud haisugi. Kui Eva liigutas, kui ta minu poole pöördus, oli ta nagu mingi inim-puuviljaprits, kellest purskus idamaise hõngu juga. Püüdsin parasjagu aru saada, kas Eva on kõige peenemalt arenenud maitsega inimene, keda ma tean, või hoopis kõige pretensioonikam, kui ta ka mind huultele suudles. Mu magu tõmbus kokku. Siis, hoides mind endast käsivarre kaugusel, justnagu oleksin ma mantel, mida ta hakkab kohe selga proovima, mõõtis ta mind pilguga ja ütles: ”Karim Amir, sa oled nii eksootiline, nii originaalne! Milline kontributsioon! See on nii sinulik!”

”Tänan teid, proua Kay. Kui ma oleksin kauem ette teadnud, oleksin end üles löönud.”

”Ja oma isa imeline, aga hävitav teravmeelsus on sul ka!”

Tundsin, et mind jälgitakse, ja kui ma üles vaatasin, nägin, et Charlie, Eva poeg, kes käis minu kooli kuuendas klassis ja oli minust ligi aasta vanem, istus ülemisel trepimademel, osaliselt käsipuu varjus. Ta oli poiss, kelle peale loodus oli hinganud nii palju ilu – ta nina oli nii sirge, põsed nii lohkus, huuled kui roosinupud –, et inimesed kartsid talle läheneda, ja ta oli tihti üksi. Mehed ja poisid said ainuüksi temaga ühes ruumis viibimisest erektsiooni; teistele mõjus samamoodi temaga ühes riigis elamine. Naised õhkasid tema juuresolekul ja õpetajad läksid turri. Paar päeva tagasi, kooli koosoleku ajal, kus õpetajaskond istus laval nagu vareseparv, rääkis direktor pikalt-laialt Vaughan Williamsist. Pidime kohe kuulma tema ”Fantaasiat teemale ”Greensleeves””. Kui usuõpetaja Yid lasi vagatsevalt nõela tolmusele plaadile, hakkas minust rivis eespool seisev Charlie hüplema ja pead raputama ja sosistama: ”Kaifige, kaifige, isakesed.” ”Mis värkon?” küsisime üksteiselt. Saime seda varsti teada, sest kui direktor ajas pea kuklasse, et Vaughan Williamsi mahedaid helisid paremini nautida, vapustasid valjuhääldeid ”Come Together” avasisinad. Sellal kui Yid trügis plaadimängija tagasi vallutamiseks teistest õpetajatest mööda, vormis pool kooli huultega sõnu ” …groove it up slowly… he got ju-ju eyeballs… he got hair down to his knees…” Selle eest sai Charlie meie kõigi nähes kepiga peksa.

Nüüd langetas ta minu äratundmise märgiks ühe kolmekümnekahendiku tolli võrra pead. Eva juurde tulles olin ta tahtlikult oma mõtteist välja ajanud. Ma ei olnud uskunud, et ta võiks kodus olla, ja selsamal põhjusel olingi ma läinud Kolme Tündrisse – et järsku on ta sinna sisse astunud, et teha üks varaõhtune naps.

”Rõõm sind näha, mees,” ütles ta aeglaselt trepist alla tulles.

Charlie embas mu isa ja kutsus teda eesnime pidi. Kui enesekindel ja stiilne ta oli – nagu alati. Kui ta meile elutuppa järgnes, värisesin erutusest. Malering oli midagi hoopis muud.

Ema ütles tihti, et Eva on vastik eputis ja hoopleja, ja isegi mina sain aru, et ta on pisut naeruväärne, aga ta oli ainuke üle kolmekümne aasta vanune inimene, kellega ma sain rääkida. Ta oli paratamatult heatujuline või siis millegi üle õhevil. Tema vähemalt ei katnud oma tundeid soomusrüüga nagu ülejäänud armetud elavad laibad me ümber. Talle meeldis Rolling Stonesi esimene album. Third Ear Band ajas ta vaimustusest ogaraks. Ta esitas meie eestoas Isadora Duncani tantse ja jutustas siis mulle, kes oli Isadora Duncan ja miks talle olid meeldinud sallid. Eva oli käinud Creami viimasel kontserdil. Enne kui me oma klassidesse läksime, oli Charlie meile kooli mänguväljakul rääkinud Eva viimasest rabavast teost: ta oli toonud Charliele ja tolle sõbratarile voodisse peekonit munadega ja küsinud, kas nad olid seksist ikka mõnu tundnud.

Kui Eva tuli meile, et võtta isa auto peale ja sõidutada ta kirjanike ringi, jooksis ta alati esimesena üles minu tuppa, et irvitada mu Marc Bolani piltide üle. ”Mida sa loed? Näita oma uusi raamatuid!” nõudis ta. Ja ükskord: ”Miks sulle küll peaks meeldima Kerouac, sa vaene neitsi? Kas sa tead seda geniaalset märkust, mis Truman Capote tema kohta tegi?”

”Ei.”

”Ta ütles: ”See ei ole kirjutamine, see on masinakirjutamine!”.”

”Aga, Eva…”

Et Evale õppetundi anda, lugesin talle valjusti ette ”Teel” viimased leheküljed. ”Hea kaitse!” hüüatas ta, kuid pomises – viimane sõna pidi alati temale jääma: ”Julmim, mida sa võid Kerouacile teha, on teda kolmekümne kaheksa aastaselt üle lugeda.” Lahkudes avas ta oma nännikoti, nagu ta seda kutsus.

”Siin on sulle veel lugemist.” See oli ”Candide”. ”Ma helistan järgmisel laupäeval ja kontrollin su teadmisi!”

Kõige erutavam oli siis, kui Eva hakkas mu voodil lamades ja kuulates plaate, mida ma tahtsin talle ette mängida, hästi intiimset juttu ajama ning mulle oma armuelu saladusi rääkima. Abikaasa lööb teda, ütles ta. Nad ei armatsenud kunagi. Eva tahtis armatseda, kuna see on kõigist võimalikest tunnetest oivalisim. Ta kasutas sõna ”keppima”. Ta ütles, et tahab elada. Ta hirmutas mind; ta erutas mind; ta oli sestsamast hetkest peale, mil ta meie ellu astus, kuidagiviisi kogu me pere meelerahu häirinud.

Mis tal nüüd isaga plaanis oli? Mis tema eestoas sündima hakkas?

Eva oli mööbli eemale nihutanud. Mustrilised tugitoolid ja klaasplaadiga lauad olid seatud vastu männipuust raamaturiiuleid. Kardinad olid ette tõmmatud. Neli keskealist meest ja neli keskealist naist, kõik valged, istusid rätsepaistes põrandal, sõid maapähkleid ja jõid veini. Nendest inimestest eraldi toetus seljaga vastu seina ebamäärases eas mees – ta oleks võinud olla ükskõik millises vanuses kahekümne viiendast kuni neljakümne viienda eluaastani – viledaks kulunud mustas velvetülikonnas ja vanamoelistes rasketes mustades kingades. Ta püksisääred olid topitud sokkide sisse. Blondid juuksed olid rasvased; taskud kapsastunud pehmekaanelistest pungil. Ta ei näinud ülejäänutest kedagi tundvat või siis polnud valmis nendega rääkima. Ta tõmbas suitsu ja paistis toimuvast huvitatud olevat, kuid teaduslikul moel. Ta oli väga valvas ja närviline.

Toas mängis mingi leelotav muusika, mis meenutas mulle matuseid.

Charlie pomises: ”Kas Bach pole mitte imeline?”

”Pole nagu minu rida.”

”Aus vastus. Mul peaks olema üleval midagi sellist, mis on rohkem sinu rida.”

”Kus su isa on?”

”Tal on närvivapustus.”

”Kas see tähendab, et teda pole siin?”

”Ta on mingis ravikeskuses, kus sellistel asjadel juhtuda lubatakse.”

Minu peres olid närvivapustused sama eksootilised nagu New Orleans. Mul polnud aimugi, mida nad kaasa toovad, aga Charlie isa oli mulle alati tundunud närvilist tüüpi inimesena. Ainsal korral, kui ta meie majja tuli, istus ta üksinda nuttes köögis ja parandas isa täitesulepead, sel ajal kui Eva seletas elutoas, et ta peab ostma mootorratta. Mäletan, et see ajas ema haigutama.

Nüüd istus isa põrandal. Jutt käis muusikast ja raamatutest, sellistest nimedest nagu Dvořák, Krishnamurti ja Eklektika. Mehi terasemalt vaadates sain aru, et nad töötavad reklaaminduses või disainialal või sellesarnastes peaaegu kunstilistes ametites. Charlie isa kujundas reklaame. Aga mustas velvetülikonnas mehest ei saanud ma mingit sotti. Kes need inimesed ka polnud, igatahes tegeldi selles toas hirmsat moodi eputamisega – rohkem kui tervel ülejäänud Lõuna-Inglismaal kokku.

Kodus oleks isa selle kõige üle naernud. Aga nüüd näis, et tal on kogu selle värgi sees ilmatu mõnus olla. Ta juhtis vestlust, rääkis kõva häälega, segas vahele ja puudutas seda, kes talle kõige lähemal juhtus olema. Mehed ja naised – välja arvatud Velvetülikond – kogunesid aeglaselt tema ümber põrandale ringi. Miks olid tal meile varuks ainult pahurus ja tõrjuvad mühatused?

Märkasin, kuidas minu kõrval istuv mees pöördus oma naabri poole ja osutas isale, kes jahvatas tühja teadvuse saavutamise tähtsusest naisele, kel olid ainsateks ihukateteks pikk meestesärk ja mustad sukkpüksid. Naine noogutas isale julgustavalt. Mees küsis oma sõbra käest valjul sosinal: ”Miks on meie Eva selle pruuni indialase siia toonud? Kas me siis tina ei hakkagi panema või?”

”Ta demonstreerib meile kohe müstilisi kunste!”

”Ja on tal kaamel õue pargitud?”

”Ei, ta tuli võluvaibaga.”

”Cyril Lordi või Debenhamsi omaga?”

Andsin mehele tugeva matsu neeru. Ta tõstis pilgu.

”Tule üles minu onni, Karim,” ütles minu kergenduseks Charlie.

Aga enne kui me välja jõudsime, kustutas Eva põrandalambi. Ainsa põleva lambi ümber mähkis ta suure läbipaistva kaelarätiku, nii et tuba jäi valgustama ainult roosa kuma. Tema liigutused olid muutunud balletilikeks. Inimesed jäid ükshaaval vait. Eva naeratas kõigile.

”Ehk lõdvestuksime?” ütles ta. Nad noogutasid nõusolekuks. Meestesärgiga naine ütles: ”Miks mitte?” ”Jaa, jaa,” lausus keegi teine. Üks mees lõngutas käsi nagu lõtvu kindaid, ajas suu nii pärani, kui suutis, ja ajas keele välja, volksutades silmi nagu veesüliti.

Eva pöördus mu isa poole ja kummardas talle jaapani kombe kohaselt. ”Minu hea ja sügav sõber Haroon, tema näitab meile Teed. Rada.”

”Oh sa püha perse küll,” sosistasin Charliele, sest mulle meenus, kuidas isa polnud isegi Beckenhami teed leidnud.

”Vaata, vaata hoolega,” pomises Charlie maha kükitades.

Isa istus ühes toa otsas põrandale. Kõik jälgisid teda innukalt ja ootusärevalt, kuigi nood kaks meest mu lähedal vaatasid teineteisele sellise näoga otsa, nagu oleksid tahtnud naerda. Isa rääkis aeglaselt ja enesekindlalt. Närvilisus, mida ta oli varem ilmutanud, paistis olevat kadunud. Ta tundus teadvat, et nende tähelepanu on keskendunud talle ja et nad teevad, mida ta neil teha palub. Olin kindel, et ta polnud kunagi midagi seesugust teinud. Tal oli asi käpas.

”See, mis teiega täna õhtul juhtuma hakkab, teeb teile palju head. See võib teid isegi veidike muuta või tekitada teis tahet muutuda, et jõuda inimolenditena oma täieliku potentsiaalini. Kuid on üks asi, mida te teha ei tohi. Te ei tohi vastu tõrkuda. Kui te vastu tõrgute, sõidaksite nagu autoga, käsipidur peal.”

Ta tegi pausi. Nende pilgud olid temal.

”Me teeme pisut põrandatööd. Palun istuge, jalad harkis.”

Nad ajasid jalad harki.

”Tõstke käed üles.”

Nad tõstsid käed üles.

”Nüüd hingake välja ja vajuge oma parema jala peale.”

Pärast mõnd elementaarset joogaasendit lasi ta neil pikali heita. Nad lõdvestasid tema vaiksete käskluste peale ükshaaval oma sõrmi, siis randmeid, varbaid, pahkluid, otsmikke, ja mis kõige huvitavam, kõrvu. Samal ajal ei raisanud isa aega ja võttis ära kingad ja sokid, ning siis – oleksin pidanud isegi arvama – oma särgi ja puhta võrksärgi. Ta tatsas ümber unelejate ringi, kergitades kord lõtva käsivart, kord jalga, et kontrollida neis pinget. Eval, kes lamas samuti selili, oli üks ulakas, aeglaselt suurenev silm lahti. Oli ta eales sellist tumedat, tugevat, karvast rinda näinud? Kui isa temast mööda hõljus, puudutas Eva käega tema labajalga. Mustas velvetis mees ei suutnud üldse lõdvestuda: ta lamas, jalad ristis, nagu haokubu, põlev sigaret näppude vahel, ja vahtis mõtisklevalt lakke.

Sisistasin Charliele: ”Kaome, enne kui oleme samamoodi hüpnotiseeritud nagu need lollakad!”

”Kas see pole lihtsalt kütkestav?”

Maja ülemisel trepimademel oli redel, mis viis Charlie pööningule. ”Võta palun kell ära,” ütles ta. ”Minu valdustes pole ajal mingit tähtsust.” Nii et ma panin käekella põrandale ja ronisin mööda redelit pööningule, mis ulatus üle kogu maja ülaosa. Kogu ruum oli Charlie päralt. Kaldus seintele ja madalale laele olid maalitud mandalad ja pikajuukselised pead. Keset põrandat seisis tema trummikomplekt. Tema neli kitarri – kaks akustilist ja kaks Stratocasterit – toetusid reas vastu seina. Põrandal vedelesid laiali pillutult suured padjad. Toas oli hunnikute viisi plaate ja neli biitlit oma ”Sergeant Pepperi” perioodist olid seinal nagu jumalad.

”Oled sa viimasel ajal midagi head kuulnud ka või?” küsis ta küünalt süüdates.

”Jaa.”

Pärast elutoa rahu ja vaikust kõlas mu hääl jaburalt valjusti.

”Uut Stoneside plaati. Ma mängisin seda täna muusikaringis ja kutid läksid peast segi. Viskasid pintsakud seljast ja lipsud kaelast ja hakkasid tantsu vehkima. Ma ise olin laua otsas! See oli nagu mingi imelik paganate kombetalitus. Sa oleks pidand seal olema, mees!”

Sain Charlie näoilmest otsekohe aru, et olin olnud loom, filister, laps. Charlie äigas oma õlgadeni ulatuvad juuksed selja taha, vaatas mind mõnda aega sallivalt ja naeratas siis.

”Ma arvan, et sul on aeg oma kõrvu millegi tõeliselt kosutavaga vannitada, Karim.”

Ta pani mängima Pink Floydi plaadi pealkirjaga ”Ummagumma”. Sundisin end kuulama, Charlie aga istus minu vastu ja veeretas pläru, pudistades tubaka peale mingit kuivanud lehte.

”Sinu isa. Ta on viimase peal. Ta on tark. Kas te teete seda meditatsioonivärki igal hommikul?”

Noogutasin. Noogutus ei saa ju olla sama mis vale, eks?

”Ja leelotamist kah?”

”Ei, leelotamist iga päev ei tee.”

Mõtlesin hommikule meie pool: isa jookseb mööda kööki, otsides oliiviõli, millega juukseid võida; vend ja mina kiskleme Daily Mirrori pärast; ema kaebleb, et peab kingapoodi tööle minema.

Charlie ulatas mulle pläru. Tõmbasin mahvi ja ulatasin selle tagasi, suutes tuhka särgiesisele puistata ja sellesse väikse augu põletada. Olin nii erutatud ja oimetu, et tõusin otsekohe püsti.

”Mis värk on?”

”Ma pean peldikusse minema!”

Lendasin pööningutrepist alla. Kayde vannitoas olid Genet’ näidendite raamitud plakatid. Seal olid bambuse- ja pärgamendirullid, mille peal sooritasid suguühet töntsakad hommikumaalased. Seal oli bidee. Kui ma seal, püksid rebadel, istusin ja seda kõike endasse imasin, kogesin erakordset ilmutust. Nägin esimest korda oma elu selgelt: tulevikku ja seda, mida ma teha tahtsin. Tahtsin elada alati sama intensiivselt: müstika, alkohol, seksiaimus, targad inimesed ja narkots. Ma polnud enne selle peale niimoodi sattunud ja nüüd ei tahtnud ma midagi muud. Uks tulevikku oli avanenud: nägin, millist teed tuleb minna.

Ja Charlie? Mu armastus tema vastu oli ebatavaline nagu armastus ikka: see ei olnud helde. Imetlesin teda rohkem kui kedagi teist, aga ma ei soovinud talle head. Ma nimelt eelistasin teda iseendale ja tahtsin olla tema. Himustasin tema andeid, nägu, stiili. Tahtsin ärgata ja avastada, et need kõik on mulle üle kandunud.

Seisin ülemise korruse eeskojas. Majas oli vaikne, kui pööningult kostev kauge ”A Saucerful of Secretsi” kõla välja arvata. Keegi põletas viirukit. Hiilisin trepist alla alumisele korrusele. Elutoa uks oli lahti. Piilusin selle tagant sumedalt valgustatud ruumi. Reklaamimehed ja nende naised istusid rätsepaistes, seljad sirgus, silmad suletud, hingates korrapäraselt ja sügavalt. Velvetülikond istus seljaga teiste poole toolil, luges ja suitsetas. Toas ei olnud ei isa ega Evat. Kuhu nad võisid läinud olla?

Jätsin hüpnotiseeritud buddhad sinnapaika ja läksin läbi maja kööki. Tagauks oli pärani lahti. Astusin pimedusse. Õhtu oli soe, taevas paistis täiskuu.

Laskusin põlvili. Teadsin, et nii tuleb teha – olin isa näitemängust peale äärmiselt vaistlikuks muutunud. Roomasin üle siseõue. Nad pidid seal hiljuti olema liha grillinud, sest söekillud torkisid mu põlvi žiletiteradena, kuid jõudsin ilma tõsiste vigastusteta muruservale. Muru lõpus paistis ähmaselt aiapink. Kui ma lähemale roomasin, paistis küllalt kuuvalgust, nägemaks, et pingi peal oli Eva. Ta tõmbas oma kaftanit üle pea. Silmi pingutades võisin näha ta rinda. Ja ma pingutasin tõesti; pingutasin, kuni silmamunad läksid koobastes kuivaks. Lõpuks sain aru, et mul on õigus. Eval oligi ainult üks rind. Seal, kus teisel rinnal oli tavaks paikneda, polnud, niipalju kui mina nägin, mitte midagi.

Kõigi nende juuste ja ihu all ning minu eest praktiliselt varjatud oli mu isa. Teadsin, et see on papake, sest ta lõugas naabritest hoolimata üle Beckenhami aedade: ”Oh jumal, oh mu jumal, oh mu jumal.” Kas ka mind niimoodi sigitati, arutasin äärelinna ööõhus budistiks maskeerunud moslemi usust taganeja suust kostva kristliku manamise saatel.

Eva lõi kalgi plaksuga peo mu isa suule. Mulle tundus see õige käskijannalik puudutus ja ma oleksin äärepealt ettepoole jõnksatanud, et protesti tõsta. Aga oh sa mu meie, küll see Eva võis ikka vedrutada! Pea kuklas, silmad tähtede poole, peksis ta muru üles nagu jalgpallur, juuksed lendlemas. Aga isa tagumikku litsuv raskus? Kindlasti jääb pingi kujutis tema vaestele kannikatele mitmeks päevaks nagu põletatud grillimisjäljed lihatükil.

Eva vabastas isa suu. Isa hakkas naerma. See õnnelik mölakas muudkui naeris ja naeris. Nii rõõmutses keegi, keda ma ei tundnud, täis ahnet mõnu ja isekust. See ajas mul närvi täiega mustaks.

Koperdasin minema. Köögis valasin endale klaasi Šoti viskit ja heitsin selle kurgust alla. Velvetülikond seisis kööginurgas. Tema silmad tõmblesid tugevalt. Ta sirutas käe välja. ”Shadwell,” ütles ta.

Charlie lamas selili pööningupõrandal. Võtsin tema käest pläru, ajasin saapad jalast ja heitsin pikali.

”Tule heida mu kõrvale,” ütles ta. ”Lähemale.” Ta pani oma käe mu käsivarrele. ”Nii, sa ei tohi nüüd solvuda.”

”Ei, mitte ilma pealgi, mis see ka poleks, Charlie.”

”Sul peaks vähem seljas olema.”

”Vähem seljas olema, Charlie?”

”Vähem riideid. Jah.”

Charlie tõusis ühele küünarnukile ja keskendus mulle. Ta suu oli nii lähedal. Kümblesin tema näo päikeses.

”Levi’sed, ma ütleksin, lahtise kaelusega särk, võib-olla roosa või lilla, ja jäme pruun püksirihm. Peapael unusta ära.”

”Peapael unusta ära?”

”Unusta ära.”

Rebisin peapaela peast ja viskasin põrandale.

”See on su emale.”

”Vaata, Karim, sa kipud välja nägema pisut nagu mingi pärlikuninganna.”

Mina, kes ma tahtsin ainult olla nagu Charlie – sama tark, sama lahe oma igas hingesopis –, tätoveerisin tema sõnad oma ajju. Levi’sed, lahtise kaelusega särk, võib-olla väga tagasihoidlikku roosat või lillat värvi. Lubasin endale, et ei lähe enam eales üheski muus riietuses kodunt välja.

Sellal kui ma vaagisin ennast ja oma garderoobi jälestusega ja oleksin varmalt iga riideeseme peale kusnud, heitis Charlie pikali, silmad kinni ja peas tõeline arusaam rätsepakunstist. Kõik siin majas peale minu olid praktiliselt taevas.

Panin käe Charlie reiele. Ei mingit reageeringut. Jätsin selle sinna paariks minutiks, kuni sõrmeotsad hakkasid higistama. Tema silmad jäid suletuks, aga oma teksade sees oli ta hakanud paisuma. Tundsin end juba enesekindlamana. Läksin peast segi. Sööstsin tema rihma, tema püksiluku, tema munni kallale ja võtsin ta välja õhu kätte jahtuma. Charlie andis märku! Ta tuksatas! Sellise inimelektri kaudu saime me teineteisest aru.

Olin enne mitmeid riistu pigistanud – koolis. Me silitasime ja hõõrusime ja näpistasime üksteist ühtepuhku. See lõhkus õppimise monotoonsust. Aga ma polnud kunagi varem meest suudelnud.

”Kus sa oled, Charlie?”

Proovisin teda suudelda. Ta vältis mu huuli, pöörates pea ühele küljele. Aga kui ta mu pihus tuli, oli see, võin vanduda, mu varasema elu silmapaistvamaid hetki. Mu tänavail käis tants ja trall! Mu lipud lehvisid, mu trompetid tuututasid!

Lakkusin parajasti näppe ja mõtlesin, kust osta roosat särki, kui kuulsin heli, mis ei olnud Pink Floyd. Pöörasin ümber ja nägin pööningu teises otsas isa põlevaid silmi, nina, kaela ja tema kuulsat rinda, mis tõusis järsult läbi põrandas oleva kandilise augu. Charlie korjas end kähku kokku. Hüppasin püsti. Isa tõttas minu juurde, naeratav Eva tema kannul. Isa pööras pilgu Charlielt minule ja jälle tagasi. Eva nuhutas õhku.

”Ulakad poisid.”

”Mis on, Eva?” küsis Charlie.

”Rohtu tõmbate.”

Eva ütles, et tal on aeg meid koju sõidutada. Ronisime kõik, selg ees, redelit mööda alla. Isa kui esimene astus alla jõudes mu kellale otsa, sõtkus selle puruks ja veristas jalga.

Meie maja juures tulime autost välja ja ma soovisin Evale head ööd ja kõndisin minema. Verandalt nägin, kuidas Eva püüdis mu isa suudelda, samal ajal kui too püüdis talle kätt anda.

Meie maja oli pime ja külm, kui me surmväsinult sisse hiilisime. Isa pidi kell pool seitse üles tõusma ja minul tuli kell seitse hakata ajalehti laiali kandma. Esikus tõstis isa käe, et mulle vastu vahtimist anda. Tema oli rohkem purjus kui mina pilves ning ma krabasin va tänamatust tõprast kinni.

”Mida kuradit sa seal tegid?”

”Jää vait!” ütlesin nii tasa, kui suutsin.

”Ma nägin sind, Karim. Mu jumal, sa oled üks kuradi idikas! Persetrukker! Mu oma poeg – kuidas see küll juhtus?”

Ta oli minus pettunud. Ta hüppas raevunult üles-alla, nagu oleks just teada saanud, et kogu maja on maha põlenud. Ma ei teadnud, mida teha. Hakkasin niisiis järele tegema häält, mida ta oli varem reklaamiinimeste ja Eva puhul kasutanud.

”Lõdvestu, isa. Lõdvesta kogu oma keha sõrmedest varvasteni ja saada oma vaim vaiksesse aeda, kus…”

”Ma saadan su raisa arsti juurde mune kontrollima!”

Pidin ta enne vaigistama, kui ema oleks toast välja ja naabrid õue tulnud. Sosistasin: ”Aga ma nägin sind, isa.”

”Mitte midagi sa ei näinud,” ütles ta ülima põlgusega. Ta võis olla väga ülbe. See tuli kindlasti tema kõrgklassi taustast. Aga ta oli mul peos.

”Emal on vähemalt kaks tissi.” Isa läks ust sulgemata vannituppa ja hakkas oksele. Astusin tema taha ja masseerisin ta selga, tema aga oksendas sisikonda välja. ”Ma ei maini tänast ööd enam mitte kunagi,” ütlesin. ”Ja sina ka mitte.”

”Miks sa ta sellisena koju tõid?” küsis ema. Ta seisis meie taga hommikumantlis, mis oli nii pikk, et puudutas peaaegu põrandat, muutes ema kandiliseks. Ta oli väsinud. Ta meenutas mulle tegelikku maailma. Tahtsin talle karjuda: ”Vii see maailm minema!”

”Kas sa ei oleks võinud tema järele vaadata?” küsis ta. Ta muudkui näppis ja näppis mu käsivart. ”Ma vaatasin aknast välja ja ootasin teid juba mitu tundi. Miks te ei helistanud?”

Lõpuks ajas isa end sirgu ja trügis meist mööda.

”Tee mulle eestuppa ase üles,” ütles ema. ”Ma ei saa magada oksehaisuse mehe kõrval, kes öö läbi peeretab.”

Kui ma olin aseme üles teinud ja ema sinna roninud – ja diivan oli tema jaoks liiga kitsas ja lühike ja ebamugav –, ütlesin talle midagi.

”Ma ei abiellu mitte kunagi, selge?”

”Selles ei saa sind süüdistada,” kostis ta, keeras külge ja sulges silmad.

Ma ei uskunud, et ta sellel diivanil eriti und saab, ja mul oli temast kahju. Aga mind ajas vihale see, kuidas ta end karistas. Miks ta ei võinud tugevam olla? Miks ta ei hakanud vastu võitlema? Otsustasin, et olen ise tugev. Tol ööl ei läinud ma voodisse, vaid olin üleval ja kuulasin Radio Caroline’i. Olin vilksamisi näinud erutuse ja võimaluse maailma, mida ma tahtsin meeles pidada ja seda avardades oma tulevikku vormida.

*

Pärast seda õhtut mossitas isa nädal aega ega rääkinud, kuigi osutas mõnikord näiteks soolale ja piprale. Mõnikord sattus ta selle žestikuleerimisega mingisse keerulisse Marcel Marceau miimikakeelde. Aknast sisse vaatavad külalised teistelt planeetidelt oleksid arvanud, et me mängime kogu perega äraarvamismängu, kui mu vend, ema ja mina kogunesime isa ümber, karjudes üksteisele vihjeid, isa aga proovis ilma sõbralikele sõnadele ülemineku kompromissita meile näidata, et katuserennid on lehtedest umbes, et too majapool on hakanud niiskeks minema, ja ta tahab, et Allie ja mina roniksime redeli otsa ja ajaksime asja korda, sellal kui ema redelit hoiab. Õhtulauas istudes sõime oma kaardutõmbunud loomalihakotlette, friikartuleid ja kalapulki täies vaikuses. Ükskord puhkes ema nutma ja lõi peopesaga vastu lauda. ”Mu elu on hirmus, hirmus!” karjatas ta. ”Kas siis keegi ei saa sellest aru?”

Vaatasime talle hetkeks üllatunult otsa ja jätkasime siis söömist. Nagu tavaliselt pesi nõusid ema ja keegi ei aidanud teda. Pärast teejoomist läksime laiali nii kähku kui võimalik. Minu vend Amar, kes oli minust neli aastat noorem, nimetas rassitülide vältimiseks end Allieks. Ta heitis alati voodisse nii vara kui võimalik, võttes sinna kaasa moeajakirjad, nagu Vogue, Harper’s and Queen, ning muud euroopalikku, mis talle näppu juhtus. Voodis kandis ta tillukest punast siidpidžaamat, pehmet kodukuube, mille ta oli saanud odavalt väljamüügilt, ja oma juuksevõrku.

”Miks ei või inimene hea välja näha?” tavatses ta üles minnes öelda. Õhtuti läksin sageli parki, et istuda kusehaisuses saras ja suitsetada koos teiste poistega, kes olid kodunt minema pääsenud.

Isal oli naiste ja meeste vahelisest tööjaotusest kindel ettekujutus. Mu mõlemad vanemad töötasid: ema oli saanud tööd peatänava kingapoes, et finantseerida Alliet, kes oli otsustanud saada balletitantsijaks ja pidi käima kallis erakoolis. Aga ema tegi kõik majapidamistööd ja keetis toitu. Lõunavaheajal käis ta poes ja valmistas igal õhtul einet. Pärast seda vaatas ta kuni poole üheteistkümneni televiisorit. Telekas oli ainus ala, kus talle kuulus absoluutne võim. Meie majas oli väljaütlemata seaduseks, et ema vaatas alati seda, mida tahtis; kui keegi meist tahtis midagi muud vaadata, polnud selleks mingit lootust. Ema lõi päeva viimase energiavaruga säärast viha-, enesehaletsus- ja heitumuslamenti, et keegi ei julgenud teda takistada. Ta oleks ”Steptoe ja poja”, ”Varjatud kaamera” ja ”Põgeniku” eest surma läinud.

Kui telekast tulid ainult kordus- või poliitikasaated, meeldis emale joonistada. Tal oli hea käsi: ta oli käinud kunstikoolis. Ta oli joonistanud meid, meie päid, kolm tükki lehel, juba aastaid. Kolm isekat meest, nagu ta meid kutsus. Ta ütles, et talle pole mehed kunagi meeldinud, sest mehed on piinajad. Tema sõnul polnud mitte naised Auschwitzis gaasikraani keeranud. Ega Vietnami pommitanud. Tol isa vaikimisajal joonistas ta palju, pannes ploki toolitaha, oma kudumistöö, oma lapsepõlve sõjapäeviku (”Öösel oli õhuhäire”) ja Catherine Cooksoni romaanide juurde. Proovisin teda tihti sundida lugema korralikke raamatuid nagu ”Sume on öö” ja ”Dharma hulkurid”, aga ta ütles alati, et need on liiga väikse kirjaga.

Ühel pärastlõunal, kui Suur Mossitamine oli kestnud juba paar päeva, tegin endale maapähklivõiga saia, panin Who ”Live at Leedsi” nõela all täie võimsusega mängima – et nautida Townshendi võimsaid akorde ”Summertime Bluesis” – ja avasin ema visandiploki. Teadsin, et leian sealt midagi. Sirvisin lehekülgi, kuni sattusin isa alastipildile.

Isa kõrval seisis temast pisut pikem Eva, samuti alasti, täiuslik oma ühe suure rinnaga. Nad hoidsid teineteisel käest kinni nagu hirmunud lapsed ja vaatasid meid ilma edevuse ega ilustuseta, otsekui öeldes: ”Me olemegi täpselt sellised, need siin on meie kehad.” Nad nägid välja nagu John Lennon ja Yoko Ono. Kuidas võis ema nii erapooletu olla? Kust ta teadis, et nad on keppinud?

Minu eest polnud ükski saladus kaitstud. Minu uurimistöö ei piirdunud emaga. Seetõttu ma teadsingi, et kuigi isa kopsud olid vait, said tema silmad head trenni. Kiikasin tema portfelli ja tõmbasin sealt välja Li Bo, Laozi ja Christmas Humphreysi raamatud.

Teadsin, et kõige huvitavam asi ses majas võib juhtuda siis, kui isale heliseb telefon, pannes tema vaikuse proovile. Nii et kui see ühel hilisõhtul kell pool üksteist helises, kandsin hoolt, et jõuaksin selleni esimesena. Eva häält kuuldes sain aru, et ka mina olin kangesti igatsenud temast jälle kuulda.

Ta ütles: ”Tere, mu armas ja ulakas poiss, kus su isa on? Miks sa pole mulle helistanud? Mida sa loed?”

”Mida sa soovitad, Eva?”

”Tule parem ise mind vaatama, ja ma täidan su pea purpurpunaste mõtetega.”

”Millal ma võin tulla?”

”Sul ei tarvitse isegi küsida – ilmu aga platsi.”

Läksin isa järele, kes seisis juhtumisi pidžaamaväel magamistoa ukse taga. Ta kahmas telefonitoru. Ma ei suutnud uskuda, et ta kavatseb omaenese majas rääkima hakata.

”Halloo,” ütles ta karedalt, nagu poleks harjunud oma häält kasutama. ”Eva, nii hea on sinuga rääkida, mu armas. Aga mu hääl on kadunud. Ma kahtlustan mügaraid kõril. Kas ma võin sulle kontorist helistada?”

Läksin oma tuppa, panin suure pruuni raadio mängima, ootasin, et see soojeneks, ja mõtlesin selle loo üle järele.

Sel õhtul joonistas ema jälle.

Teine asi, mis juhtus, asi, mille kaudu ma sain aru, et ”Jumal”, nagu ma nüüd isa kutsusin, sepitseb tõsiselt mingeid plaane, oli veider hääl, mida ma üles voodisse minnes tema toast kuulsin. Panin kõrva vastu ukse valget värvikatet. Jah, Jumal rääkis omaette, aga mitte endaga. Ta rääkis aeglaselt, sügavama häälega kui tavaliselt, nagu pöörduks rahva poole. Ta susistas s-i ja liialdas oma india aktsendiga. Ta oli aastaid püüdnud olla rohkem inglane, olla vähem naeruväärselt silmatorkav, ja nüüd lahmis ta seda labidatäite kaupa tagasi. Miks?

Ühel laupäevahommikul paar nädalat hiljem kutsus isa mu oma tuppa ja ütles salapäraselt: ”Oled sa täna õhtul tulija?”

”Mis täna õhtul, Jumal?”

”Ma esinen,” ütles ta, suutmata vähendada uhkust oma hääles.

”Tõesti? Uuesti?”

”Jah, nad kutsusid mind. Publiku tungival soovil.”

”Tore. Kus see toimub?”

”Paik on salastatud.” Ta patsutas õnnelikult kõhtu. Just seda ta tahtiski praegu teha – esineda. ”Nad ootavad mind pikisilmi juba kogu Orpingtonis. Ma saan populaarsemaks kui Bob Hope. Aga ära emale midagi ütle. Ta ei mõista mu esinemisi sugugi, ega isegi mitte minu kadumisi. Oleme minejad?”

”Oleme küll, paps.”

”Väga hea. Valmista ette.”

”Mis asja?”

Ta puudutas õrnalt käeseljaga mu nägu. ”Oled põnevil, mh?” Ma ei öelnud midagi. ”Sulle meeldib kogu see ringi sebimine.”

”Jaa,” ütlesin häbelikult.

”Ja mulle meeldib, et sa mul kaasas oled, poiss. Ma armastan sind väga. Me kasvame koos, me tõesti kasvame koos.”

Tal oli õigus – ma ootasin tema teist esinemist. Mulle meeldis see kõik tõepoolest, aga ma pidin midagi tähtsat teada saama. Tahtsin näha, kas isa on šarlatan või on tema tegevuses midagigi ehtsat. Lõppude lõpuks oli ta ju Evale muljet avaldanud ja saavutanud siis midagi veelgi enamat – löönud Charlie pahviks. Tema võluvõim oli neile mõjunud ja ma olin talle pannud hüüdnimeks Jumal, kuid teatud mööndustega. Ta ei õigustanud seda nime veel täielikult. Ma tahtsin näha, kas isal on õilmitsema hakates teistele inimestele midagi pakkuda või osutub ta lihtsalt järjekordseks äärelinna ekstsentrikuks.