Читать книгу Äärelinna Buddha - Hanif Kureishi - Страница 7

Isa ja Anwar elasid Bombays kõrvuti majades ja olid viiendast eluaastast saadik parimad sõbrad. Isaisa, arst, oli endale, oma naisele ja kaheteistkümnele lapsele ehitanud Juhu randa hubase madala puumaja. Isa ja Anwar magasid sageli verandal ja jooksid koidikul alla mere äärde ujuma. Nad sõitsid kooli hoburikšaga. Nädalavahetustel mängisid nad kriketit ja pärast kooli harrastati koduväljakul tennist. Pallipoisteks olid teenrid. Kriketimatše peeti tihti brittide vastu ja neil tuli lasta võita. Seal kandis toimus ka pidevalt mässe ja meeleavaldusi ja hindu-moslemi kaklusi. Alati võis avastada, et su hindu sõbrad ja naabrid leelotavad su maja ees rõvedusi.

Pidusid oli küllalt, sest Bombay oli India filmitööstuse koduks ja üks isa vanematest vendadest toimetas filmiajakirja. Isale ja Anwarile meeldis uhkeldada kõigi nende filmitähtedega, keda nad tundsid, ja näitlejataridega, keda nad suudelnud olid. Ükskord, kui ma olin seitse või kaheksa aastat vana, ütles isa mulle, et tema meelest peaksin ma hakkama näitlejaks; neil on hea elu, ütles ta, ja raha ja töö suhe on neil väga heas proportsioonis. Aga tegelikult tahtis ta, et ma arstiks saaksin, ja näitlemise teemat ei mainitud enam kunagi. Koolis ütles kutsesuunitlusametnik, et ma peaksin spetsialiseeruma tollile ja aktsiisile – ilmselt arvas ta, et mul on loomupärane anne uurida teiste kohvreid. Ja ema tahtis, et ma läheksin mereväkke, arvatavasti sel põhjusel, et mulle meeldis kanda alt laienevaid pükse.

Isal oli olnud idülliline lapsepõlv, ja kui ta jutustas mulle oma seiklustest Anwariga, imestasin tihti, miks ta oli määranud omaenese poja elama õudsesse Londoni äärelinna, mille kohta öeldi, et kui inimesed seal uppusid, ei näinud nad silme eest mööda libisemas mitte oma elu, vaid oma topeltaknaid.

Alles hiljem, Inglismaale tulles, taipas isa, kui keeruline võib olla igapäevaelu. Ta polnud kunagi varem ei süüa keetnud, ei nõusid pesnud, ei oma kingi puhastanud ega voodit üles teinud. Seda tegid teenrid. Isa rääkis, et kui ta püüab meenutada nende maja Bombays, ei suuda ta kunagi ette kujutada kööki: ta polnud seal kunagi käinud. Siiski tuli talle meelde, et tema lemmikteener oli vallandatud eksimuste tõttu köögis: kord selle eest, et ta oli röstinud saia, lamades selili põrandal ja hoides leiba varvastega leegi kohal, ja teine kord selle eest, et ta oli puhastanud sellerit hambaharjaga – juhtumisi oma, mitte isanda hambaharjaga, aga see polnud mingi vabandus. Need vahejuhtumid olid teinud isast sotsialisti, niipalju kui ta üldse kunagi sotsialist oli.

Kui ema ka ärritas isa aristokraatlik otstarbetus, oli ta ometi isa perekonna üle uhke. ”Nad on kõrgemal positsioonil kui Churchillid,” ütles ema inimestele. ”Ta sõitis kooli hobukaarikuga.” See garanteeris, et isa ei pandaks ühte patta india talupoegade sülemitega, kes tulid Suurbritanniasse 1950. ja 1960. aastatel ja kelle kohta öeldi, et nad pole söögiriistu näinudki, ja tualettruume päris kindlasti mitte, sest nad kükitasid prill-lauale ja sittusid kõrgelt ülevalt.

Erinevalt neist saatis isa pere ta Inglismaale haridust saama. Tema ema kudus talle ja Anwarile mitu sügelema ajavat villast alussärki ja lehvitas neile Bombays hüvastijätuks, võttes neilt lubaduse, et neist ei saa iialgi sealihasööjaid. Nagu Gandhi ja Jinnah enne teda, pidi isagi naasma Indiasse kvalifitseeritud ja poleeritud inglise härrasmehest juristi ja meisterliku standardtantsijana. Aga teele asudes ei aimanud isa, et ta ei näe oma ema nägu enam iialgi. See oli tema elu suur lein, millest ei räägitud ja mis minu arvates seletas tema abitut klammerdumist naiste külge, kes olid nõus tema eest hoolitsema, naiste külge, keda ta võis armastada, nagu ta oleks pidanud armastama oma ema, kellele ta ei kirjutanud ainsatki kirja.

London, Old Kent Road, oli verdtarretav vapustus neile mõlemale. See oli märg ja udune; inimesed kutsusid sind Sunny Jimiks; süüa polnud kunagi piisavalt ja isa ei harjunud iialgi praerasvaleivaga. ”See on rohkem nagu tilkuvast ninast tulnud,” ütles ta töölisklassi peamist sööki kõrvale lükates. ”Mina arvasin, et siin antakse ainult rostbiifi ja Yorkshire’i pudingit.” Aga Suurbritannias kehtisid endiselt toidunormid ja see kant, kus ta elas, oli sõja ajal puruks pommitatud ja nüüd maha jäetud. Sellest hoolimata hämmastas ja innustas isa brittide nägemine Inglismaal. Ta polnud kunagi näinud vaeseid inglasi, nagu kojamehed, prügivedajad, poepidajad ja baarmenid. Ta polnud kunagi näinud, kuidas inglane topib leiba sõrmedega suhu, ja keegi polnud talle varem rääkinud, et inglased ei pese ennast korrapäraselt, sest vesi on nii külm – kui neil üldse vett on. Ja kui isa püüdis kohalikes kõrtsides Byroni teemal vestelda, ei hoiatanud teda keegi, et mitte iga inglane ei oska lugeda või et nad ei pruugi tingimata tahta, et mingi indialane neile perverdi ja hullu luulet õpetaks.

Õnneks oli Anwaril ja isal öömaja – dr. Lali, isaisa sõbra pool. Dr. Lal oli peletislik india hambaarst, kes väitis end olevat Bertrand Russelli sõbra. Sõja ajal Cambridge’is andis keegi üksildane Russell dr. Lalile nõu, et onaneerimine on lahendus seksuaalsele frustratsioonile. Russelli suur avastus oli ilmutuseks dr. Lalile, kes väitis, et sai tänu sellele igavesti õnnelikuks. Kas tema vabastamine oli üks Russelli vapustavamaid saavutusi? Sest kui dr. Lal poleks olnud oma kahe noore ja seksihimura üürnikuga seksi suhtes nii otsekohene, poleks mu isa minu emaga tutvunud ja mina ei olekski Charliesse armunud.

Anwar oma kopsaka vatsa ja ümmarguse näoga oli isast alati tüsedam olnud. Ükski lause polnud täielik ilma paari mürgise sõna vürtsita, ja ta armastas Hyde Parki kandis liikuvaid prostituute. Nad kutsusid teda Beebinäoks. Ta polnud ka nii elegantne, sest niipea kui isa igakuine toetus Indiast saabus, külastas isa Bond Streeti, et osta kikilipse, pudelrohelisi veste ja šotiruudulisi sokke, misjärel ta pidi Beebinäo käest raha laenama. Päeval õppis Anwar Põhja-Londonis lennukiehitust ja isa püüdis oma silmi juuraraamatutesse naelutada. Öösel magasid nad dr. Lali konsultatsiooniruumis hambaraviinstrumentide vahel, Anwar lausa hambaarstitoolil. Ühel ööl, raevununa ümberringi jooksvatest hiirtest, ka seksuaalsest frustratsioonist, ja kuumates ema kootud alussärkide sügelusest, riietus isa Lali kahvatusinisesse kitlisse, haaras kõige karmima puuri ja ründas magavat Anwari. Kui Anwar ärkas ja nägi tulevast Chislehursti guru hambaarstipuuriga talle kallale tulemas, pistis ta karjuma. See mängulisus, see keeldumine midagi tõsiselt võtmast, just nagu poleks elul tähtsust, iseloomustas ka isa suhtumist õpingutesse. Isa lihtsalt ei suutnud keskenduda. Ta ei olnud varem töötanud ja see ei sobinud talle nüüdki. Anwar hakkas isa kohta ütlema: ”Harooni kutsutakse iga päev baari – kell kaksteist ja kell pool kuus.”

Isa kaitses end: ”Ma käin kõrtsis mõtlemas.”

”Ei, mitte mõtlemas – joomas,” vastas Anwar.

Reedel ja laupäeval käisid nad tantsupidudel ja musitasid õndsalikult Glenn Milleri ja Count Basie ja Louis Armstrongi saatel. Just seal lõigi isa esimest korda silma peale ja käed külge Margareti-nimelisele kenale töölisklassi tüdrukule, kes elas äärelinnas. Mu ema rääkis mulle, et armastas isa, oma mehikest, sellest hetkest peale, mil ta teda märkas. Isa oli armas ja lahke ja nägi välja nagu kuu pealt kukkunud, mis ärgitas naisi üritama talle käppa peale panna.

Emal oli sõbratar, kellega Beebinägu välja ja ilmselt ka sisse jalutas, aga Anwar oli juba abielus Jeetaga, printsessiga, kelle perekond sõitis Põhja-Pakistanis, Murree-nimelises vanas Briti mägijaamas peetud laulatusele ratsa. Jeeta vendadel olid kaasas relvad, mis tegi Anwari närviliseks ja tekitas temas tahtmist Inglismaa poole suunduda.

Printsess Jeeta liitus peagi Inglismaal elava Anwariga ja temast sai minu jaoks tädi Jeeta. Tädi Jeeta ei näinud põrmugi printsessi moodi välja ja ma ahvisin teda, sest ta ei osanud korralikult inglise keelt rääkida. Ta oli väga uje ning nad elasid ühes räpases Brixtoni toas. See polnud mingi palee ja selle taga oli raudteeliin. Ühel päeval tegi Anwar kihlveokontoris ränga vea ja võitis suure hulga raha. Ta üüris Lõuna-Londonis mänguasjapoe. See oli armetu läbikukkumine, kuni printsess Jeeta sundis Anwari seda toidupoeks muutma. Nad said tuule tiibadesse. Kundesid tuli karjakaupa.

Vastandina Anwarile ei liikunud isa mitte kuhugi. Tema perekond jättis ta rahast ilma, saades nuhilt – dr. Lalilt – teada, et teda kutsutakse baari ainult selleks, et ta jooks mitu pinti kanget porterit ja pruuni õlut, kaelas siidist kikilips ja seljas roheline vest.

Lõpuks sattus isa tööle Riigiameti ametnikuna kolme naela eest nädalas. Tema elu, kunagine maheda meelelahutuse, randade ja kriketi, brittide ahvimise ja hambaarstitoolide jahe jõgi, oli nüüd puur täis vihmavarje ja teraskalki korrapärasust. See oli ainult rongid ja sittuvad pojad ja külmunud torude lõhkemine jaanuaris ja kivisöest tule tegemine kell seitse hommikul: armastuse ühitamine äärelinna perekonnaeluga kaks-üleval-kaks-allmajapooles Lõuna-Londonis. Elu nahutas teda selle eest, et ta oli laps, süütuke, kes polnud kunagi pidanud enda heaks midagi tegema. Kord, kui mind jäeti terveks päevaks isa hoolde ja ma end täis tegin, oli ta hämmeldunud. Ta pani mu paljalt vanni seisma ja tõi siis tassi, kust viskas teises vannitoa otsas seistes minu jalgadele vett, nagu oleksin ma katkutõbine, ise teise käega nina kinni hoides.

Ma ei tea, millest see kõik alguse sai, aga kui ma olin umbes kümne- või üheteistkümneaastane, pöördus isa Liezi, Laozi ja Zhuangzi poole, nagu poleks neid enne loetudki, nagu oleksid nad üksnes talle kirjutanud.

Käisime endiselt Beebinäol ja printsess Jeetal pühapäeviti külas, ainsal ajal, mil pood oli suletud. Isa ja Anwari sõprus oli ikka põhiliselt naljatlev, kriketi-, poksi-, kergejõustiku-, tennisevaatamise sõprus. Kui isa läks sinna raamatukogust laenutatud

”Kuldse lille saladusega”, krabas Anwar selle tal käest, tõstis üles ja naeris.

”Mis kuratlikult tobeda asjaga sa nüüd mängid?”

Isa kuulutas viivitamatult: ”Anwar, yaar, sa ei taipa, mis suuri saladusi ma parajasti avastamas olen! Kui õnnelikuna ma ennast tunnen, nüüd, kus ma lõpuks ometi mõistan elu!”

Anwar segas vahele, susates isa oma tobiga. ”Sa kuramuse hiina lollpea. Kuidas sa saad igasugust rämpsu lugeda, kui mina teenin raha! Ma olen oma tõpraliku pangalaenu ära maksnud!”

Isa tahtis nii kangesti Anwari mõistma panna, et tema põlved värisesid. ”Ma ei hooli rahast. Alati see raha. Ma pean nendest salaasjadest aru saama.”

Anwar tõstis silmad taeva poole ja vaatas siis ema, kes istus tüdinult. Nad mõlemad tundsid isa vastu poolehoidu ja armastasid teda, aga neis tujudes segunes armastus haletsusega, otsekui teeks isa mingit traagilist viga, nagu seda on Jehoova tunnistajatega liitumine. Mida rohkem ta rääkis yin’ist ja yang’ist, kosmilisest teadvusest, Hiina filosoofiast ja Tee järgimisest, seda tundetumaks ema muutus. Isa näis kanduvat avakosmose poole; ema oli äärelinnanaine, tasane ja lahke, ning leidis, et elu koos kahe lapse ja isaga on niigi raske. Samal ajal oli isa idamaistes avastustes, mis viisid Anwari elu mustamisele, tubli annus uhkust.

”Sind huvitavad ainult tualettpaberirullid, sardiinikarbid, hügieenisidemed ja naerid,” ütles isa Anwarile. ”Aga taevas ja maa peal on palju rohkem asju, yaar, kui sa siin Penge’is unistadagi oskad.”

”Mul pole unistamiseks aega!” segas Anwar vahele. ”Ja ka sina ei peaks unistama. Ärka üles! Saaksid õige parem ametikõrgendust, et Margaret võiks ilusaid riideid kanda. Tead ju, millised need naised on, yaar.”

”Valged ei eduta meid mitte iialgi,” ütles isa. ”Indialast küll mitte, kui maa peale on veel ainuski valge mees järele jäänud. Sa ei pea nendega tegemist tegema – nad arvavad, et nad on impeeriumi valitsejad isegi siis, kui neil taskupõhjas tuul ulub.”

”Nad ei eduta sind sellepärast, et sa oled laisk, Haroon. Sul kasvavad nuivähid munade küljes. Sa mõtled mingist Hiina värgist ja mitte kuningannast!”

”Kuninganna käigu põrgusse! Kuule, Anwar, kas sul pole kunagi sellist tunnet, et tahad end tundma õppida? Et sa oled enesele täielik mõistatus?”

”Ma ei paku kellelegi teisele huvi, miks ma peaksin endast huvituma?” hüüdis Anwar. ”Ela oma elu edasi!”

Need vaidlused kestsid Anwari ja Jeeta poe peal muudkui edasi, minnes nii põhjalikuks ja vaenulikuks, et nende tütar Jamila ja mina hiilisime minema ja mängisime aias harjavarre ja tennisepalliga kriketit.

Kogu selle Hiina kehkendamise all peitus isa üksildus ja sisemise edasimineku iha. Tal oli vaja rääkida nendest Hiina asjadest, mida ta õppis. Kõndisin tihti hommikul koos temaga linnalähirongide jaama, kus ta läks Victoria jaama viiva kaheksa kolmekümne viiese rongi peale. Nendel kahekümneminutilistel jalutuskäikudel liitusid temaga teised inimesed, tavaliselt naised, sekretärid, ametnikud ja assistendid, kes samuti töötasid Londoni keskosas. Ta tahtis rääkida sellest, kuidas saavutada vaikset meelt, jääda endale truuks, ennast mõista. Kuulsin, kuidas nad rääkisid oma elust, peikadest, erutatud meeltest ja tõelistest minadest nii, nagu – olen selles kindel – nad ei rääkinud ühegi teise inimesega. Nad isegi ei märganud mind ega transistorraadiot, mida ma kandsin, kuulates Radio One’ist Tony Blackburni saadet. Mida rohkem isa püüdis neid mitte võrgutada, seda rohkem ta neid võrgutas; sageli ei lahkunud nad kodunt enne, kui isa mööda läks. Kui ta muutis marsruuti kartusest, et keska poisid teda kivide või täiskustud jääkottidega loopima hakkavad, muutsid ka nemad marsruuti. Rongis luges isa tavaliselt oma müstikaraamatuid või keskendus ninaotsale, mis oli tõepoolest suur märklaud. Ja ta kandis alati kaasas tillukest, tikutoosisuurust sinist sõnaraamatut, et õppida iga päev üks uus sõna. Nädalavahetustel kontrollisin, kas ta teab sõnade ”analeptikum”, ”frekventatiiv”, ”polüandria” ja ”ordoviitsium” tähendust. Ta vaatas siis mulle otsa ja ütles: ”Ei või iial teada, millal sul võib vaja minna mõnd raskekaalusõna, et inglasele muljet avaldada.”

Alles Evat kohates leidis ta kellegi, kellega oma Hiina asju jagada, ja teda üllatas, et selline vastastikune huvi on võimalik.

Eeldasin, et nüüd, sellel laupäevaõhtul, saab isa jälle Evaga kokku. Ta andis mulle paberitüki aadressiga ning me läksime bussi peale, mis sõitis seekord minu arvates linnast välja maale. Kui me Chislehurstis maha läksime, oli õues pime ja jäine. Juhtisin isa algul ühes suunas ja siis teadja moega rääkides vastassuunas. Ta tahtis nii kangesti kohale jõuda, et ei virisenud tervelt kakskümmend minutit, aga lõpuks muutus mürgiseks.

”Kus me oleme, lollpea?”

”Ma ei tea.”

”Kasuta neid ajusid, mis sa minult pärinud oled, igavene lontrus!” ütles ta lõdisedes. ”Kuradi külm on ja me jääme hiljaks.”

”Oma süü, et sul külm on, isa,” ütlesin.

”Oma süü?”

See oli tõesti tema süü, sest jope all kandis isa midagi suure pidžaama laadset. Seljas oli tal pikk siidsärk, mille kaelust ääristasid tikitud draakonid. See kukkus ta rinnale ja lendles mitme kilomeetri jagu tema kõhu kohal, enne kui küündis põlvini. Selle all olid tal kotakad püksid ja sandaalid. Aga tõeline kuritegu, põhjus, miks seda peideti karvase jope alla, oli kuldse ja hõbedase mustriga karmiinpunane vest, mida ta särgi peal kandis. Kui ema oleks näinud teda niimoodi välja minemas, oleks ta politseisse helistanud. Jumal oli ju ikkagi riigiteenistuja, tal oli portfell ja vihmavari, ta poleks tohtinud käia ringi nagu kääbustoreadoor.

Chislehursti majadel olid triiphooned, suured tammed ja murukastjad; aiandus oli moodi tulnud. See avaldas meiesugustele inimestele nii suurt muljet, et kui meie pered pühapäevastel külaskäikudel tädi Jeani juurde neil tänavatel kõndisid, võtsime me seda alama keskklassi vastena teatrile. Ahhetasime ja ohhetasime, kujutledes, milline põli meil oleks, kui me seal elaksime, ja kuidas me sisustaksime maja ja looksime aias tingimused kriketimänguks, tenniseks, sulgpalliks ja lauatenniseks. Mäletan, kuidas ema vaatas kord etteheitvalt isale otsa, nagu öeldes: ”Mis mees sa oled, et sa mulle nii vähe annad, sellal kui teised mehed, Alanid ja Barryd ja Peterid ja Royd, võimaldavad oma naistele autosid, maju, keskkütet ja ehteid? Nemad vähemalt oskavad riiuleid üles panna või aeda parandada. Mida sina teha oskad?” Ja ema komistas auku, täpselt nii, nagu meie seda praegu tegime, sest teed jäeti meelega kividest ja aukudest kipra, et tavalised inimesed edasi-tagasi ei sõidaks.

Kui me lõpuks sissesõiduteed mööda üles krudistasime – peatudes, et Jumal saaks pöidlad kokku panna ja paar minutit transsi harjutada –, ütles Jumal mulle, et maja kuulub Carlile ja Marianne’ile, Eva sõpradele, kes olid hiljuti Indias ringi rännanud. Seda võis otsekohe aru saada iga võimalikku kohta ehtivate sandlipuust Buddhade, messingtuhatooside ja triibuliste kipselevantide järgi. Ja selle järgi, et kui me sisenesime, seisid Carl ja Marianne paljajalu uksel, peopesad palveks kokku pandud ja pead langetatud, nagu oleksid nad templiteenrid, mitte kohaliku televiisorite üürimise firma Rumbold & Toedrip osanikud.