Читать книгу 100 põhjust minna Belgiasse - Hanna Miller - Страница 5

Tunnistan, et see avaloo pealkirjaks saanud lause ei ole minu välja mõeldud. Kuulsin seda väljendit mitmel korral kohe pärast Brüsselisse saabumist, pealegi kohalike endi käest. Nii näiteks kasutas seda ütlust flaamlastest abielupaar, kellega koos suure messiareaali arvukate suletud väravate seast seda ainsat avatut püüdsime leida, valloonlane, kes oli hollandikeelse turismiinfoga samavõrd hädas kui mina, ja meie pariislasest naabrimees, kui garaažilift taas kord ei töötanud. Ka kohaliku prügikoristussüsteemi suhtes ei suutnud naaber oma tundeid varjata: „Ärge imestage, see on Belgia! Nad ei räägi ju siin isegi korralikku prantsuse keeltki mitte!... Mina võin seda öelda, ma olen pärit Pariisist,” lisas ta ühtlasi... Prantsuskeelsete belglaste kõnepruugis on tõepoolest sõnu ja väljendeid, mis erinevad prantsuse kirjakeelest. Nii näiteks kõlab arv 90 nönaant (hääldusest nöf – 9) ja 70 septaant (hääldusest set – 7). Korralikus prantsuse kirjakeeles kõlaks vastavate numbrite hääldus „kaatrväänktdis” ehk siis lahtiseletatult „neli-kakskümmend-kümme” (90) ja „suassaantdis” ehk „kuuskümmend-kümme” (70). Selline on muidugi nende sõnade lihtviisil, st mitte korrektse lingvistilise transkriptsiooniga, kirja pandud hääldus. Siinsel juhul olen ma igal juhul belglaste loogika poolt. Küll aga jäävad mulle kaugeks belglaste koomiksilembus, armastus paksude vahvlite ja rasvaste friikartulite vastu. Samal ajal ei väsi ma imetlemast belglaste viisakust, abivalmidust, sõbralikke ning tähelepanelikke koeraomanikke ja nende hästi kasvatatud koeri, Brüsseli hooldatud parke, pilkupüüdvaid art noveau või beaux-arts-fassaade, hubaseid villade rajoone, belglaste hekipügamiskunsti, kõikidest muudest – eriti vanadest – kunstidest rääkimata.

Art noveau on vaid üks Belgia paljudest võludest ja ahvatlustest.

Riik, mil pole ühtset rahvust ja vahel ka valitsust

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas. Küll on aga olemas Belgia kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrektses lingvistilises tähenduses mitte. Kuidas jääb siis aga ühise rahvustunde ja mentaliteediga? Püüdes siinkohal vältida poliitilisi keerdkäike, mille üle isegi kogenud poliitikud juba aastaid päid murravad ja mida nimetatakse delikaatselt „keeletüliks”^[1.][2.][3.] võiks ehk lühidalt öelda, et rahvustunne ja mentaliteet ühendavad küll etnilisi gruppe, kuid üleriigilises plaanis neist mõisteist suurt rääkida ei saa. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaaarmastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo’d ehk siis Belgia kuningriiki selle praegusel kujul. Selle mõtteviisi pooldajad annavad oma hoiakust teada rõdudele riputatud Belgia riigilippudega või kleebistega autodel, kus prantsuse keeles (Ne touche pas à mon pays!) kirjas hoiatus ja soov „Ära puuduta minu maad!” Laiema üldistusena võiks ehk öelda, et valloonid soovivad pigem kokku jääda, flaamid – eelkõige flaami natsionalistideks nimetatud – aga riiki lõhestada. Kohalikus ajakirjanduses leiab artikleid, kus väidetakse, et valloonid ja flaamid ei ela mitte ainult erinevates maailmades, vaid lausa eri universumites. See tõdemus kuulub vast siiski ajakirjanduslike liialduste hulka, kuigi see, et tegu on mitte ainult erinevate keelte, vaid erinevate mentaliteetidega, vastab tõele. Valloonidele omistatakse kui mitte just minnalaskmist, siis vähemalt muretumat meelt, flaamidele aga korrektsust ja töökust. Flaamid, kes moodustavad riigi elanikkonnast enamiku (6,5 miljonit), on häiritud sellest, et Brüsselis ja väljaspool Flandriat domineerib prantsuse keel. Flaamid valdavad prantsuse keelt – teisiti ei saaks pealinnas Brüsselis hakkamagi –, valloonid (4 miljonit) hollandi keelt aga enamasti mitte. Väidetavalt ei tea valloonid midagi flaami kultuurielust ja vastupidi. Ajakirjandus, telekanalid, haridus- ja kultuurielu on kas ühes või teises keeles ja paralleelselt kahes keeles esitletavat on neis valdkondades vähe või pea üldse mitte. Siinkohal ei saa jätta mainimata Louvain-la-Neuve’i ülikoolilinnakese teket. 1960. aastatel jõudis keeletüli Leuveni (Flandria) iidses ülikoolis selleni, et hollandikeelne ülikool ei nõustunud mingil juhul andma prantsuskeelset õpet. Nii otsustatigi rajada Vallooniasse uus prantsuskeelne ülikool, samuti katoliiklik ja viitega vanale Leuveni ülikoolile. 1970. aastail kerkiski veidi lõunapool Brüsselit ülikoolilinnak Louvain-la-Neuve. Kõige selle taustal ei hämmastagi ehk enam debatid, mis aastal 2011 jõudsid juba selleni, et ajakirjanduses arutleti tõsimeeli riigi Flandriaks ja Vallooniaks jagunemise detailide üle, teemaks sellised küsimused nagu näiteks: kellele jäävad „rahakott” Brüssel ja lennujaam, kas uuteks pealinnadeks võiksid olla Gent ja Namur, kas Prantsusmaa nõustuks Vallooniat endaga liitma jne. Tunnistan, et ühel või teisel poolel, st valloonide ja flaamide seas, lähedasi tuttavaid omamata ja perfektselt üht või teist keelt valdamata, rääkimata kohalike kogukondade elu detailsest tundmisest, ei ole „võhikul võõrsilt” võimalik tavalises tänavapildis valloonide-flaamide vahelisi erinevusi kuidagi tabada. Kui ei teaks, et Belgias on mitte ainult kõik ministeeriumid dubleeritud, vaid et Flandrial ja Valloonial on ka eraldi parlamendid ja valitsused ning et riigil ei ole isegi ühist turismiesindust, vaid on Flandria ja Valloonia eraldi turismiinfokeskused, siis ei tajuks Belgia lõhestatust väliselt pea üldse. Võimalik, et just tänu tugevale regionaalsele halduskorraldusele suudab ka üle aasta valitsuseta olnud riik argielus rahulikult toimida.

„Ära puuduta minu maad!” ütleb kiri autokleebisel.

Miks see nii on ja mis on selle põhjuseks? Sellele ei suuda ühe lausega vastata isegi asjatundjad. Lühiselgituse võiks ehk üritada sõnastada selliselt: „Valloonia saavutas oma võimsa raua- ja söetööstuse toel 20. sajandi algul kiiresti tööstuslikult ja keeleliselt valitseva positsiooni, kuid kaotas seitsmekümnendatel enamiku oma rasketööstusest ega suutnud majandust reformida. Flandrial seevastu läheb suhteliselt hästi. Regiooni tugevama majanduse aluseks on sadamad ja keemiatööstus ning dünaamilised väike- ja keskmised ettevõtted ja teenindussfäär”. ^[4.] Algul oli aga vastupidi – Valloonia oli jõukas tööstuspiirkond, Flandria vaene põllumajandusala. Nüüd on seis muutunud ning ettevõtlikud flaamid on end hästi üles töötanud ja Flandria maksumaksja peab ülal ka valloone... Lisaks jäävad Flandria alale kogu Belgia rannik, mereäärne puhkeregioon, sadamad, riigi peamine lennujaam Zaventem, tähtsamad turismi- (ja osalt ka ülikooli-) linnad Brugge, Gent, Antwerpen, Leuven ja Mechelen. Antwerpen on lisaks tuntud kui sadama- ja tööstuslinn, moe-, disaini- ning teemandiäri pealinn. Ja muidugi imetlusväärne vana flaami kunst ja arhitektuur! Valloonial ei ole sellele loetelule suurt midagi vastu panna... Muidugi on Valloonias Ardennid, vaheldusrikas loodus, mitmed kenad külad ja vanad lossid, aga on ka trööstitud väikelinnad ja väidetavalt Euroopa inetuimaks linnaks tituleeritud Charleroi, mis on siiski enam tuntud oma odavlende teenindava lennuvälja poolest. Oli aeg, mil linn oli Belgia kaevandusmetropol...

Mitte ainult keelte virvarr

Belgia koosneb kolmest regioonist ja kolmest keele- ning kultuurikogukonnast. Kõige lihtsam on seda jaotust selgitada vast nii: riigi põhjaosa moodustab Flandria, lõunaosa Valloonia, piir nende kahe regiooni vahel jookseb enam-vähem horisontaalselt riigi keskel ja sellele piirile, riigi keskossa, jääb kolmas ametlik piirkond ehk siis pealinnaregioon Brüssel. Keeltega on asi veidi segasem. Nii näiteks ei ole olemas flandria keelt, küll on aga olemas flaami keel, mida – viimasel ajal – peetakse korrektsemaks nimetada hollandi keeleks, kuigi hollandlased ütlevad, et pole need flaamid – nii nimetatakse Flandria elanikke – mingid õiged hollandlased ja pole ka nende keel see päris õige hollandi keel. Nii või teisiti, Belgia põhjaosa on seega Flandria, kus elavad flaamid ja kus räägitakse hollandi keelt. See fakt omandatud, vaatame edasi lõunaossa ehk Vallooniasse. Siin on asi selles mõttes lihtsam, et Valloonias elavad valloonid, kes räägivad prantsuse keelt. Tegelikult on see küll ehk pigem vallooni keel, st prantsuse keele kohalik dialekt, kuid ametlikult on Valloonia prantsuskeelne. Valloonia idaosas, Saksa piiri ääres, elab ka väike saksakeelne kogukond ja nii on saksa keel Belgia kolmandaks ametlikuks riigikeeleks. Nüüd jääb veel küsida, mis keelne on pealinnaregioon Brüssel? Ja siin see tüliõun – küll vaid osaliselt – peitubki. Euroopa nn pealinnaks saanud Brüssel on valdavalt prantsuskeelne, ametlikult kakskeelne ja teatud rajoonides – sõltuvalt elanikkonna enamusest – ainult prantsus- või hollandikeelne. Tänavasildid ja ametlikud teadaanded on nii prantsuse kui hollandi keeles, neid mõlemaid keeli peavad valdama ka riigiteenistujad. Kui tegu pole just flaamlaste ettevõttega, kõlab kaubanduses-teeninduses ning meditsiinis valdavalt prantsuse keel. Samal ajal on linnajagusid, kus kohalikeks kõnekeelteks on hoopis araabia või türgi keel või mitmed Aafrika keeled ning mõistagi – Euroopa Liidu institutsioonides räägitav inglise keel. Lisaks on veel Euroopa Liidu liikmesriikide kogukonnad oma emakeeltega, mida kuuleb küll tänaval, kuid mis jäävad ennekõike oma siseringi suhtluskeeleks. Siiahulka kuulub mõistagi ka eesti keel, sest eestlaste kogukond Belgias ulatub ligi 2000 inimeseni. Valdavalt Brüsselis, kuid ka mujal Belgias töötavaid või õppivaid eestlasi koos pereliikmetega aitavad ühendada Eesti Suursaatkond ja Eesti Selts Belgias.

Euroopa Parlamendi hooned.

Seega kohtab äärmiselt multikultuurses Brüsselis kõikmõeldavaid keeli, kuid valdav on siiski prantsuse keel. Seda räägivad – erinevalt hollandi keelest – ka kõik sisserännanud, mis tahes maailmanurgast nad ka saabunud poleks. Erinevalt Flandriast, kus kohalike esimeseks võõrkeeleks välismaalasega suhtlemisel on inglise keel ja kus osatakse hästi ka hollandi keelele lähedast saksa keelt, ei ole frankofoonses Brüsselis, rääkimata Vallooniast, lihtne leida isegi mitte inglise keelt rääkivat arsti või pangaametnikku, kui just Eurokvartal välja arvata. Samal ajal on näiteks kinnisvaramaaklerid nõus varmalt ka inglise keelt rääkima... Flandria poolel valmistab välismaalasele aga raskusi see, et kogu kirjalik teave – ja seda isegi turismiinfos, buklettidel, vaatamisväärsuste juures, internetis jne – on tihtipeale vaid hollandi keeles.

Kogu selles keelte virvarris peaks endale Belgias reisides vähemalt ühe asja selgeks tegema – ja nimelt, et kõikidel kohanimedel, sealhulgas ka tänavatel, on kaks, kui mitte kolm, eri versiooni. Võib ju päris paraja segaduse tekitada, kui olete otsustanud sõita näiteks Mecheleni, aga teeviidal on kirjas hoopis Malines, mis ei tundu üldse asjasse puutuva paigana. Tegelikult see just see õige sihtpunkt ongi, lihtsalt kirjas prantsuse (Malines) ja mitte hollandi (Mechelen) keeles. Saksakeelne variant on muidugi ka ja see kõlab „Mecheln”. Nii on näiteks Brüsseli linnnarajoon Ixelles (pr) hollandi keeles Elsene, linn Namur (pr) Valloonias on aga hollandikeelsel teeviidal kirjas kui Namen, Mons (pr, Valloonia) kui Bergen (holl), Liège (pr) on aga vallooni keeles kirjas kui Lîdje, hollandi keeles kui Luik ja saksa keeles kui Lüttich. Flandria tuntud ülikoolilinn kannab hollandi keeles nime Leuven, prantsuse keeles on ta aga Louvain, Tournai (pr, Valloonia) kõlab hollandi keeles Doornik ja nii aina edasi...

Banaalset ja sürrealistlikku

Umbes kakskümmend aastat tagasi esimest korda Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne, nagu oleks siin sõda alles eile lõppenud. Kogu lugupidamise juures selle maa ja rahva vastu pean tunnistama, et sellist pilti võib nii Brüsselis kui ka teistes Belgia linnades näha kohati tänini. Millest see on tingitud, sellele ei ole ma suutnud vastust leida. Seda enam, et tihtipeale on tegu magusate kruntidega kesklinna parimates paikades. Ka Brüsseli Eurokvartali südames käib ikka veel ehitus ja renoveerimine ning mõned ümberkaudsed peatänavad on moodsat ilmet omandamas alles aastal 2012. Paigast ära kõnniteeplaadid või auklik sillutis – ja seda mitte teab kus äärelinnas – tekitavad mitte ainult hämmingut, vaid on lausa kaelamurdvalt ohtlikud. Seejuures tuleb vaid tänulik olla, et kaugel Eestis on eurorahadega hulk teid, tänavaid ja ehitisi tänuväärselt korda saadud...

Hoopis eriline nähtus on aga Brüsseli prügikoristussüsteem. Majade ukseesiseid või kõnniteid paar korda nädalas blokeerivad kilekottide hunnikud koos muu jäätmekraamiga olid esmalt sedavõrd üllatavad, et ei suutnud kuidagi oma silmi uskuda. Kitsaid tänavaid ja vanalinnu, kus prügikonteinerite paigutamine ja suurte jäätmeveoautode liikumine on tõeline logistiline kunsttükk, on Euroopas ju rohkem kui küll, Tallinna vanalinnast rääkimata. Ometi on see teema suudetud mujal lahendada nii, et see kellelegi silma ei hakka. Brüsselis toimib prügikoristus aga oma skeemi järgi. Nimelt tuleb sorteerida majapidamisjäätmed vastavatesse kilekottidesse ja asetada need äraveoks – teatud kindlatel päevadel ja kellaaegadel – tänavale oma maja välisukse juurde kõnniteele. Hea, kui majas on koristaja, kes keldri prügiruumi viidud kotid ise õigel ajal välja tõstab. Kui aga maja on väike ja eraldi koristajat-majahoidjat pole, siis peab tegema seda elanik (või restorani- või kauplusepidaja) ise. Mis siis, kui oma päevakava prügiauto sõitude järgi planeerida ei saa või kodunt ollakse eemal mitu päeva? Küllap peavad siis jäätmekotid keldris või trepikojas oma järge ootama, sest valel ajal välja tõstetud prügikoti eest võib linnavalitsus trahvida. Kui talvel juhtus veidi enam külma olema kui tavaliselt ja tänavaid kattis kergelt jäine lumekord, siis prügiautod ei sõitnud – ilmastikuolud ei lubanud... – ning kotikuhilad tänavail aina kasvasid... Majauksest sisse pääsemiseks tuli tõsta kotte kõrvale, st majaukse eest garaažiukse ette ja vastupidi – vastavalt vajadusele... Teine võimalus oleks olnud blokeerida kõrval asunud restorani maani ulatunud saaliaken või naabermaja keldrikorruse korteriaken... Keldrikorterite aknaid tabab see oht nii või teisiti paar korda nädalas, rääkimata sellest, et mõni mööduv koer lahtise akna najal jalga tõstma satub... Kui juba nii profaansel teemal juttu, ei saa jätta kuidagi mainimata veel üht jahmatavat nähtust, mida mujal pole kogenud. Ja nimelt – meeste pissuaarid keset kõnniteed ja lageda taeva all! Kui mulle seda n-ö imet esimest korda Gentis näidati, arvasin, et minuga tehakse halba nalja ja tegemist on kindlasti mingi muu rajatisega. Paraku selgus, et see polnudki nali, vaid seinteta meestetualett keset linna. Brugges on see vähemalt seinaga varjatud, kuigi asukoht otse kiriku sissepääsu kõrval tekitab üksjagu hämmingut... Eriti markantselt mõjus aga kolme pissuaariga lahtine kivipostike – kuigi lahenduselt lausa disainiauhinda väärt – Monsi katedraali kõrval kõnniteel... Seepeale ei oska tõesti muud öelda, kui et: Ärge imestage, see on Belgia!

Belglaste koomiksilembus väljendub ka majaseintel.

Lisaks arhitektuuri ja rahvastiku kirevale kooslusele annavad kõik need nn pisiasjad kokku Belgia linnadele, eelkõige Brüsselile, ilme, mida on raske määratleda. Esimesed paar kuud selles põnevas, äärmiselt töises ja omanäolises linnas ei suutnud ma kuidagi leida seda õiget sõna selle linna iseloomustamiseks. Ühel hetkel tabasin otsitava. Vähemalt enda jaoks. Juhtus see pärast üht sümfooniakontserdi külastust Brüsseli ainsas nimekas ja suures kontserdisaalis, Bozaris. Meie kõrval istunud kohalik abielupaar veidi lontivajunud kodustes teksastes ja kampsunites pakkis end toolirea vahel rahulikult välja jopest-mantlist. Mantlites-jopedes saali saabujaid oli teisigi. Seejuures ei olnud tegu ei tudengite ega turistidega, vaid keskealiste kohalikega, kuigi garderoob oli tasuta... Samalaadset pilti olen varem näinud vaid Strasbourgis, kus üleriided topiti samuti tooli alla või kägardati sülle. Võib ju muidugi öelda, et kontserdile tullakse muusikat kuulama ja mitte ennast näitama või teisi vaatama, kuid ka büroosse minnakse ju tööle ja söögilauda, mis belglastele nii tähtis, istutakse kõhu täitmise eesmärgil, kuid ometi eelistatult kenasti kaetud laua taha ja lauakombeid unustamata... Tunnistan, et mulle meeldib minna kontserdi- või teatrisaali pidulikku õhkkonda, mida toetab ka publik oma rõivastusega, tuues sellega argipäeva erilist. Ja ma ei arva, et kultuurinauding selle all kannataks. Eks tähendab ju rõivastus ka lugupidamisavaldust – nii iseenda kui teiste, sealhulgas ka esinejate vastu. Keegi tuttavaist ütles selle kohta tabavalt – Brüsselis ei rõivastuta, siin pannakse lihtsalt midagi selga. Loomulikult on Belgias olemas lossid ja villad, kaunid salongid ja peened vastuvõtud, kuid linnapildis üldjuhul elegantsi ei taba. Mõistagi ei mõtle ma vaid kalleid kasukaid, mida – kuritegevuse kartuses – Brüsselis tänavale ei tooda. Ka ei puudu Brüsselis nimekate firmade esinduskauplused, kuid puudub seda ümbritsev miljöö, mis kutsuks promeneerima ja olgu või vaateaknaid ning mõnusat kohvitassi nautima. Küll aga leiab nii stiili kui ka elegantsi, nauditavate vaateakendega ostutänavaid ja kenasid lokaale mõnes Flandria linnas, ennekõike muidugi Brugges ja Antwerpenis.

Belgia peidus pool

Ja ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem, kui näitab tänavapilt, on oma peidus pool... Kas või fassaadide taga, nendes kenades majades, kuhu võõrana sisse ei pääse. On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mis tahes maal... Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile, kel huvi ja tahtmist ning kes juhtuvad mõnel novembrikuu nädalalõpul sealmail viibima. Nimelt avavad siis uksed ligi 80 kodu või ateljeed väikestes külakohtades Leuvenist lõunas, pakkudes vaadata umbes 150 kunstniku töid – maalist, klaasist ja tekstiilist kuni skulptuuri, keraamika ja fotokunstini. Lisaks on mõistagi kohal kunstnikud ise, valmis vestlema ja selgitusi jagama. Ürituse keskusest kohakeses nimega Tourinnes-la-Grosse sai 3 euro eest rinnamärgi, mis andis õiguse siseneda igasse osalevasse kodusse-majja-ateljeesse. Kena taskuformaadis kataloog pakkus ülevaadet kunstnikest ja nende loomingust, lisas külastusaadressid ja kaart. Abiks olid ka viidad teedel ning info internetis.

Avastamisrõõmu täis ringkäik algas ühe taluõue kõrgesse lillepuhmasse mattunud vanas mahajäetud kanalas... Väikeses ruumis rippusid redelipulkadel taiesed, aknalaudu täitis põnev keraamika ja kõrvalruumis lükkas noor kunstnikust perenaine värskelt vormitud leivapätse labidal ahju. Külaliste kostitamiseks või soovijaile kaasa ostmiseks. Midagi ehedamat oleks olnud raske tahta. Järgmine kohtumine ootas ees tillukeses ateljees vanas aednikumajas, mis oli omandanud modernse sisekujunduse, tüüpilised maast laeni aknad aeda avanemas. Kunsti võis vaadata kenade eramute hubastes salongides, kitsastes esikutes, soojades köökides, intiimsetes ateljeedes või hoopis vanas laudas või kaunis talveaias... Kord täitis ekspositsioon kogu maja, lastetoad kraamist tühjaks tõstetud, kord pooleldi remondis vana aidahoone – maalid seintel, portselan riiulitel, skulptuurid põrandal ja hõõgveini anum nurgas... Ikka küünlad akendel või kamin sooja andmas, köögis aurav kõrvitsasupp või omatehtud küpsetised, mida kõigile läbiastujaile koduselt pakuti. Elamised tagasihoidlike fassaadide taga olid kaunid ja maitsekad, high-tech sisustusega köögid särasid läikivast metallist ja kunsti jagus seinast seina – tõeliste professionaalide loomingust kuni iseõppinud hobikunstnike taiesteni. Kõikjal ootas ees sõbralik vastuvõtt, kõik sisenejad olid oodatud – ja huvilisi jätkus. Mõistagi oli võimalus ka eksponeeritud kunsti osta. Iga kohtumine oli eriline, soe ja meeldejääv, rääkimata uskumatust loovuse kontsentratsioonist ses väikeses piirkonnas. Kui ka mitmed autorid eksponeerisid oma töid kolleegide või sõprade pool, siis ülalmainitud regioonist Flandria ja Valloonia piirimail olid pärit nad kõik.

Avatud ateljeede nädalalõppude traditsioon, mida korraldatakse Püha Martini – ehk siis mardipäeva – pidustustuste (Les Fêtes de la Saint-Martin, pr) raames kunstiralli (parcours d’artistes, pr) nime all Tourinnes-la-Grosse’i ümbruskonnas, on toimunud juba ligi pool sajandit. Mõtte algatajaks oli aastal 1965 keraamik Max van der Linden ning omal ajal osalesid ettevõtmises koguni Delvaux ja Magritte.

Selliseid päevi korraldatakse novembris ka Valloonias, kus saab näha tõeliste tippjuveliiride, kullasseppade, maali- või mööblirestauraatorite ja mis tahes muu valdkonna professionaalsete tarbekunstnike ateljeesid-töötubasid. Iga meister tutvustab oma tööprotsessi, kas või näiteks alates hõbeda sulatamisest kuni sõrmuserõnga valmimiseni. Kogu üritus on tasuta, nii nagu ka buklett ja kaart infoga kunstnike ja nende ateljeede kohta. Avatud ateljeede päevad toimuvad tavaliselt ka Brüsselis, samuti novembris, lisaks ka veebruaris, kuid ehk on ringsõit külakohtades isegi elamuslikum. Udused novembripäevad, täis soojust ja loovust – ja sügavat sisemist elegantsi – kujunesid üheks meeldejäävaimaks elamuseks Belgias.

Soomlastel on ilus ütlemine: „Maassa maan tavalla” ehk siis teisisõnu – igal maal tuleb kohandada end kohalikele kommetele. Võõrapärase üle imestamine on loomulik, kuid siiski tuleks iga maa eripära respekteerida. Kui kõik oleks täpselt nii nagu omas kodus, poleks ju mõtet kaugemale sõitagi. Sellest, mis Belgias imestama – ja eelkõige imetlema – paneb, selles raamatus juttu tulebki. Mõnusat lugemist ja huvitavaid leide Belgias!

Hanna Miller

1 „Juba pikka aega möllanud keeletüli ei olnud toona (1954 – H. M.) väliselt pea üldse tuntav. Tundus, et flaamid ja valloonid elasid rahulikult koos, kusjuures prantsuse keel oli ühiskonnas ja majanduses, diplomaatias ja sõjanduses üheselt ülekaalus. Belgias poleks ükski diplomaat tulnud selle peale, et õppida hollandi keelt,” Berndt von Staden, Lõpp ja algus. Mälestused 1939–1963. Tõlkinud Hanna Miller. Kirjastus Olion, Tallinn, 2005. [ ↵ ]

2 Enam kui kuus kuud pärast valimisi on taas luhtunud katsed moodustada Belgias valitsust. Belgia seisab silmitsi oma ajaloo süga-vaima poliitilise kriisiga,” kirjutab flaami kristlik demokraat Luc Vandeputte aastal 2008... Ajakiri Maailma Vaade , Tallinn, 2008, nr 4. [ ↵ ]

3 „Belgia on nüüdseks juba rohkem kui aasta ilma valitud valitsuseta. 458 päeva on maailmarekord,” teatab Euronews 15. septembril 2011. Uue valitsuse nimetab kuningas Albert II ametisse 5. detsembril 2011, kui Belgia on olnud valitsuseta 540 päeva. [ ↵ ]

4 Luc Vandeputte, Belgia – lagunev riik? Ajakiri Maailma Vaade, Tallinn, 2008, nr 4 [ ↵ ]