Читать книгу 100 põhjust minna Belgiasse - Hanna Miller - Страница 6

Art noveau stiilis katusetornike Muusikariistade muuseumil Brüsselis.

BELGIAST PÄRIT SUURNIMED

On pea uskumatu, kui palju maailmakuulsusi – ning leiutisi, mida me kõik tunneme, kuid enamasti Belgiaga seostada ei oska – on pärit sellelt väikeselt maalt. Rääkimata tervest plejaadist maailmanimega kunstnikest ja arhitektidest, kellest veel eraldi juttu tuleb.

Nii näiteks leiutas Vallooniast Dinantist pärit muusik Adolph Sax (1814–1894) saksofoni, saades sellele 1846. aastal Prantsusmaal patendi. Hoopis vähem tuntud on aga ilmselt Valloonias Huy linnakeses sündinud ja Londonis surnud Jean-Joseph Merlin (1735–1803), muusikariistade ja kellade meister, kelle nimega seostatakse rulluiskude leiutamist. Dokumenteeritud on Merlini esinemine omaleiutatud rulluiskudel Londonis 1760. aastal. Leiutist arendas mõnikümmend aastat hiljem edasi teine belglane, van Lede. Veidral kombel ei teata paljude suurnimede puhul aga midagi nende Belgia päritolust. Võib-olla on põhjuseks see, et väga mitmed neist tegid oma tähelennu hoopis Prantsusmaal või Ameerikas ega pöördunud ka hiljem kodumaale tagasi. Kas oli lahkumise põhjuseks Belgiat tabanud sõdade keeris või jäi väike maa suurtele talentidele liig ahtaks? Vastused on erinevad. Nii kujunes näiteks Brüsselist pärit šansoonilaulja ja näitleja Jacques Brel (1929–1978) pariislaseks ja maailmakodanikuks, kelle viimaseks puhkepaigaks said Markiisaared Prantsuse Polüneesias. Muuseas, samas lähedal asub ka kuulsa prantslasest kunstniku Paul Gauguini haud. Breliga samal aastal sündis Brüsselis ka Audrey Kathleen Ruston (1929–1993), kelle isa oli britt ja ema hollandlane ning kes sai maailmakuulsaks Hollywoodis, Audrey Hepburni nime all. Oscariga pärjatud filminäitleja, moemaailma ikoon ja UNICEF-i saadikust maailmakodanik on maetud oma viimasesse kodukohta Šveitsis, Genfi järve ääres. Puhas belglane on aga Nobeli preemiaga pärjatud kirjanik, Gentist pärit Maurice Maeterlinck (1862–1949). Maeterlincki sulest on pärit sellised tuntud ja eesti keeldegi tõlgitud teosed nagu „Sinilind” ja „Pelléas ja Mélisande”. Neist viimase põhjal lõi helilooja Claude Debussy ka samanimelise ooperi. Teenete eest kirjanduses Belgia kuninga Albert I poolt krahvi seisusesse tõstetud Maeterlinck põgenes sõja eest Ühendriikidesse, kuid pöördus 1947. aastal tagasi oma lossi Nice’is, kus ta ka suri. Pea samavõrd nimekas on Antwerpeni lähistel sündinud Émile Verhaeren (1855–1916). Poeet, kelle sümbolismist kantud looming tõi talle kuulsuse, rääkimata austajaskonnast toonaste nimekaimate prantsuskeelsete kirjanike ja kunstnike seas. Kuigi prantslased soovisid austada poeeti viimase puhkepaigaga Pariisi Panteonis, on Verhaeren maetud perekonna soovil siiski oma kodukanti Belgias, Sint-Amandsi, kus on ka kirjanikule pühendatud muuseum. Eestikeelsele lugejale võiks tuttav olla ka Marguerite Yourcenari (1903–1987) nimi, kelle mitmed teosed, sealhulgas peateos „Hadrianuse mälestused”, on tõlgitud eesti keelde. Sündinud Brüsselis, isa poolt prantslanna, ema poolt belglanna, veetis kirjanik suurema osa oma elust USA-s, võttes endale ka sealse kodakondsuse. Kirjanik on maetud oma ookeanitaguses kodukohas, Maine’is. Yourcenar oli esimene naine, kes võeti vastu prantsuse keele hoiuga tegelevasse Prantsuse Akadeemiasse (L’ Académie française). Vallooniast, Liege’ist pärit, hiljem Põhja-Ameerikas ja Šveitsis elanud ning seal ka surnud Georges Simenoni (1903–1989) nimi ei vaja ilmselt mingit tutvustamist – kes ei teaks tema loodud detektiiv Maigret’d. Teinegi ja vähemalt samakuulus detektiiv Hercule Poirot on tema looja, Agatha Christie soovil samuti belglane! Kirjandushuvilistele on kindlasti silma jäänud ka Jaapanis, Belgia diplomaatide peres sündinud (1967) Amélie Nothombi nimi, kelle produktiivset loomingut on pärjatud mitmete prantsuskeelse kirjanduse auhindadega.

Inspireeritud Hergést?

Loomulikult ei saa Belgiast rääkides üle ega ümber ehtsast brüssellasest, koomiksite autorist George Prosper Remist ehk Hergést (1907–1983) ja tema loodud kangelasest Tintinist. Meisterliku lugude looja ja joonistaja kunstnikunimi on moodustatud tema kodanikunime muudetud järjestuses esitähtedest RG, mille prantsuskeelne hääldus kõlabki Hergé. Esimesed lood Tintini seiklustest ilmusid aastal 1929 ning mõjutasid oluliselt selle omapärase, vaimuka ja satiirilise kunstiliigi arengut kogu Euroopas. Aastast 2009 on Louvain-la-Neuve’is avatud Hergé muuseum. Ka kuulsate Smurfide (teleseriaal) looja, koomiksiautor Pierre Cullford ehk Peyo (1928–1992) oli ehtne brüssellane, kuigi isa poolt inglane.

Muusikud tunnevad kindlasti flaami heliloojat Peter Benoit’d (1834–1901) ning Brüsselis sündinud (1922) džässimuusikut ja suupillimeistrit Toots Thielemansi. Tutvustamist ei vaja ilmselt laulja Salvatore Adamo (1943, Sitsiilia), kes jõudis Belgiasse nelja-aastaselt, kui ta isa järgnes valloonide kutsele tulla tööle sealsetesse kaevandustesse. Lauljast, kes on müünud üle 100 miljoni helisalvestise, sai Belgia UNICEF-i saadik ja aastal 2001 lõi kuningas Albert II S. Adamo rüütliks. Oma tähelendu muusikas on tegemas ka Gentis sündinud (1969) flaami tenor Helmut Lotigiers, kunstnikunimega Lotti. Helmut Lotti laulab probleemitult üheteistkümnes keeles, sealhulgas vene ja ukraina keeltes. Ta on müünud kogu maailmas üle 13 miljoni albumi, saanud 90 plaatina- ja 70 kuldplaati. Spordihuvilistele on ilmselt tuntud 1954. aastal Flandrias sündinud Belgia profirattur, viiekordne Tour de France’i võitja Eddy Merckx ja tõeliseks tenniselegendiks tõusnud flaamlanna Kim Clijsters (1983). Filmihuvilistele on küllap tuttav Brüsselis sündinud (1960) ning Hollywoodis musklikangelasena kuulsaks saanud filminäitleja Jean-Claude Van Damme, rääkimata Kuldse Palmioksaga pärjatud filmiloojatest, Liege’is sündinud vendadest Jean-Pierre (1951) ja Luc (1954) Dardenne’ist. Moefännidele ei vaja ilmselt tutvustamist Antwerpenist pärit (1958) Dries van Noten, flaamid Walter Van Beirendonck (1957) ning Ann Demeulenmeester – kõik kuulsast Antwerpeni moeloojate kuuikust (Antwerp Six), kes tegi endale nime avangardismiga 1980-ndate alguses – ja loomulikult Belgia Kongos sündinud (1946) Nissim Israel ehk Olivier Strelli.

Mõjukaimaks Belgia poliitikuks läbi aegade peetakse Euroopa Ühenduse üht alusepanijat, Belgia välis- ja (ase)peaministrina tegutsenud ning ÜRO täiskogu esimeseks eesistujaks ja NATO peasekretäriks tõusnud Paul Henri Spaaki (1899–1972). P. H. Spaakile on omistatud (1957) Aacheni linna Karl Suure auhind (Karlspreis) töö eest Euroopa ühtsuse ja julgeoleku heaks, poliitiku nime kannab Euroopa Parlamendi plenaarsaali hoone.

Teadlastest võiks näiteina nimetada Vallooniast pärit elektriinseneri Zénobe Gramme’i (1826–1901), Gramme’i dünamo leiutajat, ja Suure Paugu teooria loojat, preestrit ning astronoomi, vallooni Georges Lemaître’it (1894–1966). Mõistagi on nimekaid belglasi veelgi, mis tahes alal, sealhulgas ka arvukaid Nobeli preemiaga pärjatuid.

Belgial on, kelle ja mille üle uhke olla. Paraku ilmneb sellegi juures üks sürrealistlik häda. Asi on nimelt selles, et kui miski on prantsuskeelne (kirjandus, laul, film jne), peetakse seda prantslaste loominguks, ja kui miski on hollandikeelne, siis kuulub autorluse au automaatselt Hollandile. Nii see väike ja tubli Belgia oma täies jõus alati silma ei paistagi...

Tänu arhitekt Viktor Hortale võib Brüsselit nimetada art noveau hälliks. Hôtel van Eetvelde, 1897.