Читать книгу Matmisriitused - Hannah Kent - Страница 5

Nad ütlesid, et ma pean surema. Nad ütlesid, et ma varastasin meeste hingeõhu ja nüüd peavad nemad võtma minu oma. Seepärast kujutlengi, et me kõik oleme küünlaleegid, küütleveredad tulukesed, mis värelevad pimeduses tuule ulgumise saatel, ning toa vaikuses kuulen ma samme, kohutavaid lähenevaid samme, mis tulevad, et mind ära puhuda, et saata mu elu halli suitsujoana kaugele üles. Ma kaon õhku ja öhe. Nad puhuvad meid kõiki ära, ükshaaval, kuni jääb vaid nende enda tuli, mille valguses nad näevad iseend. Kus mina siis olen?

Vahel näib mulle, et ma näen taas seda pimeduses leegitsevat talu. Vahel tunnen kopsudes talve valu ning mulle tundub, et näen ookeanis peegelduvaid leeke, seda kummalist vett, mis nii väreleb valgusest. Sel ööl oli üks hetk, kui ma tagasi vaatasin. Ma vaatasin tagasi, et leeke näha, ja kui ma oma nahka lakuksin, tunneksin sellel siiani soola maitset. Suitsu.

Alati ei olnud nii külm.

Ma kuulen samme.