Читать книгу Matmisriitused - Hannah Kent - Страница 6

AVALIK TEADAANNE

24. märtsil 1828. aastal toimub Illugastadiris talunik Natan Ketilssonist maha jäänud väärisesemete oksjon. Nimekirjas on üks lehm, mõned hobused, arvestatav hulk lambaid, heina ja mööblit, sadul, valjad ning palju nõusid ja taldrikuid. Kõik esemed müüakse sobiliku pakkumise esitamisel maha. Kõik väärisesemed lähevad enampakkujale. Kui oksjon halva ilma tõttu toimuda ei saa, jäetakse see ära ning peetakse järgmisel päeval, kui ilm lubab.

Piirkonnakomissar

Björn Blöndal

___

20. märts 1828

Austatud diakon Jóhann Tómasson

Tänan Teid neljateistkümnendal kuupäeval saabunud kirja eest, milles te soovisite teada saada, kuidas on korraldatud Geitaskardi Pétur Jónssoni matus, kes väidetavalt selle kuu kolmeteistkümnenda ja neljateistkümnenda päeva vahel ühes Natan Ketilssoniga mõrvati ja ära põletati. Nagu diakon kindlasti teab, tekkis küsimusi tema pühitsetud pinda sängitamise kohta. Tema oli mõistetud süüdi röövimises, varguses ning varastatud vara vastuvõtmises ning pidi hakkama kandma oma karistust pärast Ülemkohtu süüdimõistvat otsust. Kuid siiani ei ole meile Taanist teateid tulnud. Maakohus mõistis Péturi süüdi eelmise aasta veebruari viiendal päeval ning määras talle neli aastat sunnitööd Kopenhaageni vanglas, kuid tema mõrvamise ajal oli ta „vabakäigul”. Seetõttu on minu vastus Teie küsimusele järgmine: tema luud koos Natani omadega sängitati mulda, järgides kristlikke matuseriituseid, kuna sellel hetkel ei saanud lugeda teda nende hulka, kelle puhul kristlikud tavad ei kehti. Selliste inimeste nimekirja kinnitas Tema Majesteet Kuningas 1740. aastal oma 30. detsembri kirjas, kus loeb üles kõik sellised isikud, kellele ei ole kristlikud matmisriitused lubatud.

Piirkonnakomissar

Björn Blöndal

___

30. mai 1829

Pastor T. Jónsson

Breidabólstadur, Vesturhóp

Abiõpetaja Thorvardur Jónssonile

Ma loodan, et see kiri leiab Teid hea tervise juures ning et jumalasõna levitamine Vesturhópis edeneb jõudsalt.

Esiteks tahan saata Teile õnnesoovid, kuigi hilinenult, õpingute eduka lõpetamise puhul Islandi lõunaosas. Teie koguduse liikmete sõnul olete Te usin noormees ning ma kiidan heaks Teie otsuse suunduda põhja ja alustada kaplaniaega oma isa käe all. Mulle valmistab suurt rõõmu teadmine, et on veel õiglasi mehi, kes tahavad täita oma kohust inimeste ja Jumala ees.

Teiseks kirjutan Teile piirkonnakomissarina, et Teilt üht teenet paluda. Nagu Te teate, heitis meie kogukonnale sünge varju hiljuti toime pandud kuritegu. Illugastadiri mõrvad, mis pandi toime eelmisel aastal, on oma õõvastavuses saanud meie riigi rikutuse ja jumalavallatuse sümboleiks. Húnavatni piirkonna komissarina ei saa ma eirata ühiskondlikke hälbeid, ning kui Kopenhaageni Ülemkohus on oma eeldatava loa andnud, kavatsen ma Illugastadiri mõrtsukad surmata. Seda sündmust silmas pidades palungi ma Teie toetust, abiõpetaja Thorvardur.

Nagu Te ehk mäletate, andsin toimepandud mõrvadest ülevaate peaaegu kümme kuud tagasi vaimulikkonnale saadetud kirjas, kus andsin ka käsu viia läbi manitsevad jutlused. Lubage ma kordan siinkohal juhtunut, et Teile sel korral anda pisut täpsem ülevaade kuritööst.

Eelmisel aastal ööl vastu neljateistkümnendat märtsi panid kolm inimest toime koletu teo kahe mehe vastu, kellest olete ehk kuulnud: need on Natan Ketilsson ja Pétur Jónsson. Pétur ja Natan leiti Natani talu Illugastadiri põlenud rusudest ning lähemal uurimisel leiti nende surnukehadelt tahtliku vägivalla jälgi. See avastus viis uurimiseni, millele järgnes kohtuprotsess. Eelmise aasta 2. juulil esitati mõrvade eest süüdistus kolmele inimesele – ühele mehele ja kahele naisele – ning Piirkonnakohus, mille eesistuja olin mina ise, mõistis nad süüdi ning määras neile karistuseks surma pea maharaiumise läbi: „Kes teist inimest lööb, nõnda et see sureb, seda tuleb karistada surmaga!” 1 Surmaotsused kinnitas eelmise aasta 27. oktoobril Reykjavíkis kogunenud Maakohus. Praegu on juhtum arutluse all Kopenhaageni Ülemkohtus ning on tõenäoline, et minu esialgne otsus leiab ka seal heakskiidu. Süüdimõistetud mehe nimi on Fridrik Sigurdsson, ta on Katadaluri talupidaja poeg. Naised on talus teeninud tüdrukud Sigrídur Gudmundsdóttir ja Agnes Magnúsdóttir.

Need süüdi mõistetud isikud on hetkel siin põhjas vahi all ning jäävad siia kuni nende hukkamiseni. Fridrik Sigurdssoni viis pastor Jóhann Tómasson Thingeyrari ning Sigrídur Gudmundsdóttir on saadetud Midhópi. Agnes Magnúsdóttir pidi kuni hukkamiseni jääma Stóra-Borgi, kuid teatud põhjuste tõttu, mida mul ei ole võimalik pikemalt selgitada, viiakse ta järgmisel kuul uude peatuspaika Kornsás Vatnsdaluri orus. Ta ei ole oma praeguse vaimse eeskostjaga rahul ning on otsustanud kasutada ära ühe oma vähestest alles jäänud õigustest ja esitanud palve uue preestri järele. Ta palub, et see oleksite Teie, abiõpetaja Thorvardur.

Ma pöördun selle ülesandega Teie poole teatava kõhklusega. Ma mõistan, et Teie töökohustused on seni piirdunud Teie koguduse kõige noorematele liikmetele hingehariduse jagamisega, mis on kahtlemata samuti suure väärtusega ettevõtmine, kuid poliitiliselt on sel vähe kaalu. Te võite mõistagi tunnistada, et Teie senised kogemused on veel väikesevõitu, et teada, kuidas see hukule määratud naine Issanda ja tema lõputu halastuse juurde tuua, mistõttu mõistan ma teie soovi sellest ettepanekust keelduda. Selle ülesande raskust ei asetaks ma pikemalt kaalumata ka kõige kogenenuma vaimuliku õlule.

Kui Te aga peaksite nõustuma ning võtma vastu väljakutse Agnes Magnúsdóttir Looja palge ette astumiseks valmis seada, olete Teie kohustatud Kornsát regulaarselt külastama, kui ilm selleks vähegi soodus on. Te peate edastama jumalasõna ning ärgitama süüdimõistetut pattu kahetsema ja õigusemõistmisega leppima. Palun ärge tundke end sellest pakkumisest liigselt meelitatuna ega laske sugulussidemeil, kui neid peaks Teie ja süüdimõistetu vahel olema, oma otsust mõjutada. Mis tahes küsimustega, millele Te ise vastuseid ei leia, võite alati pöörduda minu poole.

Jään Teie vastust ootama. Palun andke see üle minu käskjalale.

Piirkonnakomissar

Björn Blöndal

___

Abiõpetaja Thorvardur Jónsson oli parasjagu väikeses Breidabólstaduri kiriku juurde kuuluvas talumajas ning ladus koldesse uusi kive, kui kuulis isa ukselävel köhatamas.

„Tóti, väljas on Hvammurist tulnud käskjalg. Ta küsib sinu järele.”

„Minu?” Tal libises kivi suurest üllatusest käest. See kukkus muldpõrandale, tema jalast napilt mööda. Pastor Jón lutsutas ärritunult hambaid, kummardus veidi, et pead vastu uksepiita ära ei lööks, ning lükkas Tóti õrnalt eest.

„Jah, sinu. Ta ootab.”

Sõnumitooja oli kulunud mantlis majateener. Ta vaatas Tótit kõigepealt pika pilguga, enne kui rääkima hakkas. „Pastor Thorvardur Jónsson?”

„See ma olen. Tervitus. Või noh, ma olen abiõpetaja.”

Teener kehitas õlgu. „Mul on teile kiri piirkonnakomissarilt, auväärselt Björn Blöndalilt.” Ta võttis mantli sisetaskust välja väikese paberiruudu ning ulatas selle Tótile. „Mulle anti käsk oodata, kuni te seda loete.”

Kiri oli teenri ihu vastas olemisest soe ja niiske. Tóti tegi pitseri lahti, pani tähele, et kiri oli kirjutatud samal päeval, istus ukseläve kõrvale raiepakule ja hakkas lugema.

Kui ta oli Blöndali kirja läbi lugenud, tõstis ta pilgu ja nägi, et teener jälgib teda. „Noh?” ütles too, üks kulm kergitatud.

„Kuidas, palun?”

„Teie vastus piirkonnakomissarile? Mul pole tervet päeva aega.”

„Kas ma oma isaga võin arutada?”

Teener ohkas. „Laske käia.”

Ta leidis isa badstofa’st2, kus too oma voodil tekki silus.

„Jah?”

„See on piirkonnakomissarilt.” Tóti ulatas lahti volditud kirja isale ning ootas, kuni too seda loeb, suutmata otsustada, mida ette võtta.

Tema isa nägu oli ilmetu, kui ta paberilehe kokku murdis ja tagasi ulatas. Ta ei öelnud sõnagi.

„Mida ma vastan?” küsis Tóti viimaks.

„See on sinu valik.”

„Ma ei tunne seda naist.”

„Ei.”

„Ta ei kuulu meie kogudusse?”

„Ei.”

„Miks ta siis minu järele küsis? Mina olen ainult abiõpetaja.”

Tema isa pöördus tagasi voodi juurde. „Võib-olla peaksid sa selle küsimuse naisele endale esitama.”

Teener istus raiepakul ning puhastas noaotsaga küünealuseid. „Niimoodi siis. Mis vastuse ma piirkonnakomissarile abiõpetajalt annan?”

Tóti vastas enne, kui isegi oma otsust teadis. „Öelge Blöndalile, et ma kohtun Agnes Magnúsdóttiriga.”

Teenri silmad läksid suureks. „Kas selles siis ongi asi?”

„Mind tahetakse tema vaimseks eestkostjaks.”

Teener jõllitas teda ning puhkes siis korraga naerma. „Heldene Jumal!” pobises ta. „Nad valisid hiire kassi taltsutama.” Ning seda öelnud, hüppas ta hobuse selga ja kadus küngaste taha, jättes maha liikumatult seisva Tóti, kes kirja endast eemal hoidis, otsekui ähvardaks see põlema süttida.

†

Steina Jónsdóttir ladus oma perekonna mätasmaja hoovis kuivatatud sõnnikut hunnikusse, kui kuulis hobusekapjade kiiret klobinat. Mulda seelikult pühkides ajas ta end sirgu ja piilus ümber majanurga, et näha paremini läbi oru viivat teed. Talle lähenes erkpunases kuues mees. Tüdruk vaatas, kuidas mees talu poole pöörab, ning kui ta kerge ärevusega taipas, et tal mehega rääkida tuleb, varjus ta uuesti maja taha, kus kiiruga pihku sülitas, et käsi puhastada, ja käisega nina pühkis. Kui ta uuesti hoovi astus, ootas ratsur teda juba ees.

„Tervitus, noor daam.” Mees vaatas teatud lõbususega alla Steina ja tema määrdunud seeliku poole. „Ma näen, et tabasin sind keset tööhoogu.” Steina vahtis, kuidas mees hobuse seljast maha tuleb, jala nii graatsiliselt üle looma selja heidab. Suure mehe kohta maandus ta jalule väga kergelt. „Kas sa tead, kes ma olen?” Ta vaatas tüdrukut, oodates äratundmishetke.

Steina raputas pead.

„Mina olen piirkonnakomissar Björn Audunsson Blöndal.” Ta noogutas tüdrukule põgusalt ning sättis oma kuube, millel, nagu Steina tähele pani, olid hõbedast nööbid.

„Te olete Hvammurist,” pomises tüdruk.

Blöndal naeratas kannatlikult. „Jah. Mina olen sinu isa ülevaataja. Ma tulin temaga rääkima.”

„Teda ei ole kodus.”

Blöndal kortsutas kulmu. „Ja su ema?”

„Nad on lõuna pool orus sugulastel külas.”

„Ah nii.” Mees vaatas ainiti noort naist, kes niheles ja pilgu närviliselt põldude poole pööras. Tema muidu kahvatut nahka kirjasid ninal ja laubal tedretähnid. Tüdruku silmad olid pruuni värvi ja asetsesid teineteisest veidi eemal ning tema esihammaste vahel oli lai tühemik. Tema juures oli midagi üsna rohmakat, otsustas Blöndal. Ta märkas ka pakse mustusekaari tüdruku sõrmeküünte all.

„Te peate hiljem tagasi tulema,” pakkus Steina viimaks.

Blöndal tõmbus pingule. „Kas ma võin vähemalt sisse tulla?”

„Oh. Kui soovite. Võite hobuse sinna lasilasse panna.” Steina hammustas huulde, sellal kui Blöndal ohjad hoovis seisva posti ümber sidus, siis pööras tüdruk ringi ja vaat et jooksis majja.

Blöndal läks talle järele ja kummardus väikese maja madalal lävel. „Kas sinu isa tuleb veel täna tagasi?”

„Ei,” tuli napp vastus.

„Kui ebameeldiv,” nurises Blöndal pimedas esikus komistades, kui Steina teda badstofa poole juhatas. Ta oli piirkonnakomissari ametis kogukaks muutunud ning oli harjunud palju avarama, sisseveetud puidust ehitatud elamispinnaga, mis oli Hvammuris tema ja ta perekonna käsutusse antud. Talupoegade ja põllumeeste mätasmajad oma ahtate tubadega, mis suvel tolmust suitsesid ja tema kopse ärritasid, olid hakanud temas vastikust tekitama.

„Komissar…”

„Piirkonnakomissar.”

„Vabandust, piirkonnakomissar. Mamma ja pabbi, tähendab Margrét ja Jón tulevad homme. Või siis ülehomme. Oleneb ilmast.” Steina osutas kitsa ruumi lähima seina poole, kus villane hall kardin eraldas badstofa’t tillukesest puhketoast. „Istuge sinna, kui soovite,” ütles ta. „Ma lähen otsin õe üles.”

Lauga Jónsdóttir, Steina noorem õde, rohis talust veidi eemal asetsevat kesist juurviljapeenart. Töö kohale kummardunud, ei olnud ta piirkonnakomissari saabumist märganud, kuid õe hüüdmist kuulis ta veel enne, kui viimane nähtavale ilmus.

„Lauga! Kus sa oled? Lauga!”

Lauga ajas end jalule ja pühkis mullaseid käsi põlle sisse. Ta ei hüüdnud õele vastu, vaid ootas kannatlikult, kuni Steina, kes tuli joostes ja oma pikka seelikusse takerdudes maja poolt, teda märkas.

„Ma otsisin sind igalt poolt!” nuuksus hingeldav Steina.

„Mis sul viga on, Jumala eest?”

„Komissar on siin!”

„Kes?”

„Blöndal!”

Lauga vahtis õde. „Piirkonnakomissar Björn Blöndal? Pühi nina puhtaks, Steina, sul tatt jookseb.”

„Ta istub puhketoas.”

„Kus?”

„Tead küll, kardina taga.”

„Sa jätsin ta üksinda sinna?” Lauga silmad läksid suureks.

Steina nägu tõmbus krimpsu. „Palun tule räägi temaga.”

Lauga põrnitses oma õde, sidus siis põlle kiiresti lahti ning lasi sel ussirohu kõrvale kukkuda. „Ma tõesti ei kujuta ette, mis sinu peas vahel toimub, Steina,” pomises ta, kui nad kiiruga maja poole astusid. „Jätad Blöndali-suguse mehe meie badstofa’sse pöidlaid veeretama.”

„Puhketuppa.”

„Mis vahet sel on? Ma oletan, et sa andsid talle joogiks teenijate vadakut ka.”

Steina pööras oma ärevil pilgu õe poole. „Ma ei andnud talle midagi.”

„Steina!” Lauga samm kiirenes kergeks sörgiks. „Ta arvab nüüd, et me oleme mõned talumatsid!”

Steina vaatas, kuidas õde endale läbi rohupuhmaste teed teeb. „Me olemegi talumatsid,” pomises ta.

Lauga pesi kiiresti näo ja käed ning napsas puhta põlle Kristíni, perekonna teenijatüdruku käest, kes oli end võõrast häält kuuldes kööki peitnud. Lauga leidis piirkonnakomissari puhketoast väikese puidust laua tagant peenikest pabeririba lugemast. Kui ta oli oma õe ebaviisaka vastuvõtu pärast vabandust palunud, pakkus ta mehele külma hakitud lambaliha, mille mees rõõmuga, kuigi kergelt solvunud olemisega vastu võttis. Kuni mees sõi, seisis tüdruk vaikselt eemal ja vaatas, kuidas tema lihavad huuled toidu ümber sulgusid. Võib-olla tuli ta pabbi’t piirkonnaametnikust veelgi tähtsamasse ametisse nimetama. Võib-olla saab ta nüüd mundri või otse Taani kuninga palgale. Silmapiiril võis olla uusi kleite. Uus kodu. Rohkem teenijaid.

Blöndal kraapis taldrikut noaga.

„Kas te sooviksite ka skyr’i ja koort, piirkonnakomissar?” küsis Lauga tühja taldrikut võttes.

Blöndal viibutas käega rinna ees, otsekui tahaks keelduda, kuid mõtles siis ringi. „Noh, olgu siis. Tänan.”

Lauga punastas, kui ringi pööras, et pehmet juustu tooma minna.

„Ja ma ei ütleks ka kohvist ära!” hüüdis mees tüdrukule järele, kui too kardina taha lipsas.

„Mida ta tahab?” küsis Steina, kes kössitas köögis tule ääres. „Ma kuulen ainult seda, kuidas sa koridoris edasi-tagasi trambid.”

Lauga lükkas musta taldriku tema poole. „Ta pole veel midagi öelnud. Ta tahab skyr’i ja kohvi.”

Steina vahetas Kristíniga pilke, kes selle peale silmi pööritas. „Meil ei ole kohvi,” ütles Steina vaikselt.

„On küll. Ma eelmisel nädalal nägin seda sahvris.”

Steina kõhkles. „Ma… ma jõin selle ära.”

„Steina! Kohv ei ole meile mõeldud! Me hoiame seda teatud puhkudeks!”

„Puhkudeks? Komissar ei käi siin kunagi.”

„Piirkonnakomissar, Steina!”

„Sulased tulevad Reykjavíkist varsti tagasi. Siis saame ehk juurde.”

„See on siis. Mida me praegu teeme?” Kannatuse kaotanud Lauga tõukas Kristínit sahvri suunas. „Skyr ja koor! Ruttu.”

„Ma tahtsin teada, mis maitse sel on,” lisas Steina.

„Hilja juba. Too talle selle asemel värsket piima. Too kõik välja, kui see valmis on. Ei, lase parem Kristínil seda teha. Sa näed välja, nagu oleksid koos hobustega mudas püherdanud.” Lauga heitis salvava pilgu Steina mudastele riietele ja kõndis mööda koridori minema.

Blöndal ootas teda. „Noor daam. Ma eeldan, et te peate aru, mis võiks minu külaskäigu põhjus olla.”

„Minu nimi on Sigurlaug. Või Lauga, kui te seda eelistate.”

„Ah nii. Sigurlaug.”

„Kas see puudutab minu isa tööd? Ta on…”

„Lõunas, jah, ma tean. Su õde ütles juba ja… Oh, siin ta ongi.”

Lauga pööras ringi ja nägi vaheseina tagant ilmumas Steinat, pehme juust, koor ja marjad ühes räpases käes, piim teises. Lauga heitis õele pahase pilgu, kui Steina kogemata kardinaservaga läbi skyr’i tõmbas. Õnneks ei paistnud piirkonnakomissar seda märkavat.

„Härra,” pobises Steina. Ta asetas kausi ja tassi mehe ette lauale ning tegi siis kohmaka kniksu. „Laske hea maitsta.”

„Tänan sind,” vastas Blöndal. Ta nuusutas hindavalt skyri’i ning tõstis siis pilgu kahele õele. Ta naeratas napilt. „Kumb teist vanem on?”

Lauga müksas Steinat, et too midagi ütleks, kuid tüdruk oli vakka ja jõllitas mehe erkpunast kuube.

„Mina olen noorem, piirkonnakomissar,” ütles Lauga viimaks ning naeratas, et oma põselohukesi näidata. „Ühe aasta jagu. Steinvör saab sel kuul kakskümmend üks.”

„Kõik kutsuvad mind Steinaks.”

„Te olete mõlemad väga kenakesed,” ütles Blöndal.

„Tänan teid, härra.” Lauga müksas uuesti Steinat.

„Tänan teid,” pobises Steina.

„Teil mõlemal on oma isa juuksed, kuigi ma näen, et sinu sinised silmad on emalt,” ütles ta Lauga poole noogutades. Ta lükkas puutumata kausi tüdruku poole ning võttis laualt piima. Ta nuusutas ka seda ja pani siis lauale tagasi.

„Palun, härra, sööge,” ütles Lauga kausi poole viibates.

„Tänan sind, aga mul sai isu täis.” Blöndal sirutas käe kuuetasku poole. „Noh, ma oleksin eelistanud arutada seda asja majaperemehega, aga kuna piirkonnaametnik Jóni ei ole siin ja kuna selle asjaga ei kannata tema tagasitulekuni oodata, näen ma, et pean leppima tema tütardega.” Ta võttis välja paberilehe ning voltis selle lugemiseks lauale lahti.

„Ma eeldan, et te olete kursis nende sündmustega, mis eelmisel aastal Illugastadiris aset leidsid?” küsis ta.

Steina võpatas. „Kas te mõtlete neid mõrvu?”

Lauga noogutas, sinised silmad korraga pühalikkusest suured. „Kohtuistung peeti teie kodus.”

Blöndal kallutas veidi pead. „Jah. Ravitseja Natan Ketilssoni ja Pétur Jónssoni mõrvad. Kuna see õnnetu ja hirmus sündmus leidis aset Húnavatni piirkonnas, mis, nagu te teate, käib minu jurisdiktsiooni alla, oli minu ülesandeks teha koostööd Reykjavíki magistraadi ja Maakohtuga, et süüaluste isikute suhtes vajalikud asjakorraldused teha.”

Lauga võttis paberi ja läks sellega akna juurde, et sealt langeva valguse käes paremini lugeda. „Nii et see on nüüd lõppenud.”

„Vastupidi. Kolm süüalust mõisteti läinud oktoobris selle riigi kohtus süüdi nii mõrvas kui ka süütamises. Asi on nüüd läinud edasi Taani Kopenhaageni Ülemkohtusse. Kuningas…” – selle koha peal tegi Blöndal öeldu tähtsust rõhutava pausi – „kuningas ise peab kuritööst teada saama ning nõustuma minu esialgse otsusega süüdimõistetud hukata. Nagu sa isegi lugeda võid, on kõik kolm saanud karistuseks surmanuhtluse. See on õigusemõistmise võidukäik, nagu sa kindlasti isegi näed.”

Lauga noogutas hajameelselt, ise ikka veel lugedes. „Neid ei saadeta Taani?”

Blöndal naeratas ning toetas end vastu tooli seljatuge, nii et saapakannad tõusid maast lahti. „Ei.”

Lauga vaatas segaduses ilmel mehe poole. „Sel juhul peate vabandama minu teadmatust, härra, aga kus nad siis…?” Ta ei lõpetanud lauset.

Blöndal lükkas oma tooli lauast eemale ja tõusis, et tema kõrvale akna juurde minna, ega teinud Steinat märkamagi. Ta vahtis välja läbi kuivatatud lambapõie, mis oli aknaraami külge kinnitatud, märgates väikest veresoont, mis selle tuhmil pinnal veel näha oli. Ta judistas õlgu. Tema enda majal olid klaasist aknad.

„Nad hukatakse siin,” ütles ta viimaks. „Islandil. Täpsemalt öeldes Islandi põhjaosas. Mina ja Reykjavíkis asja üle vaadanud magistraat otsustasime, et see oleks” – ta kõhkles aru pidades –

„säästlikum.”

„Tõesti?”

Blöndal kortsutas kulmu Steina poole, kes teda kahtlustaval ilmel piidles. Tüdruk sirutas käe välja ning napsas Lauga käest paberi.

„Jah, kuigi ma ei vaidle vastu, et hukkamine annab ka meie kogukonnale võimaluse olla suure süüteo tagajärgede tunnistajaks. Selle kõigega on vaja hoolikalt ümber käia. Nagu sa tead, nutikas Sigurlaug, saadetakse niisuguse suurusjärgu kriminaalid tavaliselt karistust kandma mandrile, kus on olemas vangimajad ja muu säärane. Aga kuna on otsustanud, et need kolm hukatakse Islandil, sellessamas piirkonnas, kus nad oma süüteo toime panid, on meil vajadus mingit sorti kinnipidamiskoha järele, kuni hukkamise kuupäevas ja kohas on kokkuleppele jõutud.

Nagu sa samuti hästi tead, ei ole meil Húnavatnis tehaseid ega seltsimaju, mida saaks kasutada vangide majutamiseks.” Blöndal pööras ja sättis end uuesti toolile istuma. „Sellepärast olengi ma otsustanud, et nad tuleb paigutada taludesse, vagade kristlaste kodudesse, kes oma eeskujuga ärgitaksid kurjategijaid patukahetsusele ning kes samal ajal saaksid tulu vangide tehtud tööst, kuni viimased oma saatust ootavad.”

Blöndal nõjatus üle laua Steina poole, kes vahtis teda, üks käsi suu ees, teine kirja külge klammerdunud. „Islandlaste juurde,” jätkas mees, „kes saavad seda majutust pakkudes täita oma ametnikukohuseid.”

Lauga vaatas hämmeldunud ilmel piirkonnakomissari. „Kas neid ei saaks Reykjavíki paigutada?” sosistas ta.

„Ei. Sellega kaasneksid kulutused.” Mees viibutas käega õhus.

Steina pilk tõmbus vidukile. „Te toote nad siia? Meie juurde? Sest Reykjavíki kohus tahab nende välismaale saatmise kulude pealt kokku hoida?”

„Steina,” ütles Lauga hoiatavalt.

„Teie perekonna kulud hüvitatakse,” ütles Blöndal kulmu kortsutades.

„Ja mida me siis tegema peame? Nad oma voodipostide külge aheldama?”

Blöndal asjas end aeglaselt täies pikkuses püsti. „Mul ei ole muud valikut,” ütles ta, hääl korraga madal ja ähvardav. „Teie isa ametipostiga kaasneb teatud vastutus. Ma olen kindel, et ta ei kahtleks minu otsuses. Kornsás on niikuinii liiga vähe töökäsi, pealegi on küsimus ka teie pere rahalises seisus.” Ta astus Steinale lähemale, vaatas hämaras valguses alla tema väikesesse määrdunud näkku. „Pealegi, Steinvör, ei pane ma teie perele kohustust majutada kõiki kolme süüdimõistetut. Ainult üht naistest.” Ta asetas raske käe tüdrukule õlale, tegemata välja sellest, kuidas tüdruk eemale tõmbus. „Sa ei karda ometi omaenda suguõde, mis?”

Kui Blöndal oli läinud, naasis Steina puhketuppa ja võttis laualt puutumata skyr’i. Koor oli kausi serva külge hangunud. Ta värises tusast ja raevust ning surus kausi kõigest jõust laua vastu, ise huulde hammustades. Ta karjus hääletult, sundis kaussi purunema, kuni vihahoog möödus. Seejärel läks ta tagasi kööki.

†

On hetki, mil ma mõtlen, kas olen äkki juba surnud. See ei ole mingi elu; see ootamine pimeduses, vaikuses, ruumis, mis on nii räpane, et ma olen unustanud, kuidas lõhnab värske õhk. Ööpott on minu roojast nii täis, et ähvardab üle ajada, kui seda varsti tühjendama ei tulda.

Millal nad viimati käisid? Nüüdseks on kõik üks pikk öö.

Talvel ei olnud nii hull. Talvel olid Stóra-Borgi inimesed samasugused vangid nagu mina; me kõik jagasime üksteisega badstofa’t, kui lumi maja ründas. Ärkvel oldud aja jaoks olid neil lambid, ja kui nendes õli otsa sai, hoidsid pimedust eemal küünlad. Siis tuli kevad ja need viidi aita. Nad jätsid mind üksi, ilma valguseta, ning mul polnud enam midagi, millega tundide möödumist mõõta, millega eristada päeva ööst. Nüüd on mulle seltsiks vaid randmete ümber pandud ahelad, muldpõrand, osadeks võetud kangasteljed, mis hüljatuna nurgas seisavad, ning vana katkine kedervars.

Võib-olla on juba suvi. Ma kuulen koridoris teenijate samme, ukse kääksumist, kui nad sisse-välja käivad. Mõnikord kuulen teenijatüdrukute teravat, kiledat naeru, kui nad väljas juttu puhuvad, ning tean, et ilm on pehmemaks läinud, et tuule hambad ei ole enam nii teravad. Ja ma sulen silmad ning kujutlen orgu nendel pikkadel suvepäevadel, kui päike soojendab maa konte, kuni luiged järvele kogunevad ja pilved hajuvad, et paljastada taeva tõeline kõrgus: selle ere-eresinine sina, nii ere, et ajab sind nutma.

†

Kolm päeva pärast Björn Blöndali külaskäiku Kornsá peretütarde juurde asus nende isa, Vatnsdaluri piirkonnaametnik Jón Jónasson koos oma naise Margrétiga kodu poole teele.

Jón, kergelt küürus sitke mees, kel seljataga viiskümmend viis talve ning kel lumivalged juuksed ja suured kõrvad, mis andsid talle veidi kohtlase ilme, kõndis kõige ees, liikus kogemustest tuleneva kergusega üle ebatasase maapinna, hobust ohjadest enda järel tõmmates. Tema naine, kes istus nende musta mära seljas, oli reisist väsinud, kuigi ei oleks seda iial tunnistanud. Ta istus, lõug kergelt ees, pea kiitsaka väriseva kaela otsas. Tema looritatud silmade pilk vilas talult talule, kui nad Vatnsdaluri oru väikestest majapidamistest möödusid, ning sulgusid vaid siis, kui köhahoog naise üle võimust võttis. Hoo möödudes kummardus ta üle hobuse sülitama, pühkis siis sallinurgaga suud ning pomises lühikese palve. Mõnel korral, kui naine jälle sülitama kummardus, kallutas abikaasa tema poole pead, otsekui oleks ta veidi mures, et naine võib hobuse seljast kukkuda, aga muidu möödus nende rännak katkestusteta.

Margrét, kes oli end järjekordse läkastamisega ära kurnanud, sülgas alla rohu poole ning surus peopesad vastu rinda, kuni hingamise tagasi sai. Kui ta kõnelema hakkas, oli tema hääl kähe.

„Vaata nüüd, Jón, Ási omadel on uus lehm.”

„Hmm?” Tema abikaasa oli mõtteisse vajunud.

„Ma ütlesin,” märkis Margrét kurku puhtaks köhatades, „et Ásidel on uus lehm.”

„Kas tõesti?”

„Ma olen üllatunud, et sa seda ise ei märganud.”

„Ahah.”

Margrét pilgutas tolmuse valguse vastu silmi ning nägi eemal Kornsá talu piirjooni aegamisi kuju võtmas.

„Peaaegu kodus.”

Tema abikaasa mühatas nõusolevalt.

„See paneb mõtlema, kas pole, Jón? Meile kuluks ka üks uus lehm ära.”

„Meile kuluks igasugused asjad ära.”

„Veel üks lehm oleks küll tore. Mõtle kui palju rohkem võid meil oleks. Me saaksime lubada endale lõikuse ajaks üht lisatöölist.”

„Kõik omal ajal, Margrét, kullake.”

„Enne viskan ma sussid püsti.”

Need sõnad kõlasid kibedamalt, kui ta oli plaaninud. Jón ei vastanud, ainult pobises midagi hobusele, et looma edasi utsitada, ning Margrét kortsutas mehe ratsamütsi varjatud kukla poole kulmu, soovides, et abikaasa ringi pööraks. Kui too aga edasi rühkis, hingas naine sügavalt sisse ja suunas pilgu uuesti Kornsále.

Oli hiline pärastlõuna ning heinamaade kohal hakkas valgus kuhtuma, idas kogunevad madalad pilved otsekui sundisid seda lahkuma. Vana lume jäänused näisid mäeharjadel kord tuhmid ja hallid, siis, pilvede hajudes, jälle ehmatavalt valged. Suvelinnud tiirlesid heinamaa kohal, et püüda putukaid, mis nende ümber pinisesid, ning võis kuulda lammaste hädaldavat määgimist, kui noored poisid neid läbi oru kodu poole ajasid.

Kornsás astusid Lauga ja Steina talust välja, et mägiojast vett tuua, Lauga hõõrus päikesepaiste käes silmi ning Steina kõigutas astumise rütmis hajameelselt pange vastu puusa. Nad ei rääkinud.

Kaks õde olid viimased paar päeva töötanud täielikus vaikuses, rääkides omavahel vaid selleks, et teiselt labidat küsida või uurida, millise soolatursavaadi peaks esimesena avama. Vaikus, mis oli saanud alguse piirkonnakomissari külaskäigule järgnenud tülist, oli täis viha ja ärevust. Pingutus teisega mitte rääkida oli neid mõlemaid ära kurnanud. Lauga, kes oli pettunud vanema õe kangekaelsuses ja kohmakuses, ei suutnud mõelda muust kui sellest, mida tema vanemad Blöndali külaskäigu kohta ütlevad. Steina tänamatu reaktsioon Blöndali uudistele võis ohustada nende staatust kogukonnas. Björn Blöndal oli mõjuvõimas mees, kellele kindlasti ei meeldi mingi noore plika vastuhaukumine. Kas Steina siis ei teadnud, kui väga nende perekond Blöndalist sõltus? Et nad täidaksid ainult oma kohust?

Steina aga üritas mõrtsuknaisest üldse mitte mõelda. Kuritegu ise ajas tal südame pahaks, ning kui ta meenutas seda kalki olekut, millega komissar kurjategija neile kraesse sokutas, hakkas tal kõri raevust pitsitama. Lauga oli noorem, tema ei peaks olema see, kes ütleb, mida tema tohib või ei tohi. Kust pidi tema teadma kõiki neid kombekusi, millega tuli kohelda pakse punastes kuubedes mehi? Ei. Parem oli sellest üldse mitte mõelda.

Steina lasi pange raskusel oma õla alla vedada ning haigutas suure suuga. Lauga tema kõrval ei saanud teisiti, kui pidi samuti haigutama, ning hetkeks kohtusid nende pilgud jagatud väsimuses, kuni Lauga järsk meeldetuletus suu käega katta sundis Steinat kulmu kortsutama ja maapinda põrnitsema.

Pärastlõunase valguse leebed kiired soojendasid nende nägusid, kui nad koos oja poole liikusid. Tuult ei olnud ning orus oli nii vaikne, et kaks naist aeglustasid sammu, sobitamaks seda õhus valitseva vaikusega. Nad hakkasid jõudma kivisele paljandile, mis oja ümbritses, kui Lauga, kes oli ringi pööranud, et okkalisse põõsasse takerdunud seelikut lahti tõmmata, märkas kauguses lähenevat hobust.

„Oi!” hüüatas ta.

Steina pööras ringi. „Mis nüüd siis on?”

Lauga nookas peaga hobuse suunas. „Need on mamma ja pabbi,” ütles ta hingetult. „Nad on tagasi.” Ta kissitas põlde katvas päikesekuldses hägus silmi. „Jah, need on nemad,” ütles ta otsekui iseendale. Korraga ärritunud Lauga surus oma pange Steina kätte ning viipas, et õde jätkaks teekonda oja juurde. „Võta need vett täis. Sa ju saad mõlemaga hakkama? On parem, kui ma… lähen. Et tuli alla teha.” Ta tõukas Steinat õlast, tugevamini, kui oli tahtnud, ning keeras siis kannapealt ringi.

Rajaäärsed põldmurakad katkusid Lauga sukki, kui ta suure kergendustundega tagasi talu poole kiirustas. Pabbi võib nüüd ise piirkonnakomissari ja Agnes Magnúsdóttiriga tegeleda.

Talumaja ust lahti lükates suundus Lauga mööda koridori edasi ning pööras siis vasakut kätt jäävasse kööki. Perenaise äraolekul oli Kristín pärastlõuna vabaks võtnud, et oma perekonda vaatama minna, kuid koldes suitses veel hommikune tuli. Lauga kuhjas koldesse kiiresti kuivatatud sõnnikut, nii et oleks oma kärsituses väikesed tärganud leegid peaaegu summutanud. Kuidas võtab isa vastu uudised piirkonnakomissari külaskäigust? Kui kauaks Agnes Kornsásse tuuakse? Tal polnud isegi seda kirja, mida piirkonnakomissar talle näidanud oli; Steina oli selle nende tüli käigus tulle heitnud.

Aga ikkagi, mõtles Lauga, kui paja leekide kohale konksu otsa tõstis, kui pabbi kord teada saab, võtab ta ohjad enda kätte.

Ta andis tulele lõõtsast veidi õhku juurde ning jooksis siis kiiresti mööda koridori eesukseni, et heita kiire pilk õue. Uus ärevusvärin jooksis piki ta selgroogu alla. Mida isa ette võtab? Ta tõmbas pea ukse vahelt jälle sisse ning läks sahvrisse, et otsida sealt kokku kõik, mis kõlbaks leeme sisse panna. Otra ei olnud enam palju järel. Nad ootasid ikka veel, et sulased lõunast kaupmeeste juurest tagasi jõuaksid.

Lauga astus üle ukseläve, selle kõrgel pakul peaaegu komistades, ning läks sahvrisse tükikese lambaliha järele, et see ka potti lisaks panna. Sel aastaajal polnud mõtet rippuma pandud suitsutalle alla võtta, kuid talvest oli veel järel viil või paar verivorsti, mis olid küll väga hapud, aga head.

Me sööme koos badstofa’s. Siis ütlengi neile, otsustas Lauga. Ta kuulis hoovi mullasel pinnal hobuse kapju.

„Komið þið sæl!” Lauga astus talumajast välja, pühkis sõnnikutolmu kätelt ning silus kiiresti juukseid tanu alla. „Hea näha teid mõlemat turvaliselt kodus.”

Jón, tema isa, peatas hobuse ja naeratas talle oma ratsamütsi alt. Ta tõstis tervituseks kinnastamata käe ning astus edasi, et anda talle kiire ametlik suudlus.

„Väike Lauga. Kuidas sa hakkama said?” Ta pööras tagasi hobuse poole, et siduda lahti mõned looma selga kinnitatud kompsud.

„Tere, mamma!”

Margrét vaatas alla Lauga poole ning tema pilgus oli soojust, kuigi ta huuled vaevu liikusid. „Tere, Sigurlaug!” ütles ta.

„Sa näed hea välja.”

„Ma olen veel elus,” vastas naine.

„Kas sa oled väsinud?”

Margrét ei teinud küsimusest välja ning libistas end kohmakalt hobuse seljast maha. Lauga kallistas ema häbelikult ja tõmbas siis käega üle mära nina, tundis, kuidas hobuse ninasõõrmed värelesid, tundis oma peos looma kuuma niisket hingeõhku.

„Kus su õde on?”

Lauga heitis pilgu paljandi poole, kus asus oja, kuid ei näinud seal mingit liikumist. „Toob õhtusöögi jaoks vett.”

Margrét kergitas kulmu. „Ma arvasin, et ta on siin meid tervitamas.”

Lauga pöördus uuesti isa poole, kes asetas sadula küljest võetud väikseid pakke maha ritta. Ta hingas sügavalt sisse. „Pabbi, ma pean sulle hiljem midagi rääkima.”

Mees hakkas mära küljest kanget köit lahti sõlmima. „Kas surm käis?”

„Mida?”

„Kas me kaotasime loomi?”

„Oh. Oh ei, ei midagi säärast,” vastas Lauga ja lisas siis otsekui järelmõttena: „Issand olgu tänatud.” Ta astus isale lähemale. „Ehk peaksin seda sulle omavahel rääkima,” ütles ta vaiksel häälel.

Tema ema kuulis teda. „Seda, mida sul öelda on, võid öelda meile mõlemale, Lauga.”

„Ma ei taha, et sa muretseksid, mamma.”

„Oh, ma muretsen niigi,” ütles Margrét korraga naeratades. „See tuleb sellest, kui sul on lapsed ja teenijad, kelle järele vaadata.” Kui ta oli andnud abikaasale korralduse, et too ülejäänud pakke poriloiku ei tõstaks, võttis Margrét mõned kompsud kätte ja suundus majja, Lauga tema järel.

Selleks ajaks, kui Lauga leemekausid lauale tõi, oli Jón badstofa’sse astunud ja oma naise kõrval koha sisse võtnud.

„Ma mõtlesin, et soe toit pakub ehk leevendust,” ütles tüdruk.

Jón vaatas üles Lauga poole, kes seisis tema ees, kandik käes. „Kas ma võin enne riided vahetada?”

Lauga kõhkles hetke, asetas kandiku siis ema kõrvale voodile, laskus põlvili ja hakkas Jóni saabaste rihmasid lahti siduma. „Ma pean teile mõlemale midagi rääkima.”

„Kus Kristín on?” küsis Margrét teravalt, kui Jón end küünarnukkidele toetas ning lasi tütrel niiske soki jalast võtta.

„Steina andis talle pool päeva vabaks,” vastas Lauga.

„Ja kus on Steina?”

„Oh, ma ei tea. Kuskil siinsamas.” Lauga tundis, kuidas tal kõhus ärevusest ja vanemate pilkudest keerama hakkab. „Pabbi, piirkonnakomissar Blöndal käis sinu äraolekul siin,” sosistas ta.

Jón ajas end veidi rohkem istukile ja vaatas alla tütre poole. „Piirkonnakomissar?” kordas ta.

Margrét surus käed rusikasse. „Mida ta tahtis?” küsis ta.

„Tal oli sulle kiri, pabbi.”

Margrét vahtis alla Lauga poole. „Miks ta oma teenrit ei saatnud? Kas sa oled kindel, et see oli Blöndal?”

„Mamma, palun.”

Jón oli vakka. „Kus see kiri on?” küsis ta siis.

Lauga sikutas saapa isa teise jala otsast ning lasi sel põrandale kukkuda. Naha küljest pudenes muda.

„Steina põletas selle ära.”

„Milleks küll? Heldene Jumal!”

„Mamma! Sellest pole midagi. Ma tean, mis seal kirjas oli. Pabbi, meid sunnitakse…”

„Pabbi!” kostis koridorist Steina hääl. „Sa ei arva iial ära, kelle me oma majja vangi peame panema!”

„Vangi?” Margrét pööras küsivalt oma vanema tütre poole, kes oli just tuppa tormanud. „Oh, Steina, sa tilgud.”

Steina vaatas alla oma märja põlle poole ja kehitas õlgu. „Mul kukkusid panged käest ja ma pidin tagasi minema ja need uuesti veega täitma. Pabbi, Blöndal sunnib meid Agnes Magnúsdóttirit oma koju kostile võtma!”

„Agnes Magnúsdóttirit?” Margrét pööras õudust täis pilgu Lauga poole.

„Jah, seda mõrtsuknaist, mamma!” hüüatas Steina, kui oma märja põlle lahti sidus ja hooletult enda kõrvale voodile heitis. „Sedasama, kes tappis Natan Ketilssoni!”

„Steina! Ma hakkasin just pabbi’le seletama…”

„Ja Pétur Jónssoni, mamma.”

„Steina!”

„Oh, Lauga, sa lihtsalt tahtsid ise neile rääkida.”

„Sa ei peaks vahele segama…”

„Tüdrukud!” Jón tõusis püsti, käed välja sirutatud. „Aitab! Alusta otsast, Lauga. Mis juhtus?”

Lauga kõhkles hetke, kuid rääkis siis vanematele ära kõik, mis tal oli piirkonnakomissari külaskäigust meelde jäänud, ning läks näost punaseks, kui kordas seda, mis tal kirjast loetust meeles oli.

Enne kui ta lõpetada jõudis, hakkas Jón end uuesti riidesse panema.

„See ei saa ometi olla asi, mida me oleme kohustatud tegema!” Margrét sikutas oma abikaasa varrukat, kuid Jón raputas ta eemale, keeldudes vaatamast oma naise murelikku nägu.

„Jón,” pomises Margrét. Ta heitis pilgu tütardele, kes istusid mõlemad, käed süles, ja vaatasid vaikides vanemaid.

Jón tõmbas saapad uuesti jalga, kinnitas rihmad pahkluude ümber. Nahk kriuksus, kui ta rihmad pingule tõmbas.

„Praegu on liiga hilja, Jón,” ütles Margrét. „Kas sa lähed Hvammurisse? Nad juba magavad.”

„Sellisel juhul äratan ma nad üles.” Ta võttis naela otsast ratsamütsi, haaras naisel õlgadest ning lükkas ta õrnalt tee pealt eest. Tütardele hüvastijätuks noogutades astus ta toast välja koridori ning sulges enda järel talumaja ukse.

„Mida me nüüd teeme, mamma?” kostis Lauga vaikne hääl toa hämarast nurgast.

Margrét sulges silmad ja hingas sügavalt sisse.

Jón jõudis Kornsásse tagasi mõni tund hiljem. Kristín, kes oli oma pärastlõunaselt käigult tagasi jõudnud ja Margréti käest tublisti sugeda saanud, põrnitses süüdistavalt Steinat. Margrét oli kudumise katkestanud ning kaalus parajasti, kas peaks tüdrukud omavahel ära lepitama, kui kuulis majaukse avanemise käginat ja siis koridoris abikaasa raskeid samme.

Jón astus tuppa ja vaatas kohe naise poole. Margrét surus hambad kokku.

„Noh?” küsis ta abikaasat voodi juurde juhatades.

Jón kohmitses saaparihmade kallal.

„Palun, pabbi,” ütles Lauga põlvili laskudes. „Mida Blöndal ütles?” Ta kaldus tahapoole, kui isal saapaid jalast sikutas. „Kas see naine tuleb ikka siia?”

Jón noogutas. „Kõik on nii, nagu Lauga ütles. Agnes Magnúsdóttir tuuakse Stóra-Borgist siia meie juurde.”

„Aga miks, pabbi?” küsis Lauga vaikselt. „Mida me oleme valesti teinud?”

„Me ei ole midagi valesti teinud. Mina olen piirkonnaametnik. Teda ei saa lihtsalt mõne tavalise pere juurde paigutada. Ta on ametivõimude vastutada ja mina olen üks neist.”

„Stóra-Borgis on küllalt neid ametivõimusid.” Margréti toon oli kibedust täis.

„Aga ta tuuakse sealt siiski ära. Seal toimus teatud intsident.”

„Mis juhtus?” küsis Lauga.

Jón vaatas oma noorima lapse armsat nägu. „Selle pärast ei pea me muretsema,” ütles ta viimaks.

Margrét tõi kuuldavale käreda naeru. „Kas me lihtsalt lepime sellega? Keerame teise külje nagu koerad?” Tema hääl taandus sisinaks. „See Agnes on mõrtsukas, Jón! Meil on siin tüdrukud, sulased. Kas või Kristín! Me vastutame teiste eest!”

Jón suunas naisele tähendusrikka pilgu. „Blöndal maksab meile selle eest, Margrét. Naise kostilevõtmise eest on ette nähtud hüvitis.”

Margrét jäi mõttesse. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl rahulikum. „Võib-olla peaksime tüdrukud ära saatma.”

„Ei, mamma! Ma ei taha ära minna,” hüüdis Steina.

„See oleks sinu enda turvalisuse huvides.”

Jón köhatas kurgu puhtaks. „Tüdrukutel on sinuga piisavalt turvaline, Margrét.” Ta ohkas. „On veel üks asi. Björn Blöndal nõuab, et ma selsamal õhtul, kui naine siia saabub, Hvammuris oleksin.”

Margrét avas pahameeles suu. „Sa tahad, et mina teda vastu võtaksin?”

„Pabbi, sa ei saa mammat temaga üksi jätta!” hüüdis Lauga.

„Ta ei ole üksi. Teie kõik olete ka siin. Peale selle tulevad Stóra-Borgist ka vahimehed. Ja kirikuõpetaja. Blöndalil on kõik korraldatud.”

„Ja mis seal Hvammuris nii olulist on, et Blöndalil on sind sinna vaja just sel õhtul, kui ta kurjategija meie majja saadab?”

„Margrét…”

„Ei, ma tahan teada. See on ebaaus.”

„Me hakkame arutama, kes timukaks määrata.”

„Timukaks!”

„Kõik piirkonnaametnikud on kohal, kaasa arvatud Vatnsnesi omad, kes tulevad koos Stóra-Borgi ametnikega. Me ööbime seal ja tuleme tagasi järgmisel päeval.”

„Ja seniks jäetakse mind üksi naisega, kes tappis Natan Ketilssoni.”

Jón vaatas rahulikult oma naist. „Sul on su tütred.”

Margrét hakkas veel midagi ütlema, kuid otsustas siis ringi. Ta heitis oma mehele kalgi pilgu, võttis kudumistöö ja hakkas vihaselt vardaid klõbistama.

Steina vaatas pooleldi langetatud laugude vahelt oma ema ja isa ning võttis kätte õhtusöögikausi, endal sisemus keeramas. Ta hoidis puust kaussi käte vahel ja uuris rasvases leemes hulpivaid lambalihatükke. Lusikat aeglaselt kätte võttes tõstis ta lihatüki endale suhu ja hakkas seda mäluma ning tema keel leidis liha seest kõhretüki. Ta võitles sooviga see välja sülitada ning mälus seda hammaste vahel ja neelas vaikides.

†

Kui nad on otsustanud, et ma pean lahkuma, seovad Stóra-Borgi mehed vahel õhtuti mu jalad kokku, nagu hobustel esijalad kokku seotakse, et ma ei saaks ära joosta. Tundub, et iga mööduva päevaga muutun ma nende jaoks üha enam loomasarnaseks, olen vaid järjekordne tuhmide silmadega pudulojus, keda teistest üle jäänud palukestega toita ja ilma eest katuse all hoida. Nad jätavad mu pimedusse, ei anna mulle valgust ega õhku, ning kui mind tuleb teise kohta viia, seovad nad mu kinni ja viivad sinna, kuhu tahavad.

Siin ei räägi nad minuga. Talvel badstofa’s kuulsin alati omaenda hingamist ega julgenud kunagi neelatada, sest kartsin, et kogu tuba võib mind kuulda. Toona olid meie saatjateks vaid piiblilehtede keeramise sahin ja sosinad. Kuulsin oma nime tõusmas teiste huulilt ja teadsin, et seda ei lausutud õnnistuses. Nüüd, kui nad on seaduse järgi sunnitud mulle ette lugema kirju või teadaandeid, teevad nad seda, nagu pöörduksid kellegi poole minu selja taga. Nad keelduvad mulle silma vaatamast.

Sind, Agnes Magnúsdóttir, on mõistetud süüdi mõrvale kaasaaitamises. Sind, Agnes Magnúsdóttir, on mõistetud süüdi süütamises ja mõrva kavandamises. Sind, Agnes Magnúsdóttir, on surma mõistetud. Sind, Agnes. Agnes.

Nad ei tunne mind.

Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast. Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad „Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võib-olla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal.

†

Abiõpetaja Thorvardur Jónsson ohkas, kui kirikust välja, pärastlõuna jaheda niiske õhu kätte astus. Veidi üle kuu oli möödunud sellest, kui ta võttis vastu Blöndali pakkumise külastada surma mõistetud naist, ning ta oli sestsaadik iga päev oma otsuses kahelnud. Igal hommikul oli ta tundnud end häirituna, otsekui oleks ärganud mõnest halvast unenäost. Isegi kui ta võttis ette oma igapäevase jalutuskäigu väikesesse Breidabólstaduri kirikusse, et seal palvetada ja veidi aega vaikuses istuda, keeras tema sisikond ärevusest ning ta võbises, nagu oleks kahestunud mõtted selle ära kurnanud. Täna oli kõik samamoodi. Kui ta kõval kirikupingil istus ja oma käsi vahtis, tabas ta end soovimast, et oleks haige, tõsiselt haige, sest see vabastaks teda Kornsásse ratsutamise kohustusest. Vastumeelsus ja valmisolek ohverdada omaenda õnnistatud tervis hirmutasid teda.

Nüüd on juba hilja, mõtles ta endamisi, kui kõndis läbi üsna kidura aia kiriku kõrval. Sa oled andnud oma sõna inimesele ja Jumalale ning tagasiteed ei ole.

Kunagi, kui ema veel elas, oli kirikuaed olnud täis väikseid taimi, mis heitsid suviti haudade servadele lillasid õisi. Tema ema oli öelnud, et surnud panid õied õõtsuma, et surnuaias käijaid pärast talve tervitada. Aga kui ema suri, oli isa põllulilled välja juurinud ning sellest ajast saadik olid hauad olnud paljad.

Breidabólstaduri majauks oli valla. Kui Tóti sisse astus, läks tal koridoris põlevast küünlast tõusva sulava rasva haisust süda pahaks.

Tema isa oli keeva paja kohal kummargil ja torkis selles midagi noaga.

„Ma pean vist nüüd minema hakkama,” teatas Tóti.

Tema isa tõstis keevalt kalalt pilgu ja noogutas.

„Ma loodan varajasel õhtutunnil kohale jõuda, et end Kornsá taluperele tutvustada ja seal kohal olla, kui… Noh, kui kurjategija saabub.”

Isa kortsutas kulmu. „Mine siis, poeg.”

Tóti kõhkles. „Kas sa arvad, et ma olen valmis?”

Pastor Jón ohkas ning tõstis paja süte kohalt konksu otsast maha. „Sa tunned omaenda südant.”

„Ma palvetasin kirikus. Mõtlen, et mida mamma oleks sellest kõigest arvanud.”

Tóti isa pilgutas aeglaselt silmi ja pööras pilgu kõrvale.

„Mida sina arvad, isa?”

„Mees peab oma sõna pidama.”

„Aga kas see oli ikka õige otsus? Ma… ma ei taha sulle pahameelt valmistada.”

„Sa peaksid pigem Issandale heameelt valmistama,” pomises pastor Jón, kui püüdis kala kuumast veest noaga välja õngitseda.

„Kas sa palvetad minu eest, isa?”

Tóti ootas vastust, kuid seda ei tulnud. Võib-olla arvab isa, et tema oleks mõrtsukatega kohtumiseks paremini ette valmistatud, mõtles Tóti. Võib-olla on ta kade, et naine valis minu. Ta vaatas, kuidas isa limpsas ära noatera külge jäänud kalatüki. Ta valis minu, kordas ta endale.

„Ära mind üles aja, kui tagasi jõuad!” hüüdis pastor Jón, kui poeg ringi pööras ja toast lahkus.

Tóti libistas sadula hobuse turjale ja tõusis sadulasse. „Nii siis ongi,” sosistas ta vaikselt. Ta surus õrnalt põlvi vastu hobuse külgi, et loom liikvele sundida, ning vaatas tagasi talu poole. Selle köögist tõusev kitsas suitsujuga lahustus peenikesse pärastlõunasesse vihmaudusse.

Kiriku ümber laiuva oru pika rohu sees üha kaugemale rännates üritas abiõpetaja välja mõelda, mida öelda. Kas ta peaks olema heasüdamlik ja lahke või vankumatu ja läbitungimatu nagu Blöndal? Ratsutades proovis ta mitut hääletooni, erinevaid tervitusi. Võib-olla peaks ta ootama, kuni naist näeb. Ootamatult väreles temas erutusvabin. Naine oli kõigest talu teenijatüdruk, aga ta oli ka mõrvar. Ta oli kaks meest surma saatnud. Tapnud nad nagu loomad. Ta lausus seda sõna endamisi. Mõrvar. Morðingi. See siugles tema huulil nagu piim.

Kui ta liikus üle põhjapoolsaare, kust paistis kätte horisondil küütlev peenike ookeaniriba, hakkasid pilved tasapisi hajuma ning hilisjuuni pehme punakas valgus ujutas kuru üle. Maapinnal sädelesid eredad veepiisad ning mäed näisid roosad ja tummad, sellal kui pilvede varjud aeglaselt üle nende venisid. Õhus keerlesid tillukesed putukad, valgust täis nagu tolmukübemed, kui nad läbi päikesevalguse lipsasid, ja niitmiseks peaaegu küpse heina magus niiske lõhn rippus oru jahedas õhus. Hirm, mida Tóti oli nii selgelt tundnud oma magu pitsitavat, hajus, kui ta enda ees laiuvat maastikku vaikse tänulikkusega imetles.

Me oleme kõik Jumala lapsed, mõtles ta endamisi. See naine on minu õde, Jeesuses oleme üks ja mina pean tema vaimse vennana ta koju juhatama. Ta naeratas ja kannustas hobust tölt’i jooksma. „Ma päästan ta,” sosistas mees.