Читать книгу Vabariigi vaenlased - Hannes Veskimäe - Страница 2

Tabula rasa ehk lugusid lapsepõlvest

Sündisin isa Villi ja ema Leegi poolt ellu kutsutuna 1978. aasta 25. septembril. Mu kaksikvend sündis minust tunni jagu varem. Jumalad tahtsid, et meil oleks võimalik vankrit vedada paarisrakendis. Hilisem näitas, et see kulus marjaks ära. Toon siin mõningad olulisemad seigad varajasest lapsepõlvest, mis on raamatu kontekstis olulised ning avavad minu kujunemisloo ja hargneva draama tagamaid.

Head ja kurjad

80ndatel, enne lasteaeda, elasime Männikul, jagades nõukogude tava kohaselt üht maja mitme perega. Olud olid kitsad, kuid seda laps ei mäleta. Mällu sööbis ainult mingi igikestev igatsus mändide järele. Hiljem, 80ndate keskel eraldati meile kahetoaline toona kasutatud terminoloogia järgi „kõigi mugavustega korter“ Tallinna ühes uuselamurajoonis Õismäel. Ka lasteaed oli Õismäel ja nii me vennaga kuni koolieani paneelmajadest koosnevas labürindis lasteaia ja kodu vahel käisime. Õismäe pulbitses elust, lapsi ja noori oli palju. Enamuse ajast olime väljas teistega jalgpalli, luurekat või muid ajastukohaseid mänge mängimas. Alates lasteaiast vaatasime Soome televisiooni – meie eakaaslased kasvasid üles MacGyveri ja Ritari Ässäga, samuti vaikselt tarbimisühiskonda propageeriva maailmaga, mis tundus põnev ja vaba. Arhetüüpsed iidolid sööbisid eelmainitud seriaalidest mällu. Heade ja kurjade võitlus oli käimas, Ameerikamaal.

Nõukogude elu linnas ja maal

Kodune elu oli suhteliselt rahulik, kuigi isa käis tihti esinemas. Ta oli laulja Filharmoonia palgal ning tema sagedad kodust äraolekud olid tuntavad, kuid mitte häirivad. Vähemalt meile vennaga. Ema käis tööl Pelgulinna haiglas, oli siseosakonna vanemõde. Iga päev andis ema meile kahe peale ühe rubla, mille eest sai osta kas umbes 6 jäätist, 5 limonaadi, 100 gaseeritud vett või 33 magusat limonaadi automaadist, mis oli iga poe ees, või siis 20 kruusi kalja kaljatsisternist või 3 Pepsit (ameeriklased lansseerisid Pepsi NSV Liidus 80ndate keskpaiku, kui Venemaa ja USA hakkasid teineteisele lähenema). Ema sai sada viiskümmend rubla palka, kommunaalid ei maksnud midagi, üüri ei küsitud. Olmemured puudusid. Rubla oli kõva valuuta, kuigi osta polnud midagi. Laste jaoks aga oli rubla eest võimalik osta maa ja ilm.

Suviti veetsime pikalt aega emapoolse vanaema juures Kalitsas, mis on Paide-lähedase kolhoosikeskuse1 Koeru külje all asuv küla, kus oli kõik eluks vajalik: laudad ja lehmad, traktorid ja traktoristid, elav külaelu oma väikeste majapidamistega. Vanaemal oli väike kartulimaa ja lehm, kanad, koer, ning ilmatuma hulk kasse. Kui ta lehmalüpsmise lõpetas ja piima kurnas ning kurnamisest ülejäänu kassidele loovutas, siis paari „kiss-kiss-kissi!“ peale sadas katuseorvadest ja luukide vahelt, laka pealt ja jumal teab veel kust kümneid kasse, kes ta luupeksete ümber meelalt ja näugudes keerlesid.

Suvede juurde käis ka heinategu ning kaasnev hullamine lakas. Samuti mahlade-hoidiste vaaritamine ja suveõhtute tüüne rammestav vaikus. Ning lõhnad hommikustest pannkoogiküpsetamistest. Maal veedetud suvede suureks eeliseks oli vabadus minna nii kaugele kui jalad võtsid. Tihti käisid naised (ema, tädi ja vanaema) ka marjul ning siis sai nende pakutava julgeoleku taustal metsades ringi hulgutud. Poistega (st venna ja tädipojaga) me omapead kaugele metsa ei läinud (tabu!), kuid külavahele küll. Eks siis sai seal kohalike kamraadidega koerusi tehtud ja niisama kolatud. Natuke meenutab see kõik Bullerby laste suvesid, mis olid siis veel igasuvised neile lastele, kellel sugulased maal. Sest maaelus oli 80ndatel jõudu, kogukond oli terviklik ja toimiv koos kõigi külaelu juurde käivate tööde ja tegemiste, intriigide ja lugudega. Ja kuigi maavanaemaga ma väga lähedane polnud, siis toonase maaeluga küll.

Kuna maavanaema maja läheduses asus siloauk, siis selle ümber keerles palju ka meie, poiste, tähelepanu, kuna suurte Kirovetsidega2 veeti suviti sinna silo. Traktorid juhiti kaalule, siis siloaugu juurde, kus kallutati laadung maha ning sõideti tagasi põllu peale, kus kombain jälle kasti rohelist ja niisket rohusegu täis purskas. Töö käis seal hommiku varavalgest kuni hiliste ehatundideni. Kõige huvitavam oli, kui me ennast juhtide heameeleks traktorite kabiinidesse kaassõitjateks mangusime. Kui olime piisavalt kaua kaasa sõitnud, siis olid need nagu meie isiklikud masinad ja isiklikud juhid (nad ju sõidutasid meid). Kuna mehed lõunapausidel tihtilugu õlut ja ehk kangematki jõid, siis lasti meil põldude peal ka ise traktoritega sõita. Lõpuks, nagu vend mulle hiljem kinnitas, võtsime kombaini kõrval koorma ka peale. Kurioosum, mis sai juhtuda ainult Nõukogude ajal. Lapse jaoks muidugi lõbus kurioosum.

Teine „töö“, mida tegime vennaga paaril korral ning mis ei unune, on kolhoosiaedade parandamine –või selline oli esialgne tööülesanne. Nimelt oli külas kaks vanameest, kes hobuse ja vana koliseva vankriga meie majast tihti mööda sõitsid, kolhoosi rohumaade aedu parandama. Kuna kõik tundsid kõiki, ja mehed olid tõesti muhedad, siis lubati meil minna nendega koos „tööd tegema“. See kujunes mõlemapoolselt toredaks päevaks alati, kuna mehed peale aedade parandamist hakkasid tihtilugu pead parandama ning meie saime vankri ette rakendatud kronu mööda laiu rohetavaid kopleid juhtida. Mäletan veel neid nõiduslikke rattajälgi rohus – nagu raudteerööpad haljendaval pinnal. Aga nagu ikka, muidu ei anta midagi – mehed tegid meiega kaupa. Meie saime hobuvankriga tiirutada ainult siis, kui iga tiiru juures neile midagi laulsime. Eks me siis laulsime ka. Meestel oli hää meel, ja meil samuti.

Talviti me maal väga tihti ei käinud, aga kui käisime, siis oli enamasti ka tädi oma pere ja lastega kohal. Väike maja, nii 50 m2, oli pungil rahvast täis. Perekonnad hoidsid kokku. Magati välivoodites ja enne hommikut liikumiseks ruumi polnud. Kui öösel oli vaja külma vöörusesse solgiämbri peale minna, siis oli tükk tegemist, et pilkases pimeduses manööverdada ja sihile jõuda.

Et lugejat mitte liigselt oma nostalgiliste mälestustega koormata, võib kokkuvõtvalt öelda, et varajane lapsepõli oli mul suhteliselt muretu ja tore.

Vabariik ja rohtu kasvanud külavahetee

Miks ma alustasin nii varajaste mälestuste kirjeldamisega? Selle raamatu kontekstis on oluline järgmine. Aastaid hiljem, kui maavanaema oli juba surnud, 90ndate lõpul peale Eesti ja Ida-Euroopa majandustele tehtud šokiteraapiat ning reforme (mis tähendas hulgaliselt pankrotte, subsiidiumide vähendamist, inflatsiooni, tööpuuduse kasvu, suremuse kasvu, inimeste liikumist maalt linna, struktuurse tööpuuduse ehk heitunud inimeste ja kodutute arvu kasvu jne), mida Mart Laar ja edasised valitsused liberalismi sildi all ellu viisid, käisin lihtsalt vaatamas, mis Kalitsas toimub. Ja ma mäletan ainult üht asja – tee, mida mööda olid vuranud suured traktorid ja mis ühendas Kalitsat Peetriga (teine suurem alev peale Koeru) oli kasvanud rohtu. Jah nimelt, rohtu. Kogukond oli välja surnud, laudad sisse varisenud, inimesed lahkunud. Vanad inimesed veel elasid oma majades, ootasid oma kodudes surma. Kuhu neil minna? Mõtlesin tõemeeli, et pole midagi, eks kunagi tuleb elu tagasi. Hiljem tuligi. Siis ma arvasin, et see kõik oli loomulik. See oli toonane mõtteviis riigi poliitikas ning meedias. See oli maailmavaade, mille olin endale sisse ahminud, nagu palju teised. Liberalismi vaim ei tunnistanud kaastunnet inimeste suhtes. Ebanormaalne oli normaliseeritud. Kannatused, mida poleks eestimaalased ega teised postsoveedid (sajad miljonid inimesed) ilmtingimata pidanud läbi elama, kui lülitusid ebatäiuslikust totalitaarsest Nõukogude plaanimajanduslikust režiimist demokraatliku ja vaba Euroopa kapitalismilainele, olid kuulutatud paratamatuseks. Vabaduse hinnaks oli täiuslik vaesus, töötus, meeleheide ning ühiskonna lõhenemine puruvaesteks ja rikasteks, kes administreerisid uut süsteemi. Vahepeale jäi käputäis ettevõtlikke inimesi, kes hakkasid oma väikeettevõtteid looma ning kujundama midagi keskklassi sarnast.

Eelmisel aastal käisin ka Kalitsas. Osades majades elati, midagi nagu toimus, kiduralt. Aga milline oli inimkannatuse hind, et see tsükkel 27 aasta jooksul läbi käia, seda teavad ainult need inimesed ise, ja need, kes juba surnud. Nii pidi olema. Aga kas ikka pidi, küsin endalt täna tagasi mõeldes ning mõeldes ka kannatustele, milles elavad tänased inimesed Euroopas. Mart Laari ja teiste liberaalide moto oli laenatud Margaret Thatcherilt – „there is no alternative!“ („alternatiivi pole!“) Aga kui inimesed kannatavad, siis see ei ole ainuke tee. Pole kunagi olnud ega ole ka täna.

Kõik seierid on tähtsad

Elu läks keeruliseks 3. klassis, minu arvutust mööda pidime siis olema 10-aastased, niisiis 1988. aastal. Nimelt läksid ema ja isa lahku. Isa oli sinnamaani olnud suureks moraalseks ja hingeliseks teejuhiks. Ta oli suhteliselt emotsionaalne ja printsipiaalne mees. Sai ka Filharmooniast sule sappa ülemustele vastuhakkamise pärast 80ndate keskel, kui keeldus oma juukseid maha ajamast, nagu toona kästi. Peale vallandamist hakkas taksot sõitma ja sõitis kuni lõpuni. Ta lauljakarjäär saigi alguse Taksopargi orkestrist ja n-ö taksopargis töötades ta ka suri, küllalt varajases eas.

Mul on meeles mõningad episoodid seoses isaga, mis panid aluse teatavat laadi maailmatunnetusele. Nimelt olime Tallinna külje all Randveres isapoolse vanaisa suvilas, kuhu olid kogunenud ainult mehed. Vaatasime televiisorist jalgpallivõistlusi ning meeste jauramist kuulata oli põnev. Mehed jõid õlut ja elasid mängule kaasa. Meie vennaga küsisime lõpuks, et kelle poolt me oleme? Isa vastas ilma kõhkluseta: „Nõrgema poolt, alati nõrgema poolt!“ Me küsisime, miks, ja vastus kõlas: „Sest nii on huvitavam ja nii on lihtsalt õige!“

Teine episood on meeles algklassidest, kui pidime lugema ja ümber jutustama lugu kellast, mille seierid läksid omavahel vaidlema, kes ikka kõige olulisem on. Loo „ametlik moraal“ oli miskipärast, et olulisim oli kõige viimasena sõna võtnud sekundiseier, kuna temata pole võimalik täpset aega öelda. Kui aga meie vennaga andsime õpetajale tekstis toodust erineva vastuse, et kõik on ühtemoodi olulised, kell vajab täpse aja näitamiseks kõiki seiereid, oli õpetaja ikka päris pahviks löödud. Ja kui ta küsis, miks see nii on, lootes ehk kuulda traktaati egalitarismist, siis mulle jääb elu lõpuni meelde, kuidas me vennaga oma peenikeste häältega enesekindlalt kraaksusime: „Sest issi ütles!“

„Kokatädi on loll!“

Juba lasteaias oli minu trots ebaratsionaalse autoritaarsuse suhtes leidnud väljundi, tagantjärgi anekdootliku ent sellel hetkel väga reaalse kogemuse näol. Nimelt oli lasteaias peale lõunasööki leiba-luusse ehk lõunauinaku aeg. Aga magama võisid lapsed minna siis, kui kõik olid oma lõunasöögi ära söönud. Üheks söögiks, mida pakuti, oli küllap paljude Nõukogude aja laste poolt põlatud piima-juurviljasupp. See nägi välja kole ja maitses veel hullemini. Aga selle „supi“ pidime kollektiivselt ära sööma, muidu magama ei saanud. Nii oli alati neid, kes istusid nõutult supi ees (või supi sees?) ning jäid katsumuse ületamisel viimasteks, taludes väljakannatamatut piina. Veel üks lusikatäis… mulle tundus sellisel kujul sundsöötmine ebaõiglasena ning süüdlasena markeerisin oma väikses lapsehinges „kokatädi“. Ta oli keskealine ümar karmi olemisega naisterahvas. Kuigi kokk ei vastutanud režiimi kuritegelikkuse eest isiklikult, oli ta osa süsteemist, establishment’ist. Nii hakkasin asja uurima ning leidsin oma kaaslaste hulgas minuga samal arvamusel olevaid vastupanuvõitlejaid. Minu agitatsioon seisnes selles, et ütlesin välja selle, mis süsteemi alamate seas oli igakuise gastronoomilise piinamise tagajärjel juba teada, nimelt et süsteem on mäda ja me ei ole rahul. Poliitiliseks platvormiks valisin populistliku loosungi, mida hakkasin tasahilju teiste hulgas levitama. Selleks oli „kokatädi on loll“. Mul polnud kindlasti plaanis kollektiivset mässu, näljastreiki ega petitsiooni. See minu poliitilises kujutlusvõimes toona puudus. Olin üsna kogenematu.

Mis edasi sai, on klassika. Meie hulgas oli äraandja. Keegi, kes läks ja kitus „võimudele“ minu tegevuse ning levitatava revolutsioonilise loosungi. Peagi kutsuti mind vaibale. Istusin üksinda aparatšikute vastas: kaks kasvatajat ning kokatädi. Järgnes kiire ülekuulamine ja minu ülestunnistus ilma patukahetsuseta. Otsus tehti kohapeal ja kohese täideviimise klausliga, ilma kassatsioonivõimaluseta. Mind suleti pooleks päevaks pimedasse ja umbsesse riidekappi „oma tegude üle järgi mõtlema“. Ei saa öelda, et see kogemus oleks suurendanud minu kiindumust kasvatajatesse, kokatädisse või köögiviljasuppi. Küll tekitas see minus vastupandamatu soovi lammutada nõukogude kord. Nali. Tegelikult püüdsin hiljem olla nagu normaalne laps, ehitada innukalt sotsialismi ning mitte kritiseerida Leninit ja Marxi.

Uue ajastu koidikul

Pärast vanemate lahutust läks olukord pingeliseks ka ühiskonnas, kuna Nõukogude Liit desintegreerus. Õhus oli segadust ja radikaalsust. Olin Vabariigi taastamisel 13-aastane ehk käisin 6. klassis. Rahvusluse tõus viis kaklusteni siiani rahumeelsete venelastest koolivendadega. Asi jõudis nii kaugele, et vene keele õpetaja ütles – vene keelt pole mõtet õppida. Koolivormi kandmine lõppes ajapikku ja emal oli kindlasti tegemist, et meid riidesse panna. Õnneks töötas ta kindla koha peal Pelgulinna haiglas (tervishoiusüsteemi kohe šokiteraapia käigus reformima ei hakatud), küll väikse raha eest, aga kuidagi me ots-otsaga kokku tulime. Majas päris nälg ei kummitanud, kuigi midagi toredat ka polnud. See oli selline vaesuse, lootuse (ja seda jagus esialgu palju ja kõigile!) ning lääne sümboolika idealiseerimise periood, kus Kinder-muna või avamata Coca-Cola purk võis seista kuude kaupa baarikapis lihtsalt vaatamiseks. Vabaduse, jõukuse ning lääneliku tarbimisühiskonna märgid mesmeriseerisid. Mõne aasta pärast, kui Laari šokiteraapia oli inimesteni jõudnud, oldi muidugi hingepõhjani löödud ja hämmastunud, et kuidas vabaduse viljad nii kibedad on. Enamusele oli see šokk ilma teraapiata. Vabaduse oaas asendus suurema osa ühiskonna jaoks kiiresti vaesuse kuristikuga. Riigiettevõtted läksid pankrotti, tööpuudus kasvas hüppeliselt, inflatsioon oli astronoomiline ning palgakasv polnud piisav, et hindade kasvu tasakaalustada, samuti suurenes kiiresti võitjate ja kaotajate vaheline lõhe ning kasvama hakkas ebavõrdsus, mille tunnistajaks oleme tänaseni. Nagu Tallinna, nii ka Moskva, Varssavi, Praha, Budapesti ja teiste pealinnade tänavatel sõitis arvutu hulk tuttuusi Mercedeseid, BMW-sid ja muid luksusautosid ning linnaäärtesse kerkisid villad. Võis aru saada, et väike osa ühiskonnast kümbleb rikkuses. Mida teeb suurem osa, seda näitasid prügikastides sobravad kodutute armeed, kerjused, maapiirkondade masendus ja vaesus, massiliselt inimesi igasuguse turvatunde, kindla sissetuleku ja lootuseta, enesetappude arvu kiire kasv, suurenev haigestumine kõikvõimalikesse haigustesse, mida põhjustavad stress, närveerimine ning pinge. Mingid müstilised jõud räsisid vabadust soovinud ühiskondi ning igaüks püüdis leida peavarju ja kaitset sealt, kus võimalik. Peamiseks ressursiks olid lootus ning usk paremasse tulevikku. Instinktiivselt, vaesuse ja turbomootoriga varustatud liberaalse kapitalismi tingimustes üles kasvanuna, otsustasin juba varakult liituda võitjatega, maksku mis maksab.

Vabaduse õppetunnid

Et edasi jõuda, peavad asjad õppimisega korras olema, teadsin juba varases nooruses. Panime vennaga kaardid hariduse peale. Kuna ema oli meie kõrval esimesed kolm aastat istunud ja vaadanud, et kõik oleks koolitöödes viimseni korrektselt vormistatud ja õige, aitas see kasvatatud hoolsus ja harjumus koolitükke teha hiljem iseseisvalt õppida. Samuti vaba aja puudus. Kuna käisime iga päev peale kooli korvpallitrennis Ilmar Kaivu käe all harjutamas, siis muudeks tegevusteks aega lihtsalt ei olnud.

„Nahaali on vaja panna!“

Selleks ajaks kui Kaiv meid oma eestkostele võttis, oli ta juba üle 45 aasta vana ent äärmiselt vitaalne mees. Ta oli omal ajal Nõukogude Liidus suhteliselt edukas mängija. Ja ka üsna emotsionaalne ning karmi käega treener. Puudumist, viilimist ja lollimängimist ta ei talunud. Elutõdesid jagas ta meile ohtralt, vastavalt ajastu vaimule. Omade eest ta seisis ja kui kooli direktorile peale trenni toimunud koolipeol oma mehukatipudelitega vahele jäime (90ndate keskpaiku oli keskkooli õpilaste lemmikjook Venemaalt imporditud piiritus, mis poes vabalt saada, segatuna Soomest imporditud Mehukatti mahlakontsentraadiga), siis direktori juttu ta ei uskunud ja lubas asja ise korda ajada ning vajadusel süüdlasi karistada. Karistusi ei tulnud, selle asemel andis ta õppetunni. Trenni alguses rivistusel luges ta meile sõnad peale, öeldes läbi hammaste: „Valetage ja varastage nii palju kui saate, peaasi, et vahele ei jää!“ Ja me kõik tundsime 90ndate aastate alguse varakapitalistliku režiimi hingust meist tormituulena üle käivat.

Samuti ärgitas ta meid viimase hingetõmbeni võitlema, meid enne mängu kokku kogudes ja motiveerides nagu Al Pacino Ameerika jalgpallureid filmis „Any Given Sunday“, öeldes enne lahingut julgustavalt: „Davai! Sööme nad koos sitaga ära!!!“ Mängud me enamasti küll kaotasime, kuna mängida me ei osanud, aga võitlejad olime kõvad. Võitlesime kuni lõpuvileni, viimase viskeni. Uskusime sellese, et kuni viimase sekundini on võimalik võita. Usk on alati kaotaja poolel. Kuna peale 3. klassi kasvasime isata, oli Kaiv meile vennaga isakuju eest, kes andis eneseusku ning soovi ja energiat edasi pürgida. See meeskond ja sõbrad olid meile laiendatud perekonna eest. Ja olen selle eest tänulik. Mäletan intsidenti, kus mingi harjutuse ajal olime vennaga jäänud kahekesi loopima korvi, millel polnud võrku. Võrguta korvi on raskem tabada, kuna see on visuaalselt halvemini tajutav. Kaiv tuli meie juurde, käskis harjutuse pooleli jätta ja küsis vihaselt, miks me sellesse korvi viskame. Me ei saanud ta ärrituse põhjusest aru ja ütlesime, et see jäi üle lihtsalt. Siis ütles ta sugestiivselt ja nagu ikka, läbi hammaste, silmade välkudes: „Nahaali!!! Nahaali on vaja panna! Kuulsite! Kui te tahate elus kuhugi jõuda, siis jätke see endale meelde!!!“ Nii et võitlema, enda ja omade eest seisma õpetas ta meid küll, kuigi korvpalli õppisin paremini mängima hoopis hiljem, Ralf Lainevoolu käe all. Tema meetodid olid liberaalsemad ning pehmemad. See oli mõtestatum töö endaga. Sõitsime keskkoolis bussidega kuus korda nädalas ühest linna otsast teise, et trennis käia (talviti olid vanad bussid nagu ratastel külmkapid, aknad kaetud jääkirmega, millesse sai hingeõhuga auke õhatud, et välja vaadata). Lollusteks puudus aeg. Pingutus, sihikindlus, tuim töö ja unistus paremast tulevikust olid ainsad teeviidad.

Sotsiaaldarvinismi tagasitulek

Mõne sõnaga alg- ja keskkooliõpingutest. Tallinna 55. keskkool, hilisem Järveotsa keskkool, oli tavaline kool. Katus oli pea kohal ja korvpallipunt hoidis kokku, hoidis õigel tulevikukursil. Aga suuri hingelisi või vaimseid eeskujusid kahjuks polnud. Tavaline kool, oma võimustruktuuri, distsipliini ja tuupimisega. Mõnedest õpetajatest kiirgas ka fatalistlikku eugeenilist vaimu. Seda eriti Eesti aja algul, 90ndatel. Kui ikka ühele mu sõbrale ütles kirjanduseõpetaja, et sa oled kolmeline ja üle kolme sa kunagi ei saa, olenemata selles, mida sa kirjutad, siis see surus teravalt tema õiglusnärvile. Ta oli nimelt esitanud oma õe kirjandi, mille eest too oli oma koolis saanud viie. Sõbrale kirjutati aga ikka kolm. Kui ta protesteeris ja tõe avaldas, siis just eelmainitud vastuse ta sai. Hiljem, ülikoolis käies, nägin seda vananevat õpetajat trollis. Siis töötas ta juba oma unistuste koolis, 2. keskkoolis ehk hilisemas Reaalkoolis, ning pärast viisakuste vahetamist rääkis mulle terve pika tee kesklinnast kuni Õismäeni, kuidas Reaalkooli õpilased on andekad ja kui meeldiv on neile tunde anda. Et Järveotsa koolis raiskas ta oma aega andetutele Õismäe lastele jne jne. Seda oli hämmastav ja kurb kuulata. Saan muidugi aru, et enamus tahaks olla võitjate poolel, kuid õpetajas nii küünilist võimu, prestiiži ja parema seltskonna püüdlust näha oli siiski ebameeldiv. Autoriteedid ei ole tihti kõige moraalsemad ega õiglasemad inimesed, jätsin meelde.

Koolikiusamise vastu

Veel on meeles, et kuna tegelesin korvpalliga ja kogu meie meeskond koguti Järveotsa kooli kokku, tekkis meil omamoodi ringkaitse. Tõime koolile kuulsust ja õpetajad meid ei puutunud, kuna direktor ei lasknud, ning meid ei tülitanud ka vanemad õpilased, kuna spordipoisse austati ja ehk ka kardeti, kuna hoidsime kokku. Nii õnnestus meil vennaga kergemaks teha ühe koolivenna elu, keda tema veidi äbariku oleku tõttu kiusas üks teine klassivend. Sekkusime ja ütlesime sellele kiusajale, et kui ta veel teist puutub, ei pruugi tal kõige parimini minna. Kiusamine lõppes. Ehk siis, millegipärast tekkis olukordadesse sekkumise komme juba noorukieas ja ei oskagi seda muudmoodi seletada, kui et lihtsalt iseloom on selline. Ei suuda pealtvaatajaks jääda.

Rida läikivaid hambaid

1996. aastal lõpetasin keskkooli neljade-viitega. Kuna riigieksameid siis ei tuntud – need tulid alles 1997. aastal – käisime terve 12. klassi vennaga Tehnikaülikooli ettevalmistuskursustel, kus sai nõrkemiseni korratud eesti keelt, inglise keelt ja eriti matemaatikat. Keskkooli eksamitele ma suuremat tähelepanu ei pööranud, kuna need ülikooli sisse saamisel ei lugenud. Mäletan, et enne sisseastumiseksameid ei tulnud ma kodust välja paar nädalat. Käis lõputute ülesannete veel lõputum ülekordamine. Tänu ettevalmistuskursuste drillile õnnestus Tehnikaülikooli majandusteaduskonda tasuta kohale sisse saada, väga heade tulemustega. Mis teha, selg oli vastu seina. Ema ei oleks saanud kahe poisi tasulist kohta kuidagi kinni maksta ning õppelaen polnud siis selline, millest võinuks ära elada ja õppemaksu maksta. Tööleminek, kah variant, oleks teinud õppimise keerulisemaks, nagu kõik, kes seda teinud on, teavad.

Niisiis pidi minu eluloo kandvaks teemaks olema motiiv „rentslist miljonäriks“, vähemalt nii ma toona lootsin. Selleni pidid viima järgmised printsiibid ja meetodid: õpi korralikult, tee karjääri, räägi tõtt, ära varasta, mõtle oma peaga ja seisa nõrgemate eest. Naiivselt ei saanud ma toona aru, et turbokapitalismi tingimustes on need printsiibid omavahel vastuolus. Hilisemad kogemused lõid sellest reast välja paljud ideaalid, nagu poksija lööb ebakindla vastase suust välja pooled hambad. Järgneb minu moraalse laostumise ja tehnokraadi sünni lugu.

Õpingud Tehnikaülikoolis ehk neoliberaalse dogmaatika indoktrinatsioon

1996. aasta sügisesest sisseastumisest TTÜ majandusteaduskonda on jäänud meelde üks ere hetk. Meie kursusele ehk ca 250 tudengile suunatud avakõnes kiitsid teaduskonna dekaan ning autoriteetsed õppejõud meie valikut taevani. Nad ergutasid meid, et kõigist saavad pankurid, töösturid ja ettevõtete juhid, kes sõidavad ringi uhketes autodes, elavad suurepärast elu oma villades ning on Vabariigis aujärjel. See oli vaimustav! Muidugi, see oli ka põhjus, miks Tehnikaülikooli majandusteaduskond sai valitud. Ei ehitus, ei mehhaanika, ei IT huvitanud mind, kuna nigelates oludes üleskasvanuna nägin ainult majandusõppes võimalust haljale oksale saada. Tasuta kohtadele soovijate ja vastuvõetavate suhe oli just majandusteaduskonnas kõige suurem, umbes seitse ühele, seega polnud ma kaugeltki ainus, kes nii mõtles. Minust pidi saama uue majandusmudeli üks arhitekte, haldajaid ning kasusaajaid. Minust pidi saama tehnokraat, kes aitab kapitali omanikel rohkem kasumit teenida ning selle käigus ka ise rikastub.

Esimese börsikrahhi õppetunnid

Tehnikaülikoolis õppimine kujunes üsna rahulikuks. Nimelt teisel kursusel, 1997. aastal paar kuud enne Venemaa börsikrahhi ja vastavalt ka Tallinna börsi kokkukukkumist, kui kõik investeerisid (õigemini spekuleerisid) Tallinna börsil, tegime seda sõpradega ka meie. Ja mitte ainult õppelaenurahadega. Sellel hetkel oli ühe kursusekaaslase vanem vend pangas tööl ja aktsiate tagatisel anti kergekäeliselt laenu. Võtsime. Võimendasime oma portfelli repolaenudega kolm korda. Ja kui pauk käis, pidime kõik ka ilusti tagasi maksma, järgmistest õppelaenudest. Mis lõi muidugi soodsad tingimused akadeemiliseks tööks, kuna laaberdamiseks ja lollusteks raha lihtsalt polnud. Samuti andis see motiivi õppida viitele, sest ainult viielised said stipendiumi. Nii et iroonilisel kombel oli see fiasko kasulikki.

Karjerismi kool tudengiorganisatsioonis

Mingil hetkel liitusin ülemaailmse majandustudengite organisatsiooni AIESEC Eesti üksusega, mis tegeles maailma paremaks muutmisega läbi tudengitele üle maailma praktikakohtade leidmise. Omamoodi avangardne migratsioonimootor globaalsel tööjõuturul, nagu tänapäeva rahvusvahelised tööjõuportaalid. See andis teatava kogemuse inimeste juhtimisest ja teadmised organisatsioonisisese võimuvõitluse alustest. Oli intensiivne ja hoogne periood, mille käigus suhtlesin ise ja aitasin ka oma kaasvõitlejatel ettevõtetega kontakte luua. Enamik neist olid igati kenad ja pealehakkajad inimesed. Oli palju kamraadlust, huvitavaid ühiseid projekte ja läbielamisi, reisimist ning selle aja kohta palju välismaa tudengitega suhtlemist. See avardas maailma. Samas sain ka näha, kui küünilised võivad olla auahned inimesed ja kuidas tihti just sellised hierarhias tõusevad. Me kõik saame selle, millest me unistame… varem või hiljem. Viimastel ülikooliaastatel 90ndate lõpus olin AIESEC Eesti asepresident turunduse alal. Juhtisin müügimeeskondi, kes ettevõtetele välispraktikante pakkusid. Juhipositsioon pole mind kunagi väga paelunud, tegin otsuse selle baasil, et sõbral oli abi vaja – mu sõber keskkooli aegadest valiti AIESEC Eesti presidendiks ja ta kutsus appi.

Et siis võimuvõitlus tudengiorganisatsioonis? Mille nimel? Palka meile ei makstud, oma reisid pidime ise kinni maksma. Aga ikkagi võim. Võim inimeste üle, nende mõtete üle, võimalus olla pjedestaalil, esineda juhina. Sellest piisas, et aktiveerida inimeste auahnus. Üks mu sõber, Erki, kellest tuleb juttu ka hiljem ja kes soovis saada AIESECi TTÜ osakonna juhiks, rääkis järgmise loo. Oli valimiskampaania ja enne hääletust suurel konverentsil, mis juhtide valimiseks igal aastal korraldati, pidi ta pidama oma kõne. Enne lavaleminekut helistas talle keegi (kuigi mobiiltelefonid olid 90ndate lõpul haruldus, oli ta selle kuidagi endale hankinud), sõimas ja needis teda ning soovis, et tal jääks kõneldes keel kurku kinni. Sõna otseses mõttes. Erki oli külma närviga ja oma kõne ta pidas. Mitte ehk nii veenvalt, kui soovis, aga siiski. Valimised ta kaotas, ühele kleenukesest naistudengist konkurendile. Ja lõi juhitöö asemel mõne aja pärast sõpradega IT-ettevõtte ning hakkas taga ajama oma miljonit, mille lõpuks ka kätte sai. Naistudengist sai aga TTÜ osakonna juht. Juht! Et on küünilisi, võimuahneid, ebaväärikaid inimesi, kes soovivad juhipositsiooni, maksku mis maksab – see selgus mulle toona läbi sõbra kogemuse. Jätsin selle meelde.

Parteikool

Akadeemilises mõttes oli TTÜ pettumus. See ei olnud niivõrd akadeemia kui polütehnikum, kus treenitakse inimesi praktilisteks ülesanneteks ja antakse kätte neoliberaalsed baasteooriad ning sõnavara. Kasvatati mitte niivõrd kriitiliselt mõtlevaid inimesi, kui just tegusaid ja enesekindlaid korporatiivsõdureid ning -ohvitsere, kes usuks Kapitali jumalast antud õigusse valitseda läbi vabade turgude, ning tema õukonna, töömeetodite ja ordenite pühadusse.

Üks väheseid olulisi ja inspireerivaid kogemusi oli osalemine Jaak Leimanni kursustel. Leimann oli olnud 90ndate alguses minister, omas suuri kogemusi ning laia tutvusringkonda toonase majanduseliidi seas. Ta polnud suur teoreetik, küll aga kogenud ja kontaktidega praktik. TTÜ kontekstis olid tema loengud jahmatavalt huvitavad ja tihti käisid neis esinemas ettevõtete tippjuhid. Hiljem, kui olime vennaga talle silma jäänud kui aktiivsed ning hakkajad poisid, aitas ta palju kaasa, et saime välismaale õppima minna.

Akadeemia, nagu mulle hiljem Taanis magistrantuuris õppides selgus, on koht, kus vaieldakse ideede ja teooriate üle, otsitakse tõde. Peale jääb see, kellel on paremad argumendid, kelle teooria vastab empiirikale, reaalsusele. TTÜ aga polnud ideede arutamise vaid meeldejätmise koht. See oli rohkem ideoloogiaasutus kui tõeline akadeemia. Neoliberaalne maailmavaade, mis koosneb liberalismi ideest ning turgude idealiseerimisest, kinnistus minusse nii tugevalt, et selle lahtiraputamiseks kulus umbes kümme aastat aega ning palju isiklikke läbielamisi ja vaimseid otsinguid. Seniks olin perversse ja radikaalse „tugevam jääb ellu, nõrgem sureb“ dogmaatika kütkes.

Ühinemine Pinocheti kaardiväega

Mäletan, kuidas võtsime 90ndate lõpus aplausiga vastu endise Poola finantsministri Balcerowiczi3. Ta kelkis oma saavutustega Poola majanduse reformimisel, ehk siis miljonitele poolakatele „šokiteraapiaga“ kannatuste tekitamisel. Šokiteraapia vajalikkuse ja kasulikkuse idee oli ta saanud Chicago Ülikooli konservatiivselt ökonomistilt Milton Friedmanilt. Turud peavad saama vabalt töötada, valitsus ei tohi sekkuda, parem on kui kõik (ka haridus, tervishoid, ühistransport, energeetika jm) privatiseeritakse, kuna turud on alati efektiivsed, kui meenutada tema loengus räägitut. Tõsi, selle tulemusena langes SKP Poolas 1990. ja 1991. aastal 36%, tööstustoodang kukkus kolmandiku võrra, inflatsioon oli kontrolli all vaid seetõttu, et palgakasv oli riikliku kontrolli all (niipalju siis liberalismist), mis vähendas ostujõudu. 1992. aastal oli tööpuudus kasvanud 13,5%-ni ehk 2,3 miljonit poolakat olid töötud4. Šokiteraapia hääletati maha 1993. aasta valimistel5. Balcerowicz oli siiski veendunud, et mitte demokraatia vaid turud peaks otsustama meie elude üle. Me olime vaimustuses, kuna ta kinnitas praktikast seda, mida oli meilegi õpetatud! Mõistmata, et olime sattunud deja vu hetke eelmise ajastu parteikoolist. Vana lipukiri sotsialismiehitamisest oli vaid asendatud kapitalismi ehitamisega. Selleks, et tulevikus elada paremini, tuleb praegu kannatada! Poolakas kiitis valitsusi, kes teevad „raskeid valikuid“. See, kas inimeste arvamust nende valikute tegemisel arvestati, polnud oluline – šokiteraapia rakendajad olid sama paju demokraadid, kui tema ideoloogiline õpetaja. Nimelt jättis Balcerowicz mainimata väikese nüansi neoliberalismi peapreestri Milton Friedmani kohta, kes Eestis oli ideoloogiliseks ja intellektuaalseks eeskujuks Mart Laarile.

Ameerika presidendi Richard Nixoni ja tema lähima nõustaja Henry Kissingeri kaasabil korraldati Tšiilis 1973. aastal relvastatud riigipööre, mille käigus kukutas sõjavägi pärast edukat rohujuurekampaaniat vabadel valimised võitnud sotsiaaldemokraadist presidendi Salvador Allende, kes asendati kindral Augusto Pinochetiga6. Pinocheti võimule tulles tapeti tuhandeid sotsiaaldemokraate, intellektuaale, kunstnikke ning poliitiliselt aktiivseid inimesi, kes olid olnud Allende poolel. Salapolitsei jätkas „revolutsiooni“ järgselt pooleteise dekaadi jooksul diktatuuri kindlustamist dissidentide jälitamise, piinamise ning tapmisega. Et teha Tšiilist Ameerika korporatsioonide ning kohalike oligarhide tõotatud maa, kus demokraatlikud õigused on kitsendatud, pole vaba ajakirjandust ja kus töötajatel pole mingeid õigusi, riik ei sekku kohalike oligarhide ja väliskorporatsioonide käes olevate tööstuste tegevustesse ning kasumi akumuleerimisse ja väljapumpamisse, oli Pinochetil vaja nõu. Ja selleks nõuandjaks oli Chicago Ülikooli majandusprofessor Milton Friedman koos oma õpilastega, kes lendasid Santiago ja Chicago vahet, et õpetada diktaatorile, kuidas majandust paremini tööle panna. Aga 1990. aastaks oli rahvusvaheline surve kasvanud nii suureks, et diktaator oli sunnitud korraldama valimised. Ja valimised võitis opositsioon, kes soovis Tšiili inimestele paremat tulevikku, kui diktaator koos Friedmani nõuannetega oli seda neile pakkunud.

Milton Friedman olevat peale Berliini müüri langemist 1990. aastal kurikuulsalt öelnud, et „me kaotasime Tšiili, aga saime juhuse tõttu terve Ida Euroopa selle [oma eksperimendi] jätkamiseks“7. Niisiis pidid diktaatori võimu all vaevelnud Tšiili elanikkonna saatust demokraatia sildi all jagama Ida-Euroopa elanikud, kelle hulk küündis mitmesaja miljonini. Poolast saabunud külaline aga töötles meid Tallinna Tehnikaülikoolis mõjusalt, jättes pool lugu rääkimata. Vastukaja auditooriumist oli energiline, takkakiitev, ideoloogiaõppeasutusele kohane. Kriitilisi küsimusi esinejale polnud ei õppejõududel ega ka tudengitel.

Enesele teadmata olin saamas Pinocheti režiimi majanduspoliitika jüngriks omaenda kodumaal. Nagu oli selleks saanud ka 90ndate uljas noormees Mart Laar, kes pälvis šokiteraapia elluviimise eest 2006. aastal lõpuks ka Friedmani-nimelise auhinna8. Peale peaministritoolilt taandumist9 2002. aastal suundus ta 2006. aastal rootslaste Swedbanki nõukokku ning valiti 2018. aastal juba teist korda Eesti Panga nõukogu esimeheks. Oma ustavaid jüngreid Kapital ei unusta.

Vanaema leebe tarkus vs uue aja iidolid

Mäletan hästi, et kui isapoolse vanaemaga 2000ndate alguses majandusest ning poliitikast juttu tuli, muutus mu nägu tulipunaseks ja ma ei mõistnud, mida vanaema räägib. Ajab sulaselget jama, olin veendunud. Ta toetas lihtsalt nõrgemate ja vähemkaitstud ühiskonnakihtide (sh muidugi pensionäride) baasheaolu, mis oli 1990ndate šokiteraapia ja liberaalsete reformide käigus kõvasti kannatanud. Vanaema oli tavaline aus sotsiaaldemokraat, küll vist enda teadmata. Tema jaoks oli see lihtsalt inimesearmastus ja elukogemus. Ja ta ütles prohvetlikult: „Hannes, kunagi avanevad ka sinu silmad ja sa hakkad asjadest aru saama…“. Ja see aeg tuli. Aga enne pidi veel palju vett merre voolama.

Sellal oli minu iidoliks hoopis Jüri Mõis, üks Hansapanga ehk hilisema Swedbank Eesti asutajatest, kes lühidalt poliitikas käies (oli 1999. aastal siseminister ja 1999–2001 Tallinna linnapea) deklareeris, et ta pole elus palju raamatuid läbi lugenud ega ka kavatse. Tema luges raha. Ka mina ei pidanud kirjandusest, see tundus tarbetu endiste aegade lalin. Samuti arvas Mõis, et eestimaalased võiks kõik Tallinnasse elama kolida, millega olin minagi täiesti päri. Eeskujuks olid ka Rein Kilk koos sõnaosava H.H. Luigega, kes Kuku raadios „Keskpäevatundi” pidasid ja intrigeerivat paremjuttu puhusid. Samuti Anvar Samost ja Hannes Rumm, kelle „Olukorrast riigis“ mulle liberaalseid ideid pähe istutas. Olin nende kõigi usin õpilane. Koolis õpitu ja arvamusliidritelt vastu peegelduv klappis ideaalselt.

Õpingud sotsiaaldemokraatlikus Skandinaavias ehk minu radikaliseerumine

Peale TTÜ lõpetamist 2001. aastal lahkusin kohe Taani, õppima rahvusvahelist juhtimist Lõuna-Taani Ülikooli magistrantuuris. Et mitte alustada karjääri teiste TTÜ tudengitega võisteldes, tahtsin saada eelist. Magistrikraadi välismaalt, mis sellel hetkel oli vähestel, et nii-öelda järjekorras ette trügida. Ja kuna Eestis domineerisid Skandinaavia kapitalistid, lootsin saada eelise ka nende silmis. Loogiline ent naiivne arutlus. Võim ei anna sulle eelist sinu teadmiste vaid lojaalsuse järgi. See aga sai mulle selgeks palju hiljem.

Need mitmed aastad Skandinaavia ülikoolis andsid mulle, millest olin TTÜ-s puudust tundnud. Kriitikameele. Seda aga ainult kitsas akadeemilises ja intellektuaalses mõttes, mitte väärtushinnangute osas. Väärtushinnangutes tõi see hoopis välja minu radikaalsuse, ning vastandudes teiste välistudengitega, kes ei olnud ajupestud neoliberalismi jüngrid, radikaliseeris mind omamoodi veel enam.

Mis on nobelisti artiklis valesti?

Mõne sõnaga intellektuaalsest plaanist. Nimelt eeldasid sealsed professorid, et teadmisteni jõutakse läbi kriitilise mõtlemise ja dialoogi. „Mis on selle nobelisti artiklis valesti?“ on lause, mis jäi eredalt meelde ühe professori suust õpingute alguses. Algne hämming, kuidas saab Nobeli majanduspreemia laureaadi artiklis olla midagi valesti, asendus peagi kõikide tekstide ja teadusartiklite kritiseerimisega vaidlustes professorite ja kaastudengitega. Tundsin ennast üle pika aja nagu kala vees, sest vaidlemishimu, mis oli küll alati olemas olnud, oli minus senini rahuldamata. Kuigi poliitikat me ei puutunud, nägin siiski, et teadmised maailmast avanevad just läbi kriitilise analüüsi. Sellest sai nurgakivi hilisemal ärkamisel oma indoktrineeritud maailmavaatest.

Kas sa taani keelt oskad?

Tõsi, minu globalistlikku ja kosmopoliitset neoliberaalset maailmavaadet segasid mõned imelikud kogemused. Olin neist üle, kuna raha pidi tulevikus kõik probleemid lahendama, ent siiski. Nimelt puutusin pea iga päev kokku taanlaste rahvusliku identiteediga, kui leebelt väljenduda. Nad võisid sinust lugu pidada kui inimesest, aga mitte kui eestlasest. Huvitav vastuoksus, mõtlesin, kui minult küsiti iga paari päeva järel ikka ühte ja sama, õigemini kahte ja sama. Korduvus oli alguses hämmastav, hiljem naljakas. Kassapidajad poes, tellerid pangas, suvalised inimesed rongis… esimene küsimus oli kõigil: „Kas sa oskad taani keelt?!“ No, arusaadav. Ka eestlastel on kinnisidee, et kõik, kes elavad meie maal, peavad rääkima meie keelt. Aga Taanis oli see „nõue“ arenenud nii kaugele, et kui armastatud kuninganna mees, Prantsuse juurtega aristokraat, rääkis taani keelt küll grammatiliselt puhtalt kuid kerge aktsendiga, ajas see taanlased lausa pööraseks. Vaest meest mõnitati tabloidide esikaantel nii palju, et prints pidi vahepeal minema oma Prantsusmaa lossi maapakku närve puhkama. Ehk siis, kas ma keelt räägin? Kuna ma ei läinud Taani keeleõppekursustele, vaid õppima raha tegema, siis taani keele kursustest ma loobusin. Tänaseni kahetsen, aga kuna fookust oli vaja hoida majandusõpingutel, tõin selle ohvri toona rõõmuga. Minu vastus oli seega alati „ei!“. Ma ei jõudnud hakata selgitama, et mul on suured plaanid ja et peatselt lahkun Taani Kuningriigist palju parematele jahimaadele varakapitalistlikku Eestisse, kus kavatsen saada miljonäriks, kui juba tuli teine küsimus: „Millal sa Taanist lahkud?“ Kuna vastus oli valmis, siis selle ka rahulikult ja enesekindlalt ning taanlaste meelehärmiks, et keegi tahab nende vaimustavast riigist vabatahtlikult jalga lasta, ette kandsin. Niisiis, millal sa koju tagasi lähed? Taanlaste natsionalism on teada-tuntud ja kuna ma ei õppinud multikultuurses ja tolerantses pealinnas Kopenhaagenis vaid provintsilinnas Odenses, tehti see mulle kiiresti puust ja punaseks nagu Danebrogi rist. Paljud ei pööranud muidugi sellele tähelepanu, eriti professorid, kuid idee välismaal elamisest oli rikutud. Andsin neile selle andeks, kuna see mind ei puudutanud, aga kummitama jäi küll.

See on ju dokumentaalfilm!

Teine ja olulisem probleem, millega taanlaste puhul kokku puutusin, oli šovinism ja ksenofoobia. Nimelt ei arvanud nad, et Taani on lihtsalt suurepärane riik, vaid et see on parim riik maailmas. Teistele rahvustele vaatasid nad ilma süümepiinadeta ülalt alla. Idaeurooplasi pidasid nad imelikeks inimese ja pärismaalase vahelisteks olenditeks. Üks mainimisväärne episood toimus ühiselamu suures ühisköögis, kus istusime tihti kahe-kolme eestlasest kaastudengiga, tegime süüa ja rääkisime elust. Ja jõime peale õhtusööki mõned kosutavad kesvamärjukesed. Taustaks käis televiisor ja seal sohva peal me siis istusime, jälgides poole silmaga telekat, ajades juttu. Iga õhtu samal ajal tuli telest seriaal „Sex and the City“, mis pajatab lugusid New Yorgi amatsoonidest ning nende emotsionaalsetest seiklustest meestega, nende väikestest muredest ja rõõmudest ja elufilosoofiast. Paari kuu möödudes ei pidanud üks heast perekonnast ning heade maneeridega Taani arstitudeng vastu ning küsis meilt: „Miks te alati vaatate seda seriaali?“ Olles joviaalses meeleolus, tuli mul nurjatu idee teha taanlase kulul väike nali. Ütlesin siis talle kõhklemata, et me tulime Eestist Taani õppima, et saada kunagi rikkaks. Et saada rikkaks, on vaja minna Taanist õpitud teadmistega hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Ning sellepärast me vaatamegi seda suurepärast dokumentaalfilmi (sic!) New Yorgi elust, ning Suure Õuna pakutavatest rõõmudest ja võimalusest. Taanlane tegi suured silmad ja vaidles vastu, et kuulge, see ei ole dokumentaalfilm, see on puhas fiktsioon. Meie ajasime tõsiste nägudega vastu, et mis sa nüüd. Me teame, me oleme seda ennegi näinud ja see on kindlasti dokumentaalfilm. Taanlane ei saanud naljast aru, arvestades et see oli tema ja ta eelarvamuste pihta suunatud, lõi käega, vaatas meile kaastundliku pilguga otsa ning lahkus. Rohkem ta meid ei kõnetanud.

Lootusrikkalt šovinismist

Või näiteks episood ühelt koosviibimiselt baaris. See polnud tavaline tudengite oleng, vaid olime läinud linna peale, kus enamik lokaali külastajaid olid tavalised kohalikud taanlased. Mäletan, et rääkisin ühe taani neiuga juttu. Keskustelu oli ladus ja huvitav, vahetasime flirtivaid pilke ning õhtu tõotas tulla sündmusterohke. Mingil hetkel ta päris mult, mis aktsent see on, mis mul rääkimisel õrnalt kuulda on. Kuna olin selleks ajaks omandanud inglise keele suhteliselt hästi ning rääkisin pigem briti aktsendi kui tuntava eestlastele omase puisusega, siis küsimus oli asjakohane. Ma vastasin, et olen eestlane. Mille peale neiu vaatas mulle hämmingus otsa, keeras otsa ümber ja lihtsalt lahkus. Ma jäin nagu tola sinna seisma, esialgu mõeldes, et ju ta läks baari uue kokteili järele või tualetti. Jäin ootama ta peatset naasmist. Peale 10 minutit sama koha peal seismist mõistsin, et minu juurde tagasi ei tule ta enam kunagi.

Küsisin selle teema kohta ühelt soomlaselt, kes õppis doktorantuuris. Kuidas sellistel puhkudel käituda? Et sotsialiseeruda taani neiudega, tekitamata samas suuremaid rahvuslikke pingeid, olnuks väike hädavale minu jaoks aktsepteeritav. Pakkusin välja, et võiksin öelda, olen Soomest. Meie aktsendid on suhteliselt sarnased ning kui on soov testida, siis soome keelt valdasin ma ka. Soome doktorant vaatas mulle otsa kui kuu pealt kukkunule ning küsis: „Kuidas see aitab?“ Tuli välja, et ka soomlased on taanlaste jaoks teise järgu inimesed. Mitte küll nii halvas kirjas kui idaeurooplased, aga palju ei puudunud ka. Ehk siis Taanis, ja minu kogemuse kogu Skandinaavias, on šovinism ja ksenofoobia isegi haritud seltskonnas laialt levinud.

Lohutuseks võin rääkida loo kaastundlikust taanlasest, kes küsis mult, kuidas meie maal selle sõjaga lood on. Ma küsisin, millise sõjaga? Ta ütles, et saab aru kui ma ei taha sellest rääkida. Siis mõistsin, et ta mõtleb Balkanit, mitte Baltikumi. Püüdsin talle erinevust selgitada, kuid asjata. Ta vaatas mulle kaastundlikult otsa kui sõjast räsitud maalt tulnud pagulasele, kes ei soovi sõjajubedusi meenutada, ning vahetas taktitundeliselt teemat. Ignorantne ent inimlik suhtumine. Taanlastel on lootust!

Kuradi streik?!

Ja nüüd veel viimane oluline märkus ühe sündmuse kohta, mis iseloomustas mu maailmavaadet sellel perioodil. Nimelt Taani õpingute käigus õppisin aasta ka Helsingis. Seal oli minu transpordivahendiks rong, mis tõi magalarajoonist kesklinna, kus asus ülikool. Ja ühel talvisel päeval toimus transpordisektori ametiühingu korraldatud streik. Padu-neoliberaalina mõistsin sellise korralageduse muidugi kõhklemata hukka. „Mingid töötajad hakkavad midagi nõudma. See on ju terrorism, selle eest peaks olema mingi karistus! Tavalised inimesed ei saa koju, ei saa tööle, lapsed ei jõua kooli, kaubad ei liigu ja Soome SKP kasv on pidurdunud. Transpordisektori töötajate töötingimused ning palga peab panema paika turg. Kui ei meeldi, tehku midagi muud. Inimene peab olema ise hakkaja! Peab vajadusel töökohta vahetama, vajadusel uue ameti õppima. Tahab palgatõusu, õppigu IT-d või geneetikat. Saagu inseneriks! Ainult nii saab vaba turumajandus toimida ning meid kõiki teenida. Muu viib hukatusse!“ Umbes sedamoodi kõlas minu tollane sisemonoloog.

Samuti hämmastas mind ja tekitas lausa peapööritust Taani ja Soome inimeste rahulikkus ning turvatunne. Ma olin justkui uhke selle üle, et ei osanud oma elu ette näha rohkem kui pool aastat või aasta. Kuna ebakindlus oli normaliseeritud, siis kindlustunne ja turvatunne tundus minu spartalikule ja tõusiklikule sentimendile pehme ja igav, lausa ebanormaalne. Eks see oli ka noore inimese uljus ning optimism, et mina loon ise oma kindluse. Ühiskonnal pole minu elus kohta, ühiskond minu elu ei mõjuta. Aga seal käitusid inimesed arusaamatult leebelt ja sõbralikult, näiteks ei paistnud neil olevat pea kunagi kuhugi kiiret. Nad ei olnud pidevas ärevuses enda ja oma perekonnaliikmete igapäevase hakkamasaamise pärast. Nad ei olnud meeltega tajutavalt ettevõtlikud (see häiris mind eriti). Nad ei soovinud rikastuda! See ei mahtunud mulle pähe. Isegi liikluses oli tunda, et inimesed ei olnud agressiivsed. Tugevama ellujäämise reegel ei kehtinud. Kõigile oli antud eluõigus päikese all.

Mina saan rikkaks!

Mäletan ehedalt, kuidas vaidlesin toona minu jaoks ebanormaalsete Lääne-Euroopa kaastudengitega, kellega meeleldi sõbrustasin ja õhtustasin. Tagusin oma trummi ja tõtt-öelda olid enamik neist hämmingus. Tsiteerisin TTÜ sisseastumisel rektori ja õppejõudude poolt mulle sisendatut, sest ma uskusin sellesse meeleheitlikult. Pole muud teed rikkuseni – selle ainsa väärtuseni, mis väärib inimese eluenergiat – kui karjäär suurkorporatsioonis või oma äri ülesehitamine ning uute toodete/teenuste arendamine/turustamine, võimalikult globaalselt muidugi! Millest ja kuidas raha teha, polnud oluline. Ma oleks olnud valmis osalema kõiges. Välja arvatud relvatööstuses, sigaretitööstuses või narkokaubanduses, sest igal asjal on ikkagi piir!

Mina

pidin

saama

rikkaks!!!

Mäletan oma hea sõbra, prantslase Jean-Sebastiani hämmingut, kui ma talle deklareerisin, et mina olen oma saatuse eest ise vastutav ja nii palju kui see minust sõltub, siis 5–10 aasta pärast sõidan talle Prantsusmaale külla kõige suurema ja kõike mustemat värvi Mercedesega. Küll ta veel näeb! Ta püüdis mind mõistusele tuua, et elus on muid olulisi asju veel, aga mina olin oma otsuse teinud. Auahnus ja piiritu rahahimu näitasid mulle suunda. Mul ei olnud enam rahvust, sest tahtsin teenida raha, teenida anonüümset rahvusvahelist Kapitali. Tajusin kuskil sügaval, et see, kes on valmis seda tegema, on kaotanud kodumaa, on kaotanud kogukonna ja juured. Aga keda huvitab!?

Selline tõusiklikkus ajab, täna sellele mõeldes, muigama. Aga arvestades, kust ma tulin (sotsiaalne taust ning Eestis valitsev varakapitalistlik ja neoliberaalne fundamentalism) ja kuhu olin oma arust teel, on see loodetavasti andeksantav. Olin iseteadlik aferist, kes oli valmis hinge saatanale müüma, et rikkaks saada ja sotsiaalsel redelil tõusta. Olin Kapitali kasulik idioot. Ja püha lihtsameelne.

Igal asjal on oma hind…

Kui lõpuks Eestisse naasin, tabas mind elu esimene tõeline kriis, mis lõi ülalkirjeldatud radikaalsesse maailmapilti esimesed mõrad. Nimelt suri mu isa. Mulle hakkas koitma eluline ja lihtne tõsiasi – igal asjal on oma hind. Oma (eksi)rännakutel olles leidsin ma lähedastele inimestele väga vähe aega. Nii ei saanudki ma oma isaga päriselt kokku ning suhteid taastatud. Surres oli ta 56-aastane, mina 25. Ja siis surid aasta jooksul ka vanaisa ning isapoolne vanaema. Järele olid jäänud vend ja ema. Mina sõitsin tagasi Taani, kuna lõputöö oli seniajani tegemata, istusin aasta seal ja mõtlesin elu üle järgi. Šokis, masenduses ja üksi.

Sabatiaasta möödudes ja lõputööd viimistledes tulin 2005. suvel tagasi Eestisse ja hakkasin oma unistuste töökohta otsima. Hinges katkisena, materiaalselt laostununa, tohutute teoreetiliste teadmistega ettevõtete juhtimise alal ja ilma igasuguse praktilise kogemuseta, olin valmis ennast proovile panema. Juhuste kokku langedes kutsus üks hea sõber mind 2005. aasta lõpus tööle Hansapanka. Minu kergelt mõranenud fundamentalistlikud ideaalid olid mu ainuke vara ning Hansapank kinkis mulle võimaluse see teenima panna. Algas kiire tõus. Enne fenomenaalset langust.