Читать книгу Vabariigi vaenlased - Hannes Veskimäe - Страница 3

Hansapanga edulugu

2005. aasta lõpul asusin tööle Hansapanga Ettevõtete panganduse divisjoni oma suurt unistust ellu viima, suurkliendihaldurina. Alguses toimusid mõned koolitused ja siis visati pea ees vette. Mu tööle kutsunud sõber oli mentoriks ja mina esitasin palju lolle küsimusi. Töö polnud liiga palju vaimuteravust nõudev, pigem tehniline. Pidin oma teoreetilised raamatutarkused nurka viskama ja näppude peal arvutamise ning protsendivõtmise uuesti meelde tuletama. Võttis aega, aga asja sai. Tavaline ärielu on palju lihtsam ja intuitiivsem, kui professorid seda mulle kirjeldada oskasid, eriti pankuri vaatevinklist. Alguses tegelesin paljude uute klientidega. Väikeettevõtjad, kellel polnud pankadega tegemist olnud, tulid oma julgete ideedega raha küsima. Red Bulli import ja jaemüük, dildode import ja jaemüük, gurmeerestoranide ja suurköögi avamise plaanid, puidugraanulite tootmine – mida kõike mu laualt läbi ei käinud. Mina muudkui analüüsisin ja tahtsin aidata. Osakonnajuht tuletas mulle mingil hetkel meelde, et üks pankuri oskusi on ka oskus „ei“ öelda. Sain selle selgeks. Paljud alustavate ettevõtjate esitatud ideed käiku ei läinud ja finantseerimist ei leidnud. Vanad tegijad aga said oma unistused ellu viia, sest neil olid oskused, suhted ning turuosa ning kõige olulisem – tugev finantsseis. Paljudel olid meeles 90ndate lõpu aktsiaspekulatsioonid, mis viisid pankrotti täiesti korralikke ettevõtteid, kui nad oma likviidsuse börsil kaotasid. Seekord „diversifitseeriti“ kinnisvarasektorisse. Jaekaubandus-, tootmis- ja transpordiettevõtted hakkasid kinnisvara arendama. Ka enda tarbeks, enamuses aga väljaüürimiseks või müügiks. Riskide diversifitseerimine oli eufemism spekuleerimisele. Osteti ja müüdi ka lihtsalt maid. Ja teeniti ulmelisi summasid10. Ning mina sain oma unistuse poole rühkida. Energiat oli, uljust ajas üle ja lähiaastatel pidi minust saama tipp-pankur!

Hansapank läheb rootslastele

Hansapank oli sel ajal Eesti tippettevõte ning vist ka hinnatuim tööandja. See oli Eesti kapitalistide poolt Baltikumi domineerivaks pangaks ehitatud organisatsioon. Väga julgete ja innovaatiliste lahenduste otsija ja ellurakendaja ning agressiivne laieneja.

Mais 2004 oli uusi väljakutseid läinud otsima Hansapank Eesti jaepanganduse juht Andres Liinat – üks väheseid, kes oli laitnud vastutustundetut laenamist. Kui ta oli lahkunud, oli varsti teleekraanidelt näha kurikuulsat hüpoteeklaenu reklaami, kus diivanist hakkas naftat purskama. Mis tähendas, et kel korter ja diivan veel pantimata, on oodatud hõlplaenu saama! 2005. aastaks näitas pank alanud laenuralli toel väga häid kasuminumbreid. Ning need kasvasid võimsalt kuni aastani 2008, mil globaalne laenukaardimaja kokku kukkus. Niisiis oli Hansapank tohutult kasumlik ning igale pank-peigmehele vääriline pruut. Ja mehele ta pandi – vahetult enne minu tööleasumist ostis Swedbank Hansapanga vähemusaktsionärid välja, omandades 95% kõigist aktsiatest. Aga nagu äris ikka, sooviti osta odavalt. Nii odavalt, et Indrek Neiveltis, pikaaegses Hansapanga Baltikumi-üleses juhis, tärkas eestlase trots ning ta viskus avalikult ambrasuurile teatega, et Eesti väikeaktsionäridele pakutav hind on liiga madal. Sisuliselt andis ta seda avaldust tehes sisse oma lahkumisavalduse. Rootslased kiristasid hambaid, aga ostsid aktsiad siiski kokku kõrgema hinna eest. Neivelt oli piisavalt ettenägelik, et astus aprillis 2005 ise tagasi, vallandamist ära ootamata. Toimusid loogilised edasiliikumised võimustruktuuris. Neivelti ameti võttis üle Erkki Raasuke, kes töötas seal kuni 2009. aasta kevadeni. Hansapank Eestit hakkas tema asemel juhtima Priit Põldoja, endine jaepanga juht (kes vääris ülendamist laenuralli korraldamise eest). Ta lahkus pangast 2008. aasta alguses, kui laenupohmell hakkas kohale jõudma.

Konsolideerumine oli alanud. 2007. aastal ostis Swedbank ka ühe Ukraina panga, et siseneda „arenevale turule“, nagu neid siis kutsuti, ja korrata Baltikumi edulugu. Raha oli panganduses tekkinud nii palju, et osteti mida iganes. Seda tehti nii hooletult, et sajad miljonid tuli hiljem korstnasse kirjutada. Kuid see oli hiljem. Siis, kui ost vormistati, kiitsid kõik julget ning tarka Rootsi panka „loogilise“ laienemise eest uuele koduturule. Raha oli maailmas äkki nii palju, et kõike võis osta. Ja laenu said paljud. Ettevõtete, Tallinna külje all asuvate uute ridaelamubokside, arendamiseks sobivate põllumaade, puhkusereiside, uute autode ja veel palju muu ostmiseks.

Suudlen ta jalgu

Nagu tavaliselt ikka, nägin oma vastses elukaaslases ehk pangas ainult head. Olin vaimustuses kõigest ja kõigist. Lipsustatud ning ülikondades meeskolleegid ning kostüümides naiskolleegid olid imetlusväärsed. Nende tarmukus, teadmised majandusest, oma klientidest ning nende edulugudest olid võrratud. Kõik rääkisid kinnisvarahindade lõputust kasvust, laenuvõimekuse paranemisest ning laenuvajaduste ammendamatusest, arutasid järgmise aasta majanduskasvu protsenti (ega pole ometi oodata ainult ühekohalist numbrit?) ning unistasid tulevastest boonustest. Oli see vast pidu!

Riskid sisuliselt puudusid, nii ettevõtete, majandussektorite (eriti ekspordile orienteeritute, sest välisnõudlus oli ju piiritu) kui ka terve Eesti tasemel. Riigieelarve ajas üle ning raha hakati kõrvale panema, sest raha ei saa raisata, eriti valdkondades nagu haridus, tervishoid, teadus või regionaalpoliitika. Lisaks veel Euroopa Liidu toetustena Eestisse voolanud miljardid kroonid. Ka palgad kasvasid, kuigi Eesti Panga hinnangul kiiremini, kui produktiivsus. Aga keda huvitab!? Kasumid kasvasid veel kiiremini, sest iga hinnatõusu suutis süsteem absorbeerida kasvavate palkade ning välisnõudluse arvelt. Inimesed võtsid laenu, et toita ostu-müügi maaniat. Spekuleeriti majade, korterite ja lõpuks juba broneerimislepingutega, mida mõnekuuse ootamise järel kallimalt edasi müüdi. Samamoodi liikusid maatükid, millel polnud isegi kehtivat detailplaneeringut, käest kätte, tehes eelmise omaniku igakordse tehinguga miljonäriks. Rahamasin töötas täistuuridel, laenud anti pihku enamusele, kes küsisid. Ja kui ei küsinud, siis leidis pank su ise üles ja tegi pakkumise. Miks mitte osta kinnisvara, miks mitte liisida uus auto, miks mitte sõita soojale maale puhkama laenu eest! Aga tagasimakse? Hiljem! Ärge muretsege. Me oleme teinud analüüsid, teie laenuvõimekus on suurepärane. Minge investeerige tulevikku, tarbige, nautige elu, tundke ennast nagu taevas! Me saatsime teile krediitkaardi postiga koju, kuigi te polnud seda taotlenudki. Päriselt.

Maailmamajandus oli justkui jõudnud enneolematu kasvu ning heaolu seisundisse. Hullus, mida kogesime Eestis, oli ainult perifeeriasse pumbatud raha hiline ning uimastav järelmõju. USAs ja Euroopas oli sama kestnud juba aastaid, eriti Lõuna-Euroopas ning Iirimaal. Kõik kahetsesid, et meie sellest nii hilja osa saime. Vaata, mida kõike oleks jõudnud arendada ja ehitada, kui oleks saanud alustada varem, nagu ameeriklased või Euroopa suurriigid. Kuna Eesti riik võlgu ei võtnud, siis enamus laenurahast pumbati erasektorisse, enneolematu kasvutempoga: 2005 +50%; 2006 +52% ja 2007 +30%11. Eesti ettevõtete ja eraisikute laenukoormus kasvas kiirelt 110%-ni SKP-st.

Raha kõige mõõdupuuna

Inimese väärtust ei arvestatud enam selle järgi, mis oldi välja teenitud, vaid inimese laenuvõime ning laenurahaga kokkuostetu järgi. Maju, kaatreid, autosid, reise – mida iganes! See polnud viisakas kokteilipidu valitud külalistele. See oli orgia, kus enamik sotsiaalseid kihte maani täis joodeti, kaasa arvatud vaesem seltskond, kellega pankurid peolõpu joovastuses sõbrunesid.

Ja mina ning paljud teised said sel peol ettekandjatena kõva jootraha. Paari aastaga oli mu palk kahekordistunud. Olin teinud head tööd ja teeninud ulmelisi boonuseid. Liisisin tuttuue auto. Minu unistused olid täitunud! Mitte miski ei saanud mu saatust väärata. Lisaks andsin töö kõrvalt TTÜ majandusteaduskonnas loenguid ja seminare. Mul oli oma aine, mille ise kujundasin Taanist ja Soomest saadud teadmiste põhjal. Kuupalka küsisin sama palju, kui oli minu tunnitasu pangas. Kõik kadestasid, mina nautisin aupaistet. Algsest motiivist anda midagi koduülikoolile tagasi oli saanud oma enesearmastuse ning auahnuse rahuldamine. Ujusin nagu kala vees! See oli kollektiivne nartsissism, mis nakatas kõiki, kes soovisid ja suutsid olla edukad.

Nii lihtsaid rahateenimisvõimalusi on Eesti ajaloos olnud vähe. Eriti oli see tunda pangas. Mitte ükski finantseeritud projekt ei ebaõnnestunud (laenkahjumid olid nullilähedased), mitte ükski eesmärk ei jäänud saavutamata, kõik päheõpitud mantrad töötasid nagu šamaani järelevalve all toimuval riitusel. Inimesed olid rõõmsad, lõunasöökide ajal võisid kotletid pidevate naljade peale kurku kinni jääda. Kõik tundsid, kuidas elu keerleb ja nemad ise keerutavad seda, omaenda telje ümber kuni peapöörituseni. Domineeris piiritu enesekindlus, vankumatu usk paremasse homsesse, isiklikesse ettevõtmistesse, mis pidid ilmtingimata õnnestuma. Kes mitu „miiot“ (pangaargoos miljonit) oli välja laenanud ja milline oli pipeline (finantseeritavate projektide hulk), kuidas keegi mingi deal’i (kliendi, kes valis laenajaks Swedbanki, mitte mõne teise panga) võitis, kuidas krediidikomiteedes vaieldi ja riskijuhid üle mängiti. Kõik, mis õnnestus, kirjutasid inimesed kõhklematult enda arvele. Käis lõputu võitlus oma klientide eest, et neile rohkem raha laenata, ning pidev pingutamine ülemuste tähelepanu köitmiseks. Käidi kabinettide uste taga krediidikomitee liikmeid briifimas (st moosimas), tehti kõik, et klientide projektid saaks rahastuse. Sest sellest sõltus aasta lõpus saadav boonus ja klientide, kolleegide ning ülemuste kiitus.

Pruudi iseloomuvead

Sellel perioodil jäi mulle märkamatuks enamik vastse pruudi halbu harjumusi, iseloomuvigu ja nägelusi. Need kas ei puudutanud mind isiklikult, kuna olin noor ja energiast pakatav hästimotiveeritud karjerist, või siis pidasin kõike seda normaalseks ja paratamatuks. Või lihtsalt distantseerisin end teiste muredest. Toon siin mõned näited koos tollaste õigustustega enda peas.

Esiteks inimeste läbipõlemine, mis oli suhteliselt tavaline. Laenuralli tähendas tohutut töökoormust, organisatsioon ei suutnud piisava kiirusega kohaneda ja vajalikul hulgal inimesi värvata. Kogu infotöötlus ning lepingute ja dokumentatsiooni vormistamine nõudis oma aja. Aega aga polnud, kõigil oli tohutult kiire raha pumpamisega laenupõllule. Mäletan, et laenuadministraatorid, assistendid ja n-ö back office, mis koosnes enamasti naisterahvastest, oli hulluks minemas. See, et naised käisid lõunapausi ajal tualetis nutmas, oli tavaline. Minu jaoks oli see aktsepteeritav ja normaalne – kui ei saa tööga hakkama, mingu Selverisse kassapidajaks. Kui närvid on läbi, mingu psühholoogi juurde või joogatrenni.

Teiseks inimeste üsna kiire vallandamine, kui nad oodatud ülesannetega hakkama ei saanud. Inimesele anti pool aastat, et oma tööga kohaneda. Kui ei kohanenud, hakati rääkima vallandamisest. Kui ka siis paremaks ei läinud, saadeti minema. Minu jaoks jällegi normaalne nähtus. Süsteem peabki olema up or out, sa kas liigud üles või aidaa! See, kes jääb oma kohale liiga kauaks pidama, blaseerub ja muutub laisaks. Lojaalsus ning kogemuste kogunedes sujuva ja rahuliku töö tegemine ei ole aktsepteeritav. Inimene ei tohi jääda kinni oma mugavustsooni, vaid peab pidevalt arenema, õppima. Nii võidab sellest organisatsioon ja muidugi inimene ise! (Mõtlesin ma.)

See, et pangas joodi, ja ohtrasti joodi, oli samuti normaalne. Kui vaatate täna soveediaegseid filme ja seal päeval alkoholi tarbitakse, siis enamik vast muigab – alkohoolikud! Kui aga pangas päeval veini joodi või avati tööpäeva lõpus prosecco-pudelid ja keegi endale rummikoola segas, siis seda nimetati sotsialiseerumiseks. See aitab ju kolleege omavahel paremini suhtlema panna, vähendab stressi. See, mis toimus ettevõtete panganduse regulaarsetel väljasõitudel ja kliendiüritustel, oli juba lausjooming ja sellisena prestiižne. Ebanormaalne oli normaliseeritud.

Üliarenenenud libiido ja seksuaalsus tundus samuti mõistetav. Kolleegide omavahelised suhted arenesid ja võtsid tihti intiimse suuna. Arvestades töötajate keskmist iga ning naiste osakaalu, mis hakkas eriti silma töötajatele korraldatud üritustel nagu osakonna väljasõidud, suvepäevad ja aastalõpupeod, tundus see loomulik. Käisid kõlakad, et mõned ülemused magasid alluvatega. Kurioossem oli aga näha naiskliendihaldureid kliendivastuvõttudel ning kliendiüritustel (klientidele korraldati erinevaid vastuvõtte ning meelelahutusliku sisuga üritusi ning koosviibimisi), kus nad pidid taluma valdavalt meessoost klientide lähenemiskatseid. #MeToo kampaania on toonud esile erinevates ühiskonnakihtides ja majandusharudes toimuvat naiste seksuaalset ahistamist ning pangandus pole siin erandiks, pigem kinnitab reeglit. Kuid kõik see tundus normaalne ning aktsepteeritav. Arenenud libiido ja sugutung on edasiviiv jõud, ühiskonna ning ettevõtlikkuse loomulik tõukejõud, mõtlesin. Majanduskasv ning materiaalse jõukuse kasv põhjendab kõik.

Samuti oli Swedbankis suhteliselt levinud šovinism ja macho-kultuur. Oli ju tegemist enamasti meeste juhitud pangaga. Otsustajad krediidikomitees olid ülekaalukalt mehed. Komitee ise istus koos viimasel korrusel, juhatuse korrusest kõrgemal, kust oli vaade Toompea poole ehk üle kogu kesklinna. Krediidikomitee suur koosolekuruum oli pühamu, kuhu said sisse ainult riitusega seotud isikud. Otsustamine toimus minuti täpsusega. Igale kaasusele oli enamasti pühendatud 3–6 minutit. Vahel nihkus ajakava, kuna mõnele projektile läks kauem aega. Efektiivsus, napisõnalisus, asjalikkus olid märksõnad. Kui ajad läksid 2008. aasta esimeses pooles keerulisemaks, muutus atmosfäär väga närviliseks ja riskijuht Urmas Somelar sõimas tihti kliendihaldurid lihtsalt läbi ning viskas välja koos projektidega, mis veel aasta aega tagasi oleks saanud finantseeritud. Mingist ajast ei saanud oma järge enam oodata komiteeruumis istudes. Tihti kupatati kõik konkreetse projektiga mitteseotud haldurid välja, et mõne börsiettevõtte või muu suurettevõtte saatust arutada. Oli näha, et rohkem oli teemasid, mida pidi varjama. Ettevõtete majandustegevus oli hakanud vähehaaval hoogu maha võtma ning halvenevat laenuvõimet hoiti saladuses, mis on pangasaladuse pühadust arvestades normaalne. Mäletan juhtumit, kus Somelar oli kedagi korralikult nahutanud ja see tuli uksest välja ja kutsus järgmise sisse nagu arstikabinetti, kus ootab valuline protseduur. Lisades: „Loodan, et teil on täna raudpüksid jalas, sest täna saab ilma vaseliinita“. Ja tõsi ta oli. Komitee liikmed kasutasid väljendeid, mida kuuleb ehk kuskil ehitusplatsil või autoremonditöökojas. Komitee sekretäril paluti viisakalt kõrvad kinni panna ja siis väljenduti vabalt. Ausalt öelda ei tundunud see mulle üldse imelik, pigem vaimustavalt maskuliinne. Vot kuidas tehakse otsuseid tervet Eesti majandust puudutavates projektides. Donid istuvad laua taga ja panevad paika sadade miljonite kroonide saatuse, nagu mõnes maffiafilmis.

Kui ei riski oma rahaga, siis riski teiste rahadega ehk Swedbanki investeerimisfondidest

Veel üks ärisuund, mis Swedbankile palju raha sisse tõi, oli mitte enda vaid teiste raha investeerimine. Pööritati pensionifondidesse ja investeerimisfondidesse paigutatud raha. Pank teenis selle pealt kopsakaid komisjonitasusid. Aastaid hiljem lõid endised pankurid Tuleva12 pensioniühistu, et pakkuda vähekegi konkurentsi pankadele, kelle teenustasud olid investorite tootlusega võrreldes ebaproportsionaalselt suured. Aga fondimajandusest rääkides – investeerimisotsuseid nagu laenuotsuseidki tehti kohapeal, peakorteri sekkumiseta. Ning nagu vastutustundetul oma raha laenamisel olid hävitavad tagajärjed, olid need ka investorite raha investeerimisel läbi Swedbanki fondide. Siin ei tulnud hiljem päevavalgele mitte ainult riskantsete vaid ka skandaalsete investeeringute tagajärjed. Teiste raha paigutati otsesõnu petuskeemidesse. Neid esitati investoritele kui kindlaid investeerimisvõimalusi, korjati küla pealt raha kokku ja saadeti nelja tuule poole teele. Üks markantsemaid näiteid oli investeerimine Rumeenia kinnisvaraprojekti. Nimelt esitleti investoritele, et Rumeenias hakatakse kinnisvara arendama ja ostetakse kokku arenduseks sobivat maad. Hiljem tuli välja, et Peep Aaviksoo jt hallatud projektides oli ostetud erinevaid kinnisvaraarenduseks sobimatuid ning üksteisest eemal asetsevaid põllumaid kokku 8,5 miljoni euro eest. Maid ostis Aaviksoo kokku 170 korda turuhinnast kõrgema hinnaga ja Swedbank märkis selle projekti võlakirjadest 40%. Äri õitses, boonused laekusid. Kuni muusika veel mängis ja kinnisvaramulli ning petuskeemidesse raha pumbati, elasid kõik rõõmsalt – ja komisjonitasud jooksid ilusti Swedbanki ja siit juba edasi Rootsi.

Konkreetse Rumeenia kaasuse saneerimisel mängis pank hiljem selgelt pimesikku ning lootis probleemide aegumisele. See neil ka õnnestus. Panga sisedokumendid on kadunud, keegi midagi ei mäleta, endised töötajad (need kes süüdi olid), on pangast lahkunud jne. Tavapärane litaania, mida võim kasutab, kui on vaja vastutada oma tegude eest. Telesaate Kuuuurija julge ja järeleandmatu ajakirjaniku Katrin Lusti küsimustele (ta oli kolm kuud püüdnud Kitti tabada ja ühel konverentsil septembris 2018 see tal lõpuks õnnestus) vastas pikaajaline pankur Rober Kitt, kes juba aastaid juhib Swedbank Eestit, otse kaamerasse irvitades: „ma ei oska sellist asja kommenteerdida… aitäh teile!”13 Oma vigu ei tunnista võim kunagi.

Mõni sõna veel Swedbanki investeerimisfondidest. Nimelt olin ma nii krediidikomitees kui ka mujal maja peal enne 2008. aasta kriisi kuulnud jutte, milles ma toona erilist probleemi ei näinud. Kuna pangal oli ettevõtetega, kellele laenu anti, tihedad suhted, siis oli meil üsna hea pilt sellest, kust kärisema võiks hakata. Kui tajusime ettevõtete rahavoogudes probleeme, siis on panga esimene reaktsioon – ehk saaks oma raha kuidagi kätte, enne kui asi jamaks läheb. Seega kasutati väljendust, et äkki õnnestub meie laenud kellegi teise poolt refinantseerida. See oli alternatiiv, mida enne 2008. aasta sügise panganduskrahhi palju kasutati. Ma ise surusin üht Eesti ettevõtet meilt minema veel 2008. aasta suve lõpul. Nordea võttis kliendi vastu, enne kui see tõelistesse raskustesse sattus. Saime oma raha kätte.

Teiste pankadel kõrval olid refinantseerimiseks võimelised ka investeerimisfondid. Nemad haldasid suuri summasid elanikkonna raha. Investeerimisfonde juhtis Peeter Piho, kergelt hallipäine, kiire mõtlemise ning terava keelega kogenud pankur vanuses nelikümmend pluss. Maja peal kuulsin mitme kliendi olukorraga seoses küsimust „ehk refinantseerib Piho meid välja, enne kui s**t ventilaatorisse lendab?“. Piho juhitavad investeerimisfondid olid kirjade järgi eraldiseisvad, tema tööruumid lihtsalt juhtusid olema Swedbankiga ühes majas. Meie (st rootslaste raha) ja tema (st Eesti investorite rahade eest hoolitseja) vahel oli „tulemüür“. Ma ei tea tegelikult, kas ja mis mahus Piho Swedbankile 2007. ja 2008. aastal bailout’e tegi. See võiks olla edasise uurimise objektiks finantsinspektsioonile ja ajakirjanikele. Ta tundus üsna põhimõtteline mees, ehk saatis ta meid lihtsalt pikalt ja raskuste poole liikuvates Eesti ettevõtetes rootslaste raha Eesti elanike säästudega ei asendanud. Loodan, et see oli nii.

Tantsivad ainult homod

Positiivne oli ka Swedbankis töötavate inimeste ühetaolisus. Homogeenne seltskond aitas meeskondi lihtsamalt ühes suunas tööle panna. Suuri eriarvamusi ja nägemusi ning vasturääkivusi polnud ning ettevõtte kultuur oli üsna monoliitne. Mingis mõttes olime kõik mundris korporatiivsõdurid ning et teenida hästi, pidime vastama Kapitali ootustele. Meile sisestati väärtusi nagu auahnus, materiaalsete väärtuste olulisus, lojaalsus, meie eriline staatus ühiskonnas jne. Golfi ja tennise mängimine oli populaarne ning paljud püüdsid lihvida oma oskusi neil spordialadel. Samuti kestvusalad – suusatamine ja jooksmine. Need olid nii Erkki Raasukese kui teiste tipp- ja keskastmejuhtide lemmikspordialad. Sel perioodil hakkasin endale otsima hobi või tegevust, mis oleks hingeliselt ja kehaliselt uus ja huvitav. Jooksin mõned maratonid (tahtsin ka pulsikellaga mees olla, nagu nii mõnedki), aga jooksmise ning korvpalli asemel hakkasin viimaks käima moderntantsutundides Eesti ühtede andekaimate tantsupedagoogide ja koreograafide käe all Fine5 tantsuteatris14. Paaritunnine trenn oli osalt jooga, osalt liikumine koos koreograafiaga. Füüsiliselt oli kindlasti see nõudlikum kui korvpall. See oli põnev ja andis võimaluse uueks eneseotsinguks, eneseväljenduseks. Töö juures küsis mult selle peale üks kolleeg, kas mu psüühikaga on ikka kõik korras, samuti oletati naljaviluks, et olen homo. See oli kummaline kogemus.

Avalike suhete õppetund – valeta nii, et ise ka usud

Swedbanki väga oskuslikku ja kontrollitud avalike suhete juhtimist tõestab näiteks see, et enne igat suuremat kliendivastuvõttu (suvine ja talvine) kirjutas kommunikatsiooniosakond meile memo, kus olid selgelt kirja pandud jutupunktid ja sõnumid, mida klientidele edasi anda. Nii oli 2008. aasta suvel üheks jutupunktiks rahustav sõnum, et Swedbank hindab eelkõige pikaajalisi ja vastastikku usalduslikke kliendisuhteid. Et meie läheme klientidega käsikäes läbi nii majandustsükli tõusust kui ka langusest. Mida muud me olekski saanud öelda? Kontroll inimeste väljenduse üle tööülesannete täitmisel ning suhtlemisel klientidega, kes olid samasugused luust ja lihast inimesed, tundus algul kummaline. Kuid kiirelt mõistsin, kui osav ja efektiivne on panga avalike suhete juhtimine. Niisamuti loeti töötajatele sõnad peale, et me oleme panga saadikud ka töövälisel ajal – seega koju, puhkusele või trenni minnes olid sa ikka panga esindaja. See tundus esialgu ahistav, kuid samas sain aru, et ma ei tööta kõige parema reputatsiooniga ettevõttes ilmaasjata, ning kiitsin meetme heaks. Sest mis oli kasulik Hansapangale, hilisemale Swedbankile, oli kasulik ka mulle.

Hingestatud materialismist ja prassimisest

Viimaseks toon välja üliarenenud materialistliku maailmatunnetuse. Kuna ka minu doktriin pidas olulisimaks materiaalseid väärtusi, oli see minu jaoks arusaadav ja normaalne. Kui üks naiskolleeg ütles, et meest valib ta loomulikult auto järgi, siis tundus see mõistlik. Inimlikku tähelepanu väärib ainult see, mis on nähtav, katsutav, karjäärile kasulik ja rahaks konverteeritav. Kuid materialismil võib olla ka hingestatum vorm! Nii tuleb meelde üks naiskolleeg, kes oli pisarateni liigutatud, kuna igatses taga oma vana Lexust. Ta oli selle välja vahetanud uue Mercedese vastu. Mõistsin ta südamevalu, kuna valmistusin ka ise oma vanast autost uuema kasuks loobuma.

Rääkides veel üldisest sotsiaalsest ja emotsionaalsest sentimendist neil unustamatutel kasvu ja külluse aastatel, meenuvad iga-aastased Ettevõtete panganduse divisjoni väljasõidud, mis tegid paljud kadedusest roheliseks. Ja põhjusega. Moskva, Praha, suusatamine Austria mägedes ööbimisega Viinis. Pank maksis kõik kinni. Paarsada inimest viidi rongide, busside ja lennukitega kolmeks-neljaks päevaks lõbusale retkele. Reiside meeleolukuses polnud kahtlust – söödi, joodi, pidutseti kuni jaksati. Ja jaksati kaua. Diskoteegid, baarid, litsimajad, kõik uksed olid meile valla. Mitmepäevastel suvepäevadel, mis tuhandeteni ulatuva töötajaskonnaga meenutasid Õllesummerit, oli samuti meelelahutust igale maitsele – batuudid, džiibirallid, skuutrid, Eesti parimad bändid, meeletu joomine ja pidutsemine, meeskolleegide hulgas levinud võistlus „kes kui mitme naisega magas“ jne. Neile järgnesid oodatud uusaastapeod. Saku Suurhall oli täis õhtukleitides ja ülikondades pankureid. Peale ametlikku osa algas prassing, mis meenutas viimsepäeva pidu. Mitte millelegi ei öeldud ei! Kogu alkohol oli tasuta – lahjemast kõige kangemani. Pidu lõppes paari jaepanga töötaja omavahelise kaklusega, mida tuli lahutama politsei. Kõikvõimsa Kapitali truu õukond lõbutses. See pidu kestis aastaid ja mul oli hea meel sellest osa saada.

Juhikultusest

Ja muidugi oli kogu masinavärgi sujuvaks toimimiseks oluline uskuda juhtidesse. Kõik juhid olid hinnatud ning austatud. Ja kardetud. Nende kompetentsus, tarmukus ning ausus olid kõigile kahtlematult teada. Mul oli võimalus põgusalt tundma õppida toonast Korporatiivpanga juhti, hilisemat Swedbank Eesti juhti Priit Perensit, kui käisime koos Vjatšeslav Leedo juubelipidustustel Kuressaares. Kui ametlik osa oli läbi, suundusime koos kohalikke pubisid ja lokaale külastama. Jõime õlut, lõime kokku ja rääkisime ka isiklikke lugusid. Panin tähele, et oleme sama koolkonna mehed, ehk siis n-ö ise enda üles töötamisse ning samas ka turgude kõikvõimsusse uskujad. Iga mees on oma saatuse sepp ning kõik tuleb elus läbi pingutuse, ohverduste ja mugavustsoonist välja astumise, tõdesime. Mulle jättis Priit inimesena väga sümpaatse mulje. Lihtne, otsekohene, aus ja laia silmaringiga. Ta teenis paguneid, et ühel hetkel saada Eesti üksuse ning hiljem kogu Baltikumi juhiks. Kui temaga tööalaselt vestlema läksin, leidis ta alati aega, et korraks süveneda ja oma ettepanekud teha, kuigi tal oli ka sada muud asja käsil. Priidul polnud oma kabinetti, ta istus lihtsalt ühes avatud kontori nurgas oma laua taga, mis oli kuhjadena erinevaid materjale ja memosid täis. Seal istuda sai ta tegelikult harva, kuna osales arvututel koosolekutel, kus tehti panga tuleviku jaoks olulisi otsuseid. Kui ta vahel sai oma laua taga rahulikult memosid lugeda, siis istus mugavalt, jalad laua peal ja keegi ei teinud sellest numbrit. Ta oli oma mees. Kaitses terve mõistuse ja ratsionaalsete argumentidega oma seisukohti ja inimesi ning kui vahel vaja, ütles „nii on, kuna mina nii ütlen“.

Teine legendaarne mees oli juba põgusalt mainitud Urmas Somelar, kuni majanduskriisi puhkemiseni Hansapank Eesti riskijuht ehk teine mees pangas. Krediidikomitees oli tema hääl otsustav. Kuigi otsuseid ei tehtud konsensuse alusel, vaid lihthäälteenamusega, oli tal nii suur mõju, et osa komitee liikmeid vaatasid raskete otsuste puhul ikka Urmase poole. Nagu kõigil komitee liikmetel, oli tal vetoõigus, mida ta vahel ka kasutas, kui ei suutnud teisi projekti sobimatuses veenda. Nagu Priit, oli temagi väga otsekohene, kuigi ehk mitte nii peenetundeline. Tema mõju teades kasutasid paljud kliendihaldurid ära siseinfot selle kohta, millal Urmas pidi olema komandeeringus ja komitees osaleda ei saanud. Selleks päevaks oli esitatud rekordarv projekte, et vältida riskantsemate otsuste vastuvõtmisel Urmase vastuseisu. Somelar oli ka see mees, keda rootslased usaldasid pärast 2008. aasta kriisi puhkemist Ukrainas ostetud panka saneerima. Ta oli Ukrainas vist paar aastat ja ei jätnud seal kivi kivi peale. Poliitikut poleks temast saanud, talle ei meeldinud pikk loba ja heietamine. Ja ta võis öelda järsult ja isiklikult. See sai talle ka saatuslikuks hilisemas rollis Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) juhtimisel, kus ta oli juhtkonna koosolekul põrutanud „Mailis Reps on peast rase!15“, ehkki seda lindistust üle kuulates meenus mulle pigem ta ratsionaalsus. Ülemusel, ehk ministril on muud prioriteedid ja tal pole palju aega, kuna ootab last, meil oleks vaja oma aruandeid lihtsamaks ja hoomatavamateks teha. Eneseväljendus ei kukkunud hästi välja ning ta loobus ametist, küllap tagatubade survel. Kuid öelda nii oma ülemuste kohta nõuab mune, ja mune tal oli. Isegi kui see läks talle maksma koha.

Milles ta Hansapank Eesti riskijuhina selgelt ebaõnnestus, polnud mitte tema enda isiklik panus krediidikomitees sõkalde teradest eraldamisel, vaid näiteks kliendihaldurite tasustamisprintsiipide muutmata jätmine majandusbuumi ajal. Enne laenurallit võis halduritele boonuste maksmist pidada normaalseks, kuna seatud kasvueesmärgid olid mõõdukad. Kui aga läks lahti raha mõõdutu pumpamine kinnisvarasektorisse ja mujale, olnuks tema kui riskijuhi ülesanne nii agressiivsele motivatsiooniskeemile vastu seista. Kuid ega sellist „pidurit“ keegi armastanuks ning ehk jäid ta käed ka lihtsalt lühikeseks. Samuti, kuna suurimad laenukahjumid tulid hiljem kinnisvarasektorist, võib tagantjärgi tarkusena öelda, et selle finantseerimiseks ei suutnud ta kehtestada piisavalt konservatiivseid reegleid. Buumi lõpuks oli Hansapangal minu teada Eestis detailplaneeringutega ja ka detailplaneeringuteta maad finantseeritud nii palju, et buumiaegse ehitusvõimsuse juures oleks see mahutanud järgmise 10 aasta ehitused. See oli kolossaalne panus ning ka üks põhilisi kinnisvara hinnaralli mootoreid. Nordea, nagu ma hiljem õppisin, ei läinud kinnisvararalliga kaasa ega saanud kriisi vallandudes ka suuri laenukahjumeid. Selle asemel, et muuta kinnisvaraprojektide finantseerimise reegleid ja motivatsiooniskeemi, peeti meile riskijuhtimise osakonna koolitustel epistlit, et peame suhtuma Swedbanki välja laenatavasse rahasse nagu oma isiklikku. Mitte keegi ei võtnud seda loba tõsiselt, sest ainus isiklik raha, millele meie mõtlesime, oli aasta lõpus saadav boonus. Ja kui selle saamiseks tuli vastutustundetult raha välja pumbata, nagu tegid ka teised pangad (v.a Nordea), siis oli selge, mida kliendihaldurid tegid.

Et akumuleerida, on vaja spekuleerida

Panga nõrka riskipoliitikat kasutasid ära ka kliendid. Skeem oli lihtne. Näiteks: osta maatükk laenuga (ütleme 30/70 omakapitali ja laenukapitali suhtega). Oota pool aastat, hinda see üles ning küsi raha juurde, võta uus laen teise järjekoha hüpoteegiga. Saadud uut laenu kasuta järgmise maatüki ostmisel omakapitalina ning puudujääv küsi pangast juurde. Kinnisvarahinnad kasvasid nõiaväel ning seda imeveskit hoidsid töös üle käte läinud Rootsi pankade kohalikud harukontorid. Tihti ei suutnud kliendihaldurid aru saada, kas kinnisvarahindajate poolt antud hinnangud on adekvaatsed või mitte. Paljud ei käinud isegi kohapeal vaatamas, mis maatükiga tegemist. Nii jäi kriisi puhkemise järgsel n-ö puhastustööl tagatistena silma ka soid, rabasid ja muidu elamiskõlbmatuid tühermaid ning ehituskeeluvööndisse jäävaid maid – näiteks krunt, mille Maanteeamet oli planeerinud 7 aasta pärast teeks asfalteerida.

Kinnisvaraga spekuleerimisest olin teadlik ja muidugi püüdsin selle ka enda kasuks pöörata. Ega tööga rikkaks saa. Et akumuleerida, on vaja spekuleerida! Nii nagu kõik ülejäänud, otsustasin ka mina hakata „kinnisvarainvestoriks“ ning lootsin sellest korralikult teenida. Otsisin sõpradega välja Eesti kõige odavama kinnisvara, sest selle hindadel oli meie loogika järgi kõige suurem kasvupotentsiaal. See kinnisvara asus Kohtla-Järvel. Ma olin oma elus korra Ida-Virumaal käinud, vist 6–7 aastat tagasi. Külastasin seda kanti TTÜ tudengina ja pean ütlema, seal polnud eriti midagi muutunud. Olid mõned uued ostukeskused, aga majad enamasti räämas, tööpuuduse näitaja Eesti kõrgemaid ja palgatase üks madalamaid. Mina uskusin neoliberaalsesse mantrasse, et ükskord hakkab ka seal „nähtamatu käe“ viipe peale kõik õilmitsema, ning kui see juhtub, veab see üles ka korterite hinnad. Mõeldud, tehtud. Ostsin Swedbanki laenuga sügisel 2006. aastal kokku 6 korterit, keskmise ruutmeetrihinnaga vist 150 eurot/m2. Erilist omafinantseeringut ei nõutud ja rõõmsalt anti mulle raha kätte, et saaksin minna spekuleerima. Ma ei teinud sellest saladust. Kortereid ei hakanud ma isegi välja üürima. Ja ennäe imet, 2007. aasta jooksul ning enne krahhi olidki hinnad põgusalt tõusnud ja tekkinud kasum oli mind paberil jõukamaks teinud.

Nii et 2008. aasta alguses ehk pärast paari aastat tööd olin ma 30-aastane igas mõttes tehtud mees – oma arust tipp-pankur, kelle ees avanevad järjest muljetavaldavamad karjäärivõimalused, ja kellel on Eesti mõistes üüratu palk (4–5 kordne Eesti keskmine) ning oma investeerimisportfell. Võimalus 35-aastaselt rantjeeks hakata oli käegakatsutav. Võidukäik rentslist rikkaks oli teostumas, see pakkus emotsionaalset rahulolu ja turvatunnet tuleviku suhtes. Hansapanga ja minu „edulugu“ olid mu karakterist välja juurinud enamiku ebaolulisi omadusi, mis olid seal veel mõni aasta varem. Mind ei huvitanud miski muu peale enda isikliku heaolu, olin ülbe etableerunud pankur, kes kujutas endale ette nii isiklikku printsipiaalsust ja headust kui ka vaimset üleolekut ja hingelist terviklikkust. Olin enda ja oma saatusega sada protsenti rahul!

Kasv ja laenuralli Baltikumis tipnesid kurioosumiga, kus Hansapank ehk Swedbanki tilluke tütarettevõte andis 2007. aastal kolmandiku kogu Swedbanki kontserni kasumist! Natuke meenutas see periood Hansapangas ja Swedbank Eestis vahvat filmi „Wolf of Wall Street“16. Oli tunda hüsteeriat ja mõõdutut eneseusku, oli tunda raha lõhna. Ainus vahe oli, et me ei saanud päris Wall Streeti palka, ja meelemürkidest piirduti minu teada vaid alkoholiga.

Lugege kasvõi järgmist lakoonilist artiklit. Et aru saada, millise võimsusega laenumootor pumpas raha kokku kukkuma määratud püramiidskeemi, ei pea olema finantsgeenius. Lihtsalt jälgige kasvuprotsente ja omakapitali tootlust.

Hansapank ja hiigelkasum17

Hansapanga Grupp lõpetas 2007. aasta heade [Milline tagasihoidlikkus! Autori kommentaar] tulemustega – grupi aasta puhaskasum kasvas võrreldes 2006. aastaga 49 protsenti ning ulatus 483,5 miljoni euroni ehk 7,57 miljardi kroonini.

Grupi neljanda kvartali puhaskasum oli 118,4 miljonit eurot. Grupi olulisemad suhtarvud olid väga head – omakapitali tootlus ulatus 29,5 protsendini ning kulu-tulu suhe oli 40,5 protsenti.

„Neljandas kvartalis jõudis oodatud majanduskeskkonna muutus kohale – see on näha ka Hansapanga Grupi kvartaal-setes näitajates,“ ütles Hansapanga grupi juhatuse esimees Erkki Raasuke.

Hansapank Eesti mullune (2007.a) puhaskasum kasvas 28 protsenti ja ulatus 225,3 miljoni euroni. Neljandas kvartalis teenis Hansapank Eesti kasumit 47,2 miljonit eurot. Panga omakapitali tootlus oli mullu 36,9 [Täna on pangad rahul 13–15% tootlusega. Autori kommentaar] ja kulu-tulu suhe 37,6 protsenti.

Hansapank Eesti laenuportfell on aastaga kasvanud veerandi [sic!] võrra ja deposiitide maht 15,2 protsenti.

„Nii panga laenuportfelli kvaliteet kui kulu-tulu suhe olid väga head,“ kommenteeris 2007. aasta tulemusi Hansapank Eesti juht Priit Perens. „Kuluefektiivsusele paneme aga tänavu senisest veelgi suuremat rõhku – muutunud majanduskeskkonnas on säästlik majandamine eduka äri aluseks.“

Jah. Kõike seda räägiti 2008. aasta veebruaris, kui globaalse majanduskrahhini oli jäänud 7 kuud. Kuristikuni olid jäänud loetud sammud, kuid kõik astusid reipalt edasi. Niipalju siis efektiivsetest turgudest, mis on ratsionaalsed ja suudavad perfektselt informatsiooni töödelda ning kohaneda. Niipalju pankade kui majanduse kursi, kasvutempo ja suuna hoidjate analüüsivõimest. Usaldada turgusid, usaldada pankasid, usaldada Kapitali ühiskonna etteotsa on rumalus (kui mitte hullumeelsus), mille eest me kõik pidime varsti maksma kibedat hinda. Kui ma ütlen „Kapital“, siis tegelikult mõtlen ma inimesi, kes seda kapitali käsutavad. 2017. aastal ületas maailma elanikkonna rikkaima 1% varade maht esmakordselt 50% kogu maailma varadest18. Kui Kapitalil on vaba voli, siis tähendab see lihtsustatult, et sellel konkreetsel seltskonnal on vaba voli de facto valitseda ülejäänute üle. Kui materiaalsed vahendid on koondunud nii väikse elanikkonna osa kätte, siis on demokraatlik valitsusvorm lihtsalt viigileht.

Rahasadu? Kust see kõik pihta hakkas?

Kõigepealt tasub meenutada 1920ndate Suurt Depressiooni, mis oli omamoodi 2008. aasta kriisi mudel. Ka sel perioodil olid turud dereguleeritud ning Wall Streeti pankuritel suur meelevald – järgnes laenuralli, spekulatsioon börsidel ning lõpuks krahh. Kõik see oli korra juba olnud. Siis aga toimus midagi, millega võeti pankurite ja kapitali võim demokraatliku kontrolli alla. Seda tehti esialgu USAs ning peale II maailmasõda laiendati globaalne rahandusarhitektuur kogu läänemaailmale, mille tagajärjeks oli stabiilne kasv, inimeste heaolu kasv ning finantskriiside pea et puudumine.

USAs valiti esialgse likvideerimismaania ja kasinusmaania järel 1933. aastal presidendiks F.D. Roosevelt, kes sekkus Kapitali omavolisse kriisijärgses olukorras. Ta sõlmis Kapitali ja töötajate (ühiskonna enamuse) vahel uue ühiskondliku kokkuleppe, mida hakati nimetama New Deal’iks. Diil hõlmas palju meetmeid, mis takistasid Kapitali omavoli ja spekulatiivsete mullistuste teket tulevikus, sidudes pankurite käed uute regulatsioonidega. Kapitali vaba liikumine üle riigipiiride võeti kontrolli alla. See omakorda suurendas automaatselt töötajate läbirääkimisvõimu Kapitaliga ning ametiühingute tasakaalustavat jõudu ühiskondades. Samuti lõppesid Roosevelti ajal pankrotilaine ja likvideerimis- ning kasinusmaania, mis paratamatult pärsib majandustegevust ning teeb vanade laenude tagasimaksmise veelgi keerulisemaks. Lisaks sellele võttis valitsus vastutuse tekkinud kriisi lahendamise eest ning asus tööpuudust vähendama riigi tellimuste jõulise suurendamisega (eeldades, et 30%-ni kasvanud tööpuudus pole enamiku vaesusesse ning kannatustesse sattunud inimeste vabal tahte avaldus nagu väidab neoliberaalne mantra) ning institutsionaliseeris töötu abiraha ja palju muid meetmeid, mis kaitsesid inimesi majanduskriisi tagajärgede eest. Sama mudelit laiendas USA kui sõja võitja üle maailma läbi Bretton Woodsi süsteemi, mille arvele võib kirjutada nii Euroopa ülesehitamise ja sõjajärgsete kuldse ajastu. USA ja Euroopa oli teinud ühiskondliku kokkuleppe Kapitaliga, millele anti „jahiluba“ tingimustel, et see ei saa vabalt liikuda, et see maksab kasumilt makse ning loob tingimused inimnäoga kapitalismiks. Euroopa majandusmudel oli hübriid keskselt ja sotsiaalselt kontrollitud majandusest ning vabast turumajandusest. Olulised sotsiaalsed funktsioonid, mis puudutasid elanikkonna enamust, polnud Kapitali kontrolli all. Energeetikat, transporti, tervishoidu, haridust ja eluasemete „turgu“ tänases mõttes ei eksisteerinud, kuna riik sekkus sotsiaaldemokraatlike valitsuste kaudu kas läbi riiklike struktuuride või tururegulatsioonide. Suures plaanis aitas sellele kaasa ka Nõukogude Liidu tsentraliseeritud sotsialistliku plaanimajanduse mudel, mis laius Idas alternatiivina. Kapital oli kodustatud lüpsilehm ning andis oma panuse ühiskonna arengusse. Kõik see lõppes 1970ndatel, kui Bretton Woodsi süsteem lagunes ning asendus järk-järgult Kapitali domineeritud uusliberaalse majandus- ja rahandusarhitektuuriga.

2008. aasta finantskriisiks küpsenud seemned pandi idanema juba 1970ndatel. Neoliberalism ehk Kapitali domineerimine desintegreeris ja asendas eelnenud süsteemi. Enamuse kontrollitud sotsiaaldemokraatlik süsteem muudeti Euroopas ja Ameerikas järk-järgult vähemuse (ehk rikaste) kontrollitud pseudodemokraatiaks. USA kõrge rahandusametnik Paul Volcker19 kuulutas seda 1978. aastal ette Warwicki ülikooli tudengitele ja õppejõududele20