Читать книгу Serval - Hans Platzgumer - Страница 2

Millalgi jõuab igaüks kohale. Seisab, lamab või istub, nii nagu mina nüüd siin mäetipus. Tunneb ära selle joone, mille saab kõigele alla tõmmata. On jõudnud punkti, kus elu hakkab sarnanema iga teise omaga, igaüks ühtviisi armetu, kuid mitte ükski piisavalt armetu, ja igaüks ühtaegu nii liiga pikk kui ka liiga lühike.

Täna on minu päev. Vähem kui kümne tunni pärast vajub päike läände ja minu jutustus pimedusse. Ma tahan panna kirja, kuidas ma olen siia jõudnud.

Võib-olla on see vajadus endast teada anda pärandus kristlikust maailmavaatest, mida on mulle algusest peale lakkamatult pähe surutud. Ju see mu emal siiski õnnestus, kui väga ma ka vastu punnisin. Kalju on nüüd mu pihitool ja ma avan end teile, tundmatu naine või mees. Võib-olla on see argpükslik, nõrk, aga täna tunnistan ma endale argust ja nõrkust, kõike. Ma tohin kõike, sest ma olen kohale jõudnud, neljakümne kahe aasta möödudes kohale jõudnud, üles Bocksbergi mäele.

Kui võitlus teeb inimesest inimese, kuulub ta juurde ka võitlemisest jutustamine ja võitlemise lõpetamine. Ma ei tea, kas ma suudan seda. Kui mitte, mis siis? Lõunatiroollane ei saa tõusta mäkke, ilma et roniks selle tippu. Enne sihtpunkti jõudmist ringi pööramine nõuab temalt rohkem eneseületamist kui sinna jõudmine. Kuid õhtu on veel kaugel. Päike on vaevalt tõusnud üle kaljuste mäetippude kagus, olgugi et koitis juba ligi kaks tundi tagasi, kell 7.39, neljapäeval, 11. oktoobril 2012, kui täpne olla. Ja täpne tahan ma nüüd olla, kõik muu oleks ajaraiskamine.