Читать книгу Serval - Hans Platzgumer - Страница 4

Bocksberg on väike, terav mäetipp. Tagantpoolt viib üles rohtu kasvanud, kitsas metsarada, mille ma valisin. Esiküljel on mägi murdunud järsuks kaljupangaks, umbes kakskümmend meetrit püstloodis allapoole, kuni sein läheb üle jääraks mäenõlvaks, mida katab rohi, osaliselt isegi mets. Siin on mägimände, kängus kuuski, lehiseid. Allpool langeb see vöönd teise järsakusse. Seal kaob Bocksberg teda ümbritsevate tumedate metsade sisse.

Võimas ja siiski silmatorkamatu on kaljuvall, mis kannab seda tippu, ebapopulaarset mägironijate seas. Minu teada pole keegi kunagi mööda seda seina üles roninud. Ka mööda metsarada või aastakümnete eest rajatud lõunapoolset ronimisrada, mis järelevalveta jäänud terastrosside tõttu puudulikult kindlustatud, tõuseb harva keegi mäkke. Vaid kotkad, viud, kullid tiirutavad ümber selle kiilu, mis kerkib taevasse ja leiab vaevu mõne matkajuhi poolt mainimist. Kes üldse Bocksbergi tunnekski? Hinnatud on Hoher Freschen, Widderstein, Staufen, aga mitte Bocksberg. Kaartidel on ta vaevalt märgitud kaljurünk, millele eriti tähelepanu ei pöörata. Just seepärast on ta minu ettevõtmise jaoks nii sobiv.

On imekspandav, et siia tippu on üldse rist pandud. Alpi selts on lihtsa, kuid massiivse puuristi seadnud paika 1966. aastal, nii on märgitud sildile selle jalamil. Krutsifiks mõjub ülemõõdulisena, kohatuna, pikipalk sirutub kolm meetrit kõrgusesse, kõrgemale kui on Bocksbergi tipu laius. Ristpalgile on uuristatud lause Elu on tee „mäkke“. Kui täna hommikul enne üheksat siia tippu jõudsin, mõtisklesin viivu nende jutumärkide üle.

Lühidalt ärritas mind Alpi seltsi arrogants moonutada mäestikumaailma igale kõrgendikule õnnistatud kannatuse risti paigaldamisega. Enne kui mina ilmale tulin, oli enamik nendest tipuristidest juba paigas. Ma ei tunnegi Alpisid ilma nendeta. Jaapanis on püha mäe Fuji kõige kõrgemasse kohta paigaldatud joogiautomaat ja Himaalajas kohtab mägironija kõikjal ilmastiku mõjul räbaldunud Tiibeti palvelippe. Meil seisavad igal pool nimelt need ristid, tavaliselt ei pane ma neid tähelegi. Ainult täna tippu saabudes silmitsesin seda paika nii, nagu näeksin ma seda esimest korda.

Rinnakõrgusele oli risti külge kinnitatud pronksikarva mõlkis kastike, mis sisaldas tipuraamatut – lainjate ruuduliste lehtedega kulunud kirjaplokki, mähitud paksu kilekotti. Sestpeale, kui me lapsepõlves teinekord neisse roppusi kirjutasime, polnud ma ühtki tipuraamatut käes hoidnud. Rõõm ennast nendesse jäädvustada langeb osaks turistidele ja alaealistele. Lõunatiroollane, kes on harjunud eluga mägedes, ei raiska sellele hetkegi. Täna aga heitsin ma pilgu raamatusse. Elagu mägi kõikide matkasellide rõõmuks! esimesel leheküljel. Elagu mägi! ka enamikul järgnevatel, osaliselt loetamatult täis kritseldatud lehekülgedest. Mina vana siga sain hakkama, suutsin ma dešifreerida, Jumalik panoraam või Täna on juba neli korda rahet tulnud. Siis jätsin selle sinnapaika. Nagunii oli sissekandeid vähe, isegi suvekuudel vaevalt rohkem kui kümme ülestähendust. Ma pistsin raamatu tagasi kastikesse ja võtsin istet ühel kaljurahnul mäenõlva lähedal, ristist võimalikult kaugel. Siia tahan jääda istuma, kuni päev lõpeb. Vaid sammu kaugusel mu jalgadest murdub kaljuserv. Elena oma kõrgusekartusega poleks suutnud siin istuda. Ta armastas mägesid, metsi, kuid hoidis järskudest kaljuseintest alati eemale.

Oma kiviselt taburetilt silmitsen ma loendamatuid mäeharju, paljast kiltkivi, kõveraid mägimände, paari põõsast siin-seal, paatunud rägastikku. Mägedesse on täkestatud orud, järsult langevad, leebelt laskuvad metsad, jõed, mis tükeldavad maastikku. Ma näen koski, mägionne, mägikarjamaid, metsateid. All tume, lödine rohelus, varjudeilm. Kõrgemal muutub maastik heledamaks. Teatud kõrgusel sööb taeva valge mäenõlvade roheluse, lõpevad aasad ja puud, ainult ahtrad kruusalaigud venivad veel kõrgemale, päikese poole sirutuvatele kivipaljakutele. Üksikud üles kuhjatud kaljud torkavad pilveräbalaid. Mäestiku määrdundvalge läheb üle kõrgustikuõhu määrdundvalgeks. Mõnes kohas on lumi maas. Vormitud laigud, mis sihitult, näiliselt juhuslikult maastikku kallatud. Praeguse aastaaja kohta on lund küll natuke vähe – jäänused, mis alati üle jäävad.

Võtan kirjaploki kollasest kilekotist, millel supermarketi nimi, kus käisin aastate eest. Minu käsutuses on sada valget lehekülge. Musta pastapliiatsiga kirjutan esimesele leheküljele kuupäeva ja nime: Gerold Ebner.

Miks ema mulle küll Gerold nimeks pani, on mulle mõistatuseks jäänud. Odaga valitseja. Ainult siis, kui tõlgendan oda kui kirjutusvahendit, on sel nimel minu jaoks mingi mõte. Sest ma olen veendunud, et sulg on võimsam kui mõõk. Te isegi hoiate mu kirjutist käes. Võib-olla oli mu emal 1969. aastal selle suhtes mingi aimdus, kui ta mind 21-aastasena kõhus kandis ja mu ilmale tuua otsustas – olgugi et see kujunes peagi ta tegevusele suureks takistuseks.

Milline mees läheb raseda prostituudi juurde? Hea küll, mõne jaoks on kõik ükspuha, peaasi, et saaks odavalt ja ilma suuremate komplikatsioonideta, küllap oli mu isa üks säärastest. Millalgi aga kasvasin ma liiga suureks, seal oma ema sees, nii et seda pidi nägema igaüks, kes sõitis kõnnitempos mööda betoonteed ja lasi pilgul ringi käia. Millalgi polnud emal enam võimalik mind varjata. Kui ma ta kõhust välja sain, siis oleks teoreetiliselt jälle olnud temas ruumi teiste jaoks, kuid tegelikult polnud temas siis üldse enam mingit ruumi, igatahes mitte maiste asjade jaoks, kuna ta ei töötanud enam betoontee ääres, vaid selle lähedal paiknevas kloostris ja hooldekodus, kus hoolitses vanade ja haigete eest ning palvetas koos nendega kolm korda päevas.

Nii see lõunatiroollastega ikka oli, öeldi, et nad ei tea, kuhu kuuluvad. Kord fašistide leeri, kord natside hulka, kord vastupanuvõitlejate sekka. Polnud nad sakslased ja polnud mittesakslased, olid kord siin, kord seal. Minu ema samuti. Alles oli ta pakkunud oma tütarlapselikku keha mingitele šveitslastele, kes tulid üle piiri, kuna šillingite-naised olid odavamad, kui varsti pärast seda andis end armsa jumala käsutusse. Alles rase libu, siis nunn, kes hooldas mehi, keda oleks tegelikult pidanud vihkama.

Nunnaliku eluviisi juurde on ta jäänud tänaseni, see naine, kes sai minuga käima peale, enam ei eksinud, tõrjus kõik muu kõrvale. See vaga, vooruslik teenija argipäev, millega ta pärast minu sündimist alustas. Miski ei omandanud iial tema jaoks sarnast tähendust. Ka mitte mina, ta poeg. Just nagu oleks see olnud minu süü.

Esialgu ma seda mõistagi tähele ei pannud. Oli, nagu oli: isa polnud ja ema oli pidevalt kas jumala või vanade ja surijate seltsis. Ma hakkasin maailma enda jaoks ise üles ehitama. Mida vanemaks sain, seda veidram ema mulle tundus. Visalt põikles ta mu küsimustest kõrvale, kuni ma lõpuks küsimuste esitamisest loobusin. Kulus aastaid, kuni ta oma minevikku tunnistas. Küla peal tiirlevad kuulujutud olid muutunud rõhuvaks, niisiis otsustas ta, seistes seljaga vastu köögiseina, kuhu mina, veel põhikooli õpilane, olin ta ajanud, jutustada mulle sellest, millega oli tegelenud enne haigete põetamist.

– Sul pole isa, ütles ta. Mul on ääretult kahju. Ma kahetsen oma pattusid, päevast päeva, rohkem ei suuda ma teha. Jumal tahtis nii.

– Miks peaks tema midagi sellist tahtma? küsisin ma.

– Nendest asjadest ei suuda meie aru saada. Isegi siis, kui oleme täiskasvanud. Me saame teda ainult usaldada. Peame usaldama.

See vestlus kestis mõne minuti ja rohkem seda kunagi ei jätkatud. Ma võtsin tõsiasjad teadmiseks ja võisin nüüd olla kindel, et teistel lastel oli õigus, kui nad nimetasid mind hoorapojaks. Ma ei tajunud seda enam solvanguna, vaid legitiimse nimetusena, millega pidin leppima, nii nagu lepitakse oma nime, nina või juuksevärviga.

Võib-olla olen ülekohtune, kirjeldades teda nii ühekülgselt. Kuidas peaks üks poeg iial jõudma oma ema kõikehõlmava tajumiseni? Ealeski ei saa teda mõista kuidagi teisiti kui ikka emana, ei millegi enama, millegi vähemana, ja ema teda ikka ainult oma pojana. Kuidas peaks ta erapooletult hindama? Mis iganes ka juhtub, jääb ema ja poja vaheline suhe emotsionaalse distantsi poolt määratuks, kogu nende elu vastastikuseks nabaväädi läbilõikamise protsessiks, mida kunagi lõpule ei viida. Armastus ema vastu on nii loomulik, et poeg seda isegi ei adu. Esialgu on ta emale liiga lähedal, et selgelt näha. Hiljem püüab ta pidevalt emast kaugeneda ja ema kõrvale tõrjuda.

Nii kaua, kui ennast mäletan, olen ikka mõelnud, et ma ei armasta oma ema. Mul oleks ükspuha, kui ta sureb, sest meie vahel polnud tugevat sidet, teineteise mõistmist. Ma olin leppinud sellega, et ta on olemas ning et see on aeg-ajalt praktiline ja vahetevahel ebameeldiv. Kui teda ühel päeval enam ei oleks, oleks see samuti praktiline, mõnes mõttes rohkem, teises vähem. Kuid siis, täiesti ootamatult hõivas mu kümne, viieteistkümne aasta eest too unenägu – ma ei tea, miks see nii äkitselt tuli –, milles ema suri. Ta oli mingil põhjusel surnud, lamas surivoodil, see viis mu täiesti rööpast välja. Ma nutsin, ei suuda meenutada, et oleksin iial varem või hiljem niimoodi nutnud, tundmatu valu võttis minus võimust, jäi püsima veel kauaks pärast seda, kui olin üleni higisena ärganud. Mingi tühjus, kohutav auk haigutas äkitselt minu elus – veel hulga möödapääsmatumalt, kui oli mind vallanud kurbus surmajuhtumite puhul, millega olin tegelikus elus kokku puutunud.

Järgmisel päeval helistasin emale ja küsisin, kas kõik on korras. Niipea kui ta toru võttis, oli kadunud sügavmust mureauk, see suurim emotsionaalne side, mida ma iial tema suhtes olin tundnud. Ainult unenägu. Ema hääl rebis puruks kurbuseräbalad, mis mulle ööst veel jäänud olid. Vaevalt teda kuulnud, tundus mu küsimus tobe ning unenägu, too halemeelne lugu, ebameeldiv ja piinlik. Valu surnud ema pärast oli minema pühitud. See ei tulnud enam kunagi tagasi, aga sestpeale tean, et selle pinnapealsuse all, millega ema ja mina teineteist kohtleme, on midagi veel, on söötis rohkem, kui ma suudan mõista. Sellest teadmisest mulle piisab, kunagi pole ma teinud katset varjatud sügavusi uurima hakata. Meelsamini rahuldusin meie koduse võõrusega. Ma ei teadnud üldse, mida oleksin pidanud ette võtma, et saada lähedasemaks naisega, kes oli mu ilmale toonud. Ta oli andnud mulle elu, mina olin teinud sellest oma elu. Kas ma pean talle tänulik olema? Lõppude lõpuks ei teinud ta seda ju minu heaks, mitte teadlikult. Mida ta üleüldse on minu heaks teinud? Vahetanud mul mähkmeid? Andnud mulle süüa-juua? Seadnud mu aset ja lasknud mul lugeda issameiet, niipea kui heitsin voodisse? Ta hoolitses mu eest, kui olin haige, kuid kõike seda tegi ta ka katoliiklasest haigepõetajana. Kümme käsku kirjutasid talle ette ligimesearmastuse, millega ta pidi kohtlema mind ja kõiki teisi. Sellest enamaks ei piisanud meie omavahelistes suhetes iial. Tõenäoliselt oli põhjus just nimelt teeseldud vagaduses, mis algusest peale kiiluna meie vahele tungis. Olgugi et ema ettekujutus maailmast ning kõigest maisest ja taevalikust mind vermis ja ma pole tänase päevani sellest hästi vabaneda suutnud, ei ole ma sellegipoolest iial osanud jumalasse uskuda. Usugeen paremas ajupooles, mis temal ilmselt olemas, minul puudub. Ma vadistasin palveid tema järel vaid osavõtmatult, mõttetult, kannatasin need välja, mõistes juba varakult, et usklikega pole mõtet usu üle vaielda. Minu jaoks oli usk üksnes põhjus, miks ema ja mina omavahel nii harva ja pealiskaudselt rääkisime. Ma armastan oma ema, sellest ma ei tagane, ja ka tema armastab mind, aga armas jumal on alati meie vahel seisnud ja hoidnud meid teineteisega lähedaseks saamise eest.

Ma ise seisin enne päris serva peal ja tajusin pööritust spiraalina sügavusest üles mulle pähe tõusmas, kuni tundsin end ühtaegu kahetiselt – surnuna ja elavana. Ma olin jõudnud vahepealsusse, olin kui Schrödingeri kass mõlemas kohas korraga. Adusin, kuidas kaotan kontrolli, sundisin end tagasi astuma ja võtsin uuesti oma kaljutaburetil istet.

Kas te tunnete vajadust minema lennata, kui seisate mäetipul? Libiseda allapoole piki kiltkivi, jätmata selja taha muud kui paar rägastikus murdunud oksa, mis tähistavad teie lennurada, vaevumärgatavad jäljed, mille loodus ja ilmastik peagi kustutavad. Kas veel on oktoober? Ei tea, kui palju aega on möödunud selle kirjutise valmimise ja leidmise vahel?

Päeviti ronisime välja kastmajadest, mida natsid ehitasid kõikjale Lääne-Austriasse neljakümnendate aastate algul, pärast seda, kui Hitler ja Mussolini olid omavahel lepingu sõlminud. Mitte-itaaliakeelsed lõunatiroollased pidid välja rändama ning paigutati nendesse kolooniatesse elama. Neid oli ligi sada tuhat inimest, neid nimetati optantideks. Natsionaalsotsialistide poolt talutud, fašistide poolt välja aetud, kuhugi vahepeale pidama jäänud. Mina üks nendest, olgugi et järeltulija. Selle teadmisega ei kaasnenud mingisugust uhkust, mingit kokkukuuluvustunnet, mingit šovinismi. Ei mingit lokaalpatriotismi, ei midagi ilusat, suurt ega romantilist polnud sellises päritolus, mingit identiteeti ei tekkinud väljatõugatusest, mitte-kuhugi-kuulumisest. Oli vaid mingi lõhestatus, mis meid iseloomustas, mille kaudu ei moodustunud veel kaugeltki mitte mingi meie. Sügavuti lõhestas see ka mind, kes ma olin puht juhuslikult siia sattunud, nii nagu iga inimene esmalt kuhugi juhuslikult satub. Ma olin koloonialaps, ja koloonialapsed jäid omaette, eraldatud nähtamatu müüriga ülejäänud maast.

Meie tsoonis kandsid tänavad selliseid nimesid nagu Salurner Straße, Meraner Straße, Bozner Straße. Küllap olid natsionaalsotsialistide arhitektid mõelnud, et see tekitab optantides koduse tunde. Või ei mõelnud nad üldse midagi, püstitasid vaid kiirelt majad, mis olid kõikjal ühesugused, asfalteerisid nendevahelised teed ja nimetasid need fantaasiapuudusel Lõuna-Tirooli linnade järgi. Polnud olemas tänavat, mis oleks nime saanud selle kolka järgi, kust mu ema tuli – Glurns kõige kaugemas Vinschgau nurgas.