Читать книгу Kuurajake - Harriette James - Страница 4
Оглавление“EGA’S MIDAGI, HÄÄLT teil tõesti on,” tõi oma otsuse kuuldavale laulustuudio juhataja. “Vaja on aga õppida ja tõsiselt tööd teha.”
Mõte minna proovilaulmisele pärines ühelt sõbrannalt, kes teadis Mary mitte just kadestamisväärset olukorda oma perekonnas ja kelle õhutusel ta isa eest salaja siia oli tulnud.
Kaks aastat tagasi oli ootamatult surnud Mary ema. Gilbert Allen, edukas ärimees, kes oli tuntud oma järsu iseloomu poolest, ei tahtnud kuuldagi Mary soovist õppida professionaalseks lauljaks.
“Arvad, et peale sinu ei tule kellelegi mõttesse baarides ja restoranides oma kõri kulutada?” püüdis ta end vaevu ohjeldades tütart veenda. “Usu, naiivitar, estraaditähe või ooperiprimadonna karjäär ei paista sulle kusagilt!” Sir Gilbert tõmbus morniks. “Mary, meil on suur äri ja ma ei kannata…”
“Aga miks ma ei või mingi hobiga tegelda?” protesteeris Mary. “Nii lahe oleks millegi huvitavaga aega veeta.”
“Ma kordan veel kord, et olen odava lauljakarjääri vastu!” möirgas isa. “Sul on aeg tulevikule mõelda. Ma pean silmas abielu. Ja mul on täiesti sobiv kandidaat…”
Mary vaatas isale otsa ja tema silmad välkusid.
“Pole raske ära arvata! Sa ei paku mulle seaduslikuks meheks ometi mitte Terryt?!”
“Just nimelt! Mis sulle tema juures ei meeldi? O’Bryan on mu põhiline äripartner. Ta on sinust küll palju vanem, ent sellise inimesega oleks sul väga turvaline elada! Pärast ütled veel aitäh.”
“Aga ma ju ei armasta teda!” pahvatas Mary ning võttes kogu otsustavuse kokku, karjatas: “Ma ei lähe iial Terryle!”
“Sel juhul pea meeles, et sind ootavad ees suured ebameeldivused!”
Hambaid kokku surudes kannatas Mary isa karmi pilgu välja. Tal on kõigest ükskõik, sest ta oli otsustanud kodust põgeneda. Kas või maailma äärele, peaasi, et isast-despoodist võimalikult kaugemale. Sellega, kes oli lubanud teda armastada kogu elu…
“Tema jurist teatas, et lähemad kümme aastat ei saa ma oma osa ärist kasutada,” ütles Mary nõutult, kui naasis läbirääkimiste kohast teda baaris ootava Armando juurde.
Mees tõusis ootamatusest isegi püsti ning tema nägu vahetas ilmet.
“Kuidas siis nii?” Ta trummeldas sõrmedega närviliselt vastu lauda. “Tuleb välja, et ta jättis sind ilma mitte ainult kaasavarast, vaid ka üldse kõigist sissetulekutest.”
“Ära muretse, sul on ju ometi suur mõis Venezuelas, ise rääkisid. Aga kõige tähtsam – see on meie armastus, kas pole nii? Armando!…”
Tütarlaps märkas õudusega, kuidas mehe nägu moondus, tema pilgust aga paistis sapisus ja pahameel.
“Kuradile armastus!” karjus too ärritunult ja haaras peast kinni. “Milline idioot ma küll olen! Raisata sinu peale nii palju aega!”
“Mida sa räägid?” pahvatas Mary, keeldudes oma kõrvu uskumast.
Kas tõesti räägib seda talle inimene, kes mitu kuud oli teda tuliselt ja kirglikult veennud oma armastuses, laskmata tal ühegi vihjega kahelda oma tunnete ehtsuses?
“Kohe täna õhtul sõidan ma siit minema,” ütles Armando viimaks süngelt ning viskas lauale mõned võidunud kümnedollarilised. “Maksa õhtusöögi eest, ülejäänu võta endale. Lähen numbrituppa ja korjan oma asjad kokku.”
“Aga mis minust saab?” ei pidanud Mary vastu. “Kas sa jätad mu maha?!”
Ta mõtles õudusega, et peab jääma üksi siia Kariibi mere ääretutest avarustest ümbritsetud saarele, maailma äärele, ilma et tal pennigi taskus oleks.
Armando ei vastanud midagi. Löönud käega, kadus ta baari ukse taha, tegemata kuulmagi naise kibedaid etteheiteid.
Mary silmad muutusid suureks hirmsast selgusele jõudmisest. Mingit mõisat Armandol lihtsalt ei ole! Nagu ka maalilisi aasu ega banaaniistandusi. Kõik oli välja mõeldud eesmärgiga rikka ärimehe tütar oma võrku meelitada!
Mary kattis näo pihkudega ning langetas pea. Meeleheitepisarad lämmatasid teda. Mida nüüd teha ja kuidas välja rabeleda lõksust, mille ta oli ise endale seadnud?
