Читать книгу Kuurajake - Harriette James - Страница 5

KOGU RAND OLI rahvast tulvil, õhk täidetud alkoholi ja rasvase toidu aroomidest ning kohaliku sütitava muusika tulistest rütmidest. Inimesed, kurnatud õhtusest leitsakust, valgusid korratu rahvasummana välja umbselt täis baaridest ja klubidest.

Pead vangutades muigas Chris MacCaine kõveralt. Sillutise ebaühtlastel kividel astudes silmitses ta külmalt lõbustusasutuste kirevaid neoonsilte, ignoreerides naiste põletavaid pilke, mis talle järele heideti.

Siit polnud rohkem kui kaks miili Saint John’si sadamani, kus veepinnal hõljusid luksusjahid, sadama lähedale aga olid koondunud ööklubid ja kasiino, mis rahuldasid rahajõmmidest turistide tujusid.

Chris mõistis, et on edukalt segunenud kundede kirju massiga ega tõmba endale vähimatki tähelepanu. Päikeses pleekinud juuksed ulatusid helesinise särgi kraeni, ülemised nööbid olid avatud, paljastades päevitunud lihaselise rinna. Luitunud khakivärvi püksid liibusid vastu reisi. Jalas oli tal paar siniseid kantud kingi, vasakul randmel aga säras odav metallrihmaga kell. Kasv ja õlgade laius, nagu ka otsustav pilk andsid tunnistust enesekindlast ning endaga toime tulevast inimesest.

Tema valik langes kummalise ja kireva sildiga asutusele nimega Tädi Sue Juures. Chris astus mööda stendist, millele olid kleebitud poolalasti neidude pildid, ning peatus viivuks klubi ukse juures.

See oli omataoliste seas täiesti tavaline asutus – avar laudadega täidetud saal, pikk baarilett ning väike poodium ja post erootiliste tantsude jaoks. Saalis istusid eranditult mehed. Õhk oli küllastunud tubakasuitsust ja odava piirituse lehast. Helid, mida tekitas klaveri taga istuv hallipäine moosekant, ei paelunud kedagi. Klientuur, oodates järgmist etteastet, trimpas mornilt oma jooke ja suitsetas.

Seina ääres paikneva laua taga troonis keegi lihav naine, peaaegu ainus kogu saalis. Tal oli seljas oranž litrite ja sügava dekolteega kleit, mis väreles hingamise taktis, peas aga ilutses tulipunaste juuste kuhil. Paksult bordoopunase pumatiga võõbatud huuled olid tardunud armulikuks valvenaeratuseks, jättes puutumata silmad, mis paistsid rasvavoltidesse uppunud mustade helmestena.

Ilmselt see ongi “tädi Sue” isiklikult, mõtles Chris võpatades. Too aga, märgates uustulnukat, kutsus mehe sõrmeviibutusega enda juurde.

“Kas sul klubikaart on?” küsis Sue Hernandez ning Chrisi kulmud kerkisid üllatusest, kuuldes, kui palju tuleb selle kaardi eest raha välja käia.

“Tulin lihtsalt napsu võtma, Sue,” vastas ta. “Natukeseks.”

Naeratus lihaval näol muutus veel õlisemaks.

“Hea küll, astu edasi. Saad meie parimat šampanjat, ühtlasi ka ühe siinsetest iludustest.”

“Ei, ainult õlut,” ütles Chris, kannatades välja naise pilgu. “Peale selle otsustan ma ise, kas mul on täna seltskonda vaja.”

Mingi hetke vaatasid nad teineteisele otse silma, sekundi pärast kehitas Sue aga õlgu.

“Kuidas heaks arvad, sõber,” lausus ta sõrmi nipsutades. “Gonzalo, poiss! Pane see iludus vabasse lauda.”

Veidi kaugemal istuv pikka kasvu ja meeldiva välimusega, ent morn noormees astus kuulekalt poodiumi suunas, ent Chris peatas ta käeviipega.

“Pole vaja, mul on siingi hea,” lausus ta, võttes istet ühe vaba laua taga lavast eemal. Gonzalo kehitas õlgu ning suundus baari poole, Chris aga, võtnud istet, vaatas huviga ringi.

Räägiti, et Sue Hernandez pani käpa peale nägusatele tüdrukutele, kes olid töö otsinguil Saint John’si sõitnud, ning talle tundusid need kõlakad täiesti põhjendatud.

Saali astus mitu neidu, kes võtsid istet potentsiaalsete klientide juures. Chrisi pilk peatus neil, kui ta tõmbas taskust välja väikese karbi peente sigaritega. Läitnud neist ühe, viskas ta tühja tikutopsi tuhatoosi. Kõik tütarlapsed olid väga noored, paljusid võis pidada isegi kaunitarideks. Nende seast tundis Chris eksimatult ära paar ameeriklast ja isegi eurooplast, lõviosa aga olid siiski kohalikud, kes olid varase abielu alternatiivi ning parema elu otsinguil juhuslikult sadamasse sattunud. Chris surus kaastunde endas maha – ta ei olnud ju selleks siia tulnud.

“Kas keegi on teile juba silma hakanud, senjoor?” küsis klaasi õllega naasnud Gonzalo.

“Veel mitte,” vastas Chris külmalt, koputades sigari küljest tuhka lahti. “Ära muretse, kui see juhtub, annan sulle kohe teada.”

“Kuidas soovite, senjoor,” vastas Gonzalo õlgu kehitades. Seejärel osutas ta seina poole, kust paistis võlvitud vahekäik. “Meil on eraldi toad – väga privaatsed – , kus tüdrukud võivad ainult teile tantsida. Võin korraldada. Lisatasu eest loomulikult.”

“Või veel,” lausus Chris hämmeldust teeseldes. “Aga hea küll, jätan meelde.”

Õlu osutus üllatavalt heaks ja mis kõige tähtsam, külmaks. Chris neelas mitu korralikku lonksu ning, pööranud pilgu kliendi ootuses igavlevatelt tüdrukutelt, keskendus pianistile, kes püüdis kõigest jõust, hoolimata kohalviibijate ükskõiksusest.

Ilmselt maksab paksmagu sulle hästi, vennas, mõtles Chris, võttes sigari suust. Tegelikult oled sa selle täiesti ära teeninud.

Sel hetkel lõpetas klaverimängija loo, kergitas end toolilt ja kummardas vastuseks olematule aplausile. Siis võttis ta uuesti istet ning lõi valjusti klahvide pihta.

Kardin liigatas ning selle tagant ilmus nähtavale tütarlaps. Tema ilmumine tekitas saalis kerge sumina. Nagu saaki haistvad kiskjad, mõtles Chris vastikustundega ning silmitses neidu.

Tütarlaps oli blond, kasvult veidi alla keskmise, vaatamata kõrgetele kontsadele. Tema saledat prinki keha ümbritses liibuv lühike must õlapaelteta kleit. Kleidi avatud pihaosa tõi nähtavale rinnakumerused ja sileda mati elevandiluu karva naha. Poodiumile tütarlaps ei astunud. Pea kergelt norgus, heitmata kellelegi pilkugi ning pööramata tähelepanu viledele ja tiirastele nägudele, astus ta hoopis klaveri juurde. Ta ootas, küünarnukid kergelt klaverile toetudes, kuni pianist sissejuhatust mängis.

Ta sarnaneb loomaga, kes on sattunud autolaternate ette ega suuda minema joosta, mõtles Chris.

Saalis viibijad kuulasid laulu, ent igaühes neist aimus põletavat kannatamatust. Ükskõik, kui kütkestav selle neiu hääl ka oli, nende jaoks peitus peamine tema lühikeses ja seetõttu paljulubavas kleidis. Keegi ei suutnud uskuda, et esinemine piirdub vaid laulmisega. Kõik lavale astunud võtsid lõpuks kleidi seljast, ega see siin siis teistmoodi ole.

Lauljanna aga lülitus vähimagi nähtava jõupingutuseta järgmisele laulule. Kergelt naeratades ja veidi pead tõstes suunas ta nukra pilgu, mis laulu meloodiaga hästi sobis, kuhugi kaugele-kaugele.

Mingil uskumatul moel püüdis Chris selle kinni, kuigi istus teiste taga. Nende silmad kohtusid ja mitu pikka sekundit ei rebinud end teineteisest lahti.

Noh, nüüd ma tean, miks ma siia tulin, järeldas Chris.

Lõpetanud esinemise, noogutas tütarlaps tagasihoidlikult vastuseks hõredale aplausile ning kadus kardina taha. Chris ootas, et ehk vaatab neid veel kord talle otsa, ent see lihtsalt eemaldus rahulolematu publiku vilede ja ilkumise saatel.

Chris jõi õlleklaasi põhjani ning tõusis. Nähes, et mees tuleb otse tema poole, kergitas Sue küsivalt kulme.

“Vajan just seda laululindu,” tõi Chris tasasel häälel kuuldavale. Asutuse lihav perenaine mõtles pisut.

“Et sinuga istuda… Kas nii, kullake?” küsis naine.

“Just nii,” noogutas Chris. “Aga omaette toas.” Tahan, et ta tantsiks seal mulle. Ainult mulle.”

Kulme kergitanud, hakkas Sue naeru lagistama, nii et litrid tema rinnal lausa lainetasid.

“Ta on siin uus,” selgitas Sue. “Õpib alles. Ma hoian teda mõne rikka kliendi jaoks. Sinule pole ta taskukohane, mu poiss.”

“Sa eksid,” kostis Chris pehmelt.

“Segane!” hüüdis paksmagu. “Miks peaksid sa kogu oma raha ära kulutama? Vali mõni teine, kes hästi tantsib.”

“Ei,” ütles Chris. “Ainult laululind. Maksan nii palju kui vaja.”

“Kas sul on see raha olemas?” kõõritas Sue teda ning tema ilme väljendas selget uskmatust.

“Vaata.” Chris tõmbas teksaste tagataskust välja rahakoti, tõi nähtavale mõned rahatähed ja viskas lauale. “Ma tean, mida tahan.”

Paksmagu korjas raha laualt kiirustades kokku.

“See on mulle,” ütles naine, “komisjonitasu. Temale maksad sa ka. Ja võid temalt nõuda ükskõik, mida. See pole raske,” lisas ta ja muigas. “Sellisele iludusele nagu sina on kõik lubatud. Kas tahad talle kogemusi jagada?”

“Midagi taolist,” noogutas Chris. “On tal nimi ka?”

Sue võttis raha ning tõusis laua tagant püsti.

“Tema nimi on Mary,” vastas naine ning vaatas võidurõõmsalt mehele otsa. “Võid veel õlut juua. Asutuse kulul. Lähen teatan lapsukesele, kuidas tal on vedanud.”

Chris saatis Sue Hernandezit vaikides pilguga ning jäi ootama.

Mary võttis istet peegli ees toolil ning haaras tualettlaua äärest, et vaigistada teda haaranud värinat. Oli möödunud peaaegu kuu ajast, mil ta oli selles klubis laulma hakanud ning ta pidanuks selle tööga juba harjunud olema…

Asi oli nendes mehenägudes – põlevates, ent külmades silmades, mis teda lausa õgisid. Ta ei suutnud selle vastu võidelda ning oli võimetu seda kannatama, et nad teda hõikusid.

“Kuidas sa seda küll talud?” küsis ta Estersitalt, tantsijannalt – ainsalt sealselt tüdrukult, keda sai usaldada.

“Püüan mitte välja teha,” kehitas Estersita õlgu. “Naeratan, aga ei vaata neid lõustu üldse. Vaatan neist mööda… kuhugi kõrvale ja mõtlen oma asju. Nii on kergem.”

Nõuanne tundus mõistlik ja Mary järgis seda. Täna aga oli ta kohanud pilku, millest ta polnud suuteline end lahti rebima. See mees oli end sisse seadnud ühte tagumistest laudadest, mis oli iseenesest ebatavaline, kuna enamik meestest eelistas istuda poodiumile lähemale. See aga polnud ainus, mis toda meest ülejäänud massist eristas.

Esiteks, oli selge, et tegu on eurooplasega, aga juba see oli haruldane. Teiseks – ta oli hämmastavalt, isegi mõningast hirmu tekitavalt köitev ning tema välise heasüdamliku pilgu taga peitus ilmne jõud. Naine tundis seda isegi sellise vahemaa tagant.

Mis sundis meest küll otsima seiklusi sellisest maitsetust urkast nagu Sue Hernandezi klubi?

Mary ei võinud kiidelda oma kogemustega meestega ümberkäimisel, ent otsustas instinktiivselt, et vaevalt oli see mees tulnud siia selle järele, milleks kõik ülejäänud…

Elu on muutunud lõputuks õuduseks, mõtles Mary, sikutades peast vihatud paruka ning tõmmates sõrmedega läbi lühikeste mustade juuste, mida see oli varjanud.

Paksmagu Sue oli kõigutamatu – selles maailma otsas oli brünette niigi palju. Mehed, kes tema klubisse tulid, nõudsid blondiine. Omal ajal oli see tundunud täiesti jõukohase järeleandmisena. Mary oli Sue’le tänulik selle eest, et naine oli leidnud talle koha, kus võis elada ning isegi veidi teenida ja oli valmis paljuga nõustuma. Seda enam, et talle anti võimalus laulda. Toona mõtles ta, et on tulnud lõpp tema üle tulvanud õnnetustele. Ent tuli välja, et see oli kõigest algus.

Mary oli kindel, et ei jää klubisse kauaks. Niipea, kui ta on kokku kraapinud lennupileti raha, laseb ta siit jalga.

Kõik läks aga vastupidi. Raha, mis ta sai, tundus algul selle töö eest täiesti mõistliku tasuna. Hiljem hakkas Sue aga tema palgast maha arvama tasu pisikese toa eest, mille Mary oli üürinud katusekorrusel, renti maitsetute ja vulgaarsete kleitide eest, mis ta oli sunnitud esinemisteks selga tõmbama, pianisti preemiat – mida, nagu Mary kindel oli, too tegelikult ei näinud – ning siis piisas talle vaevalt toidu jaoks.

Kõige hullem oli aga see, et Sue Hernandez võttis ära ta passi ning lukustas selle oma kirjutuslaua sahtlisse. Nii sai Maryst tema vang.

Tõsi, Sue polnud algusest saadik kordagi vihjanud, et ta võiks teenida rohkem. Selleks oleks Mary pidanud klientidega meeldivalt käituma, istuma nende lauda ja ärgitama neid ostma alkohoolseid jooke, eriti šampanjat, mis kõvasti maksis. Estersita aga ei võimaldanud tal üleliia unistada võimalikest väljavaadetest.

“Teenid rohkem – võtab tema sult rohkem,” oli ta selgitanud. “Alguses sa lihtsalt istud klientide seltsis, järgmisel päeval tuleb aga alasti tantsida. Sa ei rabele siit välja, kuni tädi Sue sul seda teha ei luba. Just tema valib, millal ja kuhu sa minema pead. Sinu aeg ei ole veel tulnud, nii et pea vastu, tüdruk.” Ta jäi vait, kannatades rahulikult välja Mary läbitungiva pilgu. “Usu, on hullemaidki kohti. Ainult ära püüa minema joosta, muidu kahetsed kibedasti.”

Mary ohkas, seejärel tõusis ning asus kapis tuhnima. Igal õhtul pidi ta kaks korda lavale astuma ning iga esinemise tarvis pidi ta selga tõmbama midagi uut. See aga valmistas probleeme. Algul kandis ta õhtukleite, need aga asendusid vähehaaval paljastavate kostüümidega, milletaolisi tavaliselt kandsid tantsijannad või ka prostituudid.

Huulde hammustades silmitses Mary kitsast nahast miniseelikut, mis oli kaetud mustade helmestega.

Ta rabeleb siit välja, mis see ka ei maksaks. Ega usalda sellest hetkest enam kedagi. Eriti mehi…

Mary võpatas, kui talle meenus Armando. Ta püüdis sellest inimesest mitte mõelda, ent mälestused jälitasid teda kangekaelselt. Kõik, mis nende vahel oli juhtunud, tundus talle kuidagi kauge ja ebareaalsena.

Kuidas ta küll oli siia, sellesse urkasse, sattunud – lolliks tehtud, paljaks röövitud ning saatuse hooleks jäetud?

Oli raske meenutada neid sündmusi ja vigu, mis ta siia olid toonud, aga võimalik, et lõppkokkuvõttes pidigi see nii minema. Oli tal ju vaja oma endine elu Inglismaal unustada, et vältida tulevikku, mis teda halastamatult ees oodanuks. Tal lihtsalt ei vedanud, et lurjus Armando pärast langesid talle ühtede ebameeldivuste asemel kaela teised, ent veel hullemad ja raskemad.

Ma pean vastu, kinnitas Mary endale kummalise otsustavusega, ent tema silmi valgusid pisarad. Kui ta musta kleidi tagasi kappi oli riputanud ning asus õhukest rullkardinat ette tõmbama, prahvatas riietusruumi uks pärani ja sisse astus Dana, üks striptiisitaridest, ning teatas, et Sue kutsub Mary enda juurde.

Mary kulmud kerkisid. Esimest korda kutsutakse teda säärasel viisil. Tavaliselt kamandati neide vestlusele mingi eksimuse pärast. Tal oli juba tulnud näha oma “kolleege” ärakraabitud nägudega ja sinikatega, kui need raevunud Sue kabinetist lahkusid.

“Kas tead, mispärast?” küsis Mary murelikult.

Dana silmis peegeldus kahjurõõm.

“Niipalju, kui mina tean, hakkad nüüdsest endale päriselt elatist teenima. Nagu me kõik.”

“Aga ma ju teen tööd – laulan.”

“Tõesti?” muigas Dana sarkastiliselt. “Käivad jutud, et üks kutt otsustanud sind paremini tundma õppida.”

Mary tundis, kuidas tal sisimas külmaks tõmbus.

“Ei,” kostis ta kähedal häälel. “See pole võimalik.”

“Ära lase end oodata,” hoiatas teda Dana.

Perenaise tuba asus korrus kõrgemal, sinna jõudmiseks tuli minna mööda kõikuvat ja kägisevat treppi. Peksleva südamega lähenes Mary uksele. Nähtavasti oli Dana talle öelnud seda lihtsalt kadedusest või õelusest. Ütles ju Sue Hernandez talle kohe alguses, et keegi ei sunni teda tegema seda, mida ta ei taha. Ja Mary oli teda uskunud!

Trepilt kostsid kellegi sammud ning Mary nägi Gonzalot. Langetanud silmad, astus tütarlaps kõrvale. Ta oli klubis juba oma tööd alustades mõistnud, et Gonzalo kujutab endast tema jaoks tõsist probleemi. Mehe himurad pilgud tekitasid vastikust ning olid hoiatav märk.

Mary vaist ütles talle, et ta oli käitunud õigesti, kui oli juba esimesel ööl oma kitsukeses toas pannud tooli seljatoe ukselingi alla. Pärast keskööd ta ärkaski külma higiga kaetuna kellegi nõudlike, ent seni asjatute katsete peale tema tuppa sisse murda. Sellest ajast alates oli Mary alati ettevaatlik. Sue’le kaevata polnud mõtet, kuna käisid kõlakad, et Gonzalo on paksmao vennapoeg.

“Tervitus, armas tüdruk!”

“Tere õhtust,” vastas Mary vastumeelselt.

Naeratus Gonzalo näol muutus veel õlisemaks.

“Oo, kui uhke sa oled… Liiga hea vaese Gonzalo jaoks. Aga homme laulad sa võib-olla teist laulu.” Ta limpsis huuli. “Ainult mulle.”

Mary surus värina endas suure vaevaga maha ja kiirendas sammu.

Sue Hernandez istus oma kabinetis laia laua taga ja sehkendas mingite paberitega. Ta noogutas Maryle heasüdamlikult ja naeratas.

“Sa esinesid täna hästi, mu armas,” alustas naine. “Ühele külastajale meeldis see koguni niivõrd, et ta soovib privaatesinemist.”

Mary süda hakkas kiiremini lööma.

“Kas ma pean mingit laulu laulma?” küsis tütarlaps ning ta hääl tundus talle liiga rahulik.

“Mida? Kas sa naerad mu üle?” röögatas paks ning tema heasüdamlikkusest ei jäänud jälgegi järele. “Ta tahab, et sa talle tantsiksid!”

“Ma ei tantsi,” protesteeris Mary pead raputades. “Pole kunagi tantsinud.”

“Sa oled ju näinud, kuidas teised tüdrukud seda teevad,” kehitas Sue õlgu. “Mees ei nõua sinult ju baleriini meisterlikkust. Sul on hea keha. Vaat kasutagi seda.”

Jaa, mõtles Mary, ta oli näinud vaid seda, kuidas tantsivad tüdrukud saalis ümber posti. Aga eraldi toas… Seal on kõik teisiti.

“Aga te ju palkasite mind lauljaks,” ütles tütarlaps meelt heites. “Me ju sõlmisime lepingu…”

Sue muigas põlglikult.

“Täpselt nii, mu armas, aga lepingu tingimused on veidi muutunud.”

“Tähendab, te rikute meie lepingut ja seega tühistate selle,” lausus Mary, peites käed seelikuvoltidesse, et perenaine ei märkaks, kuidas need värisevad. “Andke mu pass tagasi ning ma lahkun siit otsemaid,” ütles ta, püüdes lisada häälde enesekindlust.

“Arvad, et kõik on nii lihtne?” küsis Sue pilkavalt. “Unista edasi, kullake!”

“Ma ei saa aru, mis siin rasket on,” viskas Mary pea selga. “Juriidiliselt on asi nii, et teie rikkusite meie lepingut.”

“See on minu klubi, tüdruk, ja siin teen seadusi mina!” Sue kallutas end Mary poole ja tema silmad välkusid. “Sina aga ei lähe kuhugi, vaat nii on lood! Sest mina ei anna sulle passi tagasi nii kaua, kuni oled mulle kõik oma võlad tagasi maksnud.”

Mary jäi ootamatusest vait.

“Mis võlad? Kõik on ju makstud…”

“Mitte kõik, lapsuke. On veel midagi. Tasu sinu ravimise eest.”

“Ravimise?” kordas Mary hämmastunult. “Millest te räägite?”

“Sul on vist lühike mälu. Kui sa esimest korda siia ilmusid, kutsusin ma arsti, et ta sind läbi vaataks. Mäletad? Sa ju ise kaebasid ja meie mõtlesime, et sul on kopsupõletik.”

Maryle meenus lüheldane paks, verd täis valgunud silmade ning ebameeldivalt niiskete kätega mees, kes lehkas miili kaugusele alkoholist.

“Mäletan,” vastas ta. “Ja mis sellest?”

Sue ulatas talle paberilehe.

“Aga vaat’ mis. Vaata, kui palju sa talle võlgu oled.”

Mary võttis lehe ning tema näolt peegeldus õudus, kui ta summat nägi.

“Aga ta ei saa nii palju nõuda,” protesteeris tütarlaps kähedalt. “Ta viibis minu juures ju ainult paar minutit ega kirjutanud välja ühtegi siin nimetatud ravimit. Peale selle oli ta purjus! Te ju teate seda isegi.”

“Ma tean ainult seda, et sina olid haige ja vajasid ravi. Arst aga on hea inimene ega joo mitte kunagi.” Sue jäi vait ja heitis pilgu Maryle. “Sa ei saa ära minna, kui oled mulle nii palju raha võlgu, mu armas. Nii et tuleb veel natuke tööd teha. Sel inimesel aga, kes sind ootab, pole rahakott sugugi kõhnuke. Muide, ta on päris sümpaatne noormees.” Sue puhkes ebameeldivalt naerma. “Ole nüüd ometi mõistlik – ühe ööga võid sa vägagi hästi teenida.”

“Ei!” raputas Mary pead ja tõstis käed, otsekui püüdes end kaitsta. “Mina nii ei saa. Aga teie… ei saa mind sundida.”

“Kas tõesti?” Sue väikesed silmad puurisid tütarlast. Naise rasvane rusikas laskus raskelt lauale. “Siiamaani olen sinuga liiga kannatlik olnud, lapsuke. Aga nüüd mulle aitab. Teed nii, nagu sulle öeldakse!” Raskelt hingates sirutas ta end. “Ehk peaksin sind alguses mu Gonzalo kätte andma – et sulle mõistlikkust õpetada. Kas tahad seda?”

Oh, jumal, sattus Mary paanikasse, meenutades jutuajamist riietusruumis. Mida iganes, ainult mitte seda. Ta laskis pea norgu.

“Vaat nii, näen, et hakkad mõistlikuks muutuma,” noogutas Sue kergendatult. “Dana juhatab su tuppa, seejärel saadan härra sinu juurde. Hakka astuma!”

Dana juba ootas teda koridoris.

“Tere tulemast reaalsesse maailma, kullake!” muigas ta. “Päras tänast ööd ei vaata sa enam meie peale ülevalt alla. Huvitav, mida sa siis lootsid siin näha?”

Tuba, kus põles kaks varjuga kaetud valgustit, oli väike. Peaaegu poole sellest võttis enda alla tumepunane diivan hunniku sellele laotatud patjadega. Nurgas, otse põrandal, asetses magnetofon, kust voogas rahulikku muusikat. Pisikesel öökapil seisis pudel šampanjat ja kaks pokaali.