Читать книгу Veatu - Heather Graham - Страница 5

„KÕIK on hästi. Päriselt. Aga ma pean sulle rääkima, mida ma tegin. No hästi, loomulikult oli ta selle ära teeninud,” ütles Julie Benton telefonis.

„Mida sa tegid?” küsis Kieran Finnegan. Senimaani oli ta kuulanud ainult poole kõrvaga, Julie nutulaul oli kestnud juba üsna mõnda aega.

Kieran pühkis baariletti, üks silm tööülesandel, teine pubikülastajatel.

Õnneks suutis ta hetkel kerge vaevaga töötada ja kuulata, sellest hoolimata et Julie sapi adressaat – tema peaaegu-eks Gary Benton – oli üks vähestest inimestest Broadwayl asuvas Finnegan’sis, ühes linna vanimas ühele perekonnale kuuluvas kesklinna pubis.

Julie itsitas. „Ta oli selle ära teeninud,” kordas ta.

Kieran ei kahelnud selles. Talle lihtsalt ei meeldinud, et Juliega rääkides oli Gary tema nägemisväljas.

Finnegan’si koristamine ei olnud talle kunagi vastumeelt, sest see oli sama hästi kui tema kodu. See oli imekaunis vana koht, kus olid peened puitnikerdised, ohtralt erinevaid laudu ja vaheseintega eraldatud alasid ning arvukate vaadiõllede ja Iiri viskide kollektsiooniga klassikaline baar. Baarileti taga rippusid fotod pubist läbi aegade. Teisel pool oli mugav söögituba sama rikkaliku puidust sisekujunduse ja nägusate nikerdistega.

Lõuna ja happy hour’i vahelisel ajal ei olnud seal väga palju rahvast.

Ühes baarileti otsas oli Bobby O’Leary. Kuigi ta oli juba pikka aega paranev alkohoolik, oli Finnegan’s endist viisi tema seltsielu keskpunkt. Ta oli endiselt üks nende parimaid kliente.

Kieran andis Bobbyle tavapärase laimiga mullivee ning mees luges Timesi.

Kahes lauas istusid veel pikka lõunat pidavad ärijuhid. Ühes lauas oli kolm ja teises – nende hulgas ka Gary – oli neli. Finnegan’s ei olnud isegi ametlikult avatud. Uksel oleva sildi järgi olid nad kella 15.00st kuni 16.30ni suletud, aga seal olid peamiselt sõbrad ja püsikliendid, kes teadsid, et võivad sisse tulla ja saada naeratusega teenindust. Mõlemad lauad olid oma arve tasunud ja istusid kohvitasside taga. Kieran oli viimast korda täitnud kõik tassid – ja suutnud Garyle kõrvetavkuuma kohvi mitte peale ajada –, enne kui koristama hakkas.

Ja enne, kui Julie helistas. Ta ei maininud Juliele, et Gary on pubis. Õieti oli ta hämmingus, et mees üldse oli sinna tulnud. Ta ei olnud seal teretulnud. Aga ta oli koos Jimmy McManusega – vana kliendi ja ettevõtjaga, kes oli teeninud varandusi kõigega, alates võlumoppidest kuni disainerkoeratoiduni ja Wall Streeti tehinguteni. Jimmy oli valge juuksepahmaka ja väleda naeratusega tore mees, trimmis ja terve, hoolimata oma kange Iiri porteri lembusest. Nendega koos oli kaks meest, kes näisid olevat Jimmy sõbrad. Kieran ei lubanud endal sinna joosta, Garyl kratist haarata ja mees välja tänavale visata. Aga enne kohvikruuside täitmist ei olnud ta laua ligi käinud. Laudu teenindas Mary Kathleen, kes oli hiljuti saabunud Euroopast ja oli Kierani venna Declani elu armastus. Tema oli teenindanud seda lauda, aga ta lahkus kell kolm. Mis tähendas, et Kieranil ei olnud muud valikut kui võtta üle.

Teist kahte meest Jimmy lauas oli Kieran varem pubis näinud, aga ei tundnud neid. Üks oli brünett ja teine kahvatu. Nad olid sõbralikud, viisakad ning kandsid nägusaid äriülikondi nagu paljud pubi kliendid, kes jalutasid kohale Wall Streeti pankadest ja firmadest, kus nad töötasid.

Nad kõik nägid välja jõukamad kui Gary Benton, see oli kindel. Võib-olla proovis ta õppida, kuidas jõuda nende tasemele.

Kieran sundis end laua poole mitte vaatama ning lõpetas koristamist ja happy hour’i ettevalmistusi, kuulates samal ajal Juliet. Vot see oli alles raske ning mitte ainult selle pärast, et Juliel ja Garyl oli pooleli nukker abielulahutus.

Gary oli seda tahtnud. Kieran teadis, et vahel asjad lihtsalt lagunevad koost. See oli alati raske ja muret tekitav, aga antud juhul tundus, et Gary kohtles Juliet lausa tahtliku õelusega.

Julie vajas oma sõpru ja Kieran tundis, et peab olema talle toeks.

„Ära vaata Gary poole. Lihtsalt kuula Juliet,” ütles ta endale. „Jah, kuula Juliet ja ole hea sõber.”

Ja korista pubi midagi Garyle kaela kallamata. Teda ei huvitanud, kui Gary enam kunagi tagasi ei tule, aga ta ei tahtnud minema ajada Jimmyt ega teisi. Finnegan’s ei olnud tema põhitöö, aga see oli tema perekonna äri ning tähtis neile kõigile – talle ja tema kolmele vennale.

Finnegan’s oli tõeline Iiri-Ameerika pubi. Kierani vanaisa oli ostnud selle ühelt sugulaselt, kui ta pärast Teist maailmasõda Ameerikasse tuli. Õigupoolest oli see kuulunud Finneganidele alates kodusõja lõpust. Peale imelise valiku baaris – oivalised vaadiõlled ja kvaliteetsed majajoogid – pakkusid nad head pubitoitu. Inimesed tulid sööma ja jooma, aga nad tulid ka suhtlema, sõpradega kohtuma. Mõnikord, töövabal ajal nagu praegu tähendas see ootamist, kuni juurde astus parajasti koha eest vastutav Finnegan – tol ajal tema vanem vend Declan – või mõni teine pereliige.

Kuigi see ei olnud enam Kierani päris töö, oli ta alati hea meelega pubis abiks. Nüüd oli ta kriminaalpsühholoog. Aga ta ei olnud töötanud piisavalt kaua koos doktor Fulleri ja doktor Miroga, et Juliega pikem teraapiline telefoniseanss läbi viia, isegi kui ta arvas, et see kriis tema sõbranna elus võib lõppeda tõsiste vaimse tervise probleemidega. Õnneks oli tal vaba päev – doktor Miro oli konverentsil ning doktor Fuller oli võtnud puhkusepäeva ja käskinud oma alluvatel – Kieranil ning nägusal noorel administraatoril ja abilisel Jake Johnstonil – sama teha.

„Ma olin rahulik, Kieran, ma vannun,” ütles Julie. „Sa pead seda mõistma. Rahulik – ja kaval.”

Väga hea, mõtles Kieran. Rahulik. Alates Gary jäärapäisest katsest lõhkuda nende abielu oli Julie kõikunud metsikute raevuhoogude ja rohkete pisarate vahel. Kieran ei saanud seda talle pahaks panna. Gary oli näinud tohutult vaeva, et teha talle haiget. Ta viis oma uue tüdruku nende koju, armatses tollega tema ja Julie voodis ning mingil moel unustas tüdruk „kogemata” sinna oma aluspüksid. Ta tühjendas nende ühise pangakonto ja – mis ilmselt kõige õelam – ütles Juliele, et too ei erutanud teda enam seksuaalselt. Hullem veel – ta väitis, et pidas teda tülgastavaks.

„Mida sa tegid?” uuris Kieran ohtu tunnetades.

„Noh…,” Julie itsitas jälle, „…sul on kindlasti hea meel kuulda, et ma ei otsinud kusagilt relva ega lasknud teda maha.”

„Seda on mul tõesti hea meel kuulda. Aga mida sa siis tegid?”

„See, mida tema tegi, oli hullem. Mina läksin oma vanemate juurde ja jätsin talle maja,” jätkas Julie. „Ta ütleb, et ei kannata elada koos minuga, aga tuleb välja, et ma ei tohi ka lahkuda. Ta helistas mulle ja kutsus mind tagasi, et ma toidaksin oma neetud koeri. Ta hoidis neid puuris, ei olnud neid kordagi välja lasknud! Nad olid nälginud, Kieran, ja oma väljaheidetega koos.”

Kieran vaatas lauda, kus Gary istus. Ta oli nüüd koos teistega püsti tõusnud, õnneks olid nad lahkumas. Nii ei tundnud Kieran kiusatust tekitada talle kehalist kahju.

Ta vaatas meest lahkumas. Ta oli nägus, aga Kieranile ei olnud ta kunagi väga meeldinud. Naise arvates oli ta kuidagi… libe. Tema väle võluv naeratus tähendas tavaliselt, et ta kavatseb midagi riukalikku. Ta müüs ühes peenes Teemandirajooni kaupluses vääriskive ja ehteid ning oli tihti Juliele öelnud, et pidi viima mõne naise õhtusöögile või välja, sest suur müük oli silmapiiril.

Libe.

Kieran ja tema vennad olid teda kannatanud ainult ühel põhjusel. Sest nad armastasid Juliet, oma lapsepõlvesõpra.

Aga ta jättis koerad puuri luku taha?

„Kui kohutav. Sa peaksid kutsuma talle politsei. Või välja kolima. Ma ütlesin, et tule minu juurde…”

„Mina ja koerad ei mahu sinu korterisse,” ütles Julie.

Ilmselt oli see tõsi, Kierani St. Marks Place’i korter oli postmargisuurune. Aga ta ei hoolinud, kui tema, Julie ja kaks koera oleksid kõik sinna surutud. Loomade ahistamine ei olnud kunagi vastuvõetav.

„Küll me hakkama saaksime,” ütles Kieran talle. „Ja kui ta tõesti käitub nii kohutavalt, pead sa sealt ära tulema. Ma tõepoolest arvan, et sa peaksid helistama politseisse. Selle vastu on olemas seadused.”

„Ei, ma ei taha politseid asjasse segada.”

Kieran krimpsutas selle peale nägu. Ka temale ei meeldinud politsei sekkumine, olgugi et oma uue ameti tõttu töötas ta üsna tihti nendega koos. Kui tema vanimast vennast Declanist oli saanud üdini eeskujulik kodanik, siis tema teistel vendadel – kaksikvennal Kevinil ja nende väikevennal Danielil, kes oli terve aasta noorem – olid endiselt erinevatest tänavajõukudest „sõbrad”. Nad üritasid saada korralikeks, aga lihtne oli sattuda vanadele radadele. Aga nagu Declan teadis Kierangi, et asjad võivad kiiresti kontrolli alt väljuda, ja nii läks ta ülikooli, õppis kriminoloogiat, keskendudes kriminaalpsühholoogiale. Mõnes mõttes ta maksis oma mineviku eest – ja pani oma mineviku maksma.

Nad polnud kunagi teinud midagi liiga kohutavat. Declan oli teinud mõned „üleandmised” McNamara klanni, Iiri perekonna heaks, kes oli esitanud väljakutse Garcia jõugule. Aga pärast nende isa surma otsustas ta, et ta tahab juhtida perekonda, kes elab ja edeneb ning saavutab New Yorgis edu. Kevin veetis aega O’Malley perekonnaga, mis tegelikult koosnes lihtsalt omavahel nõrgalt seotud kõrilõikajatest. Keskkooli värk. Danny oli liitunud Huntidega, järjekordse nõrgalt seotud rühmitusega, mis suuresti põhines telesarjal „Dexter”, ainult ilma mõrvadeta. Nad varastasid neilt, kes varastasid teistelt, vaheldumisi pätsates nende telefone ja häkkides nende arvutitesse. Päris pahandustesse oli ta sattunud vaid korra, kui tema ja mõned häkkerid jäid kooli raamatukogus rivaalidele vahele ning algas suur kähmlus.

Kieran mäletas aegu, kui elu oli tundunud hea ja normaalne, olgugi et nad olid kaotanud oma ema, kui olid alles noored. Siis, peaaegu kümme aastat tagasi, suri nende isa. Declan õppis parajasti ülikoolis ning tundis suurt vastutust oma õe ja vendade ja peretraditsiooni ees. Ta hakkas silmapilkselt korralikuks. Kieran, kes vaid harva oli tegelnud häkkimiste ja mõne üksiku väikse vargusega, võttis vennast eeskuju ja lõpetas keskkooli oivaliste hinnetega. Declan tegi noorematele vendadele selgeks, et tal on halva käitumise suhtes nulltolerants, nii et nad said aru, et neil pole kedagi, kes aidanuks neid tõsisest hädast välja, ning nägid vaeva, et hoida käed puhtad. Kierani teadmist mööda nad seda ka tegid. Kevini ja Danny probleem oli selles, et nad mõlemad uskusid õiglusse – nende enda versiooni –, isegi kui seadus seda ei teinud.

„Kieran, oled sa seal?”

„Jajah, ma tahan kuulda selle loo lõppu.”

Julie naeris vaikselt. „See on hea. Ma luban, see on hea.”

Kieran hakkas tundma kasvavat rahutust. „Julie, lihtsalt ütle mulle, mida sa tegid.”

„Kas ma mainisin, et keegi nendest, kellega ta mind petab, jättis oma tangad voodisse? Minu voodisse.”

„Jah, ma tean, ja see on põlastusväärne. Aga mida sina tegid?”

„Ma ei nuta enam. Ära arva, et ma tegin midagi hullumeelset – nutsin hüsteeriliselt või olin leinast arust ära või midagi.”

Sellepeale muutus Kierani rahutus tõeliseks mureks. Ta tõstis pilgu, sundis end Bobbyle naeratama, täitis tema klaasi ja palus Juliel hetke oodata.

Ta ei proovinud enam teha midagi kasulikku. Ta pidi keskenduma sellele vestlusele. Ta seadis sammud baari teise otsa, kõikide kuuldekaugusest välja, ja nõjatus letile. „Julie, mida sa tegid?” küsis ta uuesti.

„Tegelikult olin ma väga kena. Tema ülemus helistas meie koju ja küsis, kas ma tean, kus ta on. Ütlesin, et ei tea. Siis läksin ostsin sõõrikuid ja kohvi ning viisin need poodi.”

Senimaani kõlas kõik hästi. Gary töövaldkonnas olid klientide ja töötajate suhted olulised, sest klientide kulutatavad summad ning töötajate vahendustasud olid nii suured, et koostöö tasus sõna otseses mõttes. Pealegi oli parem tulusid jagada kui üldse mitte teenida. Julie meeldis Gary sõpradele ja töökaaslastele. Ta aitas alati, kui teda paluti, ja ta nautis rollimänge – teeskles innukat huvi mõne ehte vastu, kui võimalik ostja seda uuris. Seda tehes oli ta õppinud nii mõndagi sellest, kuidas hinnata teemantide kvaliteeti.

Aga Julie ei olnud läinud poodi selleks, et olla kena, selles oli Kieran kindel. „Julie, mida sa täpselt pärast seda tegid?” küsis ta.

„Jagasin sõõrikud laiali. Vabandasin tema sõprade ja kolleegide ees, et ta polnud kokkulepitud aegadel end näole andnud, ja selgitasin, et nad peavad üles leidma ükskõik missuguse naise, kellega ta magab, et teada, kus ta on. Tema ülemust nägin ma viimasena. Palusin, et ta jätaks ühe glasuuritud auguga sõõriku Garyle, et tal oleks kuhugi oma munn pista, juhul, kui mõni tema uutest tüdrukutest teda läbi näeb.”

„See oligi kõik?” küsis Kieran.

Julie itsitas. „Oh, ei. Ma tahan, et ta päriselt kannataks.”

„Nii?”

„Noh, siis nad kõik käitusid ebalevalt ja ütlesid, kui kahju neil kõigil on. Mina ütlesin lihtsalt, et see on läbi ning ükskõik kui väga nad kõik mulle meeldivad, ei saa ma enam tulla ja teeselda võimalikku klienti.”

„Ja see oli kõik? Jah?”

„Noh… peaaegu,” ütles Julie. „Saa aru, Kieran. Ma olin kaval. Ma olin rahulik ja võluv. Ma olen nii valmis, et see kõik saaks läbi.”

„Ja see on hea. Sulge uks. Alusta uuesti.”

„Sa ju mäletad, kuidas ma isegi ei tahtnud kohe abielluda.”

„Jah, ma mäletan.”

„Ma tahtsin minna Californiasse magistriõppesse. Võtta aega. Tema veenis mind abielluma.”

„Me kõik teeme vigu, Julie. Aga uuesti selle juurde, mida sa tegid…” Kieran kõhkles. „Sa siis lahkusid poest ja oligi kõik,” ütles ta lootusrikkalt.

„Noh…”

„Oh appi. Julie, kui sa tahtsid talle haiget teha, oleksid pidanud helistama loomakaitsesse ja politseisse. Kindlasti oleksid nad teda karistanud selle eest, mida ta koertele tegi. Võib-olla oleks teda selle eest vallandatud. Igal juhul oleks tal olnud kuskil kellegagi pahandusi.”

„Usu mind, ta on juba piisavalt suurtes pahandustes,” ütles Julie.

„Ja miks nii?”

„Nad avastavad, et Capelleti teemant on kadunud. Ja Gary oli viimane, kes sellega tegeles.”

Kierani süda tagus rinnus. „Ei! Sa ei teinud seda – ega? Julie, kas sa varastasid teemandi? Palun ütle mulle, et sa ei teinud seda. See on vargus! Kas sa varastasid selle teemandi?”

„Ei, ära aja lolli juttu,” ütles Julie.

„Tänu taevale,” mõmises Kieran.

„Mina ei oska selliseid asju! Ma ei prooviks kunagi midagi varastada. Ma lihtsalt seadsin Garyle lõksu. Kindlustasin, et tema ülemus ja kõik teised teaksid, et tal oli selle varastamiseks põhjus – uus tüdruk ja kallis lahutus.”

„Räägi asjast!”

„Noh, asi on nii… Ma palusin su vennal see minu eest varastada. Ma küll ei tunne väga mitut varast, aga Daniel on parim, keda olen kunagi kohanud – peale sinu muidugi.”

Craig Frasier kõndis piki koridori abidirektor Richard Egani kabineti poole ja juhtus kokku Mike Daltoniga, kes lähenes nende ülemuse kabinetile vastassuunast.

Mike naeratas Craigile. „Ma olen taga-sii!” ütles ta rõõmsalt.

„Rõõm sind näha.” Craig naeratas vastu ega suutnud jätta küsimata. „Noh, kuidas tagumik elab?”

Mike kehitas ükskõikselt õlgu. „Mul läheb üleni hästi. Mis sinusse puutub, siis sina oled üks väike tarkpea,” ütles ta.

Nad olid olnud partnerid viis aastat ja kolmekümne nelja aastane Craig ei pidanud end just väikseks. Aga tema ja Mike olid enamat kui partnerid, nad olid ka sõbrad. Kuigi nüüd suutsid nad selle üle nalja heita, oli Mike viga saanud, kui nad Pocono mägedes tõusva poliitiku mõrva kahtlusalust taga ajasid. Ta oli hüpanud varju, et vältida kuuli, mis lendas järsku peatunud väidetavalt relvitu kahtlusaluse Berettast, ning püüdis selle lennu pealt oma vasemasse tuharasse. Craig tabas kahtlusalust, tulistades teda paremasse õlga. Beretta lendas tema käest ja kahtlusalune arreteeriti – valudes, kuid elus. Ta andis informatsiooni mõrva kaasosalistest ja kuritegu sai lahenduse. Nende osakonnas oli see hea päev, aga Mike veetis pärast seda mitu päeva haiglas ja siis kuu aega kodus sunnitud haiguslehel.

Mike ütles Craigile, et tema suurepärane tugev tagumik päästis päeva. Piinlik vigastus, ütles Craig, selline, mis pidi kaasa tooma palju vältimatuid nalju.

Muidugi olid tema kolleegid, isegi kui nad teda narrisid, tänulikud, et tema vigastus ei olnud hullem ja et ta paranes kiiresti.

„Mul on hea meel, et sa oled tagasi,” ütles Craig ja ta mõtles seda tõsiselt.

Mike’i äraolekul oli Craigi paariliseks Marty Salinger, maja uus nohik, selline nohik, kes tegi kõike reegliraamatu järgi, kuni lehed katki rebenesid. Craig pidi nahast välja roomama iga kord, kui Marty julgestust nõudis, kuigi aeg tiksus, või keeldus ilma otsese loata tegutsemast.

Craig oli olnud rasketes olukordades, olukordades, kus reeglite järgi käitumisest polnud mingit abi. Ta oli olnud uimastimaailmas salaagent ning rohkem kui üks kord oli tema kiire mõtlemine päästnud tema ja ka teiste elu.

Küll Marty saab targemaks. Vahel olid reeglid olulised ja andsid neile seda, mida vaja. Vahel oli heal agendil targem teha kiireid otsuseid neile mõtlemata.

Põrgusse, Craig ise oli õppinud Mike’ilt. Mike oli olnud büroos kaksteist aastat, ta oli kogenud ja otsusekindel. Ta oli meeter kaheksakümmend pikk – Craigist üle kümne sentimeetri lühem –, aga ta oli sale ja vormis ning kavatses selliseks ka jääda. Tema ja Craig veetsid tunde trenni tehes. Nad mõlemad käisid jooksmas ja osalesid erinevatel büroo toetatud spordiüritustel.

Nad veetsid pikki tunde ka lasketiirus. Selles vallas töötades pidi olema täpne tulistaja.

Aastate jooksul oli Mike’ile pakutud lauatagust tööd. Ta ei tahtnud seda. Ükspäev juhtub see niikuinii, ütles ta Craigile, aga tal oli veel töö pooleli, Craigi korralik väljakoolitamine. Ta ei mõelnud seda ainult naljana.

Nüüd pani see mälestus Craigi Martyle mõtlema. Ühel päeval saab temast tõenäoliselt hea agent, aga Craig ei tahtnud olla see, kes on sunnitud teda õpetama. Talle meeldis teada, et Mike hoolitseb tema eest. Marty puhul ta alati kartis, et too kontrollib mõnest käsiraamatust, enne kui julgeb mürglisse hüpata.

Õnneks Mike’i toibumise ajal ei juhtunud midagi ebatavalist. Craig ja uus poiss määrati üht jõuku kinni nabima. Luureandmed olid head ja nad said teha mitu vahistamist ilma ühegi veretilgata.

Craigi hiljutine õnnestumine ja Mike’i äsjane tagasitulek olid neile mõlemale teeninud kutse abidirektori juurde.

„Kas sa tead, milles asi?” küsis Craig.

„Pole aimugi. Me oleme New Yorgis,” ütles Mike. „Asi võib olla milles tahes.”

Föderaalse Juurdlusbüroo New Yorgi osariigi osakond on riigi suurim ning kuna New Yorgi rahvaarv on niivõrd üüratu, oli enamik agentidest määratud linna ja selle ümbrusse. New Yorgi osakonna agendid olid abiks kogu riigi juhtumite lahendamisel. Kuid pärast 11. septembri terrorirünnakut oli kohustuste delegeerimine mõnevõrra muutunud. New Yorgi osakonnas oli nüüd peaaegu kõige jaoks eri osakond, alustades pettustest ja maksudest kõrvalehiilimisest ning lõpetades organiseeritud kuritegevuse, jõukude, röövimiste, mõrvade, terrorismi ja muuga. Osakonnad tegid koostööd, et hinnata olukorda ning töötada välja parim lähenemisviis. Lõppude lõpuks, nagu tihti öeldi, Al Capone’i ei langetanud mitte kuulirahe, vaid üks geniaalne raamatupidaja.

Osakondades oli väike arv agente, kes olid ära teeninud koha mõnes Egani eriväes. Craig ja Mike kuulusid nende hulka, seega oli külaskäik Egani kabinetti alati põnev. Neil polnud kunagi aimu, milline nende ülesanne võib olla, peale selle, et tavaliselt on see koostöös mõne teise õiguskaitsebürooga.

Direktori assistent andis märku, et nad võivad sisse astuda. „Ta ootab teid,” ütles ta neile.

Craig tegi Mike’ile ukse lahti. „Sinu järel, sõber. Ma pean hoolitsema vanurite ja vigastatute eest.”

„Kas poleks õigem öelda, et pead andma teed küpsusele ja kogemusele?” küsis Mike. „Aga vahet pole. Sina enne.”

„Ah, aga ma ei taha, et uks lööks sulle vastu tagumikku – tähendab selga –, kui sina lähed viimasena,” ütles Craig.

„See oli küll allapoole vööd!” protesteeris Mike.

Craig kallutas pead. „Olgu peale, las olla siis küpsus ja kogemus.” Ta hoidis ust ja läks ise Mike’i järel.

Richard Egan vaatas aknast välja, kui nad sisse astusid. „Võtke istet,” ütles ta nende poole pöördudes. „Kaustad on teie ees.”

Egan oli sitke mees. Üle viiekümne aasta vana, terve nagu teismeline – ta pühendus tervisele sama distsiplineeritult kui kontorilegi. Ta oli korralik mees, aga polnud oma kuuest naisest ühtegi pidanud kauem kui aasta. Ükski neist ei olnud tõeliselt mõistnud tema mõõtmatut pühendumist oma tööle.

Craig teadis seda, sest viimased kaks olid nutnud tema õlal. Marleen, naine number kuus, oli teda hoiatanud: „Ära lase sellel endaga juhtuda, Craig. Kui sa leiad õige naise, leia tasakaal töö ja eraelu vahel. Ma toetasin Richardit kogu hingest, et ta päästaks maailma. Aga ma ei mõistnud, et ta ei kavatse päästa ennast.”

Mees teadis, et Marleen oli tema pärast siiralt muretsenud. Hulgalised juhusuhted olid kestnud vaid senikaua, kuni ta taas ööpäev ringi töötas. Tegelikult olid tal omad põhjused, miks ta ei otsinud tõsist suhet. Ta oli isegi hakanud seletama, kuid vaikis siis.

Lihtsalt ei ole teist sellist nagu see, kelle ma kaotasin.

Craig istus kärmelt ja Mike tegi sama ning nad võtsid kaustad kätte, viskasid materjalile pilgu peale.

„Juveeliröövid?” küsis Mike. „Ma olen neid uudistest jälginud, aga…”

„On toimunud muutus,” ütles Egan. „Kaks vargust viimase kahe päeva jooksul. Ja nüüd kaks surnut.”

Craig vaatas teda üllatunult. Juveeliröövide lainega oli tegelnud New Yorgi politsei. Kõik viimaste nädalate viis vargust olid toimunud New Yorgi viies linnaosas ning kuulunud linna politsei pädevusse. Isegi kahte surma arvestades näis olukord endiselt kuuluvat New Yorgi politsei tegevusvaldkonda.

„Nüüd tapetakse inimesi?” küsis Mike. „Seda ma uudistes ei näinud.”

„See pole veel uudistesse jõudnud. Mul on tunni aja pärast politseiülemate ja linnapeaga pressikonverents. Me venitasime kuni omaste teavitamiseni. Ja muidugi, et koordineerida institutsioonidevahelist tegevust.”

„Meie tegeleme sellega?” küsis Mike.

„Jah. Asi on liikunud üle osariigi piiride, sest ka New Jerseys registreeriti juhtum. Lausa kaks. Igal juhul vajame kõiki mehi. Teie kaks olete eesotsas, aga te ei ole ainukesed eriagendid, kes asjaga seotud. Põrgut, iga New Yorgi ja ümberkaudsete osariikide õiguskaitsetöötajat on teavitatud ning tööle rakendatud. Viimased kaks röövi toimusid kohe üle silla Jersey Citys. Poe omanik, vanem meesterahvas, oli hilja tööl ja tegeles raamatupidamisega, kui ta maha lasti.”

„Sa ütlesid, et on toimunud kaks mõrva,” küsis Craig, sirvides saadud kausta.

Egan noogutas süngelt. „Ka järgmises poes, mida rööviti, toimus mõrv. Seal oli öövalvur ja müügisaalis töötas koristaja. Ta võeti pantvangi ja mõrvati poe taga põiktänaval.”

„Ja öövalvur? On meil aimu, miks tema ellu jäeti? Kas ta nägi midagi?” küsis Craig.

„Ta oli taga kontoris. Kui ta välja astus, kasutasid nad naist inimkilbina ja vedasid ta minema. Nad tulistasid valvuri pihta, aga ei tabanud teda ja nähtavasti oli neil liiga kiire, et sellest hoolida,” ütles Egan.

„Turvakaamerad?” küsis Mike.

„Jah, aga vargad kandsid kapuutse ja suusamaske,” ütles Egan.

„Kas me oleme kindlad, et need on samad vargad, kes käisid Teemandirajoonis?” küsis Craig.

„Sama tegutsemisviis. Murravad sisse pärast sulgemist, kannavad kindaid ega jäta sõrmejälgi. Ja kõik turvakaamerad näitavad sama maskeeringuga vargaid,” ütles Egan.

„Aga see ei ole enam sama tegutsemisviis,” mõmises Craig.

„Mida sa sellega mõtled?”

„Ma mõtlen, et see on muutunud,” ütles Craig. „Arenenud. Viis röövi ilma ühegi ohvrita. Ja nüüd on meil kaks surnut. Mulle tundub kummaline, et nad on järsku muutunud vägivaldseks.”

„Võib-olla miski ajas neid meeleheitele,” pakkus Mike. „Aja surve või midagi.”

Craig kehitas õlgu. „Võib-olla need on järeleahvijad. Järeleahvijad, kes tapavad.”

„Võimalik,” ütles Egan. „Viige end kurssi, vaadake, mida te leiate. Ja loodame põrgu päralt, et me ei otsi kahte erinevat rühma vargaid. Juveeliröövid on üks asi, aga mõrvad…”

„Mis sul viga on?” tahtis Kieran teada. Tema hääl oli karm, olgugi et ta peaaegu sosistas oma sõnu.

Ta ei kavatsenud kohtuda oma parima sõbranna ja kurikaelast noorima vennaga Finnegan’sis. Võimatu, et ta oleks saanud seda teha Declani teadmata. Vahet pole, et teda hetkel baaris polnud. Klientidel, teenindajatel, kõigil – isegi neetud seintel – näisid olevat silmad ja kõrvad.

Ta kohtus nendega hoopis samal tänaval asuvas suvalises ketikohvikus.

Daniel vaatas arglikult Kieranit, siis Juliet, siis jälle Kieranit. „Julie on mulle nagu õde,” ütles ta kaitsvalt. „Ja tema tõprast abikaasa väärib kõige hullemat. Kieran, ta oleks võinud need vaesed koerad ära tappa, rääkimata emotsionaalsest piinast, mida ta Juliele on tekitanud!”

Daniel oli ilmselgelt Finnegan. Kõigil pereliikmetel oli juustes mingil määral punast. Declani juuksed olid keskmiselt punakaspruunid, Kierani ja Kevini juuksed olid tumedamad kastanpruunid ning Danielil olid neist kõige heledamad juuksed. Kierani onu oli kunagi öelnud, et pärast kaksikute ja hiljem Danieli sündi oli haiglaskäik mõttetu, sest ta oli käinud vaatamas Declanit ning nad kõik nägid välja nagu üks ja seesama laps.

Momendil tundus Kieranile, et ta näeb välja nagu tema noorim vend. Nende näoilmed olid enam-vähem samad. Ta jagas üdini venna viha mehe vastu, kes oli teinud Juliele nii palju haiget.

Aga temal – erinevalt oma vennast ja ilmselt ka Juliest – oli veidikene kainet mõtlemist.

Juliel oli vabandus, ta oli emotsionaalne sasipundar.

Aga mis puutus Danielisse…

Teemant oli ikka tema taskus. Kieran mõistis, et nüüd on nad kõik seotud selle vähemalt poole miljoni dollarilise veatu vääriskivi vargusega.

„Las ma sõnastan teisiti. Mis teil kahel arus oli? Me räägime vargusest!” ütles Kieran.

„Aga ma ei taha seda teemanti!” jätkas Julie. „Ma ei kavatse seda endale jätta. Ma lihtsalt tahan, et teda selle varguses süüdistataks. Või kaotamises, kui tema ülemusel peaks olema leebe tuju.” Väike Julie oma lühikeste blondide juuste ja suurte pruunide silmadega nägi Kieranit jõllitades välja sama süütu nagu vastsündinud beebi. „Sa tead, kuidas tema poes asjad käivad. Iga müüja vastutab kindla teemandikollektsiooni ja muude vääriskivide eest. Kõik võivad neid näidata, aga müüja peab need päeva lõpus üle lugema ja kirja panema. Ma lihtsalt… Ma lihtsalt tahan, et Gary natukene kannataks. Ma tahan, et ta natukene higistaks. Ülelugemise ajal ei ole seda seal. Tal tuleb paksu pahandust. Kivi ise ei huvita mind sugugi.”

„Oh appi!” ütles Kieran, nõjatus toolile ja ristas käed. „Viimasel ajal on olnud relvastatud juveeliröövide laine. Kas te lollpead ei mõista? Te olete nüüd samas paadis.”

„Ära aja lolli juttu. Mul pole kunagi olnud relva,” hakkas Daniel vastu. „Ma ei ähvardanud kedagi. Ma lihtsalt panin kivi taskusse.”

„See peab minema tagasi – ja kohe,” ütles Kieran. Ta vaatas hukkamõistvalt oma venda. „Kuidas täpselt sul õnnestus see võtta?”

Ta kehitas õlgu. „Noh, ma ütlesin, et tahan näha Julie tõprast peaaegu-eksi…”

„Sa ütlesid seda tema töökohas?” küsis Kieran.

„Ei, muidugi mitte,” ütles Daniel nördinult. „Ma teadsin, et teda pole seal, sest ta oli siin. Pubis, ma mõtlen. Siis ma palusin Neil Davisel näidata mulle Gary kive – muidugi pärast seda, kui olin teeselnud pettumust, et teda seal pole. Ma tean, et Davis on laiskvorstide kuningas, sest Julie on mulle temast rääkinud. Tema ei taha muud kui müüki ega loe enne päeva lõppu kive üle. Ma ütlesin, et olin kuulnud, et Bentonil on head kivid ja et ma tahan teha oma kihlatule täiuslikku sõrmust. Ja tema käitus nagu tavaline juveliir – pani kivid letile sametriide peale. Siis ütlesin talle, et tal on midagi lõua otsas ja kui ta peegli poole keeras, panin kivi taskusse.”

„Turvakaameratelt on näha, kuidas sa selle teemandi näppad,” ütles Kieran ja tema süda vajus saapasäärde. Kuidas peab ta venna sellest välja vingerdama?

„Ära aja lolli juttu. Ma olin seljaga kaamera poole ja varjasin tegevust peaga.”

„Ikkagi tulevad nad sinu järele. Nad vaatavad lindistused üle ja näevad, et sa peidad oma nägu. Neil oskab sind kirjeldada ja Gary teab täpselt, kes sa oled,” ütles Kieran. „Anna see mulle. Ma pean selle kivi tagasi viima, enne kui nad aru saavad, et see on kadunud.”

„Ei, Kieran. Ma viin selle ise tagasi,” ütles Julie.

„Ära ole rumal. Sul pole vähimatki osavust, kui asi puudutab midagi ebasiirast,” ütles Daniel. „Sa näed välja täiesti süüdi ja lõpuks tunnistad kõik üles, ütled, et sina tegid seda. Gary laseb sind vahistada, tema ülemusest rääkimata.”

„Ma lahkusin majast, annan talle ruumi magada kellega iganes ta tahab, ja mida tema tegi? Ta peaaegu tappis minu koerad!” ütles Julie, pisarad silmis.

„Kaabakas,” pomises Daniel ja pani käe ümber Julie. „Ta ei vääri sind. Häid mehi on olemas ja ka sina leiad ühe, ma vannun.”

Kieran langetas pea ja kuulas neid. Nad lihtsalt ei saanud aru.

„Kuulge, idioodid,” ütles ta. „See ei olnud lihtsalt lapsik – see oli kuritegu. Jah, Gary käitub nagu maailma kõige kohutavam, kõige põlastusväärsem jobu, aga Julie, kui sa tahad talle kätte maksta, saa temast üle! Lõpeta lahutus ja õpi omaette paremini elama. Ja Daniel, kuidas sa võisid, sa puupea? Sa oled hoidnud aastaid pahandustest eemale. Sa käid tööl. Sind ootab ees elu ja karjäär. Mõtle. Sa sead ohtu kogu oma tuleviku. Te mõlemad peate mõtlema enda peale. Unustage Gary. Kas te saate aru?”

Mõlemad tõmbusid näost punaseks ja noogutasid nõusolevalt.

„Anna kivi mulle,” ütles Kieran vennale.

„Ei, ma viin selle tagasi sinna, kuhu see kuulub,” ütles Daniel.

„Ei! Kui midagi läheb valesti, oled sa neil kaks korda lindi peal. Mina lähen. Ja sa ei tohi minuga kaasa tulla, Julie. Kui lontrus on seal…” Kieran vaikis. „Kui Gary on seal, siis ma lihtsalt ütlen, et tulin talle ütlema, et hakaku normaalselt käituma. Kui teda pole seal, siis… Siis ma kukutan selle maha, kui keegi ei näe, korjan üles ja ulatan neile. See, mis te tegite, on tõsine asi. Nii tõsine, et võiksite istuda mitu aastat vangis, raske kuritegu, te…”

Ta peatas end. Ta ei kavatsenud neid uuesti idiootideks kutsuda.

Kuigi nad seda olid, oli ta oma tundeid juba väljendanud.

Daniel pani väga rahulikult käe taskusse ja ulatas kivi talle. Seda pidigi tegema rahulikult. Kieran teadis. Neil rasketel algusaastatel olid nad kõik väikeste asjade näppamises vilunud. Kieran mõistis nüüd, et nad olid kibestunud ega suutnud leppida ema surmaga ning seega elasid end välja.

See tuli neil hästi välja. Halb oli aga see, et nad polnud kunagi vahele jäänud. Neid ei olnud tiritud noortekohtusse, ähvardatud isapoolse karistusega ega sellega, mida süsteem võib nendega teha.

„Mind hirmutab, et sa ei mõista, mida sa oled teinud. Suur vargus. Selle eest võiks sind pikkadeks aastateks vangi saata. Ausalt, see ei ole nali. Ega ka vale – vahel saadetakse varguse eest vangi pikemaks ajaks kui mõrva eest,” ütles ta tõsiselt.

Nad mõlemad näisid kahetsevat, aga Kieranit hirmutas, et nad ei näi endiselt mõistvat, kui rumalalt nad olid käitunud. Kui ohtlikult rumalalt.

Ta näitas näpuga vennale. „Sa lubasid mulle. Ei mingeid vargusi enam.”

„Aga ma ei varastanud seda. Ma vaid… laenasin seda mõneks ajaks.”

„Minu firma teeb koostööd politseiga,” vastas Kieran. „Peale kõige muu mõtle, millisesse olukorda sa oled mind pannud.”

„Sa oled psühholoog, kes töötab koos hunniku arstidega,” ütles Daniel.

„Kes töötavad koos politseiga,” lõpetas Kieran. „Sa…”

Julie lõikas vahele. „See oli minu süü,” ütles ta.

„Jah, mõnes mõttes tõesti,” ütles Kieran. „Ja samas ei olnud. Daniel vastutab ise oma käitumise eest. Daniel, palun luba mulle viimast korda, et sa ei varasta enam kunagi.”

„Kieran…,” pomises ta mujale vaadates. „See oli erand. Ma tegin seda…”

„Daniel.”

„Olgu peale, ma luban.” Poisi pilgust oli näha, et ta teab, et Kieran kahtleb temas. „Mitte kunagi enam. Ma vannun meie surnud vanemate nimel.”

Tema vennale oli see püha vanne.

„Huvitav, kas nad üldse tunnevadki sellest puudust,” ütles Julie. „Teemandist, ma mõtlen.”

„Huvitav, kas nad üldse tunnevadki sellest puudust? Veatu kivi, mis on väärt vähemalt pool miljonit?” küsis Kieran uskmatult.

„Nagu sa ütlesid, linnas on juveeliröövide laine.”

„Jah. Relvastatud mehed tulevad ja teevad pool poodi tühjaks. Kas sa arvad, et Gary ülemus ja kolleegid ei paneks tähele, kui püssidega mehed neid ähvardaksid?”

Ta vaatas kella. Ta pidi minema hakkama, kui tahtis enne sulgemist poodi jõuda.

„Mida sa tahad, et ma nüüd teeksin?” küsis Daniel temalt.

„Ole minu eest pubis.”

„Ma aitan teda,” pakkus Julie.

„Ei, ei aita. Sina lähed koju ja jalutad oma koertega. Siis saab Daniel öelda, et ma aitan sind millegagi ja see pole täielik vale. Declan saab aru.” Ta tõusis püsti. „Ja ärge pange mind enam kunagi – mitte kunagi – sellisesse olukorda.” Ta jõllitas neid tõsiselt. „Ma ei suuda uskuda, mida ma praegu teen. Ma lähen varastatud teemanti tagastama.”

Ta pööras minekule. Ta pidi kiirustama, sest aega oli vähe. Õige pea hakkasid töötajad kviitungeid lugema, päeva müüki üles kirjutama ning klientidele näidatud juveelidest ja kividest inventuuri tegema.

Ta palus jumalat, et Daniel ei läheks vangi – ega saadaks neid mõlemaid politsei huviorbiiti.