Читать книгу Veatu - Heather Graham - Страница 6

Wally O’Neill, FBI palgaline tehnoloogia tugi, kes töötas koos Craigi ja Mike’iga, vaatas läbi juveelipoodide turvakaamerate lindistusi. Nad oleksid võinud vaadata videoid ka üksi, aga Craigil oli hea meel, et Wally neid aitab. Ta tundis väga hästi kaameraid, arvuteid… kõike digitaalset.

Turvakaamerate lindistustelt oli näha, et kõik röövid olid toimunud enam-vähem sarnaselt.

Esiteks kiiresti.

Kolm meest – nad vähemalt nägid välja nagu mehed – tumedate teksade, kapuutsiga pusade ja suusamaskidega koondusid ühtäkki ukse juurde ning sisenesid poodi. Nad hüppasid sisse, relvad käes. Ükski lindistusvahend ei salvestanud heli, aga Craig oli veendunud, et esimene sissemurdja karjus, et kui keegi käivitab alarmi, peab keegi surema.

Ühtegi alarmi ei olnud käivitatud, aga viimase kahe röövi ajal surid inimesed ikkagi.

„Hästi,” ütles Mike, „kuna nad on ühtemoodi riides, siis võib-olla tulevad nad erinevatest suunadest või ajastavad selle nii, et nad ei tule kohe üksteise järel, et mitte tõmmata endale tähelepanu. Pooled Ameerika noortest käivad ringi, kapuutsid peas ja silmad maas, käed taskusse surutud, aga suusamaskid tõmbaksid tähelepanu. Vean kihla, et nad panevad need ette alles viimasel hetkel.”

Craig mõtles, et tõenäoliselt on Mike’il selles suhtes õigus. New Yorgis, kus igal pool on rahvamassid ja inimesed kõnnivad igas suunas, igaühel oma eesmärk, ei ole mingit põhjust panna tähele sellises riietuses inimest. Ja Jerseys? Enam-vähem sama lugu.

„Aga lahkudes jäävad nad kokku,” osutas Craig.

„Mõni auto kindlasti ootab neid kuskil lähedal.”

„Nad sooritasid mõrvad Jerseys. Nad kas muutuvad julgemaks – või ei ole need samad inimesed.”

„Jälle see jutt,” pobises Mike.

„Mul võib õigus olla.”

„Sa võid ka eksida.”

„Jah, võib-olla. Õigupoolest ma loodan, et ma eksin,” ütles Craig.

Wally köhatas. „Kuulge. Mis ma nüüd teen?”

„Näita viimast kahte,” ütles Craig talle.

Wally vajutas klahvi ja avas põiktänaval kuriteopaigast tehtud foto. Ta vabandas kiiresti. „Palun vabandust, vajutasin valet nuppu.”

„Pole midagi. Me peame ka need läbi vaatama,” ütles Mike.

Nad kõik vaatasid fotot tõsiste nägudega. Naisel olid tumedad juuksed ning ta kandis oma riiete peal kitlit – nii jäi ta koristades ja tolmu pühkides puhtaks, mõtles Craig.

Ta lamas külili, peaaegu nagu magaks. Aga tema juuste alt voolas vereloik.

Mike vaatas oma kausta. „Ana Katrina Martinez, nelikümmend seitse. Väikse kaliibriga kuul tulistati otse tema laupa. Padrunit ei leitud ja kuul on ikka tema ajus. Meditsiiniosakond annab selle ballistikasse kohe pärast lahkamist.”

Craig tundis üht tunnet tärkamas. Ana Katrina Martinezt ega tema peret ei huvitanud, milline kuul oli ta tapnud. Neid huvitas vaid see, et tapja kätte saadakse. Isegi surnuna vereloigus lamades oli naisel lahke nägu. Craig arvas, et ta oli elus palju naeratanud. „Miks tema?” pobises ta vihaselt.

„Sest keegi oli esmaklassiline sotsiopaat, keda ei huvita mitte keegi peale tema enda,” ütles Mike. „Muud varianti ei ole,” lisas ta turtsakalt, „tappa kedagi vaid seetõttu, et ta polnud enam kasulik. Pagan, tõenäoliselt kandsid nad endiselt oma suusamaske – ta ei oleks saanud neid tuvastada.”

Wally köhatas. „Jääme selle pildi juurde või vaatame lindistusi?”

„Vaatame lindistusi,” ütles Mike.

„Nii et linnas jätavad nad kõik ellu,” ütles Craig. „Siis lähevad nad Jerseysse ja jätavad naise põiktänavale surema.”

„Ja mehe tema laua taha,” lisas Mike.

„Mulle ikkagi tundub, et tegu on erinevate kurjategijatega.”

„Kõigest erinevad osariigid. Veame kahekümne peale kihla. Ei, saja peale.”

„Ma loodan, et kaotan selle kihlveo,” ütles Craig.

„Mida sina asjast arvad, Wally?” küsis Mike.

Wally vaatas neid imestunult. Craig arvas, et temalt nõutakse tihti ekspertiisi, aga mitte tema arvamust.

„Olen materjali parendanud nii palju kui võimalik. Kui need on järeleahvijad, on neil täpselt samad riided ja suusamaskid,” ütles ta. „Ma ei tea… Ma lihtsalt ei tea.”

„Vaatame uuesti… Siis saame alustada intervjuudega,” ütles Mike.

„Kuidas iganes soovite,” ütles Wally.

„Aga mõrvatud juveliir?” küsis Craig.

„See on lindil olemas,” ütles Wally.

Ana Katrina Martineze surma nad arvutiekraanil ei näinud, seda ei olnud lindistanud ükski kaamera.

Aga nad nägid esimese kaupluse vanemaealise omaniku surma. Ta tõstis pilgu, ütles midagi ja näis olevat valmis tegema kõike, mida mehed tahtsid.

Seejärel teda tulistati ja ta vajus kokku.

Mike vaatas uuesti oma kausta. „Arthur Kempler, kaheksakümmend neli. Ta oli rohkem kui viiskümmend aastat Kempler’s Fine Jewelry omanik ja juhataja. Tal polnud isegi ühtegi parkimistrahvi.”

„Neil ei olnud vaja teda tappa,” pomises Wally.

Mike ja Craig olid temaga nõus.

„Mine tagasi esimeste röövide juurde,” ütles Craig Wallyle.

Wally noogutas. „Üks hetk.”

Esimeste röövide ajal väljusid vargad eesuksest, kust nad olid ka sisse tulnud.

Ainult New Jerseys kasutasid nad tagaust, vähemalt senimaani.

„Esimese viie röövi ajal – nagu lindistustelt näha – läksid nad tagasi tänavale,” ütles Mike. „Ja käitusid, nagu midagi poleks juhtunud. Küllap võtsid nad mõne sammu pärast maskid eest ja veel mõne sammu pärast kapuutsid peast ning keegi ei tea, et nad üleüldse olid neid kandnud. Nad ei varjunud inimeste eest – nad kasutasid neid ära. Nad sulandusid rahva sekka, kuni jõudsid oma autoni või metroosse ja lahkusid piirkonnast.”

Craig raputas pead. „Olgu, vaatame kogu materjali uuesti. Ma ütlen teile, need ei ole samad vargad.”

„Kuidas sa saad olla nii kindel?” küsis Mike. „Vaata New Yorgi lindistusi. Neid on iga kord kolm. Astuvad sisse ja saavad ruttu ühele poole. Siis New Jersey. Samad riided, sama arv mehi – aga esimeses kohas tulistab see lurjus omanikku ning teises kohas haarab üks neist vaese naise ja veab ta tagauksest välja.”

„Ei, mine tagasi – mine tagasi ja vaata pikkuse erinevusi. Näed – vaata esimest lindistust. Kaks on sama pikad, üks lühem. Nüüd mine New Jersey esimese poe juurde. Kõik on erineva pikkusega,” ütles Craig. Ta vaatas Wallyt. „Vabanda, Wally, näita uuesti. Aga aeglasemalt.”

Wally kuuletus ja nad vaatasid lindistusi uuesti.

Mike ohkas. „Kurat, kuidas sa seda näed? Võib-olla on nad sama pikad – võib-olla mitte. Võib-olla on neil jalas teised kingad, ega meie ei tea. Perspektiiv on selline, et me ei saa kindlalt teada.”

„Ma lihtsalt ei usu, et need on samad inimesed. Ma arvan, et teine rühm on järeleahvijad. Aga nad ka tapavad.”

„Kui suur on tõenäosus, et kaks peaaegu identse tegutsemisviisiga vargarühma alustavad samal ajal?” küsis Mike meeleheitlikult.

„Miks mitte? Mingi kriminaalne oportunist näeb, millega esimesed kutid puhtalt pääsevad, ja mõtleb, et proovib ka. Ainult et teda inimelud ei huvita.”

„Vaatame veel ühe korra, siis hakkame intervjueerima esimesena kuriteopaika jõudnud politseinikke ning töötajaid ja kliente, kes olid kohapeal,” ütles Mike. „Wally?”

„Jajah, veel üks kord,” ültes Wally. „Ja ma saan teha võrdlussuhte – öelda, kes on sama pikad ja kes mitte.”

„Suurepärane. Praegu palun näita neid kaadreid, millest ma räägin,” ütles Craig. „Kas sa saad neid meile näidata kõrvuti ühel ekraanil?”

Kui Wally avas kaks kaadrit, kuulis Craig Mike’i telefoni värisemas. Mike vastas kõnele ja Craig nägi, kuidas tema partneri näojooned pingestusid.

„Oleme teel,” ütles Mike. „Wally, jäta see materjal alles. Craig, tundub, et nad on jälle tegevuses. Meil on võimalik nad teolt tabada ja tõde välja uurida. Lähme.”

Craig tõusis kiiresti püsti, tänas veel kord Wallyt ja kaks meest seadsid sammud oma auto poole.

„Kus see toimub?” tahtis Craig teada, kui nad kõndisid. „Mis toimub? Kas seekord pani keegi alarmi tööle?”

„Ei. Ei mingit alarmi. Inimesed muutuvad lihtsalt närvilisemaks ja õnneks ka valvsamaks. Juveelipoodide läheduses jälgitakse kapuutsidega mehi. Ja seekord on vargad otse Teemandirajoonis. Sonny Burke Atlantis Gemsist just helistas ja ütles, et nägi 47. tänaval kolme mustades kapuutsiga pusades meest. See koht on juveelivarastele nagu Rootsi laud. Kurat, küll nad muutuvad julgeks!”

„Mina sõidan,” ütles Craig.

„Ma olen tagasi, Craig. Minuga on kõik hästi. Ausalt. Ma saan hakkama.”

„Sa sõidad nagu mu vanaema. Anna mulle võtmed.”

Mike ei vaielnud vastu. Craig oli parem juht ja Mike teadis seda. Ta viskas võtmed talle.

„See kõik saab kohe läbi. Kõik saab korda. Kõik saab korda,” ütles Kieran endale.

Teemant oli tema käes. Ta oli Veatu-sugusesse juveeliärisse minekuks vastavalt riides. Pood asus Teemandirajoonis 47. tänaval, nii et tal oli sinna omajagu maad minna. Nüüd, kui teemant oli tema käes, oleks ta parema meelega võtnud takso, kuid ta kartis jääda ummikusse ning seega suundus metroosse.

Tal oli olnud piisavalt õnne, et natuke reisida, kui isa oli veel elus, aga enamik tema elust oli möödunud New Yorgis. Ta oli käinud isegi New Yorgi ülikoolis. Ta oli kogu elu sõitnud metrooga.

Täna vaatas ta kahtlustavalt kõiki, kes astusid tema metroovagunisse. Igas peatuses liikus ta uude kohta. Kui ta kaotaks teemandi mõnele juhuslikule taskuvargale, oleksid kõik tema venna päästmiseks tehtud pingutused asjata. Ta ei olnud kindel, et nüüdisaegse tehnoloogia võimalusi arvestades on kuidagi võimalik tõestada, et Daniel oli selle võtnud.

„Mina ei ole tema valvaja” mõtles ta endamisi.

Aga mingis mõttes oli. Ta oli nende pere ainus tüdruk. Tema isa oli olnud imetore mees, võrdselt uhke nii oma tütre kui ka poegade üle – ja igati võimeline ise tuunikala konservi avama. Aga Kieran oli saanud nende majas teatud rolli – Declaniga olid muidugi teised lood, sest ta oli kaks aastat vanem. Meeldis see talle või mitte, ta tundis end vastutavana mõlema noorema venna eest, olgugi et ta oli Kevinist vaid seitse minutit ja väikevennast vaid aasta vanem.

Tema oli tüdruk. Tema vendade jutu järgi häbiväärselt ära hellitatud, aga…

Näis, et tüdrukud tõesti kasvavad poistest kiiremini suureks ja jätkavad seda ka täiskasvanueas.

Ei. Ta ei saanud niimoodi mõelda. Lõppude lõpuks oli Julie aidanud välja mõelda selle idiootse ja ohtliku plaani.

Ta jõudis oma peatusse ja üles tänavale ilma ühegi probleemita – kui välja arvata tavapärane inimtulv. Newyorklased ei olnud ebaviisakad, hoolimata nende mainest, ning enamalt jaolt olid nad tegelikult üsna meeldivad ja aitasid hea meelega neid, kes näisid olevat eksinud. Neid oli lihtsalt väga palju ja tundus, et kõigil on vaja kiiresti jõuda sinna, kuhu temagi läks. Mitu inimest ütles mööda tõugeldes „palun vabandust” ja tema ütles seda omakorda mitmele teisele.

Jõudnud 47. tänavale, kõndis ta edasi, kuni nägi oma sihtkohta – Veatut.