Читать книгу Ei ainsatki heli - Heather Gudenkauf - Страница 6

Kaks aastat hiljem...

Viimase aasta jooksul olen peaaegu iga päev kas sõudelaua või kanuuga sõitmas käinud, jooksnud või matkanud käänulise Five Minesi jõe ümber, Stitch kaasas. Me alustame oma rännakut vaid mõnekümne meetri kauguselt mu majakese eesuksest. Mul on sõudelaud ja aer pea kohale tõstetud ja me liigume ettevaatlikult kiviselt kallakult alla jõe äärde. Lasen oma sõudelaua – odavaim, mis mul leida õnnestus – vette ning jälgin hoolikalt, et teravate servadega kivid seda ei lõhuks. Kahlan madalasse vette, väristades külma vee hammustusest õlgu, ning sean laua paigale, et Stitch peale saaks ronida. Vinnan end põlvili lauale koera selja taha ja aerutan jõe keskele.

Tõmban mõlaga tugevate, ühtlaste liigutustega läbi sogase vee. Äsja tõusnud päike piilub vahelduva eduga raskete, aeglaselt liikuvate hallide pilvede vahelt ja aerult pritsivad veepiisad sädelevad justkui tähed päikese käes. Hilise oktoobrihommiku õhk on karge, lõhnates juba kõdunevate lehtede järele. Ma naudin jõe hõngu ja kaldavaateid, aga ma ei kuule, kuidas aer vette sulpsatab või kuidas kajakad mu pea kohal kiljuvad ning Stitch rõõmsalt klähvib. Püüan ikka veel sellega leppida.

Ennustatakse, et temperatuur langeb peagi alla nulli, ja kui see juhtub, tuleb mul sõudelaud paratamatult kevadeni kuuri kanuu kõrvale hoiule viia. Minu ees sõudelaual istub Stitch – nagu mõni purjekaninasse nikerdatud puukuju. Ta turritav kasukas on pea sama värvi kui suvise hõbevahtralehe alumine külg, tehes sellega mu koera eriliseks. Stitch on kolm aastat vana ning tal on kahekümne viie kilo jagu muskleid ja kõõluseid. Elav loomus sunnib teda sageli kõikvõimalikele kõrvalistele asjadele reageerima, pannes unustama, et tal on ka töö teha.Tavaliselt, kui ma sõudmise ette võtan, sõidame me umbes tunni jagu põhja poole, kohani, kus jõgi järsult laiust juurde võtab, olles ühtäkki justkui pea poolteise kilomeetri laiune ammuli suu. Ja jõeäär on siis korraga pikitud täis klaasseintega hotelle, uhkeid restorane ja kirikutorne. Seal asub ka leivatehas, täites õhu ahvatleva, pisut mu ema kööki meenutava pärmilõhnaga. Pilti ilmestavad veel tervisejooksjad ja noored emad lapsevankritega, kes muretult muljetavaldaval jõeäärsel kiviteel saalivad. Ainult eemal kõrguv vana raudteesild, kus vennaga lastena mängisime ja mis nüüd lootusetult varemeiks muutumas on, mõjub sellel pildil võõrkehana. Nagu ma isegi.

Kui raudteesilda näen ja värskelt küpsetatud leiva hapukat pärmist lõhna haistan, tean, et on aeg ots ümber pöörata. Mina eelistan pigem kitsaid isoleeritud abajaid ja soiseid alasid jõeäärse linnakese Mathiase lõunaosas, kus kunagi üles kasvasin.

Tänahommikusel sõuderetkel on mul aega aga vaid lühikeseks sõiduks: mul on kell kümme Five Minesi regionaalses vähiravikeskuses tööintervjuu selle juhataja, onkoloogi ja hematoloogi Joseph Huntleyga. Five Minesi keskus pakub kompleksset ravi kolme osariigi vähihaigetele. Doktor Huntley töötab osaliselt ka Queen of Peace’i haiglas, olles kolleeg mu peatse eksabikaasa Davidiga, kes on seal günekoloogia- ja sünnitusosakonna juhataja. Ilmselt ei tee Davidile eriti rõõmu asjaolu, et ma ta vana sõbra juures tööle võin hakata. Tegelikult helistas doktor Huntley mulle aga ise, küsides, kas olen tööst huvitatud. Keskusel on plaanis paberkandjal kartoteegid digitaliseerida ja neil on vaja kedagi, kes andmeid sisestama hakkaks.

Dr Huntley, keda aastate eest mõned korrad tänu Davidile kohanud olen, oli ilmselt kuulnud, et otsin aktiivselt, aga edutult tööd. Vaatamata nurisemisele, ei ole David mind saboteerinud. Mul veab, kui ta minu kohta mõne hea sõna kostab. See on pikk ja keeruline lugu, täis südamevalu ja alkoholi. Palju alkoholi. David ei suutnud nii paljut taluda ja ühel päeval leidsin ma end täiesti üksijäetuna.

Jõuan nüüd jõel kohta, mis on minu lemmikuks. Kitsuke jõekäär on siin vaid umbes viisteist meetrit lai, aga sügavamas kohas vähemalt kuus meetrit sügav. Läänepoolne kallas on järsk paekivine sein, millel kõrguvad valged männid ja pruunikad chinquapin’i tammed, mis küünitavad oma rikkalikke pronksikarva lehesülemeid vee kohale. Täna on jõgi tavatult aeglase vooluga ja loid, nagu oleks mudast tüüne. Ka õhk on raske ja liikumatu. Teisel pool kaldal ripnevad veeni välja musta paju pitsimustriliste lehtedega oksad, nagu lõdvad sõrmed.

Stitch kikitab kõrvu. Miski on kaugemal ta tähelepanu äratanud. Mu laud kõigub alguses veidi, aga peagi saab kergest lainest tugev õõtsumine. Külm laine uhab üle mu pahkluude ja ma peaaegu et kukun vette – õnneks siiski vaid põlvili sõudelauale, lüües põlved valusalt vastu lauaplastikut. Kuidagi õnnestus mul vette kukkumist vältida, aga jõgi võtab siiski mu aeru ja koera. Stitchil ei tundu ootamatu supluse vastu midagi olevat ja ta hakkab kiirelt kalda poole ujuma. Üleval pool jõge pidi keegi uljaspea ilmselt mootorpaadiga kiirust võtma ja nii see ootamatu lainetus tekkiski.

Ootan kätele ja põlvedele toetudes, kuni lainetus raugeb, ja mu sisikond kõigub koos jõega. Mõla ilmub pinnale vaid meetri kaugusel lauast. Üritan peopesa aeruna kasutada ja suunan sõudelaua mõla poole, kuni saan sellest kinni haarata. Olen rahutu ning mul on miskipärast kange tahtmine ümber pöörata ja koju tagasi sõuda, arvan, et mu närvilisuse põhjuseks võib olla peatselt ees ootav tööintervjuu. Kuid midagi on justkui korrast ära – midagi ei tundu õige. See siin on koht, kus me tavaliselt oma retkedel pausi teeme, et mina saaksin jalgu sirutada ja Stitch mõne minuti mängida. Kontrollin kella: pool kaheksa – veel on piisavalt aega, et Stitch saaks veidi vees hullata. Koer, olles minu täiesti unustanud, tüürib nüüd otsemat teed kalda poole ja hetkel pole temast näha muud kui turritav hõbedane pea. Sätin end istuvasse asendisse ja asetan aeru sülle. Mu pea kohal tiirutavad loperdavaid surmasõlmi tehes kaks raisakotkast ja kaugemal paistvate pilvede värv meenutab miskipärast verevalumeis ihu.

Stitch sumab nüüd jõest välja mudasele kaldale ning raputab end jõuliselt, et saada vesi välja oma habemest ja vuntsidest – näoaksessuaarid, mis tema treeneri sõnutsi Slovakkia karvastele vaegkuuljate abikoertele omased on. Stitch tormab edasi, nuuskides energiliselt iga puutüve ja langenud puunoti ümber. Mina sulen silmad, pöörates näo taeva poole, ning välismaailm haihtub minu jaoks täielikult. Haistan kaugusest vihma lõhna. See vihm peseb maha kõik, mis sügisest veel alles on. Käes on halloween ja ma loodan, et ei lähe enne tormiks, kui lapsed oma selleaastased majast majja käimise ja magusa mangumise ringid ära teinud on.

Stitch on leidnud ühe toika ja selle asemel et seda närima hakata – nagu enamik koeri ilmselt teeks –, paiskab ta roika koonuga õhku ja jälgib siis, kuidas see vette sulpsatab. Sööstes seejärel tokile vette järele ja korrates mängu otsast peale. Mu kasutütar Nora armastab Stitchi. Arvan tegelikult, et kui Stitchi poleks, siis vaevalt Nora nii innukalt minuga aega veetma soostuks. Ja ega ma mõistagi teda selle eest hukka. Ma ise keerasin asjad ju täiega untsu ja minuga pole ka just kõige lihtsam suhelda.

Pean aru, kas võtta Stitch intervjuule kaasa või mitte. Mul on selleks seaduslik õigus. Mul on olemas isegi vastavad paberid ja kui doktor Huntley selles osas vastutulelikkust üles ei näita, siis pole ma kindel, kas tahangi üldse tema heaks töötada. Pealegi on Stitch ka veel armas ja tore koer, olen veendunud, et ka vähihaigetele patsientidele, kes keskusesse tulevad, on koera kohalolek lohutav.

Äkki tunnen, kuidas mul mõttest, et mõne napi tunni pärast pean end müüma kui kvalifitseeritud, kõrge võimekusega kontoritöötajat, kõhus keerama hakkab. See polnud sugugi ammu, kui olin kõrgelt hinnatud ja nõutud meditsiiniõde. Aga enam mitte.

Stitch on lonkinud kohani, kus jõgi kooldub ning kallas ulatub jõesügavusse, ja selle koha kirjeldamiseks ei leia ma paremat sõna kui küünarnukk. Märkan äkki Stitchi midagi jõe kaldal paigaletardunult silmitsemas, parem käpp õhus ja silmad millessegi ainiti kiindunud. Küllap see on orav või vöötorav. Stitch hiilib paar sammu edasi ja ma tean, et hetkel, mil see loomake end liigutab, teeb seda ka koer. Üheksal juhul kümnest tuleb Stitch mu kutsumise peale tagasi, aga ta on ka minema putkanud ja täna hommikul ei ole mul küll poolt tundi üleliigset aega, et teda taga otsida.

Nipsutan kaks korda sõrmi, mis on Stitchile märguandeks minu juurde tulla. Koer ei tee väljagi. Aerutan lähemale. ”Stitch, ke mne!” hüüan ma. Tule. Koera laperdavad kõrvad nõksatavad, aga ta jääb ikka üksiti silmitsema midagi, mis jäägitult ta tähelepanu köidab. Midagi ta asendis on nüüd muutunud. Ta selg on peaaegu küüru tõmbunud, saba on jalge vahele tõmmatud ja kõrvad peadligi surutud. Koer oleks nagu hirmu täis.

Mu esimene mõte on, et ta sattus mõne skungi otsa. Järgmine pähe tulev mõte teeb mulle aga nalja: antud hetkel on meie rollid vahetunud – mina olen nüüd see, kes tema tähelepanu püüab, mitte vastupidi. Nipsutan uuesti sõrmi, lootuses, et see lõpetab tolle kummalise nõiduse, liiati on viimane asi, mida uuele töökohale minnes vajan, raipehais. Stitch ei heida minu poole isegi poolt pilku.

Liigun lauaga kiiresti põlvekõrgusesse vette ja mu kummisaapad vajuvad mudasse. Sõudelauaga maadeldes õnnestub mul lõpuks kuidagi kaldale komberdada ja laud maha panna nii, et see minema ei sõidaks. Võib-olla õnnestus Stitchil mõni madu nurka suruda? Siinkandis pole just palju mürkmadusid. Pruunid täpilised massasaugad ja mustad vöödilised puurästikud on harvaesinevad, aga neid siiski on. Valin kaldast ülesminekuks raja närtsinud umbrohu vahel ja astun üle kõdunenud rontide, kuni olen peaaegu Stitchi selja taga. Koer on sirutanud kaela üle kivise kaldaveere, millest on veeni umbes paar meetrit. Aeglaselt, et mitte Stitchi ehmatada, nihkun edasi, et siis samuti kael õieli sirutada ja järele uurida, mis iganes mu looma liikumatuks halvas.

Asetanud käe koera karusele kasukale, mis ujumisest tuntavalt niiske on, tunnen looma keha sõrmede all võbisevat. Ma järgin ta pilku ja leian end samuti allapoole vette vahtimas, kus langenud lehtede paks kiht veepinda katab. Rõõmus mosaiik kollasest, punasest ja pruunist. „Seal ei ole midagi,” räägin koerale, libistades käega üle ta kõrvade ja lõuaaluse. Stitchi häälepaelad vibreerivad kiires staccato’s, juhtides nii mu tähelepanu ta niutsumisele.

Nõjatun ettepoole, kannad ohtlikult mudase kalda serva lähedal. Üks vale samm ja ma lendan ülepeakaela alla. Kulub hetk, enne kui mu aju lõplikult registreerib, mida tegelikult näen, ja esiti arvan, et keegi on vana mannekeeni jõkke visanud. Siis aga mõistan, et see kuju ei ole tehtud klaaskiust ega ka plastikust. See ei ole mingi halloween’i vingerpuss. Ma näen naise paljast rinda, naha kahvatut valget sügisvärvide gobelääni taustal. Süda taob metsikult rinnus ja ma koperdan tahapoole. Kuigi üritan kukkumist kätega pehmendada, prantsatan siiski täiega maapinnale: pea põrkub vastu mudast maad, hambad laksatavad kokku ja jään oimetult lamama. Vaatan silmi pilgutades taevasse, püüdes end koguda, ja näen, kuidas üle minu liugleb aeglaselt haigur – tiivaulatus vaat et täismehe pikkune –, heites mulle viivuks varju. Tõusen aeglaselt, uimasena istuli ja mu käed tõusevad pea juurde. Kui sõrmedega üle pea libistan, saavad need veriseks.

Ajan end püsti, aga mu pea käib ringi. Ma ei tohi siia ära minestada, sisendan endale. Keegi ei tea, kust mind leida. Veri valgub suhu, sest olen keelde hammustanud, ja ma sülitan, püüdes vabaneda vase maitsest suus. Pühin käed vastu pükse puhtaks ja katsun taas ettevaatlikult tagantpoolt oma pead. Seal on väike muhk, aga ma ei tunne, et lahtist haava oleks.

Vaatan oma käsi ja näen nüüd, kust tuli see veri: mu pihkude õhuke ja õrn nahk on marraskil ja peene kiviklibuga kaetud.

Mets tundub end minu ümber mähkivat ja ma tahan joosta – ära siit, nii kaugele kui vähegi võimalik. Aga ehk ma eksisin. Äkki oli see, mida arvasin nägevat, hoopis valguse trikitamine, varjude mäng. Sunnin end tagasi kaldaveerele minema; püüan end koguda, saavutamaks rahulikku kliinikuseisundit, mille poolest ma kiirabiõena tuntud olin. Piilun alla ja mulle veikleb vastu alasti naisekeha, vaevu veepinnal hõljudes. Kuigi ma ei näe kehal tuvastatavaid vigastusi, olen kindel, et ei ole mingit võimalust, et ta siia mingi õnnetuse tõttu sattuda võis. Näen sinakaid, üllatusest avali huuli, nöbinina, pärani tühje silmi ja blonde juuksesalke, mis tihkelt poolenisti vee all kasvavatesse murakaokstesse takerdunud on, takistades nõnda kehal edasi triivida.

Mu silme ees virvendab ja hetkeks olen šokist, hirmust ja õudusest pime. Ja nüüd teen ma midagi, mida pole meditsiiniõena kunagi teinud, ka mitte surnukeha nägemisel: kallutan üle kaldaserva ja oksendan. Tugevad oksespasmid jätavad mu mao õõnsaks ja teevad jalad nõrgaks. Pühin suu käeseljaga puhtaks. Ma tunnen teda. Tundsin teda. See surnud naine on Gwen Locke ja kunagi olime me sõbrad.