Читать книгу Ei ainsatki heli - Heather Gudenkauf - Страница 7

Gwen Locke. Me mõlemad olime meditsiiniõed. Sõbradki mingil ajal. Head sõbrad. Mu sisikond tõmbub taas krampi ja ma öögin, aga seekord ei tule mul suust midagi. Stitch on transist jagu saanud ja tammub erutatult ringi, võimsad lõuad liikumas, ja ma olen kindel, et ta laseb ühtejärge kuuldavale nii niutsatusi kui haukumist. Rahmeldan vöökoti kallal, millel on hulganisti taskuid asjade jaoks, mida jõel olles kaasas kannan. Veekindlas kinnises karbis on turvaliselt peidus mobiil, mida lubasin oma korravalvurist sõbrale Jake’ile alati jõele minnes kaasas kanda. Sellest pole lugu, et hädaolukorras – nagu praegu – on mul mobiilist vähe või üldsegi mitte kasu. Valin 911 ja loodan parimat. Ootan kolm sekundit ja hakkan rääkima. ”Mu nimi on Amelia Winn,” ütlen ja olen veendunud, et mu hääl kõlab liiga kiledalt ja tuleb läbi nina. „Ma leidsin surnukeha. Palun saatke abi. Ma olen Five Minesi jõel, kaks miili Old Mine’i teest põhjapoole. Ma olen kurt ega kuule teid.”

Telefon sõrmede vahele surutud, kordan seda sõnumit veel ja veel, enne kui ühenduse katkestan. Ma leidsin surnukeha. Palun saatke abi. Ma olen Five Minesi jõel, kaks miili Old Mine’i teest põhjapoole. Ma olen kurt ega kuule teid.

Pööran end palavikuliselt ikka ja jälle ringi, mu süda vasardab rinnus ja õhust jääb puudu. Püüan silmadega iga pisematki detaili ümbritsevast maastikust endasse ahmida. Kaldapealse orasheina õõtsumist, iga puuoksa värinat, sest kaldapealse varjulises võsas või mõnes kaljulõhes võib keegi end varjata. Jõetuule sosin mu kaelal tundub kui tapja puudutus. Mitte midagi. Siin ei ole kedagi. Päikesekiired lipsavad pilvede vahelt sisse ja välja ning iga valgusvarjundi muutus tundub kurjakuulutav. Viimaks vajun kurnatuna ja oimetuna maha istuma, toetades selja vastu potentsiaalse paberikase valget turritavat tüve. Kuigi olen hirmul, ei karda ma tegelikult, et keegi võiks käratult minu juurde hiilida. Stitch, kes on end minu kõrvale kerra tõmmanud, pea mu süles puhkamas, teavitaks mind jalamaid, kui keegi läheduses järsku välja ilmuks. Ma lihtsalt ei tea, mida peaksin tegema, kui keegi peaks siin raiesmikul ootamatult mu teele astuma. Kas pistma jooksu? Jääma paigale ja võitlema? Kas Stitch jääb mu kõrvale ja kaitseb mind? Ma ei tea.

Ja just siis, kui arvan, et olen saanud hingamise kontrolli alla, algavad külmavärinad taas. Gwen lebab minust vaid mõne meetri kaugusel. Tirin vöökotitaskust välja pipragaasi, mille Jake mulle kunagi andis.

Jake Schroeder on Mathiase politseiuurija ja mu venna Andrew’ parim sõber juba lapsepõlvest. Ise olen ma Jake’i juba kaheksandast eluaastast saadik alati veidike armunud olnud.

Tema peab mind tüütuks väikeõeks, kellel silm peal tuleb hoida, eriti nüüd, kui Andrew kolis Denverisse ja mu isa, kellel sai Iowa talvedest villand, suundus Arizonasse pensionipõlve nautima.

Jake oli esimene inimene, keda nägin, kui pärast Stacey Barnesi autole otsa sõitnud ja sündmuskohalt põgenenud juhi süül toimunud õnnetust haiglas silmad avasin. Stacey sai silmapilkselt surma ja minul tuvastati murdunud jalaluu, tõsine peavigastus ning sisekõrva pisikeste luude ja närvikanalite täielik purunemine. Olin kindel, et see juht oli toosama lurjus, kes Staceyga ka enne vägivallatses, aga nii see paraku polnud. Ja kuna mingeid muid juhtlõngu ei leidunud, jäi juhtum lahendamata.

Kaks aastat hiljem olen ma peaaegu et lahutatud, töötu, täiesti kurt ja ikka veel veidike vihane. Ning võib-olla ka alkohoolik. Olgu, alkohoolik. Mitte võib-olla alkohoolik. Mul on ikka veel raske seda tunnistada. Ainsad inimesed Mathiases, kes minu suhtes veel lootust pole kaotanud, on mu kasutütar Nora, sest ta on seitsmene ja ma olen tema jaoks ainuke emme, keda ta mäletab, ning Jake, kellele endalegi südamevalu võõras pole. Jake oligi see, kes mu voodist välja tiris ja esimesele AA koosolekule viis ning siis ka kohaliku kolledži ameerika viipekeele kursusele kaasa võttis. Ta oli juba enne minu õnnetust viipekeeles üsna asjatundlik. Ühes naabermaakonnas tulistas ja tappis politseinik kogemata kurdi teismelise, kuna nooruk ei kuulnud peatumiskäsku. Et tulevikus taolisi tragöödiaid vältida, korraldasid kohalikud õiguskaitseorganid viipekeele kursused ja Jake õppis ära põhitõed. Ja kõige tipuks ilmus ta ühel päeval mu maja juurde tšehhist koertetreeneri Vilem Sarka ja Stitchi – kangekaelse abikoeraga.

Stitch saabus mu ellu oma pagasiga. Lai, tõmblukku meenutav haavaarm ulatub vertikaalselt koera kõhu alaosast kuni kõrini. Sellest tuleb ta nimigi. „Keegi haige värdjas. Üle saja õmbluse¹,“kirjutas Vilem märkmepaberile, kui uurisin, mis koeraga juhtunud oli.

Silitan Stitchi pead ja ootan abi, teades, et see võib saabuda kas minutite jooksul või siis mitte enne tundi. Siinsesse kõrvalisse kohta jõudmiseks on kolm võimalust: paadiga, ATV-ga või jalgsi. Keskendan tähelepanu Stitchi kõrvadele: kui need kikki lähevad, kuuleb ta midagi. Pakun, et abi tuleb jõe kaudu looduskaitseametnike paadiga. Siiani ei ole ma kunagi surnute lähedust kartnud, aga praegu olen hirmu täis.

Ma ei suuda uskuda, et Gwen surnud on, ja paratamatult meenub mulle mu oma õnnetus, mis minu veendumuse kohaselt aga sugugi õnnetus ei olnud. Mis siis, kui Gweni mõrv ja minu mõrvakatse omavahel seotud on? Hull mõte, ma tean. Aga Gwen ja mina, me mõlemad põetasime patsiente, keda oli kuritarvitatud väga halbade ja ohtlike inimeste poolt. Kas ongi nii väga vale mõelda, et nad jahivad meedikuid, kes koguvad kohtuekspertiisi tarvis tõendeid, et need inimesed väga pikaks ajaks trellide taha saata?

Stitch tõstab pea ja vaatab mind murelikult. Ilmselt ma nuuksatasin või rääkisin valjusti. Teen seda vahel enda teadmata. „Kõik on korras,” rahustan teda. Mu kurk on valus, arvan, et ma ilmselt karjusin, kui 911 dispetšeriga rääkisin. Mis siis, kui see inimene teisel pool liini ei saanud minust aru. Mis siis, kui nad ei tea, kuhu abi saata ja kedagi ei olegi tulemas?

Olen juba valmis uuesti 911-le helistama, kui Stitch jalule kargab ning nina põhja suunas ehk jõe poole suunab. „Tullaksegi jõe poolt,” ütlen ma, hoides Stitchi kaelarihmast kinni, et ta jooksu ei pääseks.

Ja umbes kuuekümnene tugeva kehaehitusega mees tüürib Iowa looduskaitselogoga paadi meie suunas. Stitch vaatab küsivalt minu poole ja ma patsutan kergelt ta selga. Paat aeglustab käiku ja ametnik ütleb midagi, aga ta on liiga kaugel, et saaksin huultelt lugeda, mida ta räägib.

„Ma ei kuule teid,” ütlen ja ametniku suu läheb suureks, millest järeldan, et nüüd ta karjub midagi.

„Ei, olen kurt,” seletan, pannes peopesa kõrva äärde. „Ma ei kuule teid. Tulge lähemale.” Mees vaatab mind kahtlustavalt, käsi relvakabuuril. Ei saa öelda, et teda süüdistaksin: küllap kõlasin 911-te helistades kui maniakk. Üsna tõenäoline, et dispetšer lisas kõne detaile edastades lause: „Lähenege subjektile ettevaatlikult.”

„Ma oskan huultelt lugeda,” selgitan, „mul on lihtsalt vaja näha teie nägu.”

Ametnik sõidabki paadiga kaldale, ronib mõningate raskustega üle parda ning tuleb meie juurde kase alla. „Kas ta on sõbralik?” küsib mees, vaadates närviliselt Stitchi suunas.

„Vägagi,” kinnitan. Pöördun Stitchi poole, keeran peopesa ülespidi ja tõstan käe õla poole. Koer istub jalamaid maha. Surun käe taskusse ja tõmban sealt välja koeramaiuse ning Stitch napsab selle pika keelega lennult. „Tubli poiss.” Seda trikki harjutasime me kolm nädalat.

Ametnik teeb veel ühe ettevaatliku sammu edasi. „Ma olen looduskaitseosakonna ametnik Wagner. Kas teiega on kõik korras?” Mehe huuled vormivad hoolikalt iga sõna. Olen harjunud, et inimesed minu kuulmiskaotusest kuuldes sedaviisi toimivad.

„Minuga on kombes,” vastan enesekindlamalt kui ennast tunnen. „Surnukeha on sealpool.” Osutan vahtrapuule. „Vees, just üle kaldaveere.”

„Jääge siia,” käsib mees. Teesklen, et ei saanud aru, ning järgnen talle kaldanõlvale, ja me mõlemad peame haarama kinni madalal rippuvatest okstest, et mitte maad katvatel kõdunevatel, ligastel lehtedel libastuda. Kui kaldanõlva äärele jõuame, libisevad mu silmad kohe kohta, kus Gweni keha kerges lainetuses hõljub. Ametnik Wagneri pea käib vasakult paremale, ja kui ta selg tardub, tean, et mees märkas viimaks laipa. Ta käsi sukeldub taskusse ja tõmbab välja mobiili, surudes selle siis vastu kõrva.

Kummardun ja tunnen taas pearinglust. Ma olin kaheksateist ja enamgi aastat kiirabiõde. Nägin, kuidas toodi sisse inimesi, kelle vigastused olid üle mõistuse tõsised. Olen ennegi näinud surnukehi ja inimesi katastroofiliste vigastuste tõttu suremas. Aga see on alati juhtunud haiglas, steriilses ja kontrollitud keskkonnas.

Sunnin end selga sirgu ajama ja hingan sügavalt sisse. Tunnen end kasutuna. Kui oleks olnud mingigi võimalus, et Gwen veel hinganuks, oleksin teda elustama hakanud, aga on selge, et ta on surnud. Gwen oli minust pisut noorem ja ta oli heas vormis – tal oli tõsise jooksuharrastaja sale keha. Kas ta oli jooksmas või matkamas, kui mingi kiskja teda varitses ning siis teerajalt kõrvale tiris ja tappis, viimaks keha kui prügi jõkke visates?

Siit kõrgelt ei näe ma mingeid silmaga nähtavaid vigastusi. Ei tulistamisjälgi ega muid haavu, ka raipesööjad pole teda veel avastanud. Ta ei ole kaua jões olnud. Mõtlen nüüd lainetele, mis Stitchi sõudelaualt maha ja minu põlvili paiskasid, just enne kui ma Gweni surnukeha leidsin. Soovin, et oleksin näinud, mis paadiga tegu oli. Soovin, et mul oleks politseile midagigi rohkemat öelda. Arutlen, kas Gweni abikaasa Marty üldse naisest veel puudust tundma on hakanud. Või mis veelgi halvem, äkki tema ongi see, kes Gweniga nii tegi? Ma ei tunne Martyt hästi, aga olen temaga siiski mitmeid kordi kohtunud. Gwen ei maininud kunagi, et neil abielus probleeme oleks ja Marty tundus olevat kena mees. Ja siis on neil ju veel tütar – Lane. Laps saab olema ahastuses, mõistes, et ema ei tule enam kunagi koju.

Neelan pisarad alla, kisun pilgu surnukehalt eemale ja uurin maapinda enda ümber. Kõikjal on mudaseid jalajälgi. Suudan eristada vähemalt kolme erinevat kingatallamustrit. Kaks neist üsna tõenäoliselt minu enda ja looduskaitseametniku omad, aga võimalik, et üks ka tapja oma. Samuti on ära tuntav Stitchi võimsate käppade erutatud siksakitamine. Võsas paistab äravisatud õllepudel. See võib kuuluda mõnele neist lugematutest nädalalõpusõdalastest, kes on siinse jõe avastanud tänu firmale Five Minesi Varustus, mis otse minu maja kõrval paikneb ja kus hulganisti igasuguseid vaba aja veetmise teenuseid pakutakse, sealhulgas renditakse välja kanuusid, süstasid, sõudelaudu ning talvel lumelaudu ja uiske.

Nõlvaku all ootab meid kannatamatult väänlev Stitch, kelle asendit enam küll kuidagi istuvaks ei saa nimetada. Teen käega märgi, et ta paigale jääks ja koer kuuletub. Ametnik Wagner tirib mind varrukast, osutades meie all laiuvale metsale. Puude vahelt ilmuvad nähtavale mõned ATV-d. Võimetu paigale jääma, kargab Stitch käppadele ja hakkab erutatult ringe tegema.

Viis või kuus inimest maastikumasinatel on korrakaitseohvitserid, nende seas ka Jake. Ainukese tsiviilisikuna tunnen nende hulgast ära oma naabri, Five Minesi Varustuse omanikust ettevõtja.

Me ei ole kunagi ametlikult kohtunud, aga ma nagunii juba vihkan teda. Sellest päevast alates, kui ta oma äri avas, hakkasid mu tagaaeda voolama lakkamatud soovimatute võõraste hordid, tehes lõpu mu ihalatud üksindusele. Need ATV-d kuuluvadki ilmselt Five Minesi Varustusele ja Mathiase politseijaoskond rekvireeris need, paludes ühtlasi mu naabril läbi metsa teed juhatada, et võimalikult kiiresti sündmuskohale jõuda. Jake ja veel neli ohvitseri tulevad nüüd ATV-delt maha ja liiguvad meie suunas, jättes mu naabri seljataha.

Stitch tunneb Jake’i ja tervitab teda, innukalt oma pudeliharjakujulist saba liputades, sättides end seejärel mehe kõrvale. Kui ohvitserid üles nõlvaku tippu on jõudnud, lausub Jake midagi ülejäänutele ja nood jäävad üles, samas kui ta ise ja Stitch minu ning Wagneri juurde tulevad.

Jake’il on ikka samasugune poisilikult meeldiv välimus nagu kolmkümmend aastat tagasigi. Nähes aga teda politseiuurija vormiülikonda ja lipsu kandmas, sigineb mu suule naeratus, meenutades, kui erinev on see riietus tema lapsepõlveaegsest välimusest. Jake oli pidevalt meie majas, eelistades oma kodule meie oma. Ta isa oli pahur, ettearvamatu ja õel mees, nii et Jake võis ilmuda mis iganes kell oma liivakarva sasipeaga meile mu venda otsima, seljas räpased teksad, lääpas tennised ning lilla- ja kullakarva Minnesota Vikingsi T-särk. Kuid lõhnates värske rohu ja piparmündinätsu järele.

Jake’i muidu rõõmus nägu on praegu karm ja tõsine ning ta ei pane tähelegi, et ta kingad ja püksisaared mudaga kokku on saanud. Ta isegi ei hingelda, kui üles meieni jõuab, mis on märk suurepärasest füüsilisest vormist. Selle asemel et pärida, kus ohver on, mõõdab ta esmalt mind pealaest jalataldadeni pilguga üle. Ta kortsutab kulmu, nähes mu verist särki, sirutab siis mõlema käe nimetissõrmed välja ja paneb sõrmeotsad kokku, väänates paremat kätt ühele ja vasakut teisele poole, mis viipekeeles tähendab vigastada saamist.

„Ma komistasin,” selgitan ja sirutan käed ette. „Välja näeb hullem kui tegelikult on.” Jake võtab mu käed pihku ja pöörab need ümber, et marraskil ja kraabitud peopesi uurida. Ta haare on mu jahedate sõrmede vastas soe ja mulle jõuab kohale, kui läbikülmunud tegelikult olen.

„Selle naise nimi on Gwen Locke. Ma tundsin teda. Me töötasime koos. Ta on mul külaski käinud,” räägin. „Ja mina olen tema pool käinud.”

Jake tundub üllatuvat, aga ei küsi, kas olen naise nimes ikka täiesti kindel. Ta laseb mu käed lahti ja mul hakkab silmapilkselt külmem. Nüüd pöörab ta tähelepanu looduskaitseametnikule. Wagner osutab vee poole ja musklid Jake’i lõualuus tõmblevad korraks ning nüüd on ta tagasi uurijarollis.

„Mine tagasi sõudelaua juurde,” käsib ta mind. „Me peame selle ala ümber piirama. Tulen kohe alla sult tunnistust võtma ja ohvitser Snell kannab hoolt, et turvaliselt koju saaksid.” Noogutan ja Jake naeratab vaevumärgatavalt, justkui tahtes mulle kinnitada, et kõik saab korda. Tahan teda uskuda.

Ohvitser Snell, kellel on juuksed maha aetud ja laubal õilmitseb akne, tundub vaevu teismeeast väljas olevat. Kui temani jõuan, on tal juba pastakas ning märkmik valmis. Mu vees sumpamisest ja mutta kukkumisest märjad püksid on jääkülmad ja ma hakkan värisema.

„Vaid mõned küsimused, proua,” alustab Snell, aga juba ma kaotan ta huultelt lugemisel järje ja peatan ta. „Ehk peaks Jake’i ära ootama. Uurija Schroederi,” parandan seejärel ennast. „Ta tunneb viipekeelt.” Ohvitser Snell noogutab mõistvalt ja me jääme kohmetult seistes Jake’i ootama.

Jake teab, kuidas minuga rääkida. Ta oskab viipekeelt ja vaatab rääkides mulle otse silma, ning ta laused on lühikesed. Ma vastan valjul häälel ja Snell paneb vastused kirja. Ta küsib kõiki protseduurilisi küsimusi: mu nime, aadressi, telefoninumbrit, vanust.

„Sa ütled, et tunned seda naist?” viipleb Jake.

Noogutan. „Ta nimi on Gwen Locke. Ta on seksuaalse ahistamise ohvritega tegelev meditsiiniõde ja tean, et viimati töötas ta Queen of Peace’i ja Mathiase regionaalhaiglas.” Püüan Stitchil silma peal hoida – loom hakkab tüdinema, kippudes minema lipsama. Koera tähelepanu on nüüd mustal oraval, kes uudishimulikult puuokste vahelt allpool lahtirulluvat draamat jälgib.

„Kas sul tema kohta kontaktinformatsiooni on? Kas tead, kes ta lähedased on?” viipleb Jake küsimusi ja Snell keerab märkmikus uue lehe.

Ma ei ole Gweni telefoninumbrit peaaegu kaks aastat kasutanud. Pärast mu õnnetust ta küll püüdis minuga ühendust võtta, tuli mind haiglasse ja kojugi vaatama, aga ma keeldusin temaga rääkimast. Keeldusin rääkimast kõigiga. „Ta abikaasa nimi on Marty ning neil on tütar Lane. Ta kasvas siin üles.” Tirin telefoni välja ja leian Gweni numbri. Snell lisab selle oma üha pikenevate märkmete jadasse.

Jake laseb mul samm sammu järel kogu mu hommikust retke kirjeldada, kuni Gweni surnukeha leidmiseni Stitchi poolt. Üle mehe õla näen Stitchi oma naabri suunas lonkimas, kes käed jakitaskusse topitult ATV kõrval ootab. Ta kummardub ja sügab Stitchi kõrvatagust. „Stitch, ke mne!” kutsun ma. Ke mne tähendab tšehhi keeles tule ja hääldatakse seda khemn yea. Stitch sörgib aeglaselt minu kõrvale tagasi. Stitchi treener Vilem, kes on pärit Prahast, kasutas kõikide politsei- ja päästekoerte, sealhulgas ka Stitchi ning Jake’i K-9 väljaõpetamisel tšehhikeelseid käsklusi.

Jake nihkub nii, et ta nägu jälle minu omaga vastakuti on. „Kas sinuga on okei?” uurib ta. „Tahad, et helistan kellegi sulle järele?”

Alles nüüd kargab mulle pähe, et olen doktor Huntley tööintervjuule hiljaks jäänud. See oli mul sootuks ununenud.

„Oh, pagan!” lausun. Kontrollin kella ja see hakkab pool üksteist saama. Olen juba pool tundi hilinenud. Kuni koju jõuan, end korda sean ja kliinikusse kihutan, olen hilinenud juba üle kahe tunni. Räägin Jake’ile intervjuust ja et pean koju saama.

„Kahju küll,” viipleb mees. „Ohvitser Snell viib su koju niipea kui võimalik. Aga sul tuleb veel mingil ajal jaoskonda tulla ja sertifitseeritud viipetõlk võtab ka ametliku tunnistuse. Võtan sinuga hiljem ühendust.” Ja ta kiirustab tagasi kaldajärsakule Gweni surnukeha juurde.

Kontrollin telefoni ja leian kaks sõnumit doktor Huntley kontorijuhatajalt. Esimeses seisab, et doktor on graafikust maas, jäädes ka ise intervjuule pool tundi hiljaks.

Hetkeks tärkab mus lootuskiir, et siiski jõuan veel õigeks ajaks kliinikusse, aga lugedes järgmist, äsja saadetud sõnumit, läheb mul südame alt külmaks: „Huntley peab minema ühele teisele kokkusaamisele. Ta võtab ühendust, kui saab uue kohtumisaja määrata.“ Tore. See võrdub lausega: „Ära mulle helista, helistan ise.”

Kolmas sõnum on Davidilt. Seal on küll vaid üks sõna, aga see ütleb palju.

„Tüüpiline.“

1 stitch – ingl k nõelapiste