Читать книгу Aed, armastus ja maksud - Heather Cochran - Страница 6

Oleksin ehk olnud rohkem pettunud, kui see poleks olnud nii etteaimatav. Istusime Martinaga Escape Roomis, pisut urkalikus baaris, kus kohtusime pärast tööd umbes viie päeva tagant. Martina oleks seal käinud iga jumala päev, kuid teda on alati tõmmanud kahtlaste paikade ja meeste poole, keda iseloomustab mõningane pesematus. Minu jaoks oli oluline, et baar asus võrdsel kaugusel nii mu töökohast kui ka kodust. Mitte täpselt võrdsel – oleks see olnud alles fantastiline kokkusattumus –, vaid paarikümne kilomeetri täpsusega, eeldades, et minu mõõtmised on õiged. Õppinud põhiainena raamatupidamist, olin saanud väljaõppe maailma tõlgendamises kaheveerulistes pearaamatutes, kus deebet ühel pool tasakaalustab kreediti teisel. Kui õigesti liita ja lahutada, peaksid mõlema tulba all olevad summad klappima. Seepärast pidasin sümmeetriat julgustavaks märgiks, olgu siis finantsaruandes või baari asukohas.

Rüüpasin õlut ja lehitsesin kaasa võetud raamatut, kui Martina tualettruumist tagasi tormas ja minu kõrvale baaripukile hüppas.

„Sasha, tahan, et sa kellegagi kohtuksid,” ütles ta.

„Minagi tahan, et sa kellegagi kohtuksid,” andsin vastu. „Tahan, et me mõlemad kohtuksime meestega, kes on helded ja lahke loomuga ning tunneksid meist rõõmu sellistena, nagu me oleme. Vannun, et mu ema tahaks mind sokutada ükskõik kellele, kes sellega nõus oleks. Kuid mina ei kavatse lasta end sokutada. Mis siis, et olen kolmkümmend üks. See pole vana. Kes on öelnud, et see on vana?”

„Jumal, palun lõpeta see vada,” nähvas Martina. „Vahel ei saa ma aru, kuidas sa oled kokku pandud. Tahtsin öelda, et ma tahan, et sa kohtuksid kellegi erilisega. Tema nimi on Kevin.”

„Või nii,” sõnasin ringi vaadates. Ma ei näinud kedagi, kellest Martina võis rääkida. „Ja kus see Kevin on?”

„Tualettruumis. Kohtusime just praegu vetsusabas. Ta päris mult sinu kohta. Ta tuleb hetke pärast välja.”

„Ta päris minu kohta? Ja sina hoiatad mind hetke võrra ette?” ägestusin. Ta teadis, et mul on vaja rohkem aega. „Sa ju tead, et mul on vaja rohkem aega. Sa ju tead, et mulle meeldib olla ette valmistunud.”

„Milleks?” küsis Martina. „Vaevalt me räägime midagi olulisemat kui tavaline baariloba.”

„Kõigeks valmis. Mida küsida. Mida ma tahan teada. Mida ma ise ütlen. Mida tema vastab ja mida mina selle peale ütlen.”

„Kuidas sa selle kõige peale kogu aeg puruväsinud ei ole? Lase end lõdvaks. Anna poisile võimalus. Luban sulle, et ta ei ole tavaline Escape Roomi kraam.”

„Nii et nüüd on siis tavalisel Escape Roomi kraamil midagi viga?” küsisin. „Mis ta siis on, mingi friik? Anomaalia?”

Martina raputas pead. Saatsin ta pilku ja nägin baarileti teises otsas meest, kelle põsk toetus klaasialusele ja kes hoidis käes popkornikaussi. Martina vaatas temalt minule ja naeratas, nagu oleks auhinna saanud. „Kui kaua sul temaks valmistumine aega võtab, mis sa arvad?” Minust mööda vaadates läksid ta silmad suureks. „Seal ta ongi. See on Kevin,” sosistas ta oma baaripukki vabastades. „Tekita silmside. Ole kena. Ja mis raamat see on? „Raamatupidamise põhimõtted”? Jessas, Sasha, tundub, nagu üritaksid sa seda endale veel raskemaks teha.”

Tõstsin pilgu ja nägin Escape Roomi anomaaliat. Esimesena pani tähele tema naeratust. See oli kena. Veel enam, tal oli just seda sorti sõbralik ilme nagu poisil, kes su muru niidab või sulle riiuleid seina paneb. Lühidalt, seda sorti poiss, kes ilmub sellisesse urkasse nagu Escape Room võib-olla kord saja päeva jooksul ning tavaliselt mingi eksituse tõttu. Ta oli statistiline erand ja seejuures nunnu pealekauba.

Mees vaatas minu poole. „Tere,” ütles ta.

„Tere ise ka,” vastasin.

Ta osutas pukile, mille Martina oli äsja vabastanud. „Kas tohib?” Ta sirutas käe. „Kevin Carson.”

Surusin ta kätt. „Sasha Gardner.¹”

„Kas see tähendab, et sa hoolitsed aia eest?”

„Kardan, et ei.”

Mees naeratas. „Olen alati arvanud, et Sasha on poisinimi.”

Ma ei kuulnud seda esimest korda. Enamik inimesi, kellega kohtusin, ei mõistnud mu nime päritolu. „Ühendriikides võib see olla nii poisi- kui tüdrukunimi,” selgitasin. „Ent sul on selles mõttes õigus, et enamikus endises Nõukogude blokis on see Aleksandri hellitusnimi. Venemaal, Valgevenes, Lätis ja Moldovas on peaaegu kõik Sašad mehed.”

„Moldovas?” kordas Kevin.

Mõtlesin, kas olin liiga oma nina alla pobisenud. Võib-olla oli baaris lihtsalt lärmakas. „Moldova,” ütlesin valjemalt ja loodetavasti selgemalt. „Tead ju küll, see on Rumeenia ja Ukraina vahel. Pealinn on Chisinau.”

„Chisinau?” küsis Kevin hääldusega koperdades. „On see mingi linn või?”

„Mõned inimesed ütlevad selle kohta ka Kišinjov, kuid asi on lihtsalt eri murretes. Pealegi ei ole mul kombeks juuksekarva lõhki ajada.” Olime minuti juttu ajanud ja juba ma valetasin. Ma ajan pidevalt juuksekarvu lõhki.

„Tahtsin tegelikult küsida, mida sa jood, või alustada juttu ilmast või millestki säherdusest.”

Tundsin, kuidas mu põsed lõid õhetama. Miks ma alati eeldan, et inimesed on niisama huvitatud kui mina vähetuntud faktidest ja teemadest, mida mina pean põnevaks?

Mõtlesin kiiresti. „Võib-olla olen ma moldovlane,” pakkusin.

„Aga sul pole ju aktsenti.”

„Võib-olla olen ma Ameerika moldovlane.”

Kevin noogutas. „Oleksin pidanud selle peale tulema. Unustan kogu aeg, et kõik pole samasuguste juurtega nagu mina. Kes sul siis Moldovast on? Vanemad? Vanavanemad?”

Ma ei tahtnud talle rohkem valetada. „Tegelikult pole ma kübetki moldovlane. Vähemalt enda teada küll mitte.”

Kevin naeris. „Võib-olla peaksime otsast alustama,” pakkus ta. „Oled sa viimasel ajal midagi head lugenud?”

Martina oli kapsaks loetud „Raamatupidamise põhimõtted” mu kotti surunud, kuid nägin, kuidas raamatu nurk sellest välja piilus. „Minu vanavanaema oli Rumeeniast. Perekonnalegendi järele on meis kõigis pisut mustlasverd.” Seda öeldes võtsin koti nii salamisi, kui oskasin, ja panin selle põrandale.

„Nüüd teed sa küll nalja.”

„Ei, see on tõsi,” kinnitasin. Ma peaaegu tundsin sõnu moodustumas looks vanavanaemast, nagu seda oli jutustatud läbi põlvkondade. Kuidas ta oli vandunud, et meis on nomaadiverd. Kuid sain õigel ajal sõnasabast kinni. Tundsin, et soovin Kevini jäämist, ning mõistsin, et pikk ja käänuline lugu mu perekonnast, mida keegi pole pealegi palunud, ei mõju just armujoogina. Pealegi olid mu isa anglosaksi geenid ema mustlastliku tõmmunahalisuse ja veel alles jäänud rännulusti kindlalt maha pesnud. Selleks ajaks olin elanud oma kolmekümne ühest eluaastast kakskümmend kuus Californias ega meenutanud oma helepruunide juuste ja sinisilmadega karvavõrdki mustlast.

„Kas sa ennustada oskad?” uuris Kevin.

„Oskaksin, kuid mul pole praegu tööaeg,” vastasin. „Aga ma näen su tulevikus üht huvitavat võõrast.”

„Mina näen üht juba olevikus,” ütles tema.

Ta oli tõesti hea.

Rääkisime järgmised kümme minutit, mille vältel suutsin hoida vestlust suhteliselt kergena ja vältida viiteid idabloki riikidele. Kevin oli lõbus, East Bay kaldal suhteliselt uus ning töötas ehitusel alltöövõtjana, peamiselt renoveerimistöödel. Martina oli samal ajal istunud baaripukile mu teisel käel ning süvenenud vestlusse enda kõrval istuva mehega.

„Sain aru, et sa oled mu igale poole oma nina toppiva sõbratariga juba kohtunud,” ütlesin ja tonksasin küünarnukiga Martinat. Ta tõstis pilgu ja naeratas Kevinile.

„Vetsusabas,” kinnitas mees. „Muide, soovin õnne edutamise puhul. Sa vist ütlesid, et turustad soolaseid küpsiseid? Ehk on sul mõned kaubaproovid kaasas? Need soolapulgad siin on vanad.”

„Eriti kvaliteetsed pakitud toidukaubad,” täpsustas Martina. „See on hoopis midagi muud kui soolased küpsised. Aga mul ei ole midagi kaasas. Ootan praegu uut tööd. Muide, see on Carl. Carl, see on Sasha ja see seal on Kevin.”

„Tere.” Carl noogutas põgusalt. Tundus, et ta ei soovi hälbida jutuajamisest Martinaga. Mees mängis võtmerõngaga. Mulle tundus, et sellel uhkeldas Porsche logo.

„Nii et sinu sõbratar tegeleb toiduga. Mina ehitan. Mida sina teed?” küsis Kevin viimaks.

„Peale baarides ringijõlkumise?”

„Need veidrad faktid pole su pähe sattunud juhuslikult. Pealegi on see kena pea, kui sa pahaks ei pane.”

„Tead, ma sain selle ühedollarikauplusest eripakkumisena.”

Mõtlesin seda naljana, kuid Kevin kortsutas kulmu, nagu püüdes otsustada, kas ma räägin tõsiselt. „Sa oled pisut kummaline, mis?” küsis ta viimaks.

Tal oli kulunud neliteist minutit, et seda märgata. Martina pidanuks seda ilmselt rekordiks.

„Ma ei mõelnud sellega midagi halba,” lisas Kevin kiiresti. „Aga tõsiselt, kus sa töötad?”

Tundsin, kuidas süda hakkab põksuma. Ma ei olnud veel valmis. „Tead küll, tavaline värk. Ühes majas. Pisikeses kabinetis, laua taga.”

„Ja kus see laud on?”

„Mitte eriti kaugel. Siit umbes neli kilomeetrit,” vastasin. „Kui vaja, võib ka jalgsi minna. Mina ei tulnud. Ma sõitsin.”

„Neli kilomeetrit, hmm.”

„Võta või jäta. Mul oli põhjust see maa üle mõõta,” kiirustasin lisama, kui ta kulm uuesti kortsu tõmbus. Tahtsin, et ta naerataks.

„Ja mida sa seal teed, kui istumine ja nunnu väljanägemine välja arvata?”

„Põhiliselt seda teengi,” ütlesin. „Nunnu väljanägemine võtab umbes üheksakümmend protsenti mu tööajast. Tohutu kasvuga valdkond.”

„Ei, päriselt.” Kevin ootas ja oli selge, et mingil hetkel pean vastama.”

„Tegelikult töötan ma valitsusasutuses. Ma olen riigiteenistuja,” ütlesin viimaks.

Vahel sellest piisab. Mõni mees poleks huvitunud üksikasjadest ja lasknuks mul lõdvestuda. Kuid mitte Kevin. Tema oli täis otsustavust. Ta oli keskendunud. Mõnes teises olukorras oleksid need omadused olnud positiivsed.

„See on parem kui ebaviisakas teenistuja²,” tähendas ta.

„Seda olen ma ainult siis, kui mind on nurka aetud,” tunnistasin. „Siis ma küünistan ja sisisen.”

Kevin naeris. „Ja kus sa siis viisakalt teenid?” uuris ta. „Me teeme palju riigihankeid. Võib-olla saan sulle külla tulla. Kas sul visiitkaart on?”

Martina ilmselt kuulis teda. Äkki oli ta mu kõrval. „Sasha, Carl näitas mulle just oma kingi. Näita Sashale oma kingi,” nõudis Martina, tõmmates meid mõlemaid vestlusse.

Carl sirutas jala välja. Must kinganahk oli läikiv ja ühtlane, nagu võtnuks ta need täna hommikul kingakarbist välja.

„Prada,” tähendas Martina, „tänavune hooaeg.”

„Ohhsa,” pomisesin, kuigi tegelikult ma ei usalda mehi, kes kannavad kolmekohalise hinnalipikuga kingi. Eelistasin Kevini tolmuseid saapaid.

Carli õlakehitus reetis, kui palju ta hoolis. „Amet nõuab riiet,” teatas ta.

„Ja kus sa siis töötad?” uurisin.

„Morgan Chase’is,” vastas ta.

Teadsin seda investeerimispanka ja noogutasin. „Ja mida sa siin teed?”

Carl peatus ja kissitas õige pisut silmi. „Praegu asendan.”

„Martina, ehk ütled sina mulle, kus su sõbratar töötab,” palus Kevin. „Ta põikleb kogu aeg kõrvale.”

„Kõrvale?” naeris Martina. „Kas pole irooniline?”

„Mida see peaks tähendama?” ei saanud Kevin aru.

„Sashale meeldib kontrollida infovoogu. Talle meeldib teada, mis edasi saab,” ütles Martina. „Ta pole just kõige impulsiivsem inimene. Ta eelistab olla ette valmistatud.”

„Mis sa siis oled, skaudijuht või?” küsis Kevin üsna tõsiselt.

„Mida? Ei.”

„Kas see on nende moto?”

„Ole valmis?” küsisin vastu. „See on nii skautide kui gaidide kui üldisemalt kogu skaudiliikumise moto. Liikumise asutas, nagu sa ehk tead, Robert Baden-Powell, keda tunti initsiaalide järgi B. P., mis viib meid ringiga „Ole valmis!”³ juurde tagasi. Ja Martina, sa tead väga hästi, et ma olen täpselt niisama impulsiivne nagu kõik teised siin.”

„Õigus. See oli uskumatult impulsiivne.” Martina pööritas silmi.

Carl tõmbas rahakoti suureliselt välja. „Järgmine ring on minu kulul,” teatas ta, nagu sundimaks vestlust tagasi õigesse voolu. Ta ulatas baarmenile oma krediitkaardi.

Kui ta selle üle leti sirutas, märkasin, et see oli Elm Street Optimuse kaart. Teadsin seda kaardiliiki. Ma polnud seda isiklikult kasutanud, kuid olin sellest kuulnud. See oli kindlustatud krediitkaart, mida tavaliselt antakse inimestele, kelle krediidiraportil on tõsised plekid. Ainsa pilguga teadsin, et Carl maksab intressi üle kahekümne viie protsendi ning tõenäoliselt on tegu karistusega varasemate finantspättuste eest.

Naeratasin, mitte seepärast, et tal oli vilets krediit. Naeratasin, sest sel hetkel teadsin ma arvatavasti Ajutise Asendaja Carli tegelikust elust rohkem kui keegi teine Escape Roomis. Kui detailid on õiged, ei pea neid olema palju.

„Tänan,” ütles Kevin. „Mina võtaksin veel ühe õlle.”

„Tahtsin öelda, et maksan daamide eest,” täpsustan Carl.

Nägin, kuidas Kevini naeratus kadus.

„Ajutine töökoht ei maksa enam nii hästi kui vanasti?” küsisin Carlilt.

Martina pani käe mu käsivarrele, kuid ma olin ärritunud. Peenete kingade jaoks raha jätkus, kuid ühe sooduspakkumise õlle jaoks mitte?

„See pole pikaajaline ots,” selgitas Carl.

Martina pöördus minu poole. „Palun ole kena,” ütles ta vaikselt.

„Miks?” küsisin ja vaatasin uuesti Carli poole. „Ei usu, et sinu rahalises olukorras inimene kulutaks kingade peale nii palju.”

Carli naeratus kadus. „Sa ei tea minust midagi.”

„Arvad? Kuidas kõlab? Sa oled ülekulutaja. Teed ainult plaane, sul on alati olemas mingi skeem, kuid tegeliku tööga sul nii hästi ei laabu. Sul on uhke auto, kuid vean kihla, et oled maksetega jännis. Sa otsid hästi teenivaid naisi, sest su enda raha ei tule kunagi piisavalt kiiresti. Sa tahad kõike, enne kui oled selle ära teeninud. Sa nägid Prada kingi ja pidid need saama. Nägid Martinat istet võtmas ja mõtlesid, et sul ehk veab paari odava joogi hinnaga. Ja pealegi, kui sa tema juures ööbiksid, ei leiaks liisingufirma mees su vana ülesklopitud Porschet üles. Ja sa annad Martinale oma töönumbri, sest ei usu, et oled seal selle nädala lõpunigi. Ja siis hakkab kõik otsast peale. Järgmine ajutine koht, järgmine baar, järgmine tüdruk.”

Enne kui jõudsin lõpetada, andis Carl baarmenile märku. „Andke mu kaart tagasi,” ütles ta, kulm kortsus.

„Kas see on tõsi?” küsis Martina ja voltis lahti salvrätiku, millele oli kirjutatud telefoninumber. „Kas see on su töönumber?”

„See ei ole tõsi,” nähvas Carl, tõusis ja kiirustas baarist välja.

Martina pöördus minu poole. Ta ei paistnud sugugi endast väljas. „Ma polekski tahtnud sattuda kokku tüübiga, kes kulutab kingadele rohkem kui mina,” ütles ta.

„Seda ma arvasingi. Ta ei olnud sinu tüüp.”

„Aga vahel on parem pisut oodata, et kogu lugu teada saada. Kunagi ei saa kõike teada. Isegi sina mitte.”

„Olen kuulnud Carli lugu rohkem kordi, kui jõuan kokku lugeda,” ütlesin. „Tean seda õigetpidi ja tagurpidi.”

„Selle selli kiskusid sa küll korralikult ribadeks,” torkas Kevin vahele. „Kust sa seda kõike teadsid?” Veel enne kui ma tema poole pöördusin, teadsin, et naeratus on kadunud ega tule tagasi. Kummaline oli juba küllalt hull, kuid nüüd olin ta päris ära hirmutanud.

„Lase käia,” õhutas Martina. „Miks mitte?”

Võtsin kotist oma visiitkaardi ja ulatasin Kevinile. Ta heitis sellele pilgu ja kukutas siis baariletile, nagu oleks sõrmed kõrvetanud.

Sasha Gardner

Vaneminspektor

Maksuamet

„Ilmselt näed sa igasuguseid tüüpe,” kohmas ta viimaks.

„Igasuguseid,” kinnitasin.

Varsti pärast seda vabandas Kevin, et peab minema parkimisautomaadist lisapileti võtma. Mind ei üllatanud, kui ta ei tulnudki tagasi. Kuid viimasel ajal üllatas mind üldse haruharva miski. Minu amet oli märgata pisiasju, näha käitumismalle, hoiakuid, millest võib midagi järeldada, motiive, kalduvusi ja tõenäolisi samme. Kui oled õppinud seda tegema, hakkad taipama, kui ettearvatavad on suurem osa inimesi. Tegelikult on see isegi pisut lohutav.

„Kaks meest rekordajaga minema peletatud,” tähendas Martina. „Kiire töö, isegi sinu kohta.”

„Mina ei peletanud neid minema,” õiendasin.

„Muidugi, see pidin olema hoopis mina,” nõustus Martina. „Küll sellel Kevinil oli kena naeratus.”

„Ehituse alltöövõtja,” selgitasin. „Neid kontrollitakse karjääri jooksul keskmiselt kolm korda. Hulgaliselt sularahamakseid. Teadsin seda kohe, kui ta mulle ütles.”

Martina vangutas pead. Ta torkas käe mu kotti, tõmbas välja arvepidamisraamatu ja pani selle meie vahele baariletile. „Mehed väldivad ajudega tüdrukuid.”

„See pole alati nii.”

„Olgu. Mehed väldivad ajudega tüdrukud, kes võivad teha neile intressiga trahvi.”

Olin sunnitud punkti loovutama.

„Ja ta oli tõesti nunnu,” jätkas Martina. „Kui sa oleksid vaid öelnud, et töötad riidekaupluses, oleksid praegu juba oma esimesel kohtamisel.”

„Ma ei tööta riidekaupluses,” meenutasin talle. „Selles häda ongi. Selles on häda alati.”

1 gardener (ingl k) – aednik

2 civil servant (ingl k) riigiteenistuja, ka viisakas teener.

3 ingl k Be Prepared