Читать книгу Aed, armastus ja maksud - Heather Cochran - Страница 7

Nii et vahel üritavad inimesed mind vältida. Muidugi, ma võisin ju soovida, et asi oleks teisiti, kuid ma olen suurepärane maksuinspektor. Sugugi mitte kõik ei saaks minu tööga hakkama. Sugugi mitte kõik ei suuda rajada elu kvantitatiivsele alusele või otsida numbrite tagant neid tekitanud sündmusi ja otsuseid. Parimad audiitorid armastavad lahti harutada andmetesse peidetud lugusid, näha peidetud tähendusi ja lahendada mõistatusi. Neil on silma pisiasjadele ja suur keskendumisvõime.

Vähemalt peaks see nii olema ja minuga on see tõesti alati nii olnud. Kuid millalgi selle kuu algul olin kuidagi hajevile läinud. Ma ei tea, kas see algas mõnest konkreetsest sündmusest või päevast. Märkasin seda alles siis, kui inerts oli juba kanda kinnitanud – nagu külmetus, millest loodad hoiduda või arvad, et tegu on vaid allergiaga – ning siis ärkad ühel päeval nohuse ja kraaksuvana ning lõhkuva peaga. Tagasi vaadates tundub, et kõik toimus järk-järgult. Ühel nädalal hilinesin paar korda tööle ja järgmisel niisamuti. Märkasin, et mu reielihased on kolleegide boksidest küürutades möödahiilimisest pisut valusad. Sääred seevastu näisid tugevamaks muutuvat, sest kasutasin sagedamini treppi, et mitte ülemusega liftis kokku põrgata. Ja siis veel see tunne, mis muutus aina sagedasemaks, et mul õnnestus napilt tänavaaugust kõrvale põigata või vältida libisemist banaanikoorel.

Õnneks olin teinud oma tööd piisavalt kaua, et teada, milline on minimaalne vajalik tööhulk, et teistes mitte muret äratada. Ma polnud isegi taibanud, kui hajevil ma õieti olen, kuni mu sõber Ricardo, meie büroo personalijuht, leidis mind ühel päeval töövahendite kapi juurest.

„Kas sinuga on kõik korras?” küsis ta, kui oli uksele koputanud.

„Muidugi. Mis siis?” küsisin pastakakarbilt pilku tõstes.

„Lihtsalt... sa oled siin olnud umbes kakskümmend minutit.”

„Jäta nüüd.”

„Ausalt. Nägin, kuidas sa siia tulid, ja mõtlesin, et ootan, aga sa ei tulnudki välja. Hakkasin juba mõtlema, et sul on kohtamine.” Ta vaatas ringi, et näha, kas keegi end veel kirjutustarvete seas peidab. „Mida sa siin õieti tegid?”

„Vist mõtlesin.” Mul polnud aimugi, et olin siin seisnud kakskümmend minutit.

„Mõtlesid? Siin? Mille üle?”

Otsustasin, et räägin kõik ausalt ära. „Märkmepaber on ju kollane, eks? Ja esimesed markerid olid ju samuti kollased.”

„Jah. Ja siis?”

„Siis polnud neist ju märkmete tegemisel midagi kasu? Võib-olla sellepärast hakatigi markereid tootma hiljem ka siniseid, rohelisi ja roosasid, aga märkmepaberid on endiselt kollased.”

„Neid on ka valgeid,” tähendas Ricardo. „Ja üldse olen ma näinud neid igat värvi.”

„Jah, aga kui sa ütled „märkmepaber”, siis mõtled automaatselt kollasele, kas pole?”

„Kullake, kui mul pole just plaanis mõnd kena advokaati voodisse viia, siis ei mõtle ma neile üldse.”

„Ja siis on veel ju pearaamatud, mis on alati helerohelised. Minu meelest on see nii sellepärast, et need meenutaksid dollareid, kuna neisse kantakse finantsandmed. Kuid see toob kaasa küsimuse, kas pearaamatud on helerohelised ka Inglismaal. Briti naelad pole ju rohelised ning see võib tähendada, et värvi algupära on hoopis teistsugune.”

„Ma ei saa aru,” tunnistas Ricardo.

„Sa küsisid, mida ma mõtlesin.”

„Tahtsin öelda, et ma ei saa aru, miks sa sellepärast muretsed. Sa oled siin seisnud kakskümmend minutit ja murdnud pead kontoritarvete ajaloo üle? Praegu on august, paikene. Kõik teised inspektorid hädaldavad töökoorma üle. Eeldan, et sinagi oled ülepeakaela selle all. Kas kõik on ikka korras? Ega sul probleeme ei ole?”

„Sa mõtled, et kas ma oma töödega hakkama saan?” küsisin ja püüdsin nördinud häält teha.

„Tahtsin lihtsalt öelda, et võib-olla leiaks su uurimisenergia mujal paremat rakendust kui siin kapis.”

Võtsin demonstratiivselt pastakakarbi ja naasin oma boksi. Ricardo ei öelnud – võib-olla ta ei teadnudki –, et ma ei saanud oma töödega hakkama. See oli kestnud juba nädalaid.

Enne selle aasta augustit olin tundnud uhkust oma võime üle künda hetkekski keskendumist kaotamata läbi üks maksudeklaratsioon teise järel. Kuid hommikul pärast Kevini tseremoonitsemata lahkumist Escape Roomist olin hakanud üht deklaratsiooni läbi vaatama, kui äkki avastasin, et kuulan tegelikult pealt Cliffi, inspektorit, kes istus teisel pool mu boksi vaheseina. Samal õhtupoolikul kulutasin kakskümmend minutit järeldamaks, millises kaupluseketis müüakse parimaid virsikuid – võttes aluseks suurimate kaupluste läheduse kohalikele veomarsruutidele. Mõni hetk hiljem tabasin end pead murdmas, miks hobustel ja kassidel ja koertel on karv, küülikutel aga kasukas. Ricardol oli õigus: mul oli probleeme.

Seisin oma topeltlaias boksis meie Oaklandi ringkonna büroos, tegin paigaljooksu, paar hüpet ja istusin uuesti laua taha. Silmitsesin pingsalt dokumente, lootes, et kiire treening oli vere ajju pumbanud. Ricardo jutul oli jumet: maksuhooaeg oli täies hoos. Mu töölauale oli kogunenud terve virn kaustu, milles igaühes oli minu analüüsi ootav tuludeklaratsioon. Tuli end kokku võtta. Pidin leidma endas hoo või seda vähemalt teesklema. Ma olin vaneminspektor, mitte veterinaararst, puuviljakaupmees ega kontoritarvete ajalugu uuriv teadlane. Pidin olema teistele eeskujuks.

Siis helises telefon ja ma mõtlesin, et see on ehk Kevin, kes tunneb end süüdi oma vääritu põgenemise pärast väga kohase nimega baarist Escape Room⁴. Võib-olla oli ta mu telefoninumbri meelde jätnud ja helistas, et vabandada. Võib-olla oli ta helistanud maksuameti keskjaama ja küsinud Sasha-nimelist audiitorit. See kõik ei olnud väljaspool tegelikkusevalda. Võib-olla küll üsna piiri peal, kuid mitte väljaspool.

„Sasha Gardner kuuleb,” ütlesin, rõõmustades ise, et sain ettekäände sulgeda kaust enda eest.

„S on siis järelikult Sasha,” tähendas mehehääl. See polnud Kevin.

„Minu puhul küll,” kinnitasin. Ma ei saanud hästi aru, mida ta sellega mõtles. „Kas ma saan teid aidata?”

„Te pole isegi mees,” jätkas helistaja. See kõlas nagu solvang.

„Tõsi ta on,” nõustusin. „Kuigi, nagu te ilmselt teate, on Sasha mitmes Ida-Euroopa osas mehenimi. Kuidas ma teid aidata saaksin, söör?” Püüdsin töö juures alati viisakas olla. Maksukontrolli ajal ning vajalikus kirjavahetuses enne ja pärast seda püüdsin jääda viisakaks, kuid ametlikuks. Ütlesin inimestele „söör” ja „madam” ning pöördusin nende poole tervituse ja perekonnanimega, kui ma seda teadsin. Avalikkusega suhtlemisel tuli järgida rangeid käitumisreegleid ja ma tundsin neid omaks võttes isegi teatud uhkust. Inimesed haaravad kinni igast võimalusest maksuametit vihata ja üks minu ülesanne oli jätta nad tühjade pihkudega.

„Minu nimi on Gordon ja ma helistan selleks, et te lõpetaksite selle, mida teete. Lõpetage! Lakake olemast ja loobuge!”

Heitsin pilgu paberilehele enda ees. Olin ajaviiteks sirgeldanud. Purjekad ja tormine meri. Juurtega maast kistud puud. „Mida ma teen?” kordasin.

„Kiusate ausat ja lugupeetud tööinimest,” vastas Gordoni-nimeline mees.

„Kas ma tunnen teid?” küsisin. „Kas ma kiusan teid?”

Gordon kärgatas telefonitorru: „See ju meeldib teile, kas pole? Teile meeldib ajada oma kämblaid meie kõigi kallale. Aga see ei õnnestu teil. Igatahes mitte siis, kui mina midagi ette saan võtta...”

„Aga,” üritasin sekkuda.

„Te põhjustate pahandusi inimestele, kes pole seda ära teeninud ega suuda seda endale lubada. Te kaevate ja nuhite, aga mille nimel?”

„Söör...” alustasin uuesti.

„Teil pole tarvis teada muud, kui et mina maksan oma makse, nii et mul on täielik õigus seda öelda.” Toru pandi hargile.

Põrnitsesin telefoni, nagu oskaks see äsjajuhtunut selgitada. Maksuamet saab igal maksuhooajal terve hulga kaebusi, kuid need laekuvad kliendiosakonnale, mitte inspektoritele. Kas minu töö kohta oli tulnud kaebus? Kas ma olin minevikus Gordonit kontrollinud? Mulle tundus, et ta oleks seda öelnud, kui see nii olnuks. Pealegi arvasin, et oleksin siis ta hääle ära tundnud. Libistasin praeguse maksuhooaja mõttes läbi. Mida olin ma teinud nii kohutavat? Praegu ei suutnud ma üldse suurt midagi teha.

„See küll rõõmus nägu ei ole.”

Minu boksiuksel seisid Ricardo ja minust paar aastat noorem inspektor Susan.

„Mulle tuli praegu üliveider kõne,” ütlesin, püüdes Gordoni häält peast välja saada. „Oli teil asja ka?”

„Meil on küsimus,” ütles Susan.

„Susan ei uskunud, et mõned inimesed söövad raseduse ajal mulda,” ütles Ricardo.

„Mulda?” kordas Susan. „Jäta nüüd.”

„Mitte ainult raseduse ajal,” vastasin, „kuid nähtavasti on see siis tavalisem. Seda nimetatakse maitsehäireks. Kui ma õigesti mäletan, siis diagnoosi saamiseks peab inimene olema söönud rohkem kui kuu jooksul mittetoiduaineid. Teate küll, muld, kriit, paber...”

„Paber?” kordas Susan.

„Märkmepabereid?” lisas Ricardo ja muigas.

„Ja jutt on täiskasvanutest?” täpsustas Susan.

Eirasin Ricardot ja vastasin Susanile. „Maitsehäire ingliskeelne nimi „pica disorder” tähendab ladina keeles harakat,” lisasin. „Nähtavasti söövad need linnud kõike.”

Ricardo pöördus Susani poole, lai naeratus näol. Ta sirutas üles keeratud peopesaga käe.

„Olgu, sina võitsid,” tunnistas Susan.

„Mille sa võitsid?” küsisin.

„Vedasin Susaniga kihla, et ta võib valida ükskõik millise teema ja sina tead selle kohta mõnd veidrat fakti,” selgitas Ricardo. „Ja mul oli õigus. Sa oled meie kohapealne kasutu info ladu.”

„Maitsehäired ei ole kasutu info,” protesteerisin. Mõne aasta eest olin kontrollinud üht selle häirega inimest. Küsimus oli olnud selles, kas psühhoteraapia kulusid võis tuludest maha kanda. Toimikus olid ka mõned leheküljed pisut näritud. „Ükski info pole kasutu,” jätkasin. „Kõik sõltub sellest, milleks sa seda vajad.”

„Oleksin pidanud küsima koodimurdmise kohta,” pomises Susan.

„Nagu Enigma?” küsisin, enne kui sõnasabast kinni sain.

Ricardo pahvatas naerma.

Ärritusin. „Ma pean tööd tegema,” nähvasin, astusin demonstratiivselt laua juurde ja võtsin virnast ühe toimiku.

„Kullake, see oli kompliment,” kinnitas Ricardo mulle. „Meie mõlema poolt. Kas pole nii, Susan?”

„Muidugi,” ütles ka Susan, ainult mitte nii veenvalt.

Mõtlesin Martina märkusele selle kohta, et mehed väldivad tarku tüdrukuid. Võib-olla polnud tal õigus. Ricardo väitis end mu harakamõtlemist hindavat. Muidugi polnud ma tulnud selle peale, et ta kasutab seda raha teenimiseks. Pealegi olid Ricardo eelistused teistsugused.

Uurisin demonstratiivse innuga laualt võetud kausta.

„Me peame vist kõik tagasi tööle minema,” arvas Susan. Nägin, et ta kiikas mu kaustavirna. „Mõned meist rohkem kui teised.” Nad jätsid mu üksi.

„Kohapealne ladu,” pomisesin.

„Kas sa ütlesid midagi, Sasha?” hüüdis Cliff läbi vaheseina.

„Ei midagi,” hüüdsin vastu. Silmitsesin uuesti virnast välja tõmmatud kausta, panin selle siis kinni ja viskasin tagasi lauale. Kõik toimikud esindasid kedagi, kellele oli eelseisvast maksukontrollist juba teatatud. Need ei saanud oodata, kuni mu inerts kaob.

Siis helises telefon uuesti. Võib-olla on see Kevin.

„Sasha Gardner kuuleb,” vastasin.

„Sasha Gardner,” kordas naine liini teises otsas. Ta hääl oli ebakindel ja vesine, sõnad seevastu vägagi otsustavad. „Helistan selleks, et öelda, et on teil vast närvi.”

„Kas tõesti?” Ma pole end kunagi iseäranis julgeks pidanud.

Naine ei vastanud, vaid lasi samas vaimus edasi. „Te kiusate üht parimat inimest, keda ma olen eales tundnud. Kui te oleksite vaid vaevunud teda tundma õppima, temaga rääkima, siis näeksite ise.”

„Kellest te räägite?” küsisin, taibates kohe, mis laadi närvi ta silmas pidas. Mu põsed lõid õhetama. „Kes räägib?”

„Aga ei, te peate ta elu ära mürgitama. Ma ei tea, millises peres te kasvasite, preili Gardner, kuid loodan, et te mõtlete järele, kuidas te raiskate endale antud aega jumala rohelise maa peal ning teete tulevikus midagi paremat. Tal on olnud niigi raske. Tal on selja taga raske aasta. Mõelge ainult, millest kõigest ta loobus. Ja mille nimel? Selle nimel, et teie teda tüütaksite? Kuidas oleks, kui külvaksite vahelduseks pisut rõõmu ja loobute sellest hädast, mida olete seni levitanud?”

„Kes te olete?” küsisin uuesti. „Kust te mu nime saite? Kas te tunnete Gordonit?”

„Olen murelik kodanik, kes tundis olevat kohustatud teile teatama, et töötate meie valitsuse kõige hullemas harus.”

„Maksuamet ei ole omaette haru,” täpsustasin. „Me kuulume rahandusministeeriumi alla, mis kuulub...” Naine oli toru hargile pannud. „Vahet pole.”

Panin toru hargile tagasi. Senise kuue tööaasta jooksul polnud ma saanud ainsatki kaebust. Ja nüüd kaks ühe pärastlõuna jooksul? Vaatasin kabinetis ringi nagu mõnd vihjet otsides. Kuulatasin Cliffi häält ja mõtlesin, kas tedagi telefonitsi väävelhappega üle valatakse. Kuidas ma saan ennast kaitsta, kui ei tea, mida või kellele ma teinud olen? Kes oli see „tema”, kellele mõlemad helistajad viitasid?

Olin nii ärritunud, et kui telefon uuesti helises, haugatasin sellesse: „Tean küll – ma olen kohutav. Näete, jõudsin teist ette. Üllatus!”

„Ee... siin Jody vastuvõtust. Teil on kella kolmeks kokku lepitud kohtumine ja kliendid on kohal.”

„Ohh! Muidugi, tulen kohe.”

Pidin ennast kokku võtma. Hingasin sügavalt sisse ja heitsin pilgu kellale. See tõi mu näole naeratuse ning pani vähemalt korraks kõned unustama. Kell oli täpselt kolm. Nad olid punktuaalsed.

Selle põhjal, kuidas Ritterid oma makse ette maksid, olin oletanud, et nad on punktuaalsed. Kujutasin neid vaimusilmas täpselt ette: onulik endine raadiojaama juht Donald Ritter, kelle kõht on golfisärgi all kummis ning jalas igaks otstarbeks sobivad paelteta kingad, ning Miriam, kes oli alles sel aastal tööle läinud ning töötas poole kohaga lasterõivaste kaupluses. Ta käis iga nädal juuksuris, oli ristsõnahaige ning kandis arvatavasti oma kudumistööd kaasas raadiologoga riidest kotis.

Muidugi ma ei teadnud, kas kujutluspilt, mille olin loonud, vastab tõele. Seda ei saanud kunagi teada, enne kui kontrollitav mu boksi astus. Kuid mulle meeldis see mäng lausa pööraselt, eriti hetk selle vahel, kui ma veel kindel polnud, ning mõni sekund hiljem, kui juba teadsin. Kujutlege elu. Kas see on teil olemas? Tõesti olemas? Tõstkem siis eesriie ja toogem välja Donald ja Miriam.

Astusin meie asjalikku vastuvõturuumi ja vaatasin ringi. Ootajaid oli kolm. Üksikut meesterahvast silmitsedes teadsin kohe, et ta on liiga libe. Mehel oli seljas healõikeline ülikond ja jalas krokodillinahast kingad. Minu omad, Ritterid, olid säästjad. Nad polnud jõukad, kuid minu arvestuse järgi olid nad viimase kahekümne aasta jooksul hoidnud kokku kümme protsenti Doni teenistusest. See ülikonnas sell kulutas oma riietele päris kõvasti (tõenäoliselt küll krediidina).

Pealegi oli krokodillimehe olekus mingi õline, ma-olen-parem-kui-sina hoiak. Donald ja Miriam olid leebemad ja tagasihoidlikumad. Aasta tagasi annetasid nad lastehaiglale oma vana auto ning polnud seda isegi täies ulatuses tulumaksusoodustusena kirja pannud.

Ukse kõrval istuv paar oli liiga noor. Teadsin, et Ritterid kolisid hiljuti pensionäride elamukompleksi ning sellisesse kohta maja ostmiseks pidid mõlemad kaasad olema tavaliselt üle viiekümne viie. Ma võin olla infoladu, kuid just sellised ebamäärased reeglid püsisid mul meeles.

„Ritter!” hüüdsin ja vaatasin otse paari poole, kelle olin mõttes valinud Donaldiks ja Miriamiks.

Nad tõusid. Riidest kott ja paelteta kingad. Mulle meeldib, kui mul on õigus.

„Mina olen Sasha Gardner,” ütlesin. „Palun tulge.”

Nad ei tundunud mind nähes sugugi rõõmsad. Nende päeva rikkumine ei valmistanud mulle vähimatki rõõmu, kuid näost-näkku vestluseta ei saa kontrolli lõpule viia. See annab inimestele võimaluse selgitusteks. Maksukontroll võib tunduda eeskirjapärane, kuid isegi mina olen paar korda üllatunud. Vahel tundub, et olen tabanud maksudest kõrvalehoidja, ent siis tuleb ta jumala ausa seletusega jubedast aastast (ning sellest, miks ta maksud on olnud sellised nagu on). Ja mõnikord istub maksumaksja, kelle ma oleksin kindla peale rahule jätnud, maha ja hakkab mulle isegi kõige ilmsemate asjade kohta suisa näkku valetama. Seda ei juhtu just tihti, kuid on juhtunud.

„Siin me siis olemegi, härra ja proua Ritter,” ütlesin oma boksi astudes.

„Kutsuge mind Mitziks.” Oleksin võinud vanduda, et märkasin ajalehes, mille naine seda öeldes kokku voltis, ristsõna.

„Olgu siis Mitzi,” nõustusin. „Palun istuge.”

Panin tähele, et naine puuris mind pilguga. „Te olete nii noor,” sõnas Mitzi Ritter viimaks. Ta pöördus abikaasa poole. „See tüdruk pole kindlasti päevagi vanem kui Molly.” Ta pöördus minu poole. „Pole ju?”

„Kes on Molly?” küsisin.

„Meie tütar,” selgitas Mitzi. „Kas te ei teadnudki seda? Nad rääkisid, et te teate meie kohta kõike.”

„Kes seda räägib?”

„Kunagi kontrollis maksuamet meie naabreid,” ütles Don Ritter. „Igaühel on oma arvamus.”

„Mina küll kõike ei tea,” tunnistasin. „Aga meil pole kuulujuttude vastu midagi, kui see paneb inimesed ausalt käituma.” Naeratasin Don Ritterile, et ta end vabamalt tunneks.

Ta ei vastanud mu naeratusele.

Ritterite eelmise maja järgi olin eeldanud, et neil on lapsed. „Saan aru, et Molly ei ole enam teie ülalpeetav?” küsisin.

„Oh ei. Ta on kodunt ära, kui kaua sellest juba on, Don?”

„Kümme aastat,” vastas mees.

„Kas tõesti nii kaua?”

„Ta saab detsembris kakskümmend kaheksa.”

„Aeg lendab,” vadistas Mitzi ja pöördus siis minu poole. „Ja kui vana teie olete?”

Nägin, kuidas Don Ritter silmi pööritas.

„Kas see oli minust jäme?” küsis Mitzi. „Küsisin ainult sellepärast, et te näete nii noor välja.”

„Sinu meelest näevad kõik noored välja,” tähendas Don.

„Mina olen kolmkümmend üks,” ütlesin neile.

„Nii noor,” imestas Mitzi.

„Nii, härra ja proua Ritter. Tähendab, Mitzi. Usun, et te ei rõõmustanud just eriti, kui saite mu kirja maksukontrolli kohta?”

Mitzi vaatas mehe poole, kes kortsutas kulmu, niheles toolil ja sikutas golfisärki allapoole. Mitzi üritas naeratada. „Ütlesime tõesti üht-teist. Siin ma seda ei kordaks.”

„Ma tean, mis tunne teil on,” ütlesin.

„Kas teid on ka kontrollitud?” küsis naine pärani silmi. „Kas seda ka tehakse?”

„Mind tegelikult ei ole. Aga jah, ka maksuinspektoreid kontrollitakse. Mind pole seni siiski läbi lohistatud.”

„Siis te ju ei tea, mis tunne see on,” sõnas Don.

„Mu isa on raamatupidaja ja ema topib oma nina igale poole. Minu meelest oli kogu mu lapsepõlv üksainus soovimatute uurimiste jada.”

„Ilmselt võinuks lugu veel hullem olla,” möönis Don Ritter. „Vähemalt on meil veel tervis alles.”

„See on tõesti õnn,” nõustus Mitzi. „Seda ei saa võtta enesestmõistetavana.”

„Tõesti mitte,” kinnitasin. See oli teema, millest võinuksin pikalt pajatada. Sügaval sisimas teadsin, et see ongi mu praeguse hajeviloleku põhjus. Kuid teised kontrollid ootasid kõrges virnas laual. Naeratasin Ritteritele. „Hakkame siis pihta.”

4 tõlkes: Põgenemistuba