Читать книгу Viimased joulud - Heather Graham - Страница 5

“Aga… täna on jõululaupäev!”

Vana mees, nõrk ja peaaegu luukerena kõhn, vahtis neid jahmunult. Tema hääl värises ja ta tundus vabisevat otsekui habras leht tuules.

“Sul on õigus. Täna on jõululaupäev ja sina ei peaks siin olema,” ütles Scooter.

Craig tundis, et ei suuda rääkida. Seda poleks tohtinud juh­tuda. Siin poleks tohtinud kedagi olla. Kui ta oli end Scooter Blane’i külge haakinud, polnud too mees kaugeltki tundmatu. Tema ja ta partner Quintin Lark olid oma äärmiselt tulusate röövi­mistega mingis allmaailma kihis kangelasteks saamas. Kuid kellelegi polnud kunagi viga tehtud. Mitte kunagi.

Aga nad ründasid ainult kohti, mis olid tühjad.

Nagu pidanuks olema ka see koht, kus nad täna olid.

Kuigi oli liikunud kuuldusi, et see paar võib olla halastamatu, kui tahab. Aga kuuldused olid ainult kuuldused. Kelmid vajasid neid, pugesid nahast välja, et neid tekitada, sest nad elasid ja surid nende nimel.

Tapsid nende nimel?

Kuid tegelikult räägiti, et see paar on vilunud nii sisse kui ka välja lipsama. Ründama kiiresti ja kaduma.

Niipalju kui Craig teadis, ei olnud nad kunagi kellelegi viga teinud ning tänu hoolikale planeerimisele ei olnud ühelgi oma röövretkel sattunud peale kellelegi, kes veel töötas.

Kui ta nendega kampa heitis, oli ta avastanud, et Scooter on hirmuäratavalt nutikas elektroonikas. Kui nad täna saabusid, oli Scooter seda demonstreerinud, muukides mõne sekundiga lahti häirekoodi ning avades ukseluku, otsekui oleks nähtamatu võõrustaja neid sisse palunud.

Ja nüüd…

Nüüd avastas ta, et Scooter on samasugune asjatundja tulirelvade alal.

Nagu näiteks see spetsiaalne Smith & Wesson 48, mille ta äkki välja tõmbas.

“Aga ma olen siin. Ja ma ei lase teil oma varandust hävitada,” ütles vanamees, hoolimata relvast Scooteri käes.

Craig oli üsna kindel, et kaheksakümnendais eluaastais mehe nimi peab olema Hudson. Orus asuva väikse poe sildil seisis: Hudson & Poeg, kujutav kunst, antiik, meened ja juveelitooted.

Antiigi- ja juveelitoodete järele nad olidki tulnud. Scooter ja Quintin olid saanud kurikuulsaks kogu kirdepiirkonnas, tehes tühjaks terve rea juveeli- ja antiigipoode. Nad valisid välja pereärid – tüübi, mida kaubanduskeskustes ei leidu. Sellistes väikelinnades, kus suurimad kuriteod kaldusid olema kiiruse ületa­mine või grafiti. Nad ründasid, siis kadusid, ja kindlustusagentuurid pidid maksma. Kergelt sisse, kergelt välja, ja keegi ei saanud kannatada, välja arvatud rahakott.

Craig ei olnud kunagi kuulnud, et Scooter või Quintin oleks relva kasutanud.

Kuid ta ei olnud ka kunagi kuulnud, et nad oleksid sisse tunginud kohta, kuhu keegi oli pärast tööaega jäänud.

Aga iga asi juhtub ükskord esimest korda. Siin, väikses Massachusettsi linnas leidsid nad paiga, kus keegi oli veel kohal.

Craig tundis end halvasti.

Ta teadis, et see paar oli edukas Scooteri elektroonika-ande tõttu, mis kindlustas, et nad kunagi videolindile ei jäänud. Ükski tunnistaja ei saanud kunagi nende nägusid kirjeldada, sest tunnistajaid polnud kunagi nähtud.

Siiani.

“Scooter, on jõulud. Laseme siit lihtsalt jalga,” ütles Craig.

Scooter vaatas teda pead raputades, samal ajal juveelitooteid kokku kühveldades ja kotti loopides. “Ei, kahju küll, mina ei arva nii. Isegi kui ma tahaksin seda teha – aga ma ei taha –, ei usu ma, et Quintin oleks valmis minema.”

See on liigagi ilmne, mõtles Craig teist meest vaadates. Craig oli juba taibanud, et kuigi Scooter rääkis, otsekui oleks tema peamees, oli Quintin see, kes tegelikult operatsiooni juhtis. Ja Quintinile ei meeldinud Craig sugugi, niisiis teadis ta, et peab ettevaatlik olema.

“Siin peab seif olema, ava see siis, papi,” ütles Quintin nüüd.

“Söör, palun,” ütles Craig härra Hudsonile, paludes vaikides vanal mehel alla anda ja teha, mis tal kästi. “Avage seif.”

“Ei.”

“Ma lasen su maha, sa vana peer, ja ära arva, et ma seda ei tee,” ütles Scooter.

“Tee seda,” ütles vanamees.

“Kuulge, mehed. Torm on tulemas ja me peame siit kähku jalga laskma, enne kui see kohale jõuab,” ütles Craig. “Miks ei võiks me vanameest rahule jätta ja siit jalga lasta?”

“Ütlesin sulle, et see poisike oli viga,” ütles Quintin põlglikult Scooterile. Quintin oli suur mees, kuid mitte tüse. Ta oli üleni musklites, väikeste tumedate silmade, kiila pea ja orangutani õlga­dega. Ta oli riietuse suhtes kummaliselt nõudlik. Talle meeldis olla puhas ning ta oli kiindunud disainrõivastesse. Ta oli neljakümnendates, ning oma tegevusalale vaatamata täiesti võimeline rääkima ja käituma nagu džentelmen.

Scooter oli täpselt vastupidine – kõhn nagu ritv, ent siiski oli ta sitke ja tugev. Liivakarva juuksed pisut liiga pikaks kasvanud ja silmad nii kahvatusinised, et tundusid peaaegu värvusetud. Scooter oli umbes kolmekümnendate keskpaigas, ning Craig veendus üha enam ja enam, et too mees on võimetu õppima. Tihti tundus ta üpris õel olevat, kuid teinekord oli ta hääles lapselik aukartus, ja vahel oli ta saamatu.

Craig oli selles trios noorim ja uustulnuk. Ta mõtles, kui kummaline ta nende kahe kõrval võib tunduda. Kahekümne viiesena pidas ta end heas vormis olevaks, kuid muidugi nõudis tema valitud elu, et ta selleks kohane oleks. Kibe minevik oli sundinud teda kõvasti töötama. Ta oli blond ja siniste silmadega nagu ajakirja kaanepoiss. See oli Quintinile meeldinud. Mis temas Quintinile ei meeldinud, sellest ei olnud Craig kunagi päriselt aru saanud.

Kui nad kõik seal mõneti väljapääsmatus olukorras seisid, mattus pood äkki pilkasesse pimedusse, kui kõva raksatus lähima elektriposti murdumist kuulutas.

“Keegi ei liiguta,” kähvas Scooter.

Varugeneraator lülitus peaaegu otsekohe sisse ja nad valati üle pehme, pisut punaka valgusega. Nende mõne sekundi kestel oli vanamees püüdnud häirenuppu leida. Craig võis seda lugeda tema pilgust ja närvilisusest, mis pani ta pisut vabisema. Scooter nägi seda samuti.

“Sa rumal vana narr,” ütles Scooter leebelt.

“Vool oli väljas,” ütles Craig ruttu. “Häire ei töötanud.”

“Ma ei hooli sellest,” ütles Scooter. “Tee seif lahti. Kohe!”

Aga vana Hudson näis olevat oma hukulemääratuse suhtes täiesti ükskõikne. Ta isegi naeratas. “Mul pole sellest midagi, kui sa mind maha lased.”

“Tehke lihtsalt seif lahti, söör. Mis seal sees võib olla, mis teie elu vääriks?” küsis Craig.

Quintin vaatas teda põlglikult.

“Kuule, sina vana narr,” ütles Quintin Hudsonile. “Ta ei lase sind maha, ta teeb sulle haiget. Ta laseb su põlvekedrad läbi, ja siis tulistab ta su pisitillu nokut. Tee kohe seif lahti!”

“Teil on ju kindlustus,” osutas Craig mõistlikult. Ta oli Quintini tigedusest rabatud. Ta tundis meest veel halvasti. See oli tegelikult tema esimene töö koos Scooteri ja Quintiniga. Enne seda oli ta püüdnud nendega sobituda. Kui ta täna õhtul kaasa võeti, oli ta arvanud, et on omaks võetud. Ja oligi – Scooteri poolt. Aga Quintin oli kalk.

Ja Quintin ei sallinud ega usaldanud teda.

Craig teadis, et nad olid enne töötanud koos ühe teise mehega, keda ei olnud arreteeritud ega surnuna leitud. Ta oli lihtsalt kadunud. Ja nii oli Craig nende kampa pääsenud.

Noh, ta oli tahtnud nende hulka pääseda ja saanud oma tahtmise, mõtles Craig ja vandus hääletult omaette. See ei läinud nii, nagu vaja. Ja nüüd pidi ta sellega midagi ette võtma.

Scooter näis ikka veel olevat valmis tulistama. Olukord hakkas kiiresti vägivaldseks muutuma.

Craig pistis külmavereliselt käe selja taha, et võtta välja Glock, mida ta kandis vöörihma vahele torgatuna. Enne kui ta selle kätte sai, lajatas Quintin talle õlale. “Sul pole kuule, semu,” ütles ta leebelt.

Craig kortsutas talle otsa vahtides vihaselt kulmu.

Quintin vahtis talle vastu, tumedad silmad külmad ja hindavad. “Kas sa kavatsesid tulistada vanameest – või üht meist?” küsis ta. “Ma võtsin su kuulid ära, sõber.”

“Miks sa seda tegid?” nõudis Scooter.

“Kas sa ei kuulnud mind? Ma ei ole kindel, et ta ei tulistaks üht meist,” ütles Quintin, siis pöördus tagasi Hudsoni poole. “Lase käia, sitapea. Nüüd või ei iial.”

“Sina oled sitapea, Quintin,” ütles Craig. Neetud, mõtles ta. Mida ta ilma kuulideta teha saab?

Viimaks pööras vanamees ümber ja hakkas seifi numbriketast keerama. Niipea kui seif avanes, astus ta eemale, vahtides kaugusse, otsekui ei tähendaks see talle enam midagi.

Craig tundis äkki sügavat, kõikehõlmavat kurbusehoogu. Mida paganat see vanamees siin jõululaupäeval üksinda teeb? Kus on sildil mainitud poeg? Kus on ülejäänud osa perekonnast?

Kas see on tõesti kokkuvõte elust? Mehed tahavad poegi. Pojad soovivad autovõtmeid. Muidugi, paps, ütleb poeg. Ma aitan äris. Ning siis leiab ta midagi, mis huvitab teda rohkem, ja läinud ta ongi, kuni ühel päeval on isa vana. Ja üksi.

“Aja see kotti,” nõudis Scooter, osutades seifis olevatele rahatähtedele ja juveelidele. “Aja see kõik kotti.”

“Te ikka teate, et ei pääse siit kuhugi, eks?” küsis vanamees rahulikult.

“Vale, papi. Me läheme otseteed New Yorki. Kaome silmapiirilt,” ütles Scooter rõõmsalt.

Craig tundis kõhus külma. Scooter oli reetnud vanamehele nende plaanid, rääkimata sellest, et Hudson oli nende nägusid näinud. Craigile kangastus tema surmaotsus.

“Kirdetorm on tulemas,” ütles vanamees otsekui möödaminnes. “Aastaid pole nii hullu olnud, võin teile öelda.”

Ilm oli muutumas, Craig tundis seda. Torm, mis oleks pidanud neist põhja poolt mööduma, on selle asemel lõunasse pööranud, mõtles ta, leides end jälle imestamas, miks Hudson jõululaupäeval tööl ja üksinda on.

“Õige küll. Justkui ma väikest lund kardaks,” nohises Scooter.

Kas vanamehel on mobiiltelefon, mõtles Craig. Ta oli enne valetanud. Ta oli kindel, et mees oli juba häirenupule vajutanud, kuid ei olnud kuulda sireene lähenemas, ei mingit märki abist.

Mingi paanika või kiirustamise märgita hakkas mees nüüd Scooteri ulatatud kotti rahatähtede ja juveelidega täitma.

“Me saime kõik kätte. Lähme nüüd,” ütles Craig.

“Sina mine,” ütles Quintin. “Roni juhiistmele ja oota meid. Ja ära tee lollusi.”

“Laseme kõik siit kähku jalga,” ütles Craig. “Te saite selle kätte, mille järele tulite.”

“Tossike,” nohises Quntin. “Või hullemgi.”

“Mis mõttes hullem?” küsis Scooter.

“Ment.”

“Ma ei ole ment. Mulle on lihtsalt elu kallim kui mingid närused käevõrud,” ütles Craig, kuid tundis ülahuulel higipiisku. Quintin oli üks hädaohtlik kaabakas. Mehe silmad olid otsekui klaasist. Tema pilgus ei olnud mingit emotsiooni, kaastunnet ega kahetsust.

“Vanamees on näinud meie nägusid, ja tänu Scooterile” – ta heitis tollele salvava pilgu – “teab ta, kuhu me läheme,” ütles Quintin.

“Arvatavasti on ta üpris pime ja täiesti kurt,” vaidles Craig.

“Ma ei võta seda riski,” ütles Quintin kalgilt.

“Ja mina ei kavatse mõrvast osa võtta,” ütles Craig ja pöördus teise mehe poole. “Scooter, sa oled idioot, kui seda kõrilõikajat kuulad,” ütles ta. “Me läheme mõrva eest igaveseks trellide taha ja mina ei ole nii vana nagu teie, mehed. Ma ei taha veeta järgmist viitkümmet aastat ilma naisteta.”

Quintin hakkas naerma. “Ära selle pärast muretse, lapsuke. Nad panevad trellide taha selliseid inimesi nagu Martha Stuart. Tapjad, pagan võtaks, kõnnivad vabana minema. Jabur, kas pole?”

“Craig… me peame tegema seda, mis Quintin ütleb,” nõudis Scooter.

“Isegi siis, kui see, mis ta ütleb, on tobe?” küsis Craig.

“Käi põrgusse,” ütles Quintin, samal ajal relva välja tõmmates. “Räägi samamoodi edasi ja sul pole vaja vangla pärast muretseda.”

Craig hindas olukorda. Kahtlemata oli see kohutav. Ta oli arvatavasti oma elu parimas vormis ja ta oli neist kolmest noorim. Ausas võitluses saaks ta arvatavasti Quintinist jagu, mis sellest, et mees oli otsekui inimahv. Aga neid on kaks. Ja sellest ei tuleks aus võitlus, sest neil on relvad. Kuulidega.

Quintiniga poleks võitlus iialgi aus.

Ta pöördus jälle Scooterit veenma, kuid jäi hiljaks. Quintin, liikudes kiiremini kui Craig oleks tema mõõtu mehest võimalikuks pidanud, virutas Craigile relvapäraga pähe.

Craigil lõi lausa silmist sädemeid, siis kadus pilt eest.

Maha varisedes kuulis ta kõrvulukustavat kärgatust.

Püssipauku…

Ta tõmbus kägarasse.

Milline suurepärane viimane mõte – ja veel jõululaupäeval.

Kui ta teadvusetusse vajus, oli ta kindel, et kuuleb tuttava jõulu­laulu refrääni.

Oh, kuulutus rahust ja rõõmust.