Читать книгу Viimased joulud - Heather Graham - Страница 6

Stereoplaadilt tuli jõululaule. Skyler O’Boyle võttis endale hetkeks aega, et kuulata kõrget, puhast naishäält, mis laulis: “Kellahääl kutsub õue…”

Siis kuulis ta oma kohalt köögis isegi muusikast üle kostvat karjumist.

“Ma ütlesin, hoia seda. Hoia kuuske!”

Jõulud. Pühadeks koju, rõõm, rõõm, pidu, pidu, pidu, armastav perekond, rahu maailmas.

Tema perekonnas? Jah, muidugi.

Oodatud vastus tuli ja hääl oli niisama kõva. “Ma hoian seda,” rõhutas vanim poeg.

“Otse, pagan võtaks, Frazier. Hoia seda otse,” nähvas tema abikaasa David ärritatult.

Vaimusilmas võis Skyler neid näha: David põrandal kükitamas, püüdes kuuske alusesse toppida, Frazier seismas, püüdes puud otse hoida. Nii juhtubki, kui sa arvad, et “pühadeks koju” tähendab, et kõik kogunevad perekonna vanasse maamajja. See tähendab, et kõik kuhjub viimasele võimalikule hetkele, sest igaüks peab kohandama oma töö- ja tunniplaanid pühade­ajaga.

“Paganama okkad torkavad mulle silma. See on parim, mis ma teha saan,” kaebas Frazier ja see kostis kahtlaselt urina moodi.

Tema toon oli kindlasti mõeldud isa ärritama, mõtles naine.

Mõned inimesed naudivad jõulurõõmu, tema saab kuuse juures kisklevad Davidi ja Frazieri.

Kuhu põrgusse on kadunud pühade hõng, vähemalt tema pere­konnas? Tegelikult, kui võtta filosoofiliselt, kuhu on kadunud pühade hõng suures osas teadaolevast maailmast? Tõelisi Norman Rockwelli maale ei ole enam. Inimesed käivad päästearmee vabatahtlikest pilku heitmata mööda, tundub, et ainus põhjus raha katlasse panekuks on see, et neil on liiga palju peenraha, mis on ebamugavalt raske. Siis trügivad nad üksteise võidu, et saada viimane turule tulnud elektrooniline vidin.

“See pole kaugeltki otse,” möirgas David.

“Pane siis ise oma kuradima puu püsti,” karjus Frazier.

“Mölakas,” vandus David.

“…kui sa kõnnid talve võlumaal.”

Palun, Jumal, palvetas Skyler endamisi, ära lase mu abikaasal ja mu pojal jõululaupäeval kakluseni jõuda.

“Kat, oled sa seal?”

Tore, mõtles Skyler. Nüüd tõmbab David nende tütre kaasa.

“Jah, paps, ma olen siin. Aga ma ei saa seda puud otsemini hoida. Ja ma loodan, et Brenda ei kuulnud teie kahe karjumist,” ütles Kat.

Skyler suundus elutoa poole, valmis ära hoidma suuremat perekonnatüli, ja peatus hallis nähtavuspiirkonnast väljas.

Kas ta oli eksinud? Kas ta oleks pidanud ütlema oma pojale, et too ei võtaks Brendat pühadeks kaasa? Poeg oli saanud kakskümmend kaks. Ta oleks võinud öelda, et sel juhul ei tule ta koju ja veedab pühad koos Brenda perekonnaga. Ja siis oleks ta olnud ilma oma esmasündinud lapseta. Muidugi juhtub see kunagi niikuinii, see on elu. Kui lapsed vanemaks saavad, on raske kogu perekonda koos hoida.

“Oh, nüüd pean ma siis muretsema – omas kodus –, et ma ei solvaks tüdrukut, kes on tulnud siia minu pojaga magama?” kaebles David.

David ei ole halb mees, mõtles Skyler. Ta ei ole ka halb isa. Aga tal on oma arusaam sellest, mis on sünnis ja mis mitte. Nad olid tegelikult ise lapsed, kui abiellusid. Tema oli kaheksateist ja mees üheksateist. Kuid olles meeletult armunud, ei suutnud kumbki ometi oma vanematele kuidagi öelda, et nad kavatsevad koos elama hakata.

Tänapäeva noored peaks palju targemad olema, mõtiskles ta. Suurem osa tema põlvkonnast näis olevat lahutatud.

“Mis sajandil sa elad, paps?” nõudis Frazier. Ilmselt liikus tema mõte paralleelselt ema omaga. “Selles pole midagi halba, et Brenda minuga ühes toas viibib. Justkui poleks me koolist saati koos maganud. Sa pead minu otsust usaldama. Ja ära hakka rääkima seda juttu, et “ma olen nii lugupeetud, et tüdruk peaks kuldne olema”. Me ei ole just kuninglikud, paps. Me oleme baariomanikud,” lõpetas ta kuivalt.

“Meil on pubi, kena perekonnaäri,” nähvas David ärritatult vastu. “Ja mida see üldse peaks tähendama? See pubi maksab nii sinu kui ka sinu õe kolledži eest.”

“Ma ütlen lihtsalt, et mõned inimesed ei peaks baari omamist moraali tipuks pidama.”

“Moraali?” plahvatas David. “Meid pole kunagi süüdistatud alaealiste jootmises ja meid tuntakse üle riigi parima keldi muusika Ühendriikidesse toojatena.”

“Paps, kõik on hästi,” ütles Kat lepitavalt. “Ja sina… ole parem vait,” ütles ta ja tonksas venda küünarnukiga ribide vahele. “Teie mõlemad – olge kenad.”

Skyler hoidis hinge kinni, kui Frazier ära läks ja trepist üles suundus, arvatavasti veenduma, et tema kallim ei kuulnud oma nime perekonnatülisse haaratuna.

See oli arvatavasti parim. Tundus, et tema abikaasa ja poeg olid alati teineteise kõri kallal, samal ajal kui Kat oli perekonna rahutooja, kes suutis lahendada ka kõige raskema olukorra. Ta oli teel täiskasvanuks saamiseni läbinud teismelise mässuperioodi ja mõnda aega oli temaga läbisaamine lausa põrgu olnud. Aga see oli möödas ja nüüd oli Kat Skyleri jaoks otsekui optimismi, ilu ja armsuse ime. Rahutuvi.

Ta tahtnuks mõelda, et on ise rahutuvi, aga ta ei olnud ja teadis seda.

Ta oli lihtsalt kana. Kana, kes vihkas karmi tooni ja leppimatuid hääli. Vahel oli ta rahu säilitamise nimel isegi valelik kana.

Kuid oli jõuluaeg. Ta pidi Davidile midagi ütlema. Mees ei peaks kasutama sellist tooni – mitte siin, mitte praegu ja mitte Frazieriga.

Frazier lihtsalt… Ta lihtsalt ei ole enam laps. Ta ei käitu alati täiskasvanuna, aga see ei tee temast last. David on liiga kiire kohut mõistma ning teeb seda karmilt, tema ise on aga liiga kiire laskma kõigel minna, et ainult valitseks rahu. Aastate kestel oli olnud sadu olukordi, mil ta oleks pidanud sekkuma, oma sõna maksma panema. Ta polnud seda teinud. Kuidas saab ta siis süüdistada teisi selles, mida ta on alati neil teha lasknud?

Viimaks astus ta halli hämarusest välja ja vaatas jõulupuud. “See on ilus,” ütles ta.

“See on viltu,” ütles David, suu karmilt kokku surutud.

“See on suurepärane,” rõhutas naine leebelt.

“Mina ütlen sedasama, mamps,” ütles Kat. Tema oli samuti kahekümne kahene, teisena sündinud laps ja Frazieri kaksikõde. Ta tuli Skyleri juurde ja pani käe ema õlgade ümber. “Ma toon jõulupuutuled ja panen üles.”

“Mina panen tuled üles,” ütles David. “Sa võid need sealt tuua.”

Skyler vaatas tütre poole. Kat võis vahel samuti ärrituda, aga temal oli isaga vähem hõõrumisi kui Frazieril. Võib-olla seisnes Davidi ja Frazieri probleem testosteroonis, nii nagu lõvikarjas. Ruumi oli vaid ühele alfa-isasele.

Kuid on jõuluaeg. Kas nad ei võiks kõik omavahel hästi läbi saada? Vähemalt jõululaupäeval ja esimesel pühal? Teised inimesed mõtlevad oma õnnestumistele, kas ei peaks nemad sama tegema? Neil on kolm ilusat, tervet last: Jamie, noorim, on kuusteist, ja peale selle kaksikud. Ükski neist pole kunagi tõelises hädas olnud – ainult see üks Jamie vemp, ja kas sellest ei peaks kõigile küllalt olema?

“Emme,” ütles Kat, “mina kaunistan. Ja igaüks, kes soovib, võib kaasa lüüa.”

David mässas juba tuledega, kuid katkestas korraks, et Skyleri poole vaadata. Tal oli ikka veel noore mehe jõuline välimus. Tema juuksed olid tihedad ja tumedad, ainult mõne salguga, mida naine omas mõttes väärikalt halliks pidas. Naine oli lastele edasi andnud rikkalikud punased juuksed, aga Kati nii lummavalt smaragdkuldsed silmad olid saadud isalt.

Kuhu on küll aastad kadunud, mõtles naine oma meest vaadates. Too oli ikka veel hea välimusega ja huvitav, kuid vahel oli kerge seda unustada. Ja vahel võis tekkida kahtlus, kas abielu pole rohkem harjumus kui südame sund.

Skyler krimpsutas nägu. Ta armastas oma perekonda. Meeletult.

Liiga meeletult?

David vandus omaette, siis plahvatas: “Inimesi suudetakse Kuule saata, aga ei suudeta leiutada jõulupuutulesid, mis ei läheks sasipuntraks ega sunniks sind iga neetud pirni kontrollima.”

“Paps, tehakse küll tulesid, mille kogu kee ei lähe rivist välja, kui üks pirn läbi on. Meie tuled on lihtsalt vanad,” seletas Kat kannatlikult.

Skyler vaatas oma tütart, kogedes tundesööstu, mis ähvardas pisaraiks muutuda. Ta armastas oma lapsi võrdselt, kuid sel hetkel tundus Kat talle eriti kallis. Ta oli muidugi lummav oma pikkade pruunikaspunaste juustega. Pikk ja sale – kuigi oli samuti nagu paljud noored naised veendunud, et peab kümme naela alla võtma. Need silmad, otsekui kullatäppidega smaragdid. Ja tal oli imetlusväärne pea õlgadel.

“Nojah… kui me oleks Bostonisse jäänud ja jõuludeks valmistunud…” pomises David.

See pole aus, mõtles naine. Just mees oli see, kes oli aastaid tagasi selle koha leidnud ja esimesena sellesse armunud. Kunagi varem olid nad sageli siin käinud. Lastele oli meeldinud linnast lahkuda ja kahe tunniga maale sõita. Nad ei lahkunud kunagi osariigist, kuid läksid mere äärest mägedesse. Ja see meeldis kõigile.

Naine mõistis, miks ta oli nii väga siia tulla tahtnud. See oli moodus oma perekonda enese ümber hoida ja viis kindlustada, et kui tema poeg ja tolle isa jõulukalkuni juures tülitsema hakkavad, ei saa Frazier lihtsalt püsti tõusta ja sõbra juurde sõita. Kas on vale nii meeleheitlikult klammerduda oma laste külge ja oma unistustesse perekonnast?

“Mamps, kas vajad köögis mingit abi?” küsis Kat. Kindlasti läheb aega, kuni tuled on paigale pandud ja ta saab ehtimisega alustada.

Skyler raputas pead. “Tegelikult on mul kõik korras. Kõik on enam-vähem valmis. Meil on täna õhtul traditsiooniline iiri toit – hoidistatud veiseliha, peekon, kapsas ja kartul, kõik ühes potis. Me võime varsti sööma hakata. Homme on meil kalkun.”

“Tahad, ma katan laua, kuni isa tuledega jändab?” küsis Kat.

Skyler naeratas laialt. “Vaata, kas saad tal aidata tuledega jännata, ja mina katan laua. Me võime süüa köögis, seal on soe ja hubane.”

Kat naeratas emale.

Paremat tütart poleks osanud tahtagi, mõtles Skyler tagasi kööki suundudes. Nad jagasid omavahel rõivaid ja saladusi ning ta oli õppinud mitte muretsema iga kord, kui tütar ära sõitis.

Tütrega siin koos olles…

Skyler tundis, et ehk on lõpuks siiski olemas võimalus Norman Rockwelli jõuludeks.

Frazier tuli joostes trepist alla, Brenda tema kannul. Nad on meeldiv paar, pidi ema nentima. Poeg oli pikk, lihaseline, kuid mitte kogukas, juuksed tumedamat tooni punased kui õel. Ja temal olid samuti isa silmad. Tema kõrval oli Brenda tilluke, habras. Ja blond.

“Pisut liiga täiuslik,” oli Kat emale nöökavalt öelnud, sest tema oli esimesena Brendat näinud.

“Te võiksite teleri käima panna ja ilmateadet vaadata,” ütles Frazier.

“Torm läheb hullemaks,” ütles Brenda arglikult.

“Tõesti?” ütles Skyler, naeratades Brendale enda arvates julgustavalt. Brenda ei olnud mitte ainult tilluke ja blond, tema säravsinised silmad muutsid ta tõelise väikese lumeprintsessi sarna­seks. Skylerile oli olnud kergendav teada saada, et neiu on kakskümmend üks aastat vana. Kui ta noort naist esmakordselt nägi, oli ta mõelnud kohkunult, et Frazier on armunud teismelisse, aga Brenda nägi lihtsalt sellepärast noor välja, et oli nii väike. Ta kippus olema arglik, kuid kindlasti tundus ta väga armas.

Noh, oleks kena, kui ta räägiks pisut rohkem ka kellegi teisega siin majas peale Frazieri, aga tegelikult, mis tal niigi viga on?

David oli liialt tuledesse takerdunud, et pulti leida. Skyler märkas seda toolil ja klõpsas teleri käima. Tõsise ilmega uudisteankur edastas hoiatuse.

“Me näeme ette suuri voolukatkestusi, ja kuna ilm juba kurjaks muutub, siis vaatamata sellele, et on jõululaupäev, soovi­tame, et igaüks, kellel võib voolukatkestuse puhul meditsiinilisi või muid raskusi olla, läheks haiglasse või muusse varjupaika. Ja igaüks peab valmis olema, küünlad ja taskulambid käeulatuses.”

“Ah-haa!” hüüatas David ja kõik pöördusid tema poole vaatama.

Mees kehitas pisut õlgu. “Vabandust. Ma sain tuled puntrast lahti.”

“Paneme need üles ja siis hakkame sööma,” pani Skyler rõõmsalt ette. “Kui veab, lõpetame enne seda, kui vool ära läheb, ja kui lähebki, siis võime küünlavalgel sõnalotot või midagi muud mängida.”

“Neetud ilm,” pomises Kat, pöörates tähelepanu taas telerile. “Mamps, paps, miks me ei ostnud maja Kariibi mere saarele?”

“Me ei saanud endale lubada maja Kariibi mere saarel,” ütles David, kuid tema hääl tundus rõõmsam kui enne. Ta kõhkles, siis ütles: “Frazier, kas sa võtaksid sellest otsast?”

Frazier kõhkles samuti, enne kui ütles: “Muidugi, paps.”

“Hästi. Teie kaks tegelge tuledega ja mina panen toidu lauale,” ütles Skyler.

“Kutsume härra kuueteistkümnese ja mässulise ka alla, ah?” ütles Kate. “Ta võib meid aidata.”

“Hea mõte, ja kas sa kutsuksid onu Paddy ka?”

Pärast seda lauset tekkis lühike vaikus. Võib-olla ta lihtsalt kujutleb seda, mõtles naine.

David ei olnud tema onu siinolekust vaimustatud, teadis ta ja oli ootamatult tänulik selle eest, et nad mõlemad olid sündinud Iiri immigrantide lastena. Mees ei olnud kunagi tegelikult oodanud, et naine peaks sugulasest ära pöörama, isegi kui tundis, et Paddy on joodik, kes on ära teeninud kõik selle, mille all ta nüüd kannatab. Mis polnud tegelikult õiglane, aga Davidil oli õigus oma arvamusele.

Küllalt sageli kujutas onu Paddy endast pubis tõelist iiri meele­lahutust. Omal kombel, muidugi.

Kat ärkas, peletades kogu võimaliku piinlikkustunde. Ta naeratas laialt, jooksis üles poolele trepile ja hüüdis: “Jamie! Jamie O’Boyle! Too oma kuritegelik taguots topeltkiirusel siia alla. Onu Paddy… lõunasöök.”

“Ma oleks võinud ise hüüda,” ütles Skyler.

“Aga sa poleks kunagi sellist poeetilist väljendusviisi kasutanud,” ütles Kat, ja isegi David naeris.

Esimese asjana tundis Craig teadvusele tulles, et ta pea on tapvalt valus.

Quintin oli andnud talle põrguliku obaduse.

Ta ei teadnud, kui kaua ta oli audis olnud, ja kui kaugele nad on jõudnud. Varastatud sõiduki tagaistmele topituna lamades ja esimest korda silmi lahti kiskudes tajus ta vaid, et kogu maailm on valgeks muutunud.

Võimatu.

Ta sulges uuesti silmad, ootas pika hetke, siis avas need uuesti. Maailm oli endiselt valge. See oli lumi, ja mitte lihtsalt lumi, vaid raevukalt lendlev lumi. Pagan võtaks. See oli kirdetorm, ja sealjuures õel. Lumetorm.

Ta valutas üleni ja mõtles, kas miski tema kehas on purunenud.

Ja mis sai vanast mehest, keda nad röövisid?

Ta sisikond tõmbus valusalt kokku, kui ta märkas tuttavaid puid ja mõistis, et teab täpselt, kus nad on. Hetkeks täitsid mälestused ta meeli ja peletasid valu, siis pingestus iga lihas ta kehas enesekaitsepüüdes, kui auto ootamatult pööras ja lumehanges sunnitult pidama jäi.

“Sitapea!” karjus Quintin eesistmelt.

“Sina oled sitapea,” vastas Scooter jõhkralt. “Eks proovi selles pasas juhtida.”

“See pole nüüd tähtis. Me oleme kinni jäänud. Me peame välja minema ja jalgsi astuma.”

“Me oleme pärapõrgus!” protesteeris Scooter.

“Ei ole. Siinsamas ülal on maja,” nähvas Quintin käega näidates. “Ma näen akendes tulesid.”

“Mis? Kas me astume sisse jõululõunale?” nõudis Scooter vihaselt.

“Praegu on veel jõululaupäev,” ütles Quintin. “Rahu ja inimestevahelise heatahtlikkuse aeg.”

“Tore. Me kavatseme rikkuda kellegi jõululaupäeva lõuna?” küsis Scooter kahtlevalt, isegi jahmunult ja tõelise piinlikkusetundega.

“Täpselt nii me kavatseme teha,” ütles Quintin.

Craigi pea valutas ikka veel kõvasti. Sellest hoolimata tundis ta kohutavat õudu. Sisemiselt tõmbus ta krampi, tema hing karjus.

Ta tundis seda maja. Ta oli siit teistsugusel ajal sageli läbi astunud.

Teistsuguses elus.

Ta mäletas seda nii hästi: väiksel künkal asuv ilus maja, mugav ja soe paik, kus perekond – tõeline perekond – kogunes, toitu valmistas ja pühasid pidas.

Kuidas olid nad selle maja juurde sattunud? Kuidas võis saatus nii ebaõiglane olla? See polnud isegi otse tee ääres, jumala eest, nad poleks kunagi teadnudki, et see seal on, kui nad lumetormis mööda sõitnud oleks.

“Me peame siit eemale saama. Kaugele eemale,” vaidles Scooter.

Hea mõte, kiitis Craig endamisi heaks.

“Kaugele eemale?” pilkas Quintin. “Sa oled arust ära. Mis sa arvad, kui kaugele me selle ilmaga autota jõuame – pidades silmas, et keegi meie oma lumehange ajas? Me vajame peatus­kohta. Oled sa hull? Kas sa ei näe? Me ei jõua täna õhtul kuhugi.”