Читать книгу Saar - Heather Graham - Страница 6

See oli pealuu.

Selles jõudis Beth Anderson kahe sekundi jooksul veendumusele, olles eemaldanud sellelt mulla, rohu ja maha langenud palmioksad.

„Noh?” nõudis Amber.

„Mis see on?” küsis otse Amberi selja taga seisev Kimberly, püüdes ärevil pilgul üle Amberi õla kiigata.

Beth tõstis korraks pilgu ja vaatas otsa neljateistkümneaastasele vennatütrele ja ta parimale sõbrannale. Kõigest kahe sekundi eest olid nood vahetpidamata vadranud nagu ikka, olles sama meelt, et nende sõber Tammy on igavene nõid, kuna on liiga õel oma parima sõbra Aubrey vastu, kes tuli omakorda Amberi ja Kimberly juurde sõprust otsima iga kord, kui Tammy teda taga rääkis. Nad olid Bethile kinnitanud, et nad ise ei räägi kedagi taga, kuna nemad ei räägi midagi sellist, mida nad Tammyle otse näkku ei ütleks.

Beth armastas neid tüdrukuid, talle meeldis nendega koos olla ja ta oli liigutatud, et saab olla ema eest Amberile, kes oli enda omast imikuna ilma jäänud. Ta oli harjunud kuulama tüdrukute lõputuid arutelusid kuumima muusika, kuumimate saadete ja kuumimate filmide üle – ja selle kohta, kes oli ja kes ei olnud väärt neis osalema, kuna mõlemad käisid näiteringis.

Viimasel ajal oli nende vestluste põhiteemaks saanud poisid. Sellel teemal võisid nad tõesti lõputult jahvatada.

Kuid nüüd oli nende vahetpidamatu vada lakanud.

Kimberly oli varba vastu tundmatut asja löönud.

Amber oli kummardunud vaatama ja nõudnud siis, et tädi kohale tuleks.

„Noh?” käis Kimberly peale. „Kaeva see välja, Beth.”

„Hmm... ei tea, kas on arukas,” ütles Beth alahuulde hammustades.

See polnud pelgalt kolju. Ta ei näinud päris täpselt, kuna pinnast ja prahti oli palju, kuid vaatamata sellele, et see oli poolenisti liivases pinnases rohusasi sees, nägi ta enamat kui ainult luud.

Juuksed on veel alles, mõtles Beth ja tal hakkas sees keerama.

Ja isegi kude.

Ta ei tahtnud, et tüdrukud leitut lähemalt näeksid.

Beth tundis, kuidas veri ta soontes tarretus. Ta ei tahtnud koljut puudutada; ta pani sellele hoolikalt palmilehe peale, et pärast tagasi tulles see koht ära tunda. Ta ei kavatsenud tüdrukute juuresolekul midagi välja kaevata.

Ta pühkis käed puhtaks ja ajas end krapsakalt sirgu, ise veendunud, et peab siia naasma koos vennaga, kes oli ametis laagri püstitamisega. Peab politseiga raadio teel ühendust võtma, kuna tundus, et mobiiltelefonid siin ei töötanud.

Mööda ta selga immitses allapoole kõhedus ja talle meenusid hägused killud uudistest: vilunud meremehed Molly ja Ted Monoco olid haihtunud nagu uttu.

Viimati oli neid nähtud Calliope Keyl, just siin, kus nemad praegu olid.

„Otsime Beni üles,” tegi ta ettepaneku ja püüdis anda häälele tooni, mis ei paljastaks, kui endast väljas ta tegelikult oli.

„See on pealuu, on ju nii?” käis Amber peale.

Amber oli pikk ja sale, suurte pähkelpruunide silmade ja pikkade tumedate juustega ilus tüdruk. See, kuidas ta nägi välja ujumistrikoos – küll kaheosalises, kuid mitte väljakutsuvates bikiinides –, oli piisav, et tõmmata talle selliste poiste tähelepanu, kes olid tema jaoks kaugelt liiga vanad – vähemalt Bethi arvates. Kimberly oli Amberi vastand, väikesekasvuline säravsiniste silmadega piltilus blond.

Vahel mõjus see, et ta peab kahe nii kena ja vastuvõtliku tüdruku eest vastutama, talle heidutavalt. Ta teadis ise ka, et kipub liigselt muretsema, kuid pelk mõte sellele, et tüdrukutega võiks midagi juhtuda...

Heakene küll! Tema on siin täiskasvanu. Tema vastutab. Ja oli saabunud aeg midagi ette võtta.

Kuid nad olid sisuliselt üksi saarel, kus polnud telefone, autosid... mitte mingisugust luksust. Kohalike paadiomanike meeliskoht, kuid kauge, mahajäetud ja inimtühi.

Siit tagasi Miamisse sõitmiseks kulus mootorpaadiga kaks kuni kolm tundi, kuigi Fort Lauderdale oli lähemal ja mõne Bahama saareni võis jõuda tunniga.

Ta tõmbas õhku sisse ja hingas välja. Pikkamööda.

Inimaju on kummaline. Vaid mõne hetke eest oli saare eraldatus talle rõõmu pakkunud, ta oli olnud rahul, et siin pole söögi­kohti, autosid ega ühtegi moodsat masinat.

Kuid nüüd...

„Võib-olla on pealuu,” tunnistas Beth ja sundis end naeratama ja käsi laiutama. „Võib-olla ei ole,” valetas ta. „Isa pole seda kuuldes just eriti õnnelik, Amber, kuna ta on seda puhkust nii kaua kavandanud, kuid...”

Ta jäi vait. Ta polnud kuulnud samme ega isegi lehtede sahinat, kuid nähtavale ilmus üks mees.

Mees oli ilmunud välja rohtu kasvanud rajalt, mis viis läbi saarel ohtralt kasvavate mändide ja palmide tiheda puhma.

Just see ürgne loodus ja kõige reaalse maailmaga kaasneva puudumine tõigi siia tõelised meresõitjad.

Nii et miks mehe lähenemine siis nii ähvardav tundus?

Püüdes ratsionaalselt mõelda, leidis ta, et mees nägi välja just sellise tüübina, nagu siin näha võiks. Tal olid liivakarva juuksed ja ta oli tugevalt päevitunud. Ei, mitte päevitunud, vaid lausa ära kõrbenud ihuga nagu tõelised merekarud. Ta oli heas vormis, kuid mitte liiga lihases. Jalas olid tal mahalõigatud säärtega kõvasti kantud teksapüksid ja sokkideta purjetamiskingad. Ta jalad olid sama pruunid nagu keha, nii et ilmselt käis ta sageli paljajalu.

Nagu ikka mees, kes käib kokku jahiga ja sõidab mööda saari ringi. Mees, kes teadis, mida teeb. Mees, kes lööb laagri püsti mugavusteta saarel.

Ja ta kandis päikeseprille.

Seda teevad ju kõik, rahustas Beth end. Ta ise kandis päikeseprille, samuti tüdrukud. Miks tundus siis küll mees nii kahtlustäratav, sünge ja salalik?

Beth leidis, et tuleb jääda mõistlikuks. See ootamatu ettevaatlikkus valdas teda vaid sellepärast, et ta oli just äsja kolju leidnud ja teda valdas instinktiivne paanika. Kummaline küll, kuidas inimvaim töötas. Igal muul ajal oleks ta saarel kellegagi kohtudes sõbralik olnud.

Kuid ta oli just äsja kolju leidnud ja mees meenutas talle Ted ja Molly Monoco teadmata saatust: nad olid olnud siin ja siis...

Purjetanud päikeseloojangusse?

Üks vana sõber oli teatanud nende kadumisest, kui nad polnud raadio teel ühendust võtnud.

Ja tema oli just äsja leidnud nende viimases teadaolevas asupaigas kolju.

Seega vahtis ta mehele kangestunult otsa.

Neljateistkümneaastane Amber polnud veel olukorra oht­likkust tajunud. Ta isa oli merearmastaja ja seega oli ta harjunud seilajatega ning oli nendega kohtudes sõbralik. Ta polnud rumal ega naiivne ja talle oli õpetatud, kuidas tänaval ohutult liikuda – ta kool oli Miami kesklinnas. Kui vaja, siis oskas ta ettevaatlik olla.

Ilmselt ei tundunud praegune hetk ettevaatusele kutsuvat.

Amber naeratas võõrale ja teretas teda.

„Hei,” vastas mees.

„Hei,” ütles Kim.

Amber nügis Bethi. „Umm – hei.”

„Keith Henson,” ütles mees ja kuigi Beth ei näinud ta silmi, olid prillid tema poole suunatud. Mehe nägu oli jõuline. Tugev lõug, kõrged põsesarnad. Hääl oli sügav.

Ta oleks võinud teenida raha reklaamidele pealelugemisega või modellitööga.

Kuule nüüd, nöökas Beth end. Võib-olla just seda mees teebki.

„Mina olen Amber Anderson,” ütles ta õetütar. „See on Kim Smith ja minu tädi Beth.” Oli selge, et Amber tundis uudishimu, kuna ta jätkas: „Me paneme saarele laagri püsti.”

„Võib-olla,” ütles Beth kohe.

Amber kortsutas kulmu. „Kuule nüüd! Sellepärast, et...”

„Meeldiv tutvuda, härra Henson,” ütles Beth vennatütre juttu katkestades. Ta astus mehele lähemale, leiust eemale. „Kas olete siin puhkust veetmas? Kust te pärit olete?”

Väga hea, see kõlas sundimatult. Kümne sekundiga mitu kraadi rahulikum toon.

„Vahetasin hiljuti elukohta, ausalt öelda rändan üsna palju ringi,” vastas mees naeratades ja ulatas käe. Käsi oli elegantne. Sama pruunid pikad sõrmed nagu ülejäänud keha, korralikult lõigatud küüned. Mõhnalised pihud. Mees tegi kätega tööd. Ta oli päris kindlasti tõeline seilaja või tegi mingit muud füüsilist tööd.

Bethi valdas ääretult pentsik mõte, et kui ta mehe kätt surub, tõmbab mees ta enda poole ja surub käed ümber ta kaela. See hirm muutus nii tajutavaks, et ta oleks peaaegu karjatanud, et tüdrukud minema jookseksid.

Mees surus korraks ta kätt, kuid mitte liiga tugevalt, ja lasi siis lahti. „Amber, Kim,” ütles ta ja surus seda öeldes ka nende kätt.

„Nii et teie olete siis siitkandist?” küsis ta naeratades tüdrukutele otsa vaadates. Ilmselt oli ta Bethi juba veidrikuna maha kandnud.

Beth nihkus tüdrukute vahele ja tundis tüdrukute õlgade ümbert kinni võttes, kuidas teda valdas buldogi hoiak.

„Jah!” vastas Amber.

„Enam-vähem,” lisas Kim.

„See tähendab, et me pole pärit sellelt saarelt, kus me praegu oleme, aga siitkandist,” täiendas Amber.

Hensoni naeratus süvenes.

Beth püüdis normaalselt hingata ja kinnitas endamisi, et oli vaadanud telekast liiga palju kriminaalfilme. Polnud vähimatki alust oletada, et ta peaks tüdrukuid selle mehe eest kaitsma.

Samas polnud ka põhjust meest usaldada.

„Kas plaanite saarele laagrisse jääda?” küsis Beth.

Mees viipas käega mere poole. „Ei teagi veel. Olen koos sõpradega... oleme sukeldunud, kala püüdnud. Me pole veel otsusele jõudnud, kas meil on tuju laagrit püsti panna või mitte.”

„Kus teie sõbrad on?” küsis Beth. Pisut teravalt? Nii palju siis sundimatust toonist, võimest vajaduse korral niisama lihtsalt raskest olukorrast pääseda.

„Praegu olen üksi.”

„Ma ei näinud teie paati,” ütles Beth. „Ausalt öelda ei märganud ma läheduses ühtki laeva.”

„Laev on seal,” ütles mees. „Sea Serpent.” Ta kallutas naeratades pead. „Mu sõber Lee, kelle oma see jaht on, peab end vapraks seiklejaks. Kas teie seilasite siia üksi?”

See võis olla süütu küsimus, kuid Bethi silmis mitte. Vähemalt mitte antud olukorras.

Ta oli juba aastaid lubanud, et läheb enesekaitsetrenni, kuid siiani polnud ta nii kaugele jõudnud.

Tal oli käekotis alati piprapihusti. Kuid nüüd oli ta kõndinud vaid koos tüdrukutega mööda saart ringi ja tal polnud kotti kaasas. Tal polnud midagi. Tal olid vaid sandaalid ja ujumistrikoo. Nagu tüdrukutelgi.

„Kas te olete üksi?” kordas Keith Henson viisakalt.

Viisakalt? Või ähvardavalt?

„Ei-ei. Koos mu vennaga. Ja veel terve hulga inimestega.”

„Terve hulga...” alustas Amber.

Beth näpistas teda õlast.

„Ai!” ahhetas Amber.

„Venna sõbrad tulevad ka. Meremehed... seilajad... teate küll, suured mehed, sellised, kes võivad õllepudelil korgi hammastega pealt võtta,” ütles Beth ja püüdis kerget tooni säilitada.

Amber ja Kim vahtisid talle sellise näoga otsa, nagu oleks ta aru kaotanud.

„Jah, kõik isa sõbrad on suured ja tugevad loodusehullud,” ütles Amber Bethile otsa vahtides. „Just sellised, kes hammas­tega õllepudeleid avavad.”

„On või?” küsis Kim suures segaduses.

„Vähemalt on meid terve hulk. Isegi paar pollarit,” ütles Beth ja sai kohe aru, kui nõme see kostus.

Oli aeg edasi liikuda!

Tüdrukuid õlast nügides lisas ta: „Noh, meeldiv teiega kohtuda. Läheme nüüd tagasi mu venna juurde enne, kui ta meie pärast muretsema hakkab. Õigupoolest peaksime tal laagri ülespanekul abiks olema.”

„Näeme siis, juhul kui siia jääte,” ütles Kim reipalt.

„Jah, oli meeldiv teiega kohtuda,” ütles Amber.

„Nägemiseni,” ütles Keith Henson.

Tehtud naeratus näol, nügis Beth tüdrukuid endiselt mehe juurest eemale ranna poole, kus nad paadiga randunud olid. Ja kust nad loodetavasti ta venna eest leiavad, palvetas ta endamisi. Loodetavasti pole vend kuskile kadunud.

„Tädi Beth,” sosistas Amber, „mis sul küll viga on? Sa olid selle mehega nii kummaline.”

Kimberly köhatas. „Kui nüüd päris aus olla, siis olid sa lausa ebaviisakas,” ütles ta kõhklevalt.

„Ta oli üksi, ta ilmus välja nagu viirastus – ja meie olime just kolju leidnud,” ütles Beth pärast seda, kui oli üle õla kiiganud ja veendunud, et mees neid kuulda ei saa.

„Sa ju väitsid, et pole selles üldsegi kindel,” vaidles Kim vastu.

„Ei olnudki – ei olegi.”

„Aga tundus, et see mees saabus siia ka just äsja,” ütles Amber. „Ja kolju – see on ju ometigi kolju? – oli siin juba tükk aega olnud.”

„Kurjategijad naasevad sageli kuriteopaika,” väitis Beth, korrates mingist telesaatest kuuldud sõnu, ja astus ärevalt edasi.

Amber pahvatas naerma. „Tädi Beth! Hea küll, sul võttis vedelaks. Aga lõpeta ometigi. Kas sa tal relva nägid?”

„Või kohta, kuhu ta oleks selle peita saanud?” küsis Kim itsitades.

Tõele au andes polnudki need tobedad küsimused.

„Ei,” tunnistas Beth.

„Miks sa siis ta vastu nii ebaviisakas olid?” ei jätnud Amber järele.

Beth ägas. „Ei tea. Vist on nii, et pealuu leidmine muudab väga ettevaatlikuks, selge?”

„Okei,” ütles Amber hetke pärast. „Ta tundus täiesti korralik inimene olevat.”

„Ilmselt ongi.”

Kim hakkas ootamatult itsitama. „Ta oli seksikas.”

„Teile on ta kaugelt liiga vana,” vastas Beth liigagi teravalt.

„Brad Pitt ka, aga see ei takista tal seksikas olla,” väitis Amber ja raputas pead, just nagu oleks täiskasvanutega nii kohutavalt keeruline.

„Täpselt,” pomises Beth.

Selja taga oli kuulda mütsatust. Beth võpatas ja oli valmis tüdrukuid ähvardava ohu eest oma kehaga varjama.

„Tädi Beth,” ütles Amber, „see oli kõigest palmileht.”

Beth hingas välja. „Täpselt,” pomises ta.

Tüdrukud vaatasid uuesti teineteisele otsa. Just nagu peaks nad Bethiga väga ettevaatlikult ringi käima.

Just nagu oleks ta aru kaotamas.

„Tulge nüüd, otsime su isa üles,” ütles Beth Amberile.

See naine oli küll üks kummalisemaid, keda ta oma elus näinud oli, leidis Keith, vaadates, kuidas nad kolmekesi eemaldusid.

Ta oli käitunud nii, nagu oleks tal midagi varjata.

Just nagu oleks ta milleski... süüdi.

Ta raputas pead. Ei, kuna naine oli koos nende teismelistega, pole see lihtsalt võimalik. Tüdrukud olid kaugelt liiga süütud ja sõbralikud selleks, et siin midagi sündida võiks. Mis ei tähendanud muidugi seda, et teismelised üldse milleski süüdi ei ole. Kuid ta oli õppinud inimloomust üsna hästi tundma ja need kaks olid lihtsalt noored ja sõbralikud nagu väikesed kutsikad, kes tahavad innukalt maailma avastada ja eeldavad, et kõik selles maailmas on hea.

Kuid mis naisesse puutus...

Beth Anderson. Tema ja pikk tüdruk pidid olema sugulased. Mõlemal olid ühesugused väga siledad tumedad juuksed. Mitte päris sirged, vaid lopsakad ja laines. Ja Bethi silmad peegeldasid loodust, need võisid olla tumedad või heledad, neis oli midagi eksootilist, müstilist. Väga kena kehaehitusega, ja see oli enam kui selge, kuna kõigil kolmel olid seljas kaheosalised rannariided. Naine tundus lähenevat kolmekümnele, loomulikul moel sensuaalne ja seksikas, kuigi mitte avalikult. Sportlik. Ilusate jalga­dega, mis tundusid lõpmatult pikad...

Naine oli vastupandamatult kütkestav.

Ja pisut hull.

Ei. Hirmunud.

Kartis teda?

See oli Keithil esimene kord Calliope Keyl olla. Kuid ta sobis sellesse keskkonda. Miks ta oli siis naisele nii ähvardavana tundunud?

Naine poleks mingil juhul koos tüdrukutega saarele tulnud, kui ta oleks kohe algusest peale midagi kartnud. Seega...?

Ilmselt leidsid nad midagi.

Ta vaatas kähku lagendikul ringi. Esmapilgul polnud midagi sellist, mis oleks võinud kedagi hirmutada. See, mis nad ilmselt leidnud oli, pidi olema täpselt seal, kus nad seisid.

Hetkeks tundus kõik temas pingule tõmbuvat ja kuumama löövat; ta surus hambad kokku. Teda valdas vihalaine, meeletu raev, et maailm pole õiglane ja et tema ei suuda seda kuidagi muuta.

Ja see oli üks põhjus, miks ta siin on, tuletas ta endale meelde, kuigi selle jättis ta enda teada. Pilk eesmärgil – selline oli korraldus. Eesmärke oli üks. Leida see, mida nad otsisid, ning teha seda diskreetselt. Siis loksub ka kõik muu paika. Ta lootis. Ta polnud kindel, et keegi teine tegelikult seda usub, ega osanud õieti öelda, mida ta ise usub.

Ta kuulis oma nime. Hüüdja oli Lee.

Ta sundis end sügavalt välja hingama, tajudes, et pidi antud olukorda puudutavad tunded maha suruma.

Ta hüüdis vastu: „Siin olen.”

Minuti pärast ilmusid lagendikule Lee Gomez ja Matt Albright. „Mis lahti?” küsis Lee. Poolenisti ekuadori, poolenisti ameerika päritolu Leel olid säravsinised silmad ja süsimustad juuksed ning ta nahk ei kartnud päikest.

„Ei midagi erilist. Kohtasin üht naist ja kahte tüdrukut – nad on koos naise vennaga ja võib juhtuda, et veel mõnede inimestega, ning veedavad öö saarel,” ütles Keith.

Matt raputas vandudes pead. Tema oli nende kamba punapea, kes vihastus kergesti, palus veel kergemini andeks, kuid ärritus pidevalt. „See pole veel kõik. Veel kaks üsna suurt jahti heitsid meie lähedal ankru merre. Nägin, et ühelt tuli paat päris mitme inimesega.”

„Noh, mida siis teha?” küsis Keith õlgu kehitades. „Purjetajad on käinud siin... noh, eks vist alati.”

„Jah, aga kurat võtaks, praegu pole neid siia vaja,” pomises Matt.

„Kuule, me ju teadsime, et oleme kõigile näha ja peame leppima igasuguse olukorraga. Siin on inimesed – püüame siis hakkama saada,” ütles Keith. „Ja kui järele mõelda, siis polegi see nii jahmatav. On nädalavahetus, just see aeg, mil seilajad puhkavad.”

„Ega sa ei arva, et peaksime end šimpansiteks maskeerima ja nad saarelt minema peletama?” pomises Lee sarkastiliselt.

„Šimpansiteks?” küsis Matt.

„Või mingiks saarehõimuks – näiteks kannibalideks?” aasis Lee.

Keith hakkas naerma. „Siis ei märkaks meid tõesti keegi. Pealegi, kui nad on saarel, pole nad jahtidega merel ega uuri rahusid. Praegu on nädalavahetus. Teeme nii nagu teised. Mängime turiste. Õpime neid tundma. Uurime, mida nad teavad – ja mida mõtlevad.” Ja mida kardavad, mõtles ta, kuid jättis enda teada selle, et keegi saarel võiks neid milleski kahtlustada.

Lee kehitas õlgu. „Olgu pealegi.”

„Veame siis jahuti ja telgi kohale ning mängime pidutsejaid,” ütles Matt. Ühtäkki hakkas ta naerma. „Polegi nii paha. Üks paadis olnutest oli naine, mees oli ka, kuid naine nägi tõesti kuum välja. Vähemalt kaugelt vaadatuna.”

Üks paadis olnutest? mõtles Keith. Sa oleks pidanud nägema seda naist, kes kõigest mõne minuti eest siin lagendikul oli. Ja mina polnud temast üldse eriti kaugel. Üldsegi mitte.

„Olgu nii kuum kui tahes, täna õhtul kohalikele liiga lähedale ei lähe,” hoiatas Lee karmilt.

„Kuule, ma üritan end peolainele häälestada. Sõbralik sell, kes otsib meelelahutust, vana hea seilajatotu,” kinnitas Matt.

„Vana hea poiss võid sa hiljem olla. Ma ei kavatse kogu kraami laevast üksi ära tuua,” ütles Lee. „Kui me hakkame skautideks ja paneme laagri püsti, siis tuleb ka teil end pisut liigutada.”

„Ausalt öelda polegi telkimine nii paha mõte,” ütles Keith.

„Ei, ja siinkandi inimeste tundmaõppimine ka mitte,” kinnitas Lee. Ta naeratas. „Ma arvan, et laev kuulub vist mulle.”

„Kuule!” protesteeris Matt.

„Laev peab ju ometigi kellelegi kuuluma, või kuidas?” küsis Lee.

„Olgu see pealegi sinu oma,” ütles Keith.

„Järgmisel korral on see minu oma,” ütles Matt.

„Kui veab, siis järgmist korda ei tulegi,” ütles Keith. Ta vahtis teisi ega suutnud vältida kahtlushoogu.

Lee vahtis talle vastu. Ta silmad olid salapärased. „Parandamatu optimist, jah?”

„Ma lihtsalt tean, mida teen,” ütles Keith.

Lee mõõtis teda ääretult pika pilguga. „Tahaks loota,” ütles ta. „Loodetavasti oled sa oma tegevusele keskendunud.”

„Mina olen keskendunud. Selles võid kindel olla,” ütles Keith surmtõsisel toonil.

„Kuulge, hakkame siis turiste mängima,” ütles Lee.

„Klaar. Kohe saab tehtud,” ütles Keith.

„Kuule, me oleme ju sama asja eest väljas,” meenutas talle Matt kissis silmadega.

„Jep.”

Nad olid sama asja eest väljas, selles oli tal õigus. Kuid teised kaks ei teadnud seda, et teda oli hoiatatud ja kästud neil silma peal hoida.

„Kurat, Keith, sa käitud kummaliselt,” ütles Lee talle otsa vaadates. „Mõtle, mis juhtunud on. Keskendu kõige olulise­male.”

Veel olulisemale kui inimelu? juurdles Keith. „Tulen kohe järele.”

„Ta kuulab oma instinkti,” ütles Matt õlgu kehitades. „Tule, Lee, hakkame liigutama. Küll imelaps ka tuleb.”

Keith ootas, kuni nad põhjakalda poole suundusid.

Ja siis hakkas ta lagendikku läbi otsima.

Polnud kahtlustki. Ta oli vägagi keskendunud.

Teatavaid mälestusi ei saanud iial unustada. Surnud inimesi. Surnud sõpru. Sõpru, kellel oli kogu elu alles ees. Noori. Parimatest parimaid.

Ta kangestus kuulatades. Lähenesid inimesed. Saarele ilmus üha rahvast juurde. Ta kirus endamisi.

„Tere, sina seal,” kuulis ta kähedat mehehäält.

Lagendikule tuli umbes kuuekümneaastane mees, tema järel noor naine ja kaks umbes ta enda ealist meest.

„Tere,” vastas Keith naeratades nende poole astudes.

Jah, massid olid saabunud. Ta ei saanudki aru, miks ta oli ühtäkki nii kindel, et tema ja ta kaaslased polnud siin ainsad inkognito külalised.

Beth ja tüdrukud väljusid saare keskosa katvast lopsakast rohelusest ja jõudsid rannale. See oli ilus. Kunagi oli Calliope Keyl olnud väike mereväebaas, uurimiskeskus. See oli maha jäetud, kuid vanade hoonete varemed olid alles ja pakkusid omamoodi varju juhul, kui ilm väga hulluks keeras. Kuid täna paistis selgest taevast päike, puhus kerge tuulehoog ja meri tundus uskumatult vaikne.

Ben oli rannal paljajalu, jalas mahalõigatud säärtega püksid ja päikeseprillid ees, seega riides üsna samamoodi kui too mees, kes oli just Bethi ehmatanud. Neid tulemas nähes tõstis Ben pilgu. „Juba tagasi? Arvasin, et vaatate ringi, kas siin kedagi veel on.”

Kolmekümne nelja aastasena oli vend Bethi meelest parimais aastais. Kuid ta oli tütre kasvatamise vägagi südamesse võtnud. Vaatamata sellele, et ta oli naise juba aastate eest kaotanud, veetis ta ikka veel õhtud pigem kodus kui seltskonda otsides väljas jahtklubides, kuigi ta kuulus Rock Reefi jahtklubisse, kus Beth töötas huvijuhina. Tegelikult soovis Beth aeg-ajalt, et vend ka pisut pattu teeks. Beth teadis, kui palju Amber vennale tähendas, kuid ta kartis, et vend kaotab nii oma tuleviku. Ta oli olnud Amberi emasse, oma kooliaegsesse kallimasse meeletult armunud ja mitte miski polnud muutnud ta soovi näha, et Amber saaks kõik, mis ta tütrele pakkuda suudab – kaasa arvatud oma selts –, kas tütar seda siis tahtis või ei. Ja Amber oli jõudnud ikka, kus tahtis pigem koos sõpradega ostukeskustes ringi kolada kui isaga aega veeta. Amber jumaldas isa. Ta oli lihtsalt teismeline.

„Me vaatasimegi ringi,” ütles Beth.

„Kohtusime ühe mehega,” ütles Amber.

„Kohutavalt kuum tükk,” lisas Kimberly.

Beth ägas.

„Kas kohutavalt kuum ja noor või kohutavalt kuum ja vana?” küsis Ben, silmis säde.

„Kohutavalt kuum sinu või tädi Bethi vanune... raske öelda,” ütles Amber. „Igatahes mitte poisike.”

„Ah.” Ben pilgutas Bethile silma. „Kas nad on hakanud kosja­sobitajateks?”

„Loodetavasti mitte,” vastas Beth pisut liiga teravalt.

„Nii et ta ei olnud siis kohutavalt kuum tükk või?”

„Mitte seda, ta nägi hea välja.”

„Aga...?” aasis Ben.

„Mitte minu tüüp,” vastas Beth kähku.

Amber ohkas dramaatiliselt. „Teie kaks olete lootusetud.”

„Ta on võhivõõras ja võhivõõraid ei tohi usaldada,” nähvas Beth.

Ben kergitas kulmu. Tavaliselt naaksus Beth tema kallal, et ta Amberi pärast vähem muretseks.

„Tüdrukud, olge head ja tooge grillimisvarustus ära,” palus Ben.

„Ta räägib sulle koljust,” ütles Amber.

„Koljust?” Ben oli ühe telgivaiaga õiendanud. Ta kangestus ja vahtis Bethile küsivalt otsa.

„Kim lõi varba millegi vastu ära ja... mulle tundub, et see on tõesti kolju,” ütles Beth.

„Kas sa... võtsid selle maast üles?” küsis Ben.

„Ei, leidsin, et peaksime minema koos sellele pilgu peale heitma. Ja siis võimudega ühendust võtma, juhul, kui sa seda õigeks pead. Ma ei tahtnud seda tüdrukute juuresolekul välja kaevata,” ütles Beth. Ta hammustas huulde. „Ainult et... ma pole kuigi kindel, et on arukas nad üksi rannale jätta.”

Ben raputas pead. „Beth, see saar on terve igaviku seilajate paradiis olnud.”

„Ma tean seda.”

„Mereväebaas on olnud aastakümneid suletud – siia tulevatel inimestel on jahid ja nad on... noh, seilajad.”

„Ma tean seda ka.”

„Ja siis...?” küsis Ben vaikselt.

Beth köhatas, vaadates tüdrukute poole, kes ei kavatsenudki lahkuda.

„Ben, kurat võtaks! Kas mäletad seda abielupaari... Ted ja Molly Monocot?”

„Mis nendega siis on?” küsis Ben kulmu kortsutades.

„Viimati nähti neid siin, sellel saarel.”

Ben ohkas ja raputas pead. „Ja siis? Neil oli viimase peal jaht ja neil oli plaan ümber maailma purjetada, Beth.”

„Nad kadusid. Kuulsin seda mõni kuu tagasi uudistest,” vastas Beth jonnakalt.

Ben lasi kuuldavale sügava ohke. „Beth, üks mures sõber helistas politseisse ja oligi kõik. Nad võivad olla ükskõik kus. Uudistele meeldib kõike traagilistes toonides esitada.” Ta püüdis Amberi pilgu ja tegi grimassi. „Võib-olla oleks su tädil tõesti vaja kohtuda pika ja tumedapäise ilueediga, või mis sa arvad?”

„Ben!”

„Ta oli pigem blond!” ütles Amber naerdes.

„Heakene küll, tüdrukud, teie jääte siia ja panete asjad kokku, meie aga Bethiga läheme ja uurime seda koljut.”

„Minu arust ei tohiks neid üksi jätta,” ütles Beth.

„Ta kardab seda tüüpi, kellega me kohtusime,” selgitas Amber.

„Ma ei karda teda,” protesteeris Beth.

„Pole midagi,” ütles Ben. „Nägin just Hank ja Amanda Masonit, ta isa ja vist sugulast. Nad on siinsamas rannas. Tüdrukud, kui keegi teile ligi tuleb, siis karjuge nagu pöörased, selge?”

Amanda Mason. See veel puudus. Tavaolukorras oleks mõte sellest, et Amanda – kes võis olla kohutavalt vastik – on nädalavahetusel kuskil läheduses, Bethi endast täiesti välja viinud. Kuid antud hetkel oli tal hea meel, et Masonid rannal on.

Karjumise kaugusel.

„Selle peale võid kindel olla,” ütles Kimberly.

„Kui see pole just mõni tõeliselt kuum tüüp õllega,” ütles Amber.

See sundis ta isa kanna pealt ringi pöörama.

„Ma teen vaid nalja,” ütles Amber. „Issi, ma teen nalja. Tädi Beth? Tee talle selgeks.”

„Ta ainult kiusab sind, Ben. Võta rahulikult,” ütles Beth.

Ben pööritas silmi ja asus Bethi ees teele. „Miks ta küll seda teeb?” nõudis ta.

„Kuna sa oled kohutavalt paranoiline ja enamiku ajast tal sabas nagu verekoer,” ütles Beth, minnes venna järel läbi põõsaste ja lükates palmilehti eest.

„Nii, ja sina ise ei ole pisut paranoiline?”

„Ben, mulle tundub tõesti, et me leidsime kolju. Mina olen põhjendatult mures. Kui Amberi päris pööraseks ajad, siis on ka sinul muretsemiseks põhjust.”

„Oota, kuni sul endal lapsed on,” hoiatas Ben, seisatas ja pöördus uuesti õe poole. „Ta on mulle kõik,” ütles ta õrna tooniga.

Beth noogutas. „Lase ohjad pisut lõdvemaks.”

„Ta on kõigest neliteist.”

„Ainult pisut. Kui seda teed, siis ta räägib sulle neist pöörastest lugudest, millega ta sõbrad hakkama saavad. Lase tal natuke elada.”

Ben noogutas tõsiselt.

Nad jõudsid lagendikule. See oli tühi.

„Nii, ühtki kutti pole näha.”

„Ma ei arvanudki, et ta meid siin ootab,” ütles Beth.

„Heakene küll. Kus see kolju siis on?”

„Siinsamas... lükkasin sellele palmilehe peale.”

Beth läks sinna, kus kolju olnud oli. Ta lükkas ettevaatlikult mahalangenud prahi kõrvale.

Seal polnud midagi. Mitte midagi. Tundus, nagu poleks siin keegi midagi puudutanud. „Ma...” Ta vaatas vennale otsa. Ben uuris teda skeptilisel pilgul. „Kurat, Ben, tüdrukud nägid seda ka!”

„Kus see siis on?”

„Ei tea!” Beth vaatas lagendikul ringi. Maas oli palju prahti; siinkandis oli ägedaid torme ning tuul sasis õrnu palme ja ­mände.

Kuid kuigi Beth pööras kogu lagendiku pahupidi, vedas maast iga viimse kui palmilehe ja silma jääva oksa, polnud ühtki jälge mitte millestki, mis oleks võinud koljut meenutada.

Ja siis...

„Ahaa!” hüüdis ta – kuid urgitses pinnasest välja vaid merikarbi.

„Siin su kolju ongi,” ütles Ben.

„Ei, see pole see. Ben, ma ju räägin, et ma nägin koljut. Ja ma ei kaevanud seda välja, kuna tüdrukud olid koos minuga ja tundus, et sellel on ikka veel juuksed ning kõdunev ihu küljes.”

„Kuule, Beth. Sa oled vaadanud liiga palju mõrvaseriaale. Mina lähen küll tagasi laagriplatsile.”

„Ben!”

„Mis on?” küsis Ben pöördudes ja vahtis õele otsa.

„Ma ju räägin sulle, et siin oli kolju. Ja siis veel see mees...”

„Tead mis, Beth. Mina olen mees, advokaat, ja tunnistan, et hooti pisut närvis, kuna ma tean, milliseid inimesi ringi liigub. Kurat, mul on püstol ja ma oskan seda kasutada. Aga mõtle järele, Beth. Sa nägid seda meest kõigest mõne minuti eest. Ja kui sina midagi koljuks pead, siis see muidugi kohe ongi kolju.”

„Mitte päris nii,” pomises Beth end pisut halvasti tundes.

„Beth,” vaidles Ben vastu, „kuidas saab olla just äsja siia saabunud mees vastutav kolju eest, mida üldse ei pruugi olemaski olla? Ma ei kavatse lasta rikkuda oma nädalavahetust koos tütre ja ta sõbrannaga, nii et ole nii kena...”

Beth ajas end sirgu ja pühkis mossis näoga käed uuesti puhtaks. Ta noogutas. „Ma saan aru, et on nädalavahetus. Ma saan aru, et sa tahad tütrega koos olla. Ma luban, et kõik on parimas korras. Ausõna.”

Ben hakkas mööda rada tagasi randa minema.

Beth kõhkles. Ta tajus õhtu saabumist, tundis, kuidas tuul ta juukseid sasib.

Kas ta tõesti eksis?

Ei!

Kurat võtaks! Ta nägi seda, see oli kolju. Inimkolju. Nii et kus kurat see siis nüüd on?

Teda läbis kõhedusvärin.

Kas too mees oli selle ära võtnud?

Kas kolju oligi põhjuseks, miks ta saarele oli tulnud?

Ta ümber hakkasid palmilehed sosistama. Ta pöördus kähku raja poole. „Ben?”

Vend ei vastanud.

Beth vaatas kähku enda ümber ja hüüdis uuesti: „Ben! Oota mind ka!”

Need sõnad veel huultel, tormas ta vennale järele ja klammerdus sõnade külge, mis vend talle lausunud oli.

Mul on püstol ja ma oskan seda kasutada.

Aga kas tal see ka kaasas oli?

Ja mis siis, kui ka tol teisel tüübil on relv ja ka tema oskab seda kasutada?