Читать книгу Saar - Heather Graham - Страница 7

„Seal su tüüp ongi,” ütles Ben, kui nad tagasi rannale jõudsid. Ta osutas liivase ranna suunas.

Ja nii oligi. Koos kahe teise mehega, kellest üks oli tõmmu ja teine leekivpunaste juustega, pani ta liiva sisse suurt telgivaia. Nad olid respekteerinud seilajate kirjutamata reeglit, mida kõik saarel käijad järgisid ja mille kohaselt olid nad seadnud sisse laagri­platsi teistest suhteliselt kaugel, et mitte kellegi privaatsust rikkuda. Beth ei suutnud sellelt kauguselt isegi meeste ilmeid lugeda.

Kuid punapea katkestas töö, nügis Keithi, osutas nende poole ja viipas käega.

Ben lehvitas vastu.

„Sa ei lehvitagi oma kuumale kutile?” aasis Ben.

„Ta pole minu oma,” nähvas Beth vastu.

„Tüdrukutele avaldas ta muljet.”

„Tüdrukud on noored ja neile pole raske muljet avaldada.”

Vend vaatas talle küsivalt otsa. „Mis sul viga on?”

„Ei midagi. Asi on lihtsalt nii, et olgu mis on, kuid ma nägin koljut.”

„Mida me leida ei suutnud.”

„Ei,” tunnistas Beth. „Aga ma kinnitan sulle, et seal oli midagi. Ja too tüüp oli ka seal. Ja nüüd pole seal enam midagi ja sama tüüp on rannal!”

„Ma ei saa ju minna tema juurde ja küsida, ega ta koljut välja ei kaevanud,” ütles Ben.

Beth vahtis talle vihaselt otsa. „Ja kui ta seda ka tegi, ei tunnista ta seda ikkagi.”

„Beth, mida ma peaks tegema?” nõudis Ben pead raputades.

„Ole ettevaatlik.”

„Hea küll, ma siis kardan. Vägagi.”

„Ben...”

„Beth, tõesõna, ma ei ignoreeri su sõnu. Kuid ära ignoreeri ka seda, mida mina ütlesin. Ma suudan oma perekonda kaitsta. Kui ma tüdrukud kuskile viin, ei unusta ma hetkekski, et vastutan kahe teismelise eest. Ma saan aru, et sul on hirm nahas ja sulle meenusid need kaduma läinud inimesed. Aga ka mina loen uudiseid. Nad tahtsid maailma avastada, üksi reisima minna. Nad olid kavandanud sisuliselt määramata pikkusega reisi, kavatsedes käia kõikjal, kus pähe tuli.”

„Aga sellegipoolest nad lihtsalt... kadusid,” vaidles Beth jäära­päiselt vastu.

„Beth, täiskasvanud võivad kaduda, kui nad seda soovivad, see pole kuritegu.”

„Nende sõbrad on mures.”

„Võib-olla tahtsid nad just sõprade käest pääseda,” pakkus Ben.

„Kes küll sellist asja võiks tahta?” nõudis Beth.

„Beth, palun. Praegu on nädalavahetus. Me tulime siia lõbutsema. Võta nüüd rahulikult, selge?”

Beth hingas ärritunult kopsud tühjaks, keeras vennale selja ja suundus tüdrukute juurde. Tüdrukud uurisid Hollywoodi klatšiajakirja ja tundus, et olid juba unustanud, et võisid ennist näha inimjäänuseid.

Kuid kui Beth kükitas nende juurde telgi „terrassile”, tõstis Amber pilgu.

„Kas see oli kolju?” küsis ta.

„Ei tea. See polnud enam seal.”

Amberi pilku läbis kummaline vari.

„Kas sa arvad, et tema võttis selle ära?” uuris Kim.

„Kuss,” kamandas Amber. „Ta on siin.”

Bethi pea jõnksatas. Mees, kes oli end tutvustanud Keith Hensonina, oli tõesti siin – seisis otse nende telkide juures, kus Ben oli teinud üles lõkke, et neile õhtusööki valmistada.

Teised kaks olid samuti siia tulnud: pikk, kõhn punapea ja tõmmu, tugevama kehaehitusega mees.

Beth kuulis tutvustusi ja taipas, et ta vend rääkis Keithile, et ta oli nende varasemat kohtumist maininud.

Beth kargas püsti ja kiirustas välja. Tüdrukud järgnesid talle kohe. Taas tutvustused. Teiste nimed olid Lee Gomez ja Matt Albright.

Keithil olid ikka veel päikeseprillid ees, mille tõttu tema mõtetele ei pääsenud ligi. Kuid ta naeratas ja Beth pidi tunnistama, et mees oli oma klassikalise luustikuga, mis väljendas ka massiivselt tahutud jõudu, jumalik. Lee Gomez oli oma tõmmu hea väli­musega samuti rabav ja Matt, kuigi tedretähniline, jättis esimese hooga kena ja korraliku naabripoisi mulje.

„Keith rääkis just, et neil on kaasaskantav grill ja piisavalt värsket kala, et kogu armee ära toita,” ütles Ben.

Beth vahtis vennale otsa. Kas vend eeldab, et nad löövad nende võõrastega kampa?

„Tegin ka kartulisalatit,” ütles Lee laia naeratusega.

„Meil peaks ju ka midagi pakkuda olema?” uuris Ben Bethilt.

„Salat,” vastas Amber tädi eest. „Ja kartulikrõpse on meil ka ning meeletult limonaadi ja pisut õlut.”

„Kõlab hästi. Me pole eriti kaugel. Loodetavasti meelitavad aroomid teid kohale,” ütles Matt.

„Noh?” küsis Ben Bethilt.

„Loomulikult,” vastas Beth, kuna ei osanud leida ühtki viisakat vabandust.

„Teisel pool rannal kohtasime veel inimesi,” ütles Keith. „Nad väitsid, et tunnevad teid. Nemad tulevad ka.”

„Ah soo, Masonid,” ütles Ben.

„Just. Masonid on siin,” pomises Beth. Ta nägi eemal ankrus Hanki jahti Southern Light. See oli uhke laev, neliteist meetrit pikk, nelikümmend aastat vana, kuid selle mootor oli täiesti ringi ehitatud ning interjöör uuendatud. Klubis räägiti sellest kui vanast daamist.

„Ausalt öelda pole mul veel päris selge, kes on kes. Välja arvatud Amanda,” ütles Keith.

Amanda jäi talle loomulikult meelde. Amanda oli meeter kuuskümmend viis pikk, liivakella kehaga, siniste silmade ja blondide juustega. Amandat ei märganud vaid väga vähesed mehed.

„Nendega on üks vanem mees,” ütles Lee.

„Roger Mason, Amanda isa,” ütles Beth.

„Hank peab ka kaasas olema,” lisas Ben. „Amanda nõbu. Jaht on tema oma.”

„Just. Hank. Ja teine mees on...”

„Ilmselt Gerald, samuti üks sugulane,” ütles Beth. „Ta elab Boca Ratonis.”

„Nii et... nad on kõik sugulased?” küsis Matt lootusrikka tooniga hääles.

„Hank, Amanda ja Gerald on nõod,” ütles Ben.

Tundus, et ta ei märganud hääles sisaldunud lootust. See poleks tema moodi, mõtles Beth. Tema oli isarolliga liiga ametis.

„Otse nende taga on laagris üks noorpaar,” ütles Keith. Kuigi Beth ei näinud ta silmi, sai ta aru, et mees vahtis talle otsa. „Järsku tunnete ka neid. Brad Shaw ja Sandy Allisoni nimeline ­naine?”

Beth raputas pead. „Need nimed ei tule tuttavad ette.” Taas vaatas ta mere poole.

Neljas jaht oli tal kahe silma vahele jäänud, kuna see oli ankrus otse Hanki Southern Lighti taga.

Tegu oli väikese lõbusõidulaevaga, millele oleks kulunud ära uus värvikiht ja ilmselt polnud seal suurt rohkem ruumi kui köögi­nurgale ja kahele magamisasemele. Klubi sadamas oli palju väiksemaid paate ja mõned neist – eriti just mootorpaadid – olid uskumatult kallid.

Kuid osa jälle mitte. Bethile meeldis jahtklubis töötamise juures see, et kõik sealsed inimesed olid tõelised veefännid. Nad olid pärit eri elualadelt, erinevad olid ka nende paadid. Klubi sissemaks oli suur, kuid aastamaksud mõistlikud, nii et klubi liikmeks olekut võisid endale lubada väga erinevatest sotsiaalsetest kihtidest inimesed, kui sissemaksu raha kord kokku oli kogutud. Samuti oli ta uhke selle üle, et klubis anti purjetamise, ujumise, sukeldumise ja veeturvalisuse tunde.

Kuid ükskõik kui odav ka kellegi paat oli, hoolitsesid kõik klubi liikmed, isegi pankrotistunud, kogu südamest oma sõidukite eest – erinevalt sellest õnnetust alusest Southern Lighti taga.

„Neli paati,” pomises Beth.

„Igatahes oleme kutsunud kõik oma väikesele rannalapile,” ütles Keith.

„Tore,” ütles Ben.

„Tulge, millal sobib,” ütles Keith. „Me pole kaugel,” lisas ta, osutades kitsale liivasele alale, mis kahte laagrit teineteisest eraldas.

„Kas abi on vaja?” küsis Amber innukalt.

Beth tahtis juba vennatütre käsivarrest haarata.

„Mulle tundub, et praegu saame hakkama,” ütles Keith tõsiselt. „Kuid kui sul on vaja abi kartulikrõpsude ja salati tassimisel, siis anna meile teada.”

Tal olid lohukesed põskedes ja ta suhtles tüdrukutega mõnusal toonil. Ta käitumine polnud kohatu ega flirtiv nagu mõnede vanemate meeste puhul kombeks, vaid lihtsalt meeldiv. Beth sai aru, et mees oleks pidanud sõbralikult mõjuma, kuid selleks oli ta kahtlus mehe suhtes liiga sügav.

„Noh, kohtume siis peagi meie juures,” ütles Lee.

Mehed lehvitasid ja läksid oma laagripaiga suunas. Ben pöördus Bethi poole. „Kas tunned end paremini?” küsis ta.

Beth vahtis vennale otsa ja raputas pead.

„Mida? Kardad ikka veel? Ei juhtu siin midagi. Meiega koos on veel mõned jahtklubi liikmed,” tuletas ta Bethile meelde.

Ben oli liige. Beth oli huvijuht ja armastas oma tööd ning enamikku liikmeist, kes olid alati meeldivad ja hindasid ta tööd.

Kuid Amanda oli omaette nähtus.

Õnneks polnud ta klubi igapäevane ega isegi iganädalane külastaja. Tõeline fanaatik oli Hank. Tema isa oli astunud 1910. aastal asutatud klubi liikmeks. Algselt olid moodustanud klubi kaks elupõlist sõpra: jahtklubi president Isaak ja asepresident Gleason, kes olid pensionipõlves saanud kokku, et võtta klaasike ja puhuda juttu. 1920. aastaks oli olnud kümme liiget ja enne Teist maailmasõda juba ligemale sada. Kuna kaugelt liiga palju osavaid seilajaid oli olnud mereväes, kasutati klubihoonet mõnda aega sõjast naasnute taastusravi keskusena. 1950. aastal oli liikmeskond taas suurenenud ja seitsmekümnendatel sai sellest mõnus ajaveetmise koht. Kui hipidest said üheksakümnendatel jupid, oli liikmemaks taevasse tõusnud. Praegusel ajal oli liikmeid umbes kakssada, kellest sajal olid randumiskohad ja vähemalt viitkümmet võis pidada üsnagi aktiivseks liikmeks. Beni ja Bethi isa oli olnud jahtklubi president ja pärast tema surma oli Ben perekonna osaluse klubis üle võtnud.

Beth, kes oli õppinud avalikke suhteid, asus sinna tööle.

Kui ta oleks tajunud, et tal tuleb teha tegemist ka Amanda-suguste inimestega, oleks ta selle üle tõsisemalt mõelnud. Amandal oli kombeks visata ta lauale kiri ja käskida Bethile otsa vaatamata sellest koopiad teha. Ta kaebas töötajaskonna iga väiksemagi eksimuse peale. Kaks restorani ettekandjat olid pärast tema teenindamist pisarsilmi töölt lahkunud.

Ben ei läinud Amanda juuresolekul peast segi; tundus, et ta on naise nurjatult sensuaalsete võlude vastu immuunne ega märkagi naise sagedast kõlvatut agressiivsust.

Vennale polnud vähimatki mõtet Amanda üle kurta. Ben pidas seda vaid naiselikuks kadeduseks.

„Nende siinviibimine on just see, mis puudus,” kinnitas Beth tuimalt.

„Amanda,” ütles Amber grimassitades.

Ben pööritas silmi. „Kas tal on midagi viga või?” nõudis ta.

„Paps, ta on ju igavene nõid.”

„Amber!”

„See ei ole ju rumal sõna,” vaidles Amber vastu.

„See pole vandesõna,” lisas Kim kähku omalt poolt.

„Beth,” anus Ben, „kas sul pole midagi öelda?”