Читать книгу Nagemine - Heather Graham - Страница 5

Kuju hõljus kummaliselt.

Eemalt tundus, et see on naine.

Genevieve Wallace ei taibanud esiti, mida ta näeb. Seal see oli, põhjas, hõljudes kergelt veevooluga kaasa, ja tundus kangesti... naise moodi.

Ta vaatas vasakule ja nägi pisut eemal Vic Damonit, keskendamas tähelepanu väljaulatuvale korallahelikule, mis tekitas läbipaistvas vees tunde, nagu oleks tegemist koopaga. La Doña ­nimelise laeva kohta saadud informatsiooni abiga püüdsid nad avastada saladusi pealtnäha tavalise, silmapaistmatu välispinna alt.

Ta kuulis oma kerget rütmilist hingamist ja vaatas õhumõõturit. Tal oli veel kakskümmend tuhat psiid alles ja sügavusemonitor näitas, et ta hõljus mõneteistkümne meetri sügavusel mere­pinnast. Ta võis minna seda imelikku kuju uurima, ohustamata oma isiklikku turvalisust.

Vesi oli nagu kristall, helkides sinise ja rohelise vahepeal. Tempe­ratuur oli samuti absoluutselt täiuslik. See oli suurepärane õhtupoolik igasuguste huvipakkuvate objektide uurimiseks.

Eelmisel nädalal, kui nad siin piirkonnas tööd alustasid, oli kõik olnud teistmoodi. Esimesel päeval olid viieliikmelisest meeskonnast kolm tõsiselt haiged, sealhulgas Marshall Miro, ettevõtte Süvavee Päästetööd omanik. Gen ei jäänud merehaigeks, aga kõik muudkui õõtsus ta ümber... ja see ei olnud just meeldiv. Aga nüüd oli tuul täiesti vaibunud. Veepind oli peaaegu klaassile. Liiv oli põhja settinud.

Nähtavus oli väga hea.

Tundus, nagu oleks too kuju seal vees teda lausa kutsunud. Ikka veel kuuldes oma rütmilist hingamist, andis ta lestadega tugeva tõuke ja hakkas tolle ebamäärase objekti suunas liikuma.

Ligemale jõudes mõtles ta, et keegi oli ookeani põhja visanud mannekeeni. Eemalt oli see paistnud nagu naine. Mida lähemale ta jõudis, seda tõenäolisem tundus talle too teine variant. Jah, see pidi olema mingisugune mannekeen. Talle polnud lihtne hirmu nahka ajada, ent nüüd tollele kujule liginedes tundis ta endas kasvavat lisaks uudishimule ka teatud kõhedust.

Heledad juuksed heljusid vees vabalt ringi, moodustades ümber mannekeeni pea nagu pühapaistuse. Selles oli midagi pehmet ja kaunist, midagi võikalt elusat. Ta tüüris end paari tugeva lestalöögiga otse kuju kohale ja nägi, et see oli riietatud valgesse rüüsse, mis vee liikumisega kergelt kaasa hõljus.

Haiglaselt kahvatu nägu tegi ta sügavalt kurvaks.

Kaastundest sirutas ta käe, et kuju puudutada.

Ja siis...

Korraga märkas ta ehmatusega, et kuju oli siin ookeani põhjas sellepärast, et talle oli mingi raskus külge seotud. Ta pahkluude ümber sõlmitud nööri teises otsas oli riidest kott, mis näis olevat täidetud telliskividega.

Korraga ei kuulnud ta enam oma hingamist.

Ta pidi end sundima, et uuesti hingama hakata.

See polnud mannekeen. See oli inimkeha.

Veri ta soontes tundus jäisena. Ta hakkas halb ja ta sirutas nüüd tõesti käe, sest teadis, et peab seda nägu puudutama. Polnud mingit lootust, et see naine elus võiks olla. Kuskil polnud näha õhumulle liikumas; ümberkaudu polnud ühtegi teist paati, millelt ta oleks võinud siia tulla... ja ometi tundis Gen kohustust teda puudutada, et näha, kas saab teda päästa.

Just siis, kui ta sõrmed olid juba jõudnud väga lähedale naise elutule nahale, liigutas kuju äkki pead. Ta suured silmad avanesid ja vaatasid Genevieve’ile otsa. Kaks silma täis kurbust.

Ta nahk oli hallikas-valge. Ta huuled olid sinised.

Ta silmad vaatasid ainiti Genevieve’i, suu hakkas vormima hääletut O-d. Ta tõstis käe ja sirutas selle Genevieve’i suunas, justnagu anudes tema lohutavat puudutust.

Ta suu liikus naeratuseks, mõistvaks naeratuseks. Elutuks naeratuseks.

Siis vormisid sinised surnud huuled üheainsa sõna.

Ettevaatust.