Читать книгу Nagemine - Heather Graham - Страница 6

“Kuule, keegi pole öelnud, et päike inimeste mõistusele hästi mõjub,” ütles kogenud ja asjatundlik sukelduja Jack Payne, vaadates Thor Thompsonit, pea pilklikult kaldu.

Thor omakorda vaatas umbes samamoodi seda naist.

Ta oli teda juba enne tol päeval näinud, kui meeskond, kes kuulus tema paati, mille nimi oli The Seeker, oli osariigi poolt palgatud grupiga kokku saanud. Mõlemad grupid olid kaasatud samasse uurimisprojekti, ja Thori meelest polnud kunagi mingit põhjust teiste kompaniide ja sukeldujatega koostööst keelduda. Eriti selles projektis. Florida osariik, samuti nagu keskkonnakaitsjad ja ajaloolased, oli otsustavalt mitmete meetodite vastu, mida varanduseotsijad olid minevikus kasutanud. Korallrahud on õrnad. Üks asi oli loodust natuke häirida, kui oli kindel lootus midagi leida; ent hoopis teine asi oli merepõhi ribadeks lõhkuda vaid selleks, et näha, kas sealt on midagi leida. Selle projekti olid käima pannud just ajaloolased, kelle tööl oli teoreetiline alus. Ent neil tuli kõigepealt oma teooria tõestada, et saada osariigilt luba viia merepõhja suurem aparatuur, mis võiks ehk koralliriffide ilu hävitada või kahjustada. Sest korallirifid tõid turisminduse abiga osariigile sisse tõelise varanduse.

Thor tegi tööd föderaalvalitsuse, mitte iseenda heaks, ja kuna Süvavee Päästetööd töötas osariigi heaks, siis ei saanud siin tekkida ohtu, et üks teise eest leitud varandust ära napsata püüab. Kui see tõeks osutub, et Marie Josephine lebab liiva, korallide ja veealuste rahude all ning nad leiavadki üles piraatide varanduse peidupaiga, siis saaksid nad omavahel hästi hakkama. Küllap nad jagaksid tulemust, aga niikuinii paneks osariik ja USA valitsus suuremale osale sellest käpa peale. Sukeldujana, kes kogu oma elu oli töötanud vanadel vrakkidel ja päästetöödel, oli tal küllalt hea elu olnud ja temagi oskas hinnata igapäevaseid elumugavusi. Aga ta ei teinud seda tööd varanduste pärast, mida nii mõnigi päästetööga tegelev sukelduja taga ajas. Talle meeldis see töö, meeldis ajalugu ja avastamisega kaasaskäiv põnevus.

Kui hiljuti Calliope Key lähedal La Niña vrakk avastati, sattusid väga erinevad inimesed taas kord vaimustusse mõttest, et Florida ranniku ääres on tuhandeid avastamata laevavrakke. Oli vägagi tõenäoline, et mõni neist vrakkidest võis peidus olla väliselt täiesti tavalise, silmapaistmatu pinna all. Liiga sageli juhtus, et inimesed ei märganud või ei tundnud ära seda, mida nad otsisid. Meri võis laeva jäänused mitme sajandi jooksul täiesti ära peita või märkamatuks maskeerida. Uurijad olid sellest palju teadlikumaks saanud alles lähiminevikus, kui erinevad oma aja ära elanud alused tahtlikult mere põhja uputati, et aidata moodustada seal kunstlikke riffe. Tolle kire jahutamiseks kõlas muidugi ka ettevaatusele manitsevaid ajaloolaste ja keskkonnakaitsjate hääli. ­Mitmed nendest kohtadest, kus Marie Josephine arvati olevat, olid arhiivide väitel merepõhja pühapaigad. Võimaliku leiukoha piisavaks tõestuseks peeti enama kui kaheksa üksiku objekti leidmist ühes piirkonnas: laeva lauahõbedast kuni kahuriteni välja. Alles siis lubati päästetöötajatel kohale tuua süvendamiseks, haalamiseks ja sõelumiseks vajalik varustus.

Thori grupp oli tuntud Otsijate nime all ning koos uuringuteks mõeldud samanimelise juhtpaadiga ei tegelnud nad mitte ainult fantastiliste avastustega. Oli aegu, mis olid enam valulikud kui erutavad, kui nad siirdusid otsima põhjaläinud laevadelt ellujäänuid või surnukehi. Siis ei sukeldunud nad mitte selleks, et imetleda Kariibi mere, Florida väinade või Mehhiko lahe silmapaistvat ilu. Vahel tuli sukelduda ka soolaugastesse, ja see oli eriti vaevarikas. See töö siin oli aga lausa nauding ning ta uskus, et tuleb sellega väga hästi toime. Nad ajasid piraatide jälgi. Osariigi ajaloolaste tehtud ettevalmistavad uuringud läkitasid nad sukelduma otse kõige kaunimatesse vetesse, mida ta iial kusagil maailma paigas näinud oli. See, mida ta praegu tegi, meeldis talle ülimalt. Kõige põnevam oli see, et need uuringud olid intiimset laadi. Kuna nad lähtusid vaid oletustest, oli see tõeline veealune avastusretk. Muidugi olid neil olemas hüdrolokaator ja radar, aga tormid ja aeg võivad minevikujäänustega väga halastamatult ümber käia; seepärast kasutasid nad ennekõike kõige elementaarsemaid uurimisvahendeid: oma isiklikke silmi ja instinkte.

Suurt raha – välja arvatud lootus leiupreemiale – ei olnud oletusele põhineva uuringu käigus just lihtne teenida. Ometi olid inimesed praegu olulisemad kui varustus. Sellepärast oli tema seal ja sellepärast oli seal ka see naine.

Naine, keda ta vaatas, oli ekspert-sukelduja, nii oli talle öeldud. Aga ta oli oma meeskonnaga umbes miili kaugusel Süvavee Pääste­tööde laevast, kui ta nägi naist meeleheitliku hooga veepinnale paiskumas. Ta tahtis juba appi tõtata, aga ta oma kolleegid said ta kiiresti kätte. Kui nad pardale tulid, lihtsalt veendumaks, et temaga midagi halba juhtunud pole, kordas ta aina nagu hullumeelne, et oli vees näinud ühe naise surnukeha. Thor oli siis sukel­dunud.

Ja leidnud palju papagoikalu ja adru.

Kõik uuringuosalised peatusid puhkekeskuses, ja seal ta nüüd oli koos oma kaaslastega, kusjuures tema ilmest võis näha, et nad ikka veel teda nöökisid. Kogu see lugu näis Thorile veider. Too naine ei paistnud küll olevat selline hellik, kes iga tühja asja pärast endast välja võiks minna. Ausalt öeldes oli tal selline välimus, mis meesterahva hinges kõik seksuaalsed ja lihalikud tunded otsekohe üles äratas. Ta oli väga pikk, umbes meeter kaheksakümmend, pealegi üleni elegantne. Isegi nüüd tundus ta olevat rahulik ja enesekindel. Tal olid pikad ruuged juuksed, erkrohelised silmad, tumedad kauni kaarega kulmud, südamekujuline nii-öelda täiuslikult sümmeetriliste joontega nägu. Ta oli harva näinud kedagi, kes oleks trikoos kaunim välja näinud. Ta oleks võinud olla pagana hea modell või jällegi neetult hea strippar.

Tema pelk kohalolek ükskõik missuguses ruumis tegi ta automaatselt lähedalviibivate punavereliste meeste silmade sihtmärgiks.

Kahju küll, et ta ilmselt hull oli.

“Konhid on kõige hullemad,” ütles Jack Thori mõtetesse lõikudes.

“Mida?” Thor heitis pilgu tollele temast vanemale mehele.

“Ma ütlesin,” jätkas Jack sigarit süüdates, “et konhid on teada-tuntud hullud. Tead küll, merikarbid – noh, konhid ¹, nagu mina. Key Westi kohalikud.”

“Nojah, mul on hea meel, et sa oma väidet täpsustasid,” ütles Thor.

Jack kehitas õlgu. “Tõsi jah. Sina oled Jacksonville’i poiss. Osariigi põhjapiirkonnast, võib-olla üldse teist tõugu.”

“Normaalset tõugu!” ütles Thor muiates.

Jack pahvis sigarit ja jälgis silmadega leeki. Ta oli vanuselt viie- ja kuuekümne vahel, juuksed endiselt pikad ja raudhallid. Ta kandis ühes kõrvas ristatud kontidega surnupealuud ja kaela ümber ketti hispaania dublooniga. Kehaehituse poolest võis teda pidada poole nooremaks meheks, kes veedab mitmeid tunde spordisaalis. Tema oma sõnade järgi tegeles ta sukeldumisega juba siis, kui kõik ta praegused kaaslased alles põlvpükse kandsid. Ta oli mees, kes teadis, mida teeb.

“Oled sa kunagi kuulnud krahv von Coselist?” küsis Jack.

Thor suunas talle imestunud pilgu.

Jack naeratas. “Ta polnudki päris krahv, vaid mingi saksa immi­grant, kes siin haiglas töötas. Ta armus Kuuba neiusse, kelle nimi oli Elena. Ta teadis, et tüdrukul oli tuberkuloos. Ta püüdis teda igasugu imelikel viisidel ravida, aga neiu suri. Perekond mattis ta maha. Mõni aasta hiljem otsustas Cosel, et tüdruk tuleb suurde mausoleumi ümber matta, ehitas selle valmis ja ilmselt mattiski tüdruku keha sinna. Aga mõne aja möödudes hakkasid inimesed selle paiga lähedal imelikke asju märkama. Nagu oleks ta tantsinud mingi suure nukuga. Tuli välja, et vaene mees oli Elena hauast välja kaevanud ja proovis teda mingil veidral viisil ellu äratada. Vennike magas laibaga ühes voodis mitu aastat ja muudkui elustas teda. Viimaks sai perekond sellest teada ja õde tuli teda vaatama. Sellest tõusis suur skandaal, aga see, mis ta teinud oli, ei mahtunud ühegi seadusega kehtestatud kuriteo raamidesse ja ta lasti lahti. See on ju lõppude lõpuks Key West. Vähe sellest, et ta lahti lasti, nüüd saadavad lausa võhivõõrad inimesed talle äraelamiseks raha.”

“Sa oled üks kuradi valevorst, Jack,” ütles Thor.

“Ma vannun sulle, et see on tõestisündinud lugu. Küsi kellelt tahad. Vaata järele. Too lugu oli kõikides selle maa ajalehtedes.” Ta vaikis ja pahvis sigarit. “Uba on selles, et kui nüüd võrdlusmomendist rääkida, siis too noor naine, keda sa vahid, on nii normaalne nagu üldse olla saab. Ja kuradi hea näeb ta välja, mu vanad silmad pole paremat küll näinud.”

Thor raputas pead ja tõstis õlleklaasi. “Ma nägin teda täna seal väljas. Tead, kus tegeldakse sukeldumisega, seal pole küll vaja seltskonda niisuguseid näitsikuid, kes vee all sõna otseses mõttes endast välja lähevad. Kutsu ta kohtama, Jack, aga ära teda minu paati too. See on liiga suur risk.”

“Ma olen selle tüdrukuga juba mitu korda koos sukeldunud, Thor. Ta teab, mida ta teeb. Mis puutub kohtamisse, siis, kurat, ma võiksin ta isa olla. Ja ma tunnen teda terve igaviku, sellest ajast peale, kui ta veel laps oli.”

Thor raputas veel kord pead ja suunas tähelepanu veepinnale. Hilissuvi. Kuumad päevad, jumalikud ööd. Ookeani poolt tuli alati kerget tuuleõhku. Ja loojuv päike oli imeilus. Kell oli kaheksa õhtul ja taevas hakkas ilmet muutma. Praegu oli see veel valge. Varsti läheb see roosaks, purpurpunaseks, kuldseks, kollaseks, siniseks... värvitriibud süvenevad pikkamööda. Ja siis, umbes pool üheksa, läheb äkki pimedaks.

Ta vaatas veepinda... ja seejärel jälle seda naist. Oli raske teda mitte vaadata, mõtles Thor, taibates, mis teda naise poole tõmbab. Ta levitas loomulikku, hõrku sensuaalsust. See paistis välja igast ta liigutusest. Mitte midagi sunnitut, mitte midagi tahtlikku. See oli miski, mille olemasolust ta ilmselt ise ei teadnudki.

“Päike läheb looja,” lausus Jack. “Sa võid prillid ära võtta.”

Thor naeratas jälle. Ei mõtlegi. Talle meeldisid need tintmustad prillid. Keegi ei saanud näha, millal ta silmad kõrvallauas istuvat naist piidlevad.

“Ei saa temalt silmi lahti või?” küsis Jack.

“Võib ju lasta endale natuke silmarõõmu pakkuda? Aga ma ei usu, et ükski mõistlik mees – eriti veel sukelduja – laskevalmis kahurile liiga lähedale läheks.”

“Tahad kuulda lugu mehest, kes pidas oma nukku elusaks, ehkki kõik teised uskusid, et see kannab needust?”

Thor oigas. “Jack, jäta järele.”

“Kuule, see on hea lugu. Kas sa tead, kust on tulnud nimi Key West? Kui hispaanlased esimest korda siin randusid, siis oli see paik üks suur kondihoov. Oli see väljasurnud indiaani suguharu? Või oli siin olnud mingi suur veresaun? Keegi ei tea. Aga kõik kohad olid konte täis, nii nad panid sellele paigale nimeks Cayo Hueso, Kontide saar. Inglased ei viitsinud seda hispaania keelest ära tõlkida, lihtsalt muutsid need sõnad ära, nii et need nende keeles midagi tähendasid. Ma räägin sulle, Thor, Key West on üks ainulaadne paik.”

Thor naeratas. “Jack, kui sa tahad mind veenda, et sel naisel on peas kõik korras, siis ei saavuta sa midagi. Ta kinnitab, et nägi vees laipa. Ja see laip rääkis temaga.”

“Vaata... igas loos, mida sa kuuled, on terake tõtt.”

“Oled sa kuulnud, et siinkandis keegi kadunud oleks? Keegi, kes sobiks mõrva ohvriks? Ma vaatasin uudiseid ja paistab, et kõik on alles.”

“Sa räägid nagu üks tundetu kaabakas, aga ma näen sind läbi,” ütles Jack. “Sind ei huvita miski muu peale sukeldumise, selle­pärast vahetad sa naisi nagu nohu ajal pabertaskurätte.”

Thor kergitas kulme. “Ja-ah? Ma pole märganud, et sinagi oleksid endale perekonda loonud.”

“Ma pole kohanud ühtki naist, kes oleks mulle sobinud – minu põlvkonnast. Me lihtsalt ei saanud kokku.”

“Ma ei mängi seal, kus ma töötan,” ütles Thor pehmelt.

Jack puhkes laginal naerma. “Sellepärast, et ainuke naine meie tiimis on abielus, pealegi on ta veel amatsoon.”

“Ja kes siis nüüd siin see kaabakas on?”

“Mina? Lizzie on minu meelest suurepärane, aga tema elu on töö. Kange nagu raudnael, ja ma usun, et ta võidaks mind maadluses. Ja kui ta ka ei võidaks, noh, kes tahaks Zachiga maid jagada?”

Thor kehitas muiates õlgu. Lizzie, Elizabeth Green, oli naine, keda ei saanud kergelt võtta. Ta polnud temast tolligi lühem. Tema mees Zach oli olnud elukutseline korvpallimängija ja kokku moodustasid nad kaunis hirmuäratava paari. Lizzie võitis kompaniile mitmeid lahinguid, kui nad oma projektidele lubasid taotlesid. Ta võis küllap igast mehest võitu saada. “Lizzie on kange. Ja maalähedane. Tema juba mingi kujuteldava laiba pärast paanikasse ei satuks.”

“No kuule. Igaüks võib mõnikord sattuda olukorda, mis ta ära hirmutab.”

“Võib-olla.”

“Ja sina oled ise üks paras sõnnikuhunnik, Thor.”

“Nii sa arvad?”

“Sa lakuksid kõnnitee puhtaks, kui see naine selle eest oma väikest sõrme kõverdaks.”

“Ja-ah? Jamajutt.” Ta püüdis seda veenvalt öelda, ent teadis, et valetab. Tõsi oli see, et naine oli talle mõju avaldanud. Aga tõsi oli ka see, et oma töö juures ta romantikaga ei tegelnud. Kui nad olid pikalt ekspeditsioonis, läksid nad kusagil ikka sadamasse ja seal mängis ta ära kõik oma mängud. Komplikatsioonid töösuhetes ei too kellelegi head.

“Ma ütlen seda, mis ma näen,” urises Jack. “Keegi pole mind kunagi valetamises süüdistanud.”

“Põrgut, mina süüdistan sind praegu,” ütles Thor.

Jack naeris, märgates Thori silmi taas kõrvallaua poole vilksamas. “Pea meeles, Thor, ka kõige vägevam mees võib kunagi komistada.”

“Jaa, jaa. Ma olen seda vägeva-Thori-jama terve elu kuulnud,” ütles Thor, kutsus baarimehe, kelleks oli omaniku poeg, ja tellis veel ühed joogid.

“Me kõik käisime seal vaatamas, Genevieve,” ütles Victor. “Seal ei olnud mitte midagi.”

“Ma räägin teile, ma nägin naise laipa,” kordas Genevieve kangekaelselt. “Vaadake, ma ei tea, kas see oli mingi nali või oli seal tõeline mõrvaohver. Aga viirastust ma ei näinud, see oli päri­selt.”

Bethany Clark puudutas Genevieve’i põlve. “Kuule, kullake, me kõik näeme seal all mõnikord imelikke asju. Kujutlusvõime mängib meile aeg-ajalt vingerpussi. Vesi teeb meile trikke ja moodustab visuaalseid nihkeid.”

Genevieve oigas ja kiristas hambaid. Ta ei saanud öelda, et ta semud polnud vaeva näinud. Ta oli ennast lausa välguna pinnale paisanud. Õnneks ei olnud ta väga sügaval. Hetkel, mil too naine silmad lahti tegi ja naeratas, puhkes ta hinges niisugune lauspaanika, et ta raketina ülespoole kihutas. Kui ta oleks olnud sügavamal, siis oleks see võinud lõppeda surmaga. Pinnale jõudes oli ta peaaegu lämbumas kurku tõmmatud soolasest veest, sest ta oli oma regulaatori välja sülitanud ja vehkis hullupööra kätega.

Nende üksuse ülemus Marshall Miro oli ta kontrollimatult lalisevana veest välja pardale tõmmanud. Victor oli ta imelikku käitumist märgates kohe tema järel pinnale tõusnud. Seejärel tulid Bethany ja Alex, ja Bethany jäi tema juurde, kui teised alla laipa otsima sukeldusid. The Seeker, nende liitlaspaat, oli sealsamas lähedal. Ka nende meeskond oli sukeldunud.

Ja mitte keegi neist ei olnud näinud seal mitte midagi.

Võib-olla ta kujutas ette, et naise silmad lahti läksid, et ta kutsuvalt viipas, aga igatahes oli ta seda laipa näinud. Ta ei saanud aru, kuhu see võis kaduda.

Õnnetuseks oli ta kohe vadistanud silmadest ja sellest, et surnud naine liigutas ning isegi midagi ütles. Ja nüüd arvas isegi tema parim sõber Bethany, et ta on hulluks läinud.

Ta vaatas väikeses puhkemajas ringi. See oli nende peatuspaik, mis asus Key Westi vanalinnas. Tal oli tegelikult siit vähem kui poole miili kaugusel oma maja, mille ta vana-vana-ei-tea-kui-vana-vanaisa oli siia saarele ehitanud juba palju aastaid enne kodusõda.

Aga see siin oli kohalike inimeste ajaviitmispaik. Jack hoidis siin oma vana ülesputitatud kalapaati, siia kai äärde olid kinnitatud ka selle piirkonna kolme politseiniku paadid. Neile meeldis siin kohvi joomas käia, või õhtuti ka midagi kangemat maitsta.

Gen oli ilma ühegi kõhkluseta siia jäänud, et teistega koos tolle projekti juures töötada. Nende sukeldumispaat oli siinsamas lähedal, ja nende kõrval seisis The Seeker. Siin polnud ei spaad ega ööpäevaringset toateenindust, aga selle asemel olid siin olemas kõik tõelised vanade konhi traditsioonide võlud. Peamaja oli ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. Teise maailmasõja ajal ehitati selle juurde väikesed suvemajad, mis seisid hajali liivaranna kohal. Igaühe ees oli väike omaette terrass laua ja toolidega. Siin oli ka väike Tiki baar ja “nosimismaja”, nagu nad seda kutsusid, mis avati kell seitse hommikul ja suleti umbes kesköö paiku. Öine baarimees oli omaniku poeg ja hoidis selle avatuna niikaua, kuni tal endal lõbus oli. Toidud ei olnud just võrreldavad mingi gurmee-restorani omadega, aga need olid värsked ja maitsvad.

Vaatamata faktile, et sukeldujad tema ebaselgete juhatuste järgi laipa ei leidnud, oli Genevieve nõudnud, et nad sellest politseile ette kannaksid. Selleks ajaks oli ta juba piisavalt rahunenud ja taipas kõnelda küll nähtud laibast, ent mitte selle tahtlikuna tundunud liikumisest. Oli juba hilja, kui nad oma ruumidesse tagasi jõudsid, et pesta ja ümber riietuda. Seejärel siia baari õhtust sööma tulla: värskeid võileibu, ehtsat kohalikku kapsasalatit ja kartulisalatit.

“Okei, semud, naerge minu üle, kui tahate. Ma nägin laipa.” ütles ta kindlalt.

Bethany langetas oma liivakarva pea. Victor, Alex ja Marshall vahetasid pilke, püüdes mitte naeratada.

“Kuule, Gen,” narritas Victor. “Seal baarileti juures on üks naine, kes tahab sulle välja teha... vaata – oih, ei, vabandust, sa ei rea­geerinud piisavalt kiiresti. Ta kadus ära.”

Genevieve heitis talle pilukil silmadest karmi pilgu. Ta oleks praegu soovinud tal kaela kahekorra käänata. Et just tema nii solvavalt käituda võis... Nad olid koos koolis käinud. Victor oli aasta vanem, aga tüdruk küpses kiiremini ja naiselik figuur tegi temast keskkooli ajal tähtsa tegelase. Ta oli poissi kõikidele nende noorusaja seltskondlikele üritustele kaasa vedanud.

Kolledži ajal oli ka poiss viimaks täiskasvanuks saanud ja ta rinna peale olid kasvanud koguni mõned karvad. Temast sai see, kes ta oli ka praegu: pikk, tumedapäine ja kena meesterahvas. Nad polnud kunagi oma toredat sõprust mingi kurameerimisega ära rikkunud, aga ta suutis Geni vahel ärritada niisama hästi, nagu oleksid nad juba pikka aega abielus.

“Victor...” alustas ta.

Mees lehvitas talle ja tegi grimassi. “Jaa, jaa, ma tean, kuhu sa mind saata tahad.”

“Kuule, sõber, kõik saab korda,” ütles Marshall, ent temagi suunurgas oli varjatud muie. Noh, tore ju, kui saab kedagi lõbustada, mõtles naine. Marshall oli Süvavee Päästetööde omanik ja asutaja ning temagi oli kohalik. Lapsena oli ta olnud vaimustatud Key Westi ajaloost, mis sisaldas lugematul hulgal jutte vrakirüüstajatest ja päästjatest-sukeldujatest. See oli kirev ajalugu. Mõnikord tuli neil päästa neid inimesi, kelle laev oli ohtlikel karidel purunenud.

Mõnikord olid need sellid oodanud nagu raisakullid, lootes, et suuri varandusi vedavad laevad jäävad tormi kätte ja lähevad põhja. See süsteem võimaldas sajandite jooksul paljudel meestel rikkaks saada.

Marshall oli oma grupi teistest liikmetest vähemalt kümme aastat vanem. Ta oli teinud endale nime, töötades põhjas Massachusettsi vetes, teostades raskeid külmavee-päästetöid. Aga Key West oli ta kodu, paik, mida ta armastas. Ta oli oma säästusid kasutanud selleks, et siia tagasi tulla ja oma ettevõte asutada, osta paat ja varustus ja hakata oma äri ajama. Tal oli korralik sissetulek, aga ta oli alati meelsasti valmis mingit ajaloolist uurimist ette ­võtma. Ta tundis tohutut austust korallide, vee ja mineviku vastu. Ta tugevasti päevitunud pruun keha ning alati paljaksaetud pea sobisid kummaliselt hästi kokku ta peaaegu eebenivärvi silmade ja tumedate kulmudega.

Ta istus, jalad üleval, päikeseprillid ees, ehkki päike oli loojumas. Ta krimpsutas nägu. “Küllap me ükskord leiame, et seal midagi ikka oli. Noh, teate... miski nii- või naasugune.”

Alex ümises ulmelise õudusseriaali tunnusmeloodiat. “Ja-ah, nii- või naasugune, kellel on nägu ja juuksed,” narris ta.

Naine vaatas teda kortsus kulmul. Alex oli Key Largost. Too maailm seal erines Key Westist, sest Miami linna oli sealt põhja suunas vaevalt tunni tee. Ta oli blond, aga päevitunud mere ja päikese poeg, ajalooteaduse magister ja meistersukelduja, aga Gen oli talle siin näidanud korallrahusid, mille olemasolu vaid kohalikud teadsid.

“Kuule, sina...” alustas ta, jäi siis vait ja tõusis vihaselt püsti, võttis laualt õlleklaasi ja läks eemale väikesele rõdule, kust avanes vaade alla sügavale kanalile ja kai äärde puhkama pandud paatidele.

“Ära mine vihasena ära!” hõikas Alex.

Ta tegi kannapöörde, raputades pead ja sundides end naeratama. “Oodake ainult, mu armsad, ustavad sõbrad! Õige pea tuleb ka teie aeg. Ma ei lähe vihasena ära, ma lähen lihtsalt ära.”

“Kuule, ega sa minu peale vihane ei ole?” küsis Bethany.

“Ma pole vihane,” lausus Genevieve.

Ta läks alla sadamakai äärde, limpsides õlut ja vaadates päikeseloojangut. See oli kaunis ja rahulik, ent tema hinges mässasid tunded. Miks ta paanikasse sattus? Ta oli kahel korral osa võtnud päästetöödest, kus oli vaja laevast laipu üles tuua – esimene kord oli see Lõuna-Gladesis allakukkunud lennuk ja teine kord põhja­läinud laev Key Westis.

Aga surnud polnud talle siis otsa vaadanud.

Ükskord oli ta kodus lillepeenart kaevates leidnud mingid kondid – aga siin oli see palju vähem ehmatav, kui kusagil mujal oleks olnud, sest Key West oli ju Kontide saar.

Aga need kondid ei kadunud ära.

Ta tundis kedagi enda kõrval, võttis kaitsehoiaku ja tõmbus eemale, sest arvas, et mõni ta sõpradest soovib ta piinamist jätkata.

“On sul abi vaja?”

Ta pöördus maheda mehehääle peale. See oli Jay Gonzalez, ikka veel vormis, müts madalal silmade kohal, tumedad päikeseprillid pilku varjamas.

Gen naeratas. Talle meeldis Jay väga. Nüüd ligi neljakümnene, oli mees olnud noor, kui Genevieve teda kohtas. Ta oli kord kinni pidanud auto Geni ja ta sõpradega, kus muidugi oli ka mitu õllepurki. Aga ta ei viinud neid jaoskonda. Selle asemel viis ta nad kõik ükshaaval koju.

Tema oli üks politseinikest, kelle paat oli kai ääres. Ta ei käinud sellega eriti kusagil. Ta oli sellega merel olnud siis, kui ta naine üle parda kukkus ja surma sai. Aga ta hoidis paadi siiski alles. Võib-olla ta isegi aeg-ajalt viibis selles paadis, sest talle tundus, et seal oleks ta nagu oma naise lähedal.

Aga praegu ei olnud ta seal paadi pärast. Ta oli seal tema, Geni pärast.

“Mul pole midagi viga, kui nii saab öelda see, keda ta sõbrad hulluks peavad.” Ta kõhkles. “Tänan sind, et sa mind ära kuulasid.”

Mees noogutas, nõjatudes naise kõrvale väikese puust käsipuu peale. “Ma tean, et sa ei ole hull,” ütles ta.

“Ole sa õnnistatud.”

Mees heitis pilgu üle vee. “Ma soovin, et ma saaksin sind aidata. Mul pole mitte mingeid andmeid, mis võiksid sinu juttu kinnitada. Aga keegi, kellest veel pole teatatud, võib ometi kadunud olla. Ma saatsin pärast sinuga rääkimist mõned mehed asja uurima. Nad muidugi ei leidnud midagi.” Ta kõhkles. “Nii veider kui see ka näib, arvestades seda alkoholikogust, mis siin ära juuakse, on Key Westi tapmiste protsent väga madal. Mul tuleb tegelda rohkem silmini purjus lastega ja autoavariidega kui millegi muuga.”

“Jay, ma tõesti nägin seda naist seal all.” Naine kõhkles hetke, lootes, et Jay ei võta ta märkusi kui oma professionaalsete oskuste halvustamist. “See pole nii, et siin ei tapeta kedagi. Mõni aasta tagasi läks üks mees peast segi ja laskis oma naise maha. Siis oli siin veel see tulevane supermodell, kes läks kaduma, kui ma keskkoolis käisin. Keegi ei uskunud, et ta veel kusagilt elusana välja ilmub. Oh! Ja alles möödunud aastal, kusagil Key keskosas... kadus veel üks naine ära.”

“Ma ei öelnud, et siin kunagi kedagi ei tapeta, aga võrreldes Miamiga on meie numbrid väikesed – ühekohalised. Ja, Gen...”

“Ma tean. Hetkel ei ole meie radaril ühtki kadumaläinud blondiini.”

“Kunagi hiljem võib välja tulla, et on,” ütles mees õrnalt. “Aga loodame, et see oli kellegi vemp või midagi niisugust.”

“Ma tõesti loodan seda.”

Mees noogutas. “Kuskil istub võib-olla kamp korporante, kes on naeru kätte suremas. Võib-olla me ei saagi teada. Aga ma usun küll, et sa midagi nägid. Kuna tegemist on sinuga, siis ma tean, et see on nii.”

Naine naeratas tänutäheks. “Tohin ma sulle õlle välja teha?”

Mees raputas pead. “Mul on veel tööaeg. Ma tahtsin lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras.” Ta tegi grimassi. “Mile Marker number kuues on mingi segadus. Ole siis tubli! Ja helista mulle, kui midagi selgub. Ma ei arva, et sa hull oled.”

Ta silitas korraks hellalt sõrmenukkidega naise lõuga, seejärel hakkas minema liiva- ja kruusaseguse parkimisplatsi suunas.

Naine tänas jumalat selle kohtumise eest. Vähemalt keegi, kes teda uskus. Jay on huvitav mees, mõtles ta lõbusalt. Ta oli täiuslik abišerif. Pikk, tõmmu, vaikne. Temast õhkus kompetentsust ja kindlustunnet. Gen oli ta vastu alati sümpaatiat tundnud. Ta naine oli surnud viis aastat tagasi, kui nad olid olnud puhkust veetmas. Pärast seda hoidis ta peamiselt omaette.

Aga ta oli hea poiss. Ja oli väga lohutav teada, et ta oli teda tõsiselt võtnud.

Rahutuks tegi muidugi see, et keegi polnud midagi leidnud.

Tõstes taas pilgu horisondile, rüüpas ta tubli sõõmu õlut, mida oli juba nii kaua käes hoidnud, et see oli soojaks läinud. Ta tundis taas kedagi enda kõrval ning arvas, et Jay tuli tagasi.

“Tere, ilus laps. Pikk päev, mis?”

See oli Jack Payne, üks ta lemmikumaid inimesi maailmas, ehkki ta selle projekti ajal oli teises paadis. Krõbe nagu krabi, päikesest põlenud ja parkunud mees. Ta kandis kaelas keti otsas üht kunagi leitud münti, Hispaania kuldraha, ja kõrvas kuldset kontidega pealuud. Ta töötas palju väljaspool kohalikku piirkonda, ent nad olid teinud mitmeid ekspeditsioone koos. Jack oli väga hea sukelduja, kellega oli mõnus koos töötada.

Naine punastas, nähes ta näol kerget naeratust.

“Ma tean, ma tean, Jack. Naera pealegi mu üle. Aga “ilusa lapse” eest aitäh. Minu kasvu juures ei kuule ma seda sõna eriti tihti,” sõnas ta väsinult.

“Kuule, ma usun, et sa midagi nägid. Ja võib-olla pole “ilus laps” sinu kohta õige väljend. Kuidas oleks: hei, sina, vapustav kaunitar? Ja mis puutub tollesse asja, siis ei saa me praegu midagi teha, eks?”

Naine noogutas.

Mees pani talle isalikult käe õlale. “Võib-olla kuuleme varsti mõnest kadunud isikust.”

“Ma loodan, et ei kuule. Mulle meeldiks rohkem, kui see oleks olnud mu ettekujutus,” ütles Genevieve.

“Muidugi... see paik on üksjagu veider. Võib-olla kuuleme, et mõni vembumees viskas mingi mannekeeni vette.”

“Ja-ah, noh, ma pean sellest üle saama,” pomises naine.

“Küll sa saad. Kõik läheb hästi.”

“Tõesti?” Naine pöördus teda vaatama, toetudes reelingule. “Ma võiksin vanduda, et sa istusid seal oma tähtsust täis sõbraga, püüdes mitte nõustuda minu projektilt mahavõtmisega.”

“Mina? Ma ei lubaks seda mingil juhul. Mina sukelduksin sinuga koos iga kell, Genny.”

Naine riskis heita kiire pilgu mehele, kes endiselt Jacki lauas istus. Thor. Kes kurat kannab nime Thor? Ja-ah, mehel on reputatsioon. Ja mingis muus paigas mingil muul ajal istuks see nimi talle väga hästi. Ta pikkus, kehaehitus ja karmid näojooned sobiksid tõesti iidsele piksejumalale. Aga see siin oli Key West, nad elasid tõelises maailmas. Ja seal all ei hoolinud keegi sellest, mitu korda sinust ajalehtedes juttu on olnud. Miskipärast tundis ta mehe suhtes ebasümpaatiat, võib-olla selle­pärast, et ta oli olnud nii valmis talle appi ruttama. Preten­sioonikas. Ülbe. Need omadussõnad sobisid talle hästi. Põhjuseks ei olnud see, et ta töötas teises grupis. Talle lihtsalt ei meeldinud see mees.

“Tule, ma tutvustan sind. Ta pole tegelikult üldse paha poiss.”

”Tõsi ka või?”

“Kuule,” ütles Jack kergelt. “Su oma sõbrad on ka su kallal terve õhtu aasinud, eks?”

Genevieve kehitas õlgu. Jah, sellest loost ülesaamine võtab üksjagu aega. Ei – nad ei lase tal sellest kunagi üle saada.

“Tule, tule, ma teen sind tuttavaks.”

Naine pööritas silmi, ent järgnes Jackile ta laua juurde.

Mees sai plusspunkti sellega, et tõusis püsti. Naine ei näinud suuremat osa ta näost, sest ta kandis suuri musti prille, aga tal olid kenad kõrged põsesarnad ja tugev lõug, mis kindlalt iseloomustas ta isiksust. Asjalik, karm, ilmselt kartmatu. Absoluutselt enese- ja otsusekindel. Naine uskus, et ilma tänase juhtumita poleks ta sellest mehest suurt hoolinud. Ta ei paistnud olevat mees, kes oma töös või mängudes eriti teistega arvestaks.

“Thor, saa tuttavaks: Genevieve Wallace. Thor Thompson.”

Mees sirutas naisele käe. Aga ta ei naeratanud. Tema ei suhtunud tollesse laibaloosse samasuguse lõbususega nagu teised. Ilmselt tundus see talle ohtliku ja ärritavana.

“Thor,” pomises naine, surudes vaid hetkeks ta kätt. “Huvitav nimi.” Ta ei suutnud varjata oma hääles kostvat kerget halvustavat tooni.

Sellepeale kõverdusid mehe huuled põgusaks muigeks. “Vabandust, mu vanavanemad olid norralased. Nad abiellusid Minnesotas. Sealkandis on see nimi üsna tavaline. Genevieve, jah?”

“See on jälle meie suguvõsa lemmiknimi. Püha Genevieve. Minu esivanemad olid arvatavasti vana kooli katoliiklased,” vastas ta.

“Gen. Väga lihtne,” ütles Jack rõõmsalt. “Istu. Ma toon sulle ühe õlle. Aa, sul juba on. Noh, siis... istu.”

“Mm...” naine kõhkles. Ta oleks pidanud kiiremini mingi ette­käände välja mõtlema. Ükskõik mida. Ma juba istun seal oma sõpradega. Vabandust, ma olen väga väsinud, ma lähen oma tuppa. Seal puu otsas on kass, kelle ma pean alla tooma... Midagigi!

Aga ta polnud piisavalt kiire. Jack tõmbas tema jaoks juba laua alt tooli välja. “Imelik, et te pole veel kokku saanud,” ütles Jack.

Genevieve nägi mehe kulme kerkimas. “Jack, maailm on suur.”

“Jah, aga sa oled ju Key omadega enne ka koos töötanud,” ütles Jack.

Thor noogutas. “Aga ma pole just sageli nii kaugele lõunasse sattunud.”

“Noh,” ütles Jack rõõmsalt, “see on meil üks suurepärane projekt.”

“Tõsi. See on huvitav töö,” pomises Thor.

Genevieve kangestus sisimas. Vaatamata tumedatele prillidele oli enam kui ilmne, et mees pidas teda hädavareseks. “Mina teen ka tööd ja võtan seda üpris tõsiselt, härra Thompson,” teatas ta rahulikult.

“Härra Thompson?” küsis Jack. “Gen, me töötame koos. Ta on lihtsalt Thor.”

“Teil on huvitav töömeetod,” ütles Thor, just nagu poleks Jack üldse vahele seganud.

Mehe hääletoonist aimas ta, et see peab teda täielikuks tuulepeaks.

“Ma olen valmis kihla vedama, härra Thompson, et ma tunnen siinseid veealuseid karisid paremini, kui teie iial tundma saate.”

“Tõesti?” küsis mees ettepoole kummardudes. “Mis see peaks olema, mida te enda arvates neist karidest teate, preili Wallace? Et te näete seal salapärasel viisil minevikku? Näete inimesi seal all hõljumas? Kummaline, kui see nii oleks, siis peaksite ka täpselt teadma, kust otsida uppunud laevu. See oleks juba midagi.”

“Kuulge ometi, sõbrad,” nõudis Jack. “Mis pagana härra ja preili?”

Nüüd oli Geni kord Jacki ignoreerida.

“Minu reputatsioon sukeldujana on täiesti laitmatu, härra Thompson.”

“Hei, ma vist lähen ja ütlen su semudele tere,” pomises Jack.

Ta tool kriiksatas, kui ta seda liigutas. Tal oli tõeliselt kiire nende seltskonnast ja lausa nähtavast pingeväljast jalga lasta.

Thor Thompsoni pilk püsis naisel. Siis kummardus ta äkitselt ettepoole, võttis päikeseprillid eest ära ja vaatas talle silma. “Laitmatu?” küsis ta pehmelt. “Võib-olla kuni tänaseni. Me võime sellest ka avameelselt rääkida. Ma ei hooli mitte üks raas teie repu­tatsioonist. Isegi siis, kui me ei tööta väga sügaval, peab igamees rangelt eeskirjadest kinni pidama. Ma olen näinud liiga palju “kogenud” sukeldujaid surnult pinnale hüppamas. Kui te näete laipu silmi avamas ja teiega suhtlemas, preili Wallace, siis me seisame tõsise probleemi ees. Te peaksite laskma ennast kontrollida, enne kui uuesti sukeldute.”

Genevieve vahtis teda mitu pikka hetke, ta oli nii ehmunud mehe rünnaku halastamatusest ja jõulisusest, et ta isegi ei pilgutanud silmi.

Mehel olid sinised silmad, teravamad kui tükeldatud jää, ja lõug, mis näis olevat tsemendist välja tahutud. Naine tundis, kuidas ta süda peksleb. Too mees ei tundnud teda, ta ei teadnud temast midagi.

Ta vaid mõistis ta hukka.

Ka naine naaldus ettepoole, vaatas mehele silma ja naeratas.

“Ma olen parem sukelduja kui ükskõik kes, kellega te iganes loodate koos töötada. Ja mind tuntakse selle järgi, et ma leian alati selle, mida ma otsin, nii et kui ma teile ei meeldi, siis, vabandage mu jämedust, aga mul pole hetkel muud öelda, kui et ­tõmba uttu, pasapea!” Ikka veel meeldivalt naeratades tõusis ta püsti ja kõndis minema.

Jay Gonzalez sõitis mööda Roosevelti tänavat alla, arutledes, miks see lugu temas nii suurt hämmingut tekitas.

Mitte midagi. Seal all ei olnud mitte midagi.

Põrgut, ta oli piisavalt kaua vees üles ja alla hõljunud. Veepinna all oli nähtavus lainetest moonutatud.

Kuritegude protsent oli tõesti madal, nagu ta Genile öelnud oli. Enamik neist olid pisivargused. Mõned suuremad röövi­mised ja muidugi narkootikumid. Aga mõrvu ei tulnud ette kuigi sageli.

See ei saanud tõsi olla. Genevieve arvas, et ta oli laipa näinud. Ja siis oli too laip kadunud. Oli see kellegi vemp? Marshalli sõnul polnud seal läheduses ühtegi teist paati. Aga, pagan, poisse ta tundis, need olid valmis ükskõik mis vaeva nägema, et vempe visata.

Ometi tegi miski teda rahutuks. Talle meeldis Genevieve, tõesti meeldis, oli alati meeldinud. Ta ei tahtnud näha teda nii ärritatuna.

Vaimud olid Key Westis väga populaarsed, nagu mitmel pool mujalgi. Räägiti, et Hemingayd oli linnas ringi kõndimas nähtud. Vahel tundus, et igal Duvali tänava majal oli oma isiklik kummitus, tänu indiaanlaste kontidele, vrakirüüstajatele ja lihtsatele inimlikele nõrkustele. Aga Genevieve ei olnud seda tüüpi inimene, kes lõbu pärast lugusid välja mõtleks.

Mida ta ometi seal nägi?

Mõrv ei olnud Key Westis tavaline nähtus.

Aga seda tuli ette. Oli tulnud.

Pagan, jah, seda tuli ette. Ta teadis kuradi hästi, et seda tuli ette.

Ta krigistas hambaid; ta oli juba jõudmas US1 kiirteele. Ta pani sireeni tööle ja sõitis seisma jäänud autode vahelt läbi. Kuskil seal eespool oli avarii. Ta vaatas autosid, kui ta neist mööda ­sõitis, ja palvetas mõttes, et ta ei peaks nüüd ise mõnda laipa leidma. Ainult mitte täna.

1 ingl. k. conch – konh, konna- või merikarp, slängis ka konnakarbisööja. Nii nimetatakse Bahama saarte elanikke, samuti Key Westi elanikke. Tlk.