Читать книгу Meeleheite valem. Sari "Sündmuste horisont" - Heinrich Weinberg - Страница 3

21. sajandil avastasid meie päikesesüsteemi end gewtakideks nimetavad inimesed tsivilisatsioonist, mis asub Maast umbes 150 valgusaasta kaugusel. Esimene sõbralik kontakt, teadmiste ja tehnoloogia vahetus lõppes katastroofiliselt nii maalastele kui gewtakidele, sest kontakti tagajärjel aset leidnud viiruste kohtumisel tekkis uus superviirus. Maa elas selle üle kergemini, gewtakid rängemalt. Sellest kohtumisest ja selle vahetutest järelmõjudest räägib jutustus „Pimesi hüpates”.

Maalased, kes said oma käsutusse uued tehnoloogiad ja teadmised, hakkasid innukalt uurima ja koloniseerima nii päikesesüsteemi kui lähimaid tähesüsteeme. Samal ajal halvenes jätkuvalt Maa keskkonnaseisund; ülerahvastatus ning sotsiaal-majanduslikud pinged põhjustasid ulatuslikke sõdasid, mille eest paljud inimesed põgenesid kosmosesse, muutudes seal kergeks saagiks alalises tööjõunäljas korporatsioonidele, kes kosmoseliikluse ja -kaubanduse kontrollimiseks moodustasid Gildi nimelise katusorganisatsiooni. Sellele metsikule perioodile heidavad valgust lood „Nurgatagune reisibüroo”, „Kui udu hajub”, „Lõpp ei tule enne kui Paks Daam laulab”, „Igal pool on parem kui kusagil mujal” ja „Kasutusvalmis”.

Intensiivne koloniseerimine, Gildi monopol transpordiportaalide opereerimisel ja ussiurkevõrgustiku militaarsel otstarbel kasutamise keerukus vältis sõdasid iseseisvunud kolooniate vahel. Aga inimkond oli killustunud, mis muutis ka teadussaavutuste laialdasema kasutuselevõtu raskemaks.

Neljanda aastatuhande alguseks on olukord Maal rahunenud ja suurel määral on suudetud keskkonnaseisundit renoveerida. Romaani „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” sündmuste asetleidmise ajaks on gewtakid, Gild ja ÜRO muutunud uuteks võimukeskusteks, kes soovivad oma mõjukust taastada või kindlustada ja laiendada. Segastest ja ka teinekord läbi kukkunud koloniseerimisprojektidest on erinevatesse tähesüsteemidesse maha jäänud nii töökorras portaale, terveid linnasid kui ka muid objekte.

Liiguvad legendid, et keegi on geneetiliste manipulatsioonidega, kasutades Yellowstone’i nimelise maailma mikroobe (loe lisa „Vihma seitse nime”) suutnud muuta inimese genoomi selliselt, et ta on surematu. Samuti räägitakse, et Antonovi režiimi teadlased on kusagil kauges tähesüsteemis tegutsenud koloonias ehitanud eksperimentaalse tähelaeva, mis suudab läbida tohutuid vahemaid silmapilguga, selle asemel, et liikuda traditsioonilise Alcubierre’i varpajamiga, mis tihtipeale eeldab krüosäilitust, millel omakorda on drastilised kõrvalmõjud. (Kui just pole tegemist geneetiliselt muundatud inimestega…) Vargsi on alanud otsingud nende lugude tõeväärtuse välja selgitamiseks ja võimalusel tehnoloogiate omandamiseks, et saada paremad positsioonid uutes nüüd juba tähtedevahelistes võimumängudes.

Dr Teckland Leathercord rebitakse välja oma harjumuspärasest ontlikust kolkamaailma ülikooli teadlaseelust, kui teda süüdistatakse oma naise mõrvas. Vangla asemel sattub ta hoopis palgasõdurite kosmoselaevale ning peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud nii gewtakidena tuntud naabertsivilisatsioon, tähtedevahelist liiklust kontrolliv Gild kui ÜRO. Ajades kadumaläinud innovaatilise kvantajamiga eksperimentaalse kosmoselaeva jälgi inimkonnale tuntud universumi piirimaailmades, leiab dr Leathercord kildhaaval olulist informatsiooni nii iseenda mineviku kohta kui ka uue armastuse – Thessa.

Kuid saatusel on tema jaoks varuks tagasilöögid: kokkupõrkes vaenlastega saab Thessa surma. Oma elu päästmiseks peab dr Leathercord vana ja vaevu töökorras portaali kaudu pagema Gulagi-nimelisse endisesse koloniaalmaailma, kust pealtnäha puudub tagasitee.

Romaan „Meeleheite valem” võtab loo järje üles samast kohast, kus „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” lõppes: dr Leathercord on koos kaaslastega Gulagil lõksus. Ta peab toime tulema nii oma kaotusvalu kui kohaliku turvateenistuse ebaterve huviga tema isiku suhtes. Ja peamine – Gulagilt tuleb minema saada.

Mitte ükski lahinguplaan ei ela üle kontakti vastasega, aga kord juba teele asunud, ei ole dr Leathercordil ja tema kaaslastel tagasipöördumiseks võimalust.

Kas meeleheitlik risk tasub ennast ära ja millised üllatused ootavad neid ees teekonnal ning selle lõpus?

HW