Читать книгу Meeleheite valem. Sari "Sündmuste horisont" - Heinrich Weinberg - Страница 4

Tuhandemiiline teekond algab sinu enda jalatalla alt.

[LAOZI, filosoof, 6. saj e.Kr]

Mulle ei meeldi kui minu pihta tulistatakse. Jah, ma saan aru küll selles väites peituvast irooniast. Ilmselt leiaks juba suhteliselt pinnapealse otsinguga avalikest andmetest üles info, mille kohaselt ma olen jooksus olev kurjategija – minu kodumaailmas Spotil on väljastatud Võrgustikuülene kohtumäärus, mille alusel võib mind vabalt vahistada igas maailmas, mis on liitunud ÜRO ja Interpoli aluslepingutega. Ja noh – kui mõelda piirimaailmade peale, mis peavad muu inimkonnaga ühendust üksnes ussiurgete vahendusel ja kus ÜRO-d ja Gildi, Interpolist rääkimata, au sees ei peeta, siis sellises kohas on mu kinni võtmine veelgi lihtsam – pole tarvidust ülearu protseduuride pärast muretseda.

Ühesõnaga, ma olen tagaotsitav kurjategija, süüdistatud oma naise eriti julmas mõrvas, mind seostatakse palgasõduritega ja kõige tõenäolisemalt võikski mind leida kusagilt piirimaailmadest, või mingitest poolseaduslikest või täiesti ebaseaduslikest asundustest asteroidivööndites, või muidu elukõlbmatutest süsteemidest, kaevandustest, tehastest, orbitaalidelt või mõnest muust taolisest kohast.

Loomulikult ei järeldu sellest, et mulle peaks meeldima tulevahetused. Kuigi võiks viimase aja läbielamiste järgi eeldada, et olen nendega harjunud. Erinevalt vaiksest teaduritööst Spoti põhjapoolse mandri Camp Reggeltoni ülikoolis terraformeerimisprojekti juures, pakkus Frhode Steinarssoni ja tema laeva „Tähetolmu” meeskonnaga ringi seiklemine võimalusi ka tulevahetusesse sattuda.

Ideaalses maailmas oleksin ma muidugi jätkuvalt elanud ja töötanud Spotil. Koos oma naise Carinaga. (Jah – sellesamaga, kelle ma väidetavalt mõrvasin…) Planeerinud perelisa, teinud mõttes ettevalmistusi ülikoolist erasektorisse liikumiseks, unistanud suvekodust mere ääres.

Aga me ei ela ideaalses maailmas…

„Jänkiraisk, kurat, ma lasen sul aadrit!” lõrises punetava näoga hiiglasekasvu kaevur, tõmmates hõlma alt suure toruja asjanduse, mida ilmselt vastavalt vajadusele sai pruukida nii tulistamiseks kui malakana.

Ma viskusin laudade vahele samal hetkel, kui kärgatas pauk ja purunevast klaasseinast sadas mulle kaela klaasikildude rahe.

Odav urgas selline, kasutavad purunevat klaasi, vilksatas mõte mu ähmi täis ajus, millest adrenaliinitulv oli viinavine minema pühkinud. Olin selles ideaalist võrdlemisi kaugele jäävas olukorras Gulagi-nimelises pärapõrgumaailmas Stara Kopalnia kaevandusasula ühes madalamate korruste odavatest kõrtsidest, mille nime (eeldusel, et sel urkal üldse oli nimi) olen unustanud. Gulag on oma nimele sobilikult peaasjalikult kaevandusmaailm. Ammu-ammu aega tagasi, mitmesaja aasta eest, kasutas Antonovi režiim – Venemaad, suurt osa Euroopast ja Kesk-Aasiast valitsenud diktatuur – seda maailma ressursside hankimiseks. Siin kasutati ulatuslikult sunnitööd. Gulag oli kunagi Venemaal olnud sunnitöölaagrite ühisnimetaja või midagi sellist. Lisaks sunnitöölistele oli siin veel ka geneetiliselt kohaliku kliima tarbeks kohendatud inimesi – lohaceid. Ja nii nagu Venemaa ja tolle gulagi-süsteemiga, läksid ka siin asjad käest ära. Mitte et see oleks tinginud hiiglasekasvu kaevuri raevu minu aadressil. Selle olin ikka ise täiesti ausalt siin ja praegu välja teeninud.

Kärgatasid järgmised lasud, sekka kostsid karjatused ja purunevate nõude klirin ning puitpindade ragin. Siis korraga – suhteline vaikus. Hiivasin end üles, haarasin maast vedeleva tabureti ja läkitasin selle kaevuri pea suunas. „Ma sul teen jänkit!” karjusin. Mul oli õnne ja taburet tabas mõnusa krõmpsatusega vihast punetavat larhvi, lennutades hiiglase tagurpidi vastu baariletti. Mitte et mul olnuks midagi konkreetselt jänkide vastu või et ma üldse võtnuks kuidagi südamesse rahvusküsimusi, mis siinkandis näisid olevat vaat’ et olulisemadki kui peresidemed; lihtsalt kuidagi tasa-targu oli mullegi külge hakanud Ryani valulik reaktsioon sellele, kui teda jänkiks nimetati. Ja noh – mulle ei meeldi, kui mind sõimatakse.

Võtsin oma relva välja ja see taltsutas jalust maha niidetud kaevuri sõpru hetkeks. Kuid ainult hetkeks. Ilmselgelt tegid viin ja veri oma töö ning nad tormasid mulle peale. Suutsin maha võtta neist ühe, ülejäänud kaks jooksid mu lihtsalt pikali, umbes nii nagu siinkandis jäähokiks nimetatud mängus oli kombeks vastasvõistkonna liikmeid rammida. See neetud jäähoki ja minu mitte ülearu kõrge arvamus parasjagu ekraanidel üle kantavast jääl toimuvast möllust, mis sarnanes esmapilgul rohkem tapatalgutele kui sportlikule mõõduvõtule, oligi põhjuseks, miks möll siiapoole ekraane edasi kandus. Odava alkoholi korralik doos vähendas piisavalt taktitunnet, huumorimeelest ja eneseirooniast ning neuronitevahelisest ühendusest rääkimata. Rusikad algavad enam-vähem sealtmaalt, kus sõnad lõppevad.

Proovisin end nende löökide rahe alt eemale veeretada ja samal ajal oma nägu kaitsta. Adrenaliinitulva tänuväärne kõrvalmõju seisneb selles, et pole aega isegi oma võimalikke vigastusi tajuda, organism lülitab mingid aistingud välja ja eeldusel, et sul on mingisugunegi lihasmälu, siis tegutsed automaatselt, mõtlemata. Minu lihasmälu eest olid Jhed ja Thessa „Tähetolmul” toimunud treeningute käigus hästi hoolt kandnud.

Midagi sattus mulle käe alla – maha pudenenud pussnuga. Asisin selle pihku ja raiusin umbropsu enda ümber. Nuga jäi kuhugi kinni, üldise möllu sekka kostis läbilõikavat ulgumist ja käepide väänati mu sõrmede vahelt välja. Löögid lõppesid. Hingetuna taarusin jalule, sülitasin verd ja toetusin poolenisti letile. Seal seisis tohutute mõõtmetega pooltäis õllekann – mul puudub igasugune arusaamine, kuidas pealtnäha tavalised inimesed suudavad endisse sellises koguses õlut mahutada –, haarasin selle sangast ja istutasin kannu taas lähenevale viimasena püsti seisvale ambaalile küljelt vastu pead. Tema liikumiskurss muutus ja ta varises minust möödudes räpasele kõrtsipõrandale külili.

Istusin talle otsa ja tõmbasin taskust noa ning klõpsasin selle lahti. Ma teadsin võrdlemisi hästi, kuidas inimesed töötavad – nii et oli aeg praktikas kontrollida, kas sellel värdjal on ikka kõik osad ilusasti omal kohal! Korraga nägin maas lamava oimetu kaevuri asemel vaimusilmas enese ees lõhki lõigatud Carinat, oma naist, kelle mõrvas mind süüdistati ja mistõttu olin oma kodumaailmas Spotilt maapakku läinud. Ma peatusin, kõhklesin, adrenaliini lahtudes hakkasin tundma valutavaid kohti oma kehas. Carina. Thessa… Pime raev kerkis sügavaimast hingesopist tõusulainena ja tumestas mu mõistuse. Hetk veel ja ma oleksin oma noale tööd andnud, sest sealsamas, selles tunnete ja mõtete virvarris olin teinud otsuse. Elu ja surma vahel on mõtteline silmapilk.

Mind tabas küljelt löök, korraga oli kogu mu keha täis kõrvetavat piina ja hetk hiljem värisesin neurolaengu järellainetuses hiiglasekasvu kaevuri kõrval põrandal. Tundsin midagi sooja mööda jalakülge voolamas. Saast küll!

Kostsid haugatavad käsklused, rütmiliselt valjenev ja vaibuv helisignaal, mida tekitasid kohaliku miilitsa sõidukid, ning hambuni relvis sama raevuka olemisega tüübid, nagu mind äsja tümitanud kaevurid, lohistasid mu hoolimatult kõrtsist välja laia väliskoridori. Nad hiivasid mind püsti ja kui seepeale oigasin, sain niigi tuikava külje roiete vahele kostituseks närvikatkuriga järjekordse hoobi. Gulagi kaevandusasula Stara Kopalnia rikkamad ninamehed on endale palganud turvateenistuse, kes nime poolest on küll miilits, kuid olemuselt on lihtsalt teistest tugevam jõuk. Enamasti tugevam.

Gulag on just parasjagu täpselt nii perssekukkunud koht, kui nime järgi oletada võiks. Ja kui kellegi oletused polegi täpsed, siis pigemini on see veel hullem.

„Lõuad pidada, jobukäkk!” röökis miilits sülge pritsides mulle näkku.

„Nahhui, täis kust ennast, va litapoeg!” käristas teine.

Ma kerkisin otsekui imeväel maast lahti ja lendasin väikesesse puuri, mille tagasein tuli vastu enne, kui mu hoog otsa sai. Pimedus.