Читать книгу Tõrkeotsing - Heinrich Weinberg - Страница 5

„Arusaadav, direktor Werner,” ütles Kivinurk kõne lõpetuseks ja asetas telefoni lauale.

Johansen vaatas talle kulmu kergitades otsa.

„Jah, ma tean – miks peaks direktor helistama otse minule,” noogutas Kivinurk. „Juhtum on seotud väga kõrge profiiliga inimeste ja ettevõtetega, rääkimata Kaitseministeeriumi kõrgematest ametnikest ja sõjaväejuhtkonnast. Boss kinnitas direktorile, et meie sinuga oleme just need õiged uurijad selle jama jaoks. Nii et palju õnne – meie kõigi kolme pead on nüüd pandiks, et see asi saab kiiresti lahendatud.”

„Kas nad ütlesid midagi teabelubade kohta?” küsis Johansen. Tema tahvliekraanil, mille pilt oli kuvatud suurele ekraanile politseijaoskonna seinal, ilutses jätkuvalt teavitus, et tal puudub ligipääsuluba Est-Softi siinseid tegevusi puudutavatele detailidele.

„See lubati kiirkorras joonde ajada,” noogutas Kivinurk. „Boss käskis meil senikaua keskenduda sündmuskohalt kogutud asitõendite analüüsimisele. Võibolla leiame sealt mõne kasuliku juhtlõnga.”

Ehk siis teisisõnu oli vaneminspektor Risto Kevvend andnud neile korralduse aega surnuks lüüa, kuniks esimesed tõrked süsteemist kõrvaldatud saab. Ja et neil liiga mugav passida poleks, oli direktor Werner arvanud heaks selgitada, et see oli just see saatuslik juhtum, mis jätab tõsise jälje nende toimikutesse.

Johansen libistas pilgu üle andmete. Sündmuspaigalt tuvastatud DNA-proovidele olid hakanud ükshaaval laekuma vasted ja Orwell, õpivõimeline andmetöötlustarkvara, kasvatas infomahtu hirmuäratava kiirusega. Ennevanasti oleks kogu selle teabe kokku kuhjamine võtnud päevi ja nädalaid, võibolla isegi kuid ja kardetavasti jäänuks päris suur osa sellest ka täiesti kättesaamatuks. Võrgustunud infoajastu tegi asjad ühest küljest lihtsamaks, kiiremaks; teisalt oli veidi heidutav, mis andmed inimeste kohta kõik olemas olid.

„Need kaks,” ütles Johansen ja kuvas suurele ekraanile kaks fotot sõjaväetoimikutest. „Seersant Jako Kaare ja nooremveebel Tanel Veskimäe. Nende DNA oli EstSofti laboris.”

Kivinurk silmitses fotosid. „Ja siis? Tegemist on Kaitseministeeriumi hankeid tegeva ettevõttega. Statistikaameti andmeil on EstSoft nende suurim IT-lahenduste tarnija. Päris paras monstrumkorporatsioon. Suuruselt kolmas Eestis ja Läänemerepiirkonna viies... Arvestades seoseid sõjaväega, siis sõjaväelaste viibimine laboris pole just erakordne.”

„Kui välja arvata asjaolu, et need kaks on kõigi andmete kohaselt surnud,” ütles Johansen ja laotas ekraanile järgmise portsu andmeid. Teiste seas paar ajaleheartiklit ja Päästeameti kohtumeditsiinikeskuse toimikud. Ja veel ühe sõjaväelase isikuandmed.

„Kaare, Veskimäe ja vanemseersant Tarmo Altosaar on nende andmete kohaselt surnud kaks aastat tagasi. Hukkunud Jämejala psühhoneuroloogiakliiniku põlengus.”

Kivinurk nõjatus tooli seljatoele ja asetas käed kuklale. Ta silmitses vaikides ekraani, kulm kortsus.

„Kolm surnud sõjaväelast tulid keset ööd Kaitseministeeriumile ITlahendusi tarnivasse firmasse, korraldasid seal tapatöö, ilmselt võtsid kaasa midagi väärtuslikku ja haihtusid tagasi öhe?” Ta vangutas pead. „See kõlab nagu mingi õudusjutu sissejuhatus või avaepisood paranormaalseid nähtusi käsitlevast filmist... Mis see oligi, mis kümmekond aastat tagasi kõvasti laineid lõi? Mingi X-faktor või asi...?”

„„Veidramad asjad”,” ütles Johansen automaatselt. „Selle seriaali nimi oli „Veidramad asjad”. Ma olin suur fänn...” Ta vaatas muiates Kivinurga otsa. „See oli kahest Ameerika salateenistuse agendist, kes uurisid kõikvõimalikke veidraid juhtumeid elavatest surnutest, mutantide ja paranormaalsete nähtuste ja psii-võimeteni. Loomulikult salajased sõjaaegsed sakslaste, brittide ja japside teadusuuringud, varajased katsetused geneetika ja tuumatehnoloogia valdkonnas, eksperimentaalsed relvad, tehislikud patogeenid, bioloogilised relvad ja mis kõik veel.”

„Naah,” tegi Kivinurk. „Poleks arvanudki, et sa selline nohik oled.”

Johansen kehitas õlgu. „Need kaks – Kaare ja Veskimäe – olid kas ise laboris või jättis keegi nende DNA sinna selleks, et jälgi segada. Kas võib oletada, et ka meie kolmas ebasurnu – Altosaar – on asjaga seotud?”

Kivinurk noogutas. „Seni kuni puuduvad vastupidised tõendid, eeldame, et see on mingi juhtlõng. Mis teema nendega oli?”

Johansen kammis toimikuid. „Kõik kolm liitusid sõjaväega traditsiooniliselt pärast keskkooli lõpetamist – ajateenistus, edukad nooremallohvitserikursused, jäämine üleajateenijaks, suunamised lahingukooli, missioonid, erioperatsioonide väejuhatus, mis muidugi toob jälle lauale hirmsa portsu salastatud kraami, millele meil veel ligipääsu pole ja võibolla tuleb see ka eraldi hankida.” Johansen toksis tahvlis energiliselt ja täitis järjekordse teabenõude.

„Kõik kolm on teenistusest vabastatud mõned aastad tagasi meditsiinilistel põhjustel,” ütles Kivinurk. Suurel ekraanil olid kõrvuti kolm dokumenti, kui nimed ja fotod välja arvata, siis oli tegemist koopiatega, mis sõna-sõnalt kirjeldasid lakooniliselt sõduritel ilmnenud isiksushäireid ja andsid hinnangu teenistuskõlbmatuks tunnistamisel. Kõik kolm dokumenti olid allkirjastatud kellegi dr Lauri Veinbaumi poolt.

„Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakond?” imestas Kivinurk. „Oled sa sellest midagi kuulnud?”

„Kaitseressursside amet tegeleb varustusega,” noogutas Johansen. „Aga et selles mingi teadusuuringute osakond on – seda kuulen esimest korda. Mitte et see midagi erilist oleks – sõjavägi on meil ikka veel nagu riik riigis... Sellest kõigest ülevaate saamine, mis neil seal on, võtaks nädalaid.”

„Olgu – paneme selle esialgu kui võibolla olulise info kõrvale ja tuleme tagasi, kui oleme muudes asjades natuke selgust saanud,” ütles Kivinurk. „Näotuvastusprogrammid ei ole ümbruskonna turvakaamerate salvestustest siiani veel midagi kasulikku leidnud. Salvestusi veel muidugi kogutakse. Ja võibolla peame otsinguala laiendama. Lõpuks tuleb analüütikutel need üksipulgi läbi vaadata ja otsustada, kas on midagi asjassepuutuvat.”

Konverentsiruumi uks avanes ja vahepeal omi asju ajanud politseiülem Miller põrkas (Johansen ei suutnud seda muljet tõrjuda) sisse, ilmselgelt millestki sügavalt häiritud.

„Mis juhtus?” küsisid KAPO agendid ühest suust.

„Sõjavägi jõudis kohale!” pahvatas Miller. „Ja nad kupatasid meid kohe eemale!”

Kivinurk ja Johansen vahetasid kiire pilgu. „Mida oligi vaja tõestada...” ütles Kivinurk.

Johansen oli juba püsti. „Läksime!”

*

Vihma sadas jätkuvalt.

Paari sajandi tagune linnaplaneering oli linnakeskuses veel säilinud: keskväljakult (kunagine turuplats) hargnesid kiirtena kolm suuremat ja kaks väiksemat tänavat, mida ääristasid valdavalt puumajadega kvartalid, siin-seal sekka ka 1950.–60. aastatel süüdimatult püstitatud rohmakaid neljakandilisi majapeletisi. Üle kõige kõrgus veel väljaku ääres kirikutorn. Kirik oli väikelinna kohta tavatult suur ehitis. Linnakese omaaegset tähtsust Vabavallas rõhutas kiriku tagant künka otsast paistev massiivne tume kindlusloss. Haljastus keskväljaku ümbruses oli valdavalt madal, suured puud olid nudiks pügatud, mururibad ja platsid olid nukralt luitunudrohelised, lillepeenardes mustendas pori.

Tänav, mille ääres asuva ärihoone keldris EstSofti labor pesitses, oli keskväljakust alates, kuni pika hoone sisehoovi viiva sissesõiduteeni eraldatud kollaste lintidega. Politseinike asemel pidasid nüüd mõlema piirde juures valvet vihmakeepides ja automaatrelvadega sõdurid. Politseiautod olid tänavalt kadunud – seal seisid sõjaväe transporterid ja kaks suuremat veokit. Lisaks silmasid Johansen ja Kivinurk üht suuremat eraldusmärkideta masinat, mis oli äravahetamiseni sarnane nende endi sõidukiga. Uudishimulike pealtvaatajate ja ajakirjanike hulk polnud kahanenud, kuid nad olid surutud kahele poole ärihoone esiselt kaugemale, kollaste lintide taha. Kaamerad ja fotoaparaadid jäädvustasid lakkamatult sõdurite poolenisti maskidega kaetud nägusid.Kivinurk parkis transporteri platsi serva, majatarvete poe ette, jättis vilkurid hääletult tööle ja nad trügisid koos Johanseniga läbi rahvasumma kollase lindi juurde. Politseiülem Miller suundus esmalt natuke maad eemal passivate politseinike juurde, kes toimuvat mornil ilmel seirasid.

Üks kollase lindi ääres seisvatest sõduritest elavnes, kui KAPO agendid sihikindlalt tema ette trügisid ja töötõendid välja võtsid. Ta rääkis lühidalt raadiosaatjasse ja kuulas vastust, seejärel tõstis ta lindi üles ja andis neile märku edasi tunnusmärkideta auto juurde minna.

„Tervist, inspektorid!” pöördus üks tumedas mantlis mees Johanseni ja Kivinurga poole.

„KAPO, juhtivinspektor Kivinurk ja inspektor Johansen,” ütles Kivinurk, näidates meestele töötõendit. „Ja teie olete?”

„Teabeamet,” ütles mees. Ja välgutas korraks oma töötõendit. See oli ilmselt kogu tutvustus, mis ta kavatses edasi anda. Niipalju siis ametkondlikust viisakusest...

„Mis toimub?” küsis Kivinurk, osutades ümberringi toimetavate sõdurite poole, kes kandsid EstSofti seadmeid transporteritele. Samal ajal tuli maja sisehoovist ettevaatlikult sõitev tõstuk, mille käppadel oli alus suurte, kilega kaetud serverikastidega.

„Me võtame sündmuspaiga üle,” ütles Teabeameti mees. See oli emotsioonitu fakti konstateering.

„Mispärast?” nõudis Johansen. „Politseil ja KAPO-l on menetlus alles pooleli ja see...”

„Vabandage mind, proua, kuid see ei puutu enam teisse,” katkestas teda Teabeameti mees. „See on Kaitseministeeriumi jurisdiktsioon ja Teabeamet võtab uurimise üle. Kõik teie poolt kogutud andmed ja asitõendid edastatakse samuti meile.”

„Mis jama see veel on!?” pahvatas Johansen vihaselt.

Teabeameti agendid vaatasid neile vaikides otsa. Nii lihtsalt oli. Kõik.

„Tule!” Kivinurk tõmbas teda kergelt varrukast. „Meil pole siin enam suurt midagi teha ja ma ei viitsi niisama vihma käes liguneda.”

„Me hoiame teie ülemust sündmuste käiguga kursis!” hõikas Teabeameti mees neile järele. Kas tema hääles võis kuulda pilget? imestas Johansen ja vaatas üle õla. Mees tõesti muigas kergelt.

„Tänan väga!” hõikas Kivinurk vastu. „Abiks seegi!”

Nad ronisid oma masinasse ja Kivinurk pani soojenduse suuremale võimsusele.

„Mis siis nüüd?” küsis Johansen ärritunult. „Neetud sõjavägi! Vaja neil oma nina siia toppida...”

Kivinurk turtsatas. „Ei mingeid sooje tundeid?”

„See, et ma olen endine sõdur, ei tähenda, et mul peaks olema mingi vaikimisi lojaalsus sõjaväe vastu,” ütles Johansen tigedalt. „Mulle ei meeldi, kui mul ei võimaldata oma tööd teha. Kuradile see jurisdiktsiooni teema! Meil on siin massimõrv ja lõppkokkuvõttes peaksime me olema väljas ühe eesmärgi nimel. Me peaks olema üks meeskond ja kõik see muu tore jutt...”

„Pigem oleme justkui ühele omanikule kuuluvad eri liigades mängivad meeskonnad, kes kumbki ei soovi, et teine nende mänguväljakule trügiks,” naeris Kivinurk. „Teabeametiga pole mõtet vägikaigast vedama hakata, Johansen.”

Oli muidugi irooniline, et nad pidid tunnistama Kaitseministeeriumi haldusalasse kuuluva Sise- ja Välisteabe Ameti, lühendatult lihtsalt Teabeameti ülemuslikkust endi suhtes. Nii nagu nemad olid üle sõitnud kohalikest politseijõududest, paiknes Teabeamet igas mõttes kõrgemal astmel, või suisa kõrgemal korrusel KAPO suhtes.

Koputus küljeklaasile pani Kivinurga võpatama. See oli politseiülem Miller.

„Mis toimub?” küsis ta.

„Naah,” tegi Kivinurk. „Sõjavägi võtab üle. Nagu arvata võiski... See on nende rida ja kogu see jutt. Koristavad siin platsi puhtaks, annavad teile mingi üldsõnalise kokkuvõtte ja õlalepatsutuse, et te ei muretseks liialt. Andke neile poistele pool päeva aega ja ilmselt õhtuks saate oma tänava tagasi.”

„Ja nii lihtsalt käibki või?” pahandas Miller. „Tundub kangesti kinnimätsimisena!”

„Pole parata,” ütles Kivinurk. „Me vaatame omalt poolt, mis me teada saame, ja anname teile infot niipalju kui võimalik.”

„Ja-ja-jaa!” osatas Miller pahuralt. „Mis sama hästi tähendab, et me ei saagi kunagi teada, mis siin tegelikult juhtus. Tekkivad muudkui uued linnalegendid... Tüüpilised födekad!” Ta sülitas vihaselt maha. „Head päeva, inspektorid.” Miller pööras neile selja ja kõndis oma auto juurde.

„Nojah siis,” tähendas Johansen. „See läks küll hästi... Katsu sa talle seda muidugi pahaks panna.”

Ta võttis tahvli välja ja vaatas, kas hakkab EstSofti toimikust midagi uut ja huvitavat silma. Nende teabehanke load olid veel tulemata. Sellega võis aega minna, enne kui KAPO ja Teabeameti juristid ning föderaalkohtunikud omavahel selgeks suudavad vaielda, kas ja mis ulatuses võib nende teabehanget aktsepteerida; ja kui veel Kaitse- ja Siseministeeriumi kõrged ninad protsessi sekkuvad, võib kuluda mitu päeva vaipade nühkimist ja paberite vahetamist.

Midagi huvitavat siiski leidus.

„Vaata seda!” Johansen näitas tahvlist Kivinurgale järjekordset personalifaili.

„Kes see tegelane on?” küsis Kivinurk tumedapäise mehe fotot vaadates.

„Nooremleitnant Maris Alvin...”

„Maris?” imestas Kivinurk. „See ju meesterahvas...? Või ongi sõjaväes sellised tüdrukud?”

Johansen virutas partnerile vastu õlga. „Ole vait, mühakas selline! Alvin on rahvuselt lätlane ja neil seal on igasuguseid nimesid...”

„Hea küll! Hea küll!” Kivinurk hõõrus õlga. „Jeerum! Pole vaja kohe vägivaldseks minna... Miks nii tundlik?”

„Ju mus siis on mingi vaikimisi lojaalsus ikkagi naissoost sõdurite suhtes olemas!” teatas Johansen ja osutas tahvlile: „Leitnant Alvin teenis meie kolme surnud sõduriga samas üksuses ja ka temal on märgitud viimaseks teenistuskohaks Kaitseressursside amet ja toimik on samuti salastatud. Samamoodi on ta teenistusest erru saadetud tervislikel põhjustel. Samamoodi oli ta Jämejalas. Kuid erinevalt ülejäänud kolmest sai ta poolteist aastat hiljem haiglast välja. Tsiviilis on ta lõpetanud kõrgkooliõpingud ja asutanud oma konsultatsiooniettevõtte – tegutseb siiani Tallinnas. Keskkonnamõjude hindamine ja keskkonnaalane nõustamine. Alvin & Bergman Konsultatsioonid, registreeritud Ülemiste City ärikeskuses.”

Johansen jätkas lugemist vaikselt.

„Hmmm,” tegi ta kaks hetke hiljem.

„Mis on?” küsis Kivinurk.

„Arva ära, kus ta praegu on?” küsis Johansen võidurõõmsalt paarimehele otsa vaadates.

„Kuskohas siis? Ära ütle, et surnud...”

„Ei, ei ole surnud!” raputas Johansen energiliselt pead. „Ta on sisse kirjutatud Võnnu psühhoneuroloogia kliinikusse. Need kolm surnud sõdurit – Jämejala haiglas ja siis see Maris Alvin...”

„Oot – mis mõttes!? Hullaris?” Kivinurk sirutas käe, et Johansen talle tahvli ulataks.

Johansen näitas talle toimikut, kuid hoidis tahvlit enda käes. „Poolteist kuud tagasi,” ütles ta. „Pöördus ise haiglasse ja lasi end sisse kirjutada... Naah – Henry Bergmani nime all – tead, see on üks neid asutusi, mis võtab inimesi vastu nii raviks kui „puhkamiseks”. Kui sul on piisavalt raha, siis võid lihtsalt sisse astuda ja öelda, et vajad... Noh – ma ei teagi – mida iganes... aega oma sisemise minaga parema kontakti leidmiseks? Ning et üheski ametlikus dokumendis ei peaks sinu „puhkusest” jälgegi jääma. Arvatavasti poleks me ilma Orwellita teda kunagi leidnudki... Ühesõnaga – kõik neli sõdurit on teeninud selles Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonnas, kõik neli on olnud ja Alvin on praegugi vaimuhaigla patsiendid. Kokkusattumused? Paljuvõitu nagu veidi ja isegi kui nii on, siis ikkagi väärt uurimist.”

„Kas Alvinil on siis raha?” küsis Kivinurk. „Oota – sa ütled, et Alvin?” Nüüd õngitses Kivinurk oma tahvli lagedale ja otsis süvenenult mõned minutid midagi. „Nojah siis...” pomises ta.

„Mis on?” küsis Johansen.

„See on see Alvin,” tähendas Kivinurk. „Maris Alvin on Valdis Alvini noorem poeg. Tema isa oli väidetavalt üks mõjukamaid allilma krahve, Ühiskassa liige ja mis kõik veel.”

„Jah...?” Johansen kergitas kulmu.

„Sa ei tea Alvinite suguvõsa?” imestas Kivinurk.

„Ei... ei tea,” ütles Johansen. „Ma ei ole Eesti kriminalistikaajalugu õppinud. Mäletad – ma tulin otse sõjaväest, teenistusjärgse ülemineku programmi raames? Peamised menetlustoimingute alased kursused ja eeldus oli, et ülejäänud tuleb kuidagi iseenesest juurde. Noh – tõele au andes on mul need ajaloo konspektid seniajani läbi lugemata, sest pole väga aega olnud...”

Kivinurk vangutas pead ja käivitas masina. „Eks sa siis pead sõidu ajal puudu jääva osa tasa tegema.”

„Mis mõttes?” küsis Johansen.

Kivinurk vaatas kella ja arvutas natuke mõttes. „Me peaks parasjagu õhtuks Võnnusse jõudma. Hommikul lähme ja ütleme Maris Alvinile tere ja vaatame, mis ta meile oma surnud või siis mitte nii väga surnud kamraadide kohta jutustab. Kui tal eriline jututuju peaks olema, siis võibolla räägib isegi sellest, mis nad seal Kaitseressursside ametis tegid. Ja kes on see dr Veinbaum ja mis põhjusel nad kõik neljakesti peast segi läksid ning Jämejalas lõpetasid.”