Читать книгу Tõrkeotsing - Heinrich Weinberg - Страница 6

Ega ma tegelikult uskunud, et mind niisama minna lasti. Henry ütleb mulle selle koha tavaliselt, et ma olen parandamatu optimist, kes eelistab mõelda, et maailm on siiski ilus koht elamiseks. Arvatavasti oli minu suhtes silm kinni pigistatud peamiselt tänu mu vennale Janisele, kes oli isa surma järel võtnud üle meie pereäri. Sellega kaasnes ulatuslik mõju, mis küündis ka kaitseväe muidu nii läbitungimatute müüride vahele.

Sõjavägi oli minusse investeerinud miljoneid. Et asjad ei läinud just päris täpselt nii nagu loodeti, andis mulle lihtsalt natuke kauplemisruumi, võimaluse sõlmida kokkulepe ja minema kõndida. Aga need miljonid, eksole, ja kogu see informatsioon... Kui mitte muud, siis vähemalt hoiavad nad oma investeeringutel silma peal. Aga aastad olid möödunud, nad polnud mind tülitanud ja salamisi hingepõhjas ma lootsin, et ehk siiski... Seda valusamini torkas sealsamas hingepõhjas, kui ühel oktoobrikuisel päeval leidsin oma palati paksu klaasseina tagant kaks föderaalagenti.

„Mis võib väga vabalt tähendada, et see tulemüür, mis Janis su ümber on püstitanud, kipub vist murenema...” ümises Henry mulle vaikselt kuklasse.

Üritasin neid koikul teist külge keerates ignoreerida (Puudub igasugune alus arvata, et Janis mu külma kätte jätaks... sisendasin rohkem endale kui Henryle), kuid dr Paolin, minu raviarst vajutas mikrofoni nupule ja tema suitsetamisest kähisev hääl kraapis mu kõrvu: „Henry, sulle on külalised... Nad... ee... oleksid tänulikud, kui saaksid sinuga rääkida.”

„Kasutagu parem oma vaikimisvabaduse õigust ja jätku mind rahule!” torkas Henry.

Ikka enesekeskne, arvab, et kõik keerleb ümber tema. Võibolla on nad siin hoopis minu pärast, ah? Võibolla pole neil sooja ega külma sellest häälest mu peas ja neid huvitab hoopis noorim Alvin?

„Soovmõtlemine!” torises Henry.

Noh – födekate ilmumine tähendas vähemalt, et esialgu polnud mulle jälile saanud need, kelle eest ma olin siia maapakku tulnud... Kuid ilmselt oli mu väike peitusetrikk mõju kaotamas, kui neil oli õnnestunud mind siit leida. Keerasin end uuesti ümber ja eirates Henry torisemist, silmitsesin külalisi põhjalikumalt. Umbes minuvanune, keskmisest veidi lühem mees ja tõrksate punakaspruunide juustega naine, pigem noorem kui mina... Mehe suu oli kriipsuks surutud ja ta tundus kuidagi pingul olema. Ilmselgelt olin mina – ja noh, arvatavasti kogu see muhe Võnnu hullar, mille patsient ma olin – selle ebamugavuse põhjustajaks. Naine seevastu silmitses mind uudishimulikult, kerge naeratus mänglemas suul.

„Endine sõjaväelane,” ütles Henry. „Sugulashinge tunneb kohe ära. Ja mitte mingi niisama seelik, kellele meeldivad suurte poiste mängud või kel on tarvidus isakomplekse kompenseerida. See tüdruk on saabastes ja tööriistadega põllul käinud.”

Nooremleitnant, pakkusin mõttes. Või mine sa tea – äkki on päris LT...?

„Tea miskit – ma pakuks pigemini nooremveeblit või veeblit,” arvas Henry. „Tundub rohkem selline rakenduslik tüüp, mitte mingi teooriaohvitser... Kogu minu lugupidamise juures ohvitseride vastu!” Ta ei püüdnudki tegelikult oma sarkasmi varjata.

Dr Paolin oli mikrofoni välja lülitanud. Klaassein summutas heli, nii et nägin ainult tema huulte liikumist ja žeste, võisin lugeda tema näoilmeid ja jälgida külaliste kehakeelt. Punapea kuulas Paolini selgitusi minult pilku pööramata, mees väljendas oma ilmetega skeptilisust. Naisel oli ametimärk keti otsas kaelas, mees oli selle kinnitanud vööle, nii et see vilksatas neil hetkedel, kui ta liigutas, mantlihõlmade vahelt. Silmitsesin tähelepanelikult ametimärki naise rinnal. Tegemist oli Kaitsepolitseiga.

„Naah – polegi vanad sõbrad teadusuuringute osakonnast.” Henry olnuks justkui isegi natuke pettunud. „Siis on vist küll asjalood natuke muutunud, võrreldes selle ajaga, mil hea dr Veinbaum su ajudes surkis.”

Dr Paolin selgitas neile parasjagu minu haiguslugu, mille oli kuvanud klaasseinale: osa sellest oli puutetundlik tasapind, mille minupoolne külg oli muutunud piimjaks ruuduks küljepikkusega ligikaudu nelikümmend sentimeetrit. Nägin seal üksnes varjude mängu, kui ta libistas andmeid kiiresti silme eest läbi. Mida ta muidugi ei teadnud, oli see, et esiteks peegeldasid tema prillid seda, mida ta kuvas, ja teiseks suutis Henry huultelt lugeda. (Mis puhttehniliselt tähendas seda, et mina oskasin huultelt lugeda.)

„Ei midagi uut ja huvitavat,” kinnitas ta mulle. „Ikka seesama vana jutt PTSH-st ja isiksusehäiretest.”

Silmitsesin uuesti naist teiselpool klaasi. Ta oli oma juuksed kuklas patsiks kogunud, kuid nii mõnigi tõrksalt lokkis salk turritas siin-seal kooslusest välja. Tal oli keskmisest ehk natuke tõmmum jume ja tema ninajuure ning võib-olla natuke eba-eestlaslikult kõrgete põsesarnade ümber olid tedretähnid. Rohekad silmad, mis jälgisid hoolega iga minu vähimatki liigutust, selmet pöörata tähelepanu dr Paolini poolt kuvatavale informatsioonile. Tal olid jalas madala kontsaga saapad, pikkust oli tal ligikaudu 10–15 sentimeetrit vähem kui minu 185. Mantel ei võimaldanud enamat pilti tema kehaehitusest, kuid saapasääred ja jalad lubasid oletada, et ta on pigem selline natuke tugevama kondiga. Sealsamas otsustasin, et ta on tore tüdruk ja meeldib mulle.

Arst avas ukse, mille peale astus naine sammukese tagasi ja ristas käed rinnale. Tema kaaslane pöördus dr Paolini poole ja küsis vaikselt midagi, mis läks minu jaoks muude haiglahäälte palatisse jõudmise sekka kaduma.

„Tahab teada, kas see on ikka ohutu,” irvitas Henry.

Ole nüüd viisakas, manitsesin teda. Pole vajadust kedagi šokeerida.

„Mida iganes...” Henry tundus olema morn, justkui keelanuks ma talle väikest meelelahutust. Ega jah – hullumaja pole teab mis põnev paik, kui sa just ei naudi hullude seltskonda. Mulle piisas täiesti sellest, mis mu oma peas toimus, ja Henry polnud ka suurem asi hulludega semutseja.

„... igatahes pole vähimatki põhjust muretsemiseks,” kõlas dr Paolini lause lõpp. „Henry on üks meie eeskujulikemaid patsiente selles osakonnas.”

Ta astus üle ukse sisse.

„Tere tulemast minu tagasihoidlikku koopasse...” Henry tegi mõttes kummarduse.

„Tule, Henry, lähme räägime nende toredate inimestega juttu,” pöördus ta minu poole.

„Tere ise ka,” vastasin ja lisasin punapeale silma vaadates: „Toreduse üle otsustame hiljem.”

Astusin koridori. KAPO agendid hoidsid distantsi.

„Need siin on KAPO inspektorid Maanus Kivinurk ja Aile-Mari Johansen,” tutvustas dr Paolin mulle külalisi.

Põrnitsesin neid sõnatult ja tekkis ebamugav olukord. Muidugi polnud see minust ilus, kuid ma ei näinud mingit vajadust asja nende jaoks kergemaks teha. Lõppude lõpuks on inimesel õigus rahulikult ja vaikselt omaette hullumajas tiksuda, kui ta seda soovib!

Dr Paolin suunas mu edasi minema. Ta juhatas mind ühte väikesesse nõupidamisteruumi, mille keskel oli ümmargune laud ja mille akendest avanes ilus vaade haiglat ümbritsevale pargile.

„Me sooviksime hr Bergmaniga privaatselt vestelda,” ütles Kivinurk dr Paolinile, kes oli juba ühte tooli laua äärest eemale tõmbamas.

Arst peatus ja tundus veidi kohmetuna. Ta hakkas juba mingit vastuväidet esitama, kuid Kivinurk jõudis temast ette: „Te ju kinnitasite, et hr Bergman on eeskujulik patsient...? Me saame suurepäraselt hakkama, dr Paolin. Aitäh teile!”

Aeglaselt, ilmselgelt vastu tahtmist lükkas dr Paolin tooli laua alla tagasi ja sundis naeratuse näole.

„Ma olen telefoni teel kättesaadav ja palun, et keegi sanitaridest oleks läheduses,” ütles ta. „Kui peaks tekkima mingeid täiendavaid... ee... küsimusi.”

Jäime kolmekesi laua ümber seisma: Kivinurk ja Johansen olid ukse pool ja mina akna ning laua vahel.

Istusin sõnagi lausumata ja jäin ootama. Mis siis nüüd edasi?

„Võiks näiteks röökides laua kummuli lüüa, mööda seinaääri ringi tormata, suust vahtu välja ajada ja võibolla veel midagi, et kiiresti asjaga ühele poole saada?” pakkus Henry.

Päriselt või!? Nõudis teadlikku enesekontrolli, et mitte muiata. Välja kukkus see umbes nagu mossitades kulmu kortsutamine. Niipalju siis viisakast käitumisest... torisesin mõttes. Ole sa tuhandest tänatud!

„Ikka saab,” kehitas Henry minu õlgu.

Johansen kergitas natuke imestunult kulmu, kuid ei öelnud midagi. Kivinurk istus ettevaatlikult minust paremale. Olles nüüd kolmekesi jäänud, oli ta jälle üleni pingul ega pööranud minult pilku – tõesõna, tundus, et kui ma mõne järsema liigutuse teinuks, saanuks ma ilmselt kuuli kerre. Vaatasin altpoolt üles Johansenile silma ja nägin, kuidas ta sel hetkel otsustas: ta ei näita välja oma ebamugavust. Ei saa ju lasta ühel hullul olukorda dikteerida! Ta istus vasakpoolsele toolile ja seadis end mugavalt sisse, nii et sai korraga vaadata minu ja Kivinurga otsa.

„Millega saan kasulik olla?” küsisin ohates.

„Niipalju siis sellest,” oli Henry nördinud. „Võiksid ju kohe end selili keerata, saba liputada ja truudust vanduda...”

Pea lõuad! kortsutasin kulmu. Johansen jälgis mind tähelepanelikult. Näed siis nüüd! Ei ole vaja tüdrukut pelutada!

„Meil on käsil ühe juhtumi uurimine, millega te seotud olete, hr Alvin,” sõnas Kivinurk.

Ma ei suutnud võpatust varjata enda päris perekonnanime mainimise peale. Kivinurk ei suutnud võidurõõmsat muiet vaos hoida. Sellest hetkest, mil ta sõnade mõju nautis, piisas mulle, et end veidi koguda. Kehitasin õlgu ning vaatasin vaheldumisi otsa Kivinurgale ja vasakul istuvale Johansenile.

„Mis juhtum?” küsisin võimalikult ükskõikselt.

„Heaga see asi juba ei lõpe!” märkis Henry ja mulle tundus, justkui üritaks ta kuhugi mu kukla sügavusse võimalikult väikeseks ja nähtamatuks kokku tõmbuda.

Argpüks! Selle peale maalis ta mu meeltesse kujutluse keskmisest sõrmest.

„Meie andmetel teenisite te ühes väeosas koos Jako Kaare, Tanel Veskimäe ja Tarmo Altosaarega,” ütles Johansen.

Mu kõhust käis uus jõnksatus läbi. Need olid küll viimased nimed, mida oodanuks KAPO inimestelt. („Ma ju hoiatasin sind!” sosistas Henry mu teadvuse süvakihtidest ja sukeldus veelgi sügavamale, jättes mind nende kahega üksi tegelema.) Mõni aastatetagune keskkonnamõjude hindamise projekt olnuks hoopis ilmsem põhjus kohtumiseks. Looduskaitsealuste maade vahetamise programmis või mõne suurema kaevandusloaga seonduvas menetluses või tööstuste keskkonnamõjude hindamises esineva korruptsiooni uurimine olnuks justkui rohkem KAPO rida. Noh – hea küll, ka mu isa ja venna äridega seoses olnuks neil ilmselt rohkem põhjust minuga suhtlemiseks.

Sõjavägi ja sõjaväelased, olgu siis elusad, surnud, tegevteenistuses või erru läinud, polnud esimeses järjekorras Kaitsepolitsei jurisdiktsioon. Minu parima arusaamise kohaselt polnud see isegi eelviimases järjekorras nende pädevus. Selliste küsimustega oodanuks pigem sõjaväepolitseid või mingeid Kaitseministeeriumi ametnikke.

Johansenil oli tahvel näpuvahel ja ma nägin vilksamisi selle ekraanil toimikuid. Polnud mõtet eitada neile ilmselgelt teada olevaid fakte.

Noogutasin. „Niipaljukest kui ma tean, on nad surnud,” ütlesin. „See jama seal Jämejalas – kui ma õigesti mäletan, siis on see kõige ohvriterikkam põleng, mis meil tervishoiuasutustes kunagi on olnud.”

Kivinurk nõjatus tooli seljatoele ja trummeldas kaks hetke sõrmedega lauaplaadil.

„Üleeile hilisõhtul tungisid relvastatud isikud ühte tarkvaraarendusega tegeleva firma testilaborisse. Tapeti mitu inimest ja võeti kaasa andmekandjaid.” Ta tegi pausi, et mul oleks aega luua mõttes seosed: relvastatud kurjategijad, mõrv, minuga seotud sõjaväelased. Ainus suur ebakõla, mis tekitas pigem hämmingut kui hirmu, oli fakt, et mu kamraadid olid surnud.

„Aga mis siis, kui polegi?” sosistas Henry.

„Me leidsime sündmuskohalt Veskimäe ja Kaare DNA-d,” ütles Johansen.

„Ja mis siis?” küsisin. „Ilmselgelt on keegi selle sinna jätnud, et teid segadusse ajada. Ja ausalt öeldes tundub mulle, et see keegi teeb neetult tõhusat tööd. Lõppkokkuvõtteks olete te ju siin pärapõrgus... Hullumajas!”

„Igal juhul on see juhtlõng ja me ei saa seda ignoreerida,” ütles Kivinurk. „Seepärast räägime edasi teist ja teie kolmest surnud kamraadist. Mis asju te seal Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonnas ajasite?”

„Kui te seda ei tea, siis järelikult pole teil selle teabe jaoks luba,” vastasin. Vanad harjumused. Vanad hirmud.

Minu jaoks algas asi sellest, kui ma keskkooli lõpetamise järel olin valiku ees, mida edasi teha. Selline klassikaline olukord, kus kõik su sõbrad-tuttavad oleks nagu kindlalt kahe jalaga maa peal, eluplaan järgmiseks 37,5 aastaks detailideni valmis kirjutatud (kõrgkool, eriala, tüdruksõber, auto, maja, kaks last, triibuline kass ja võibolla armuke...), aga sina oled see lootusetu debiilik, kes ei oska iseendaga midagi peale hakata. Salaja, kui keegi teine pealt ei kuula, peetud vestlustest muidugi selgub, et üldjuhul ei tea enamik meie 18–19-aastastest üldse, mida elult tahta, peale selle, et lahe oleks ja umbes nii. Põhimõtteliselt tahtsin ma minna kõrgkooli, eriala omandama. Ja et mu vanemad olid mõlemad seotud Tartu Ülikooliga, siis seadsin vaatamata kogu mässumeelele sammud selle poole.

Ajaloolasest ema ja keemikust isa koosmõjus valisin keskkonnatehnoloogia eriala. See on niisugune tore õppevaldkond, mis kuskil seal keemiateaduskonnas on tasa ja targu välja arenenud ja tegelikult on kõige enam selle tekkes süüdi hoopiski Põllumajandusülikooli inimesed, kes koos alma mater’i tudengitega pidasid vihaselt fosforiidisõda. Need olid siis 1970. ja 80. aastad.

Kõik noored mehed, kel vähegi tervis kannatab, peavad läbima ajateenistuse. Muidugi on see kõige ehedam anakronism, kui vaadata laiemat maailma konteksti, aga mis teha – eestlasele on ilmselt juba Vabavalla päevist DNA tasemeni sisse programmeeritud teadmine, et mis tahes hetkel võib tekkida olukord „vaenlane on jälle maal” ja pole meil paremat Suurt Tøllu kuskilt mujalt otsida kui ikka iseendi keskelt. Niisiis – kaks aastat ajateenistust. Valikud on lihtsad: lähed kohe pärast keskkooli, või õpid alustuseks kaks aastat ja siis lähed, või lõpetad kõigepealt kõrgkooli ja loodad, et võibolla siis enam ei pea minema. Tõenäosus on kusjuures selline 50/50. Nagu kõigi tõenäosustega.

Mul oli tegelikult kahe aasta möödudes õppimisest võrdlemisi kõrini. Mõned õppevõlad kaelas ja kui saabus järjekordne visiit sõjaväekomisjoni, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Ja nii ma sõjaväkke sattusingi.

Johansen kuvas mulle pildi surnukehast: rahuliku moega noorem mees, kõrbenud servadega väikesest haavast meelekohas tumedat verd immitsemas. Ei midagi šokeerivat, kui oled sõdurina põllul olnud. Lapsemäng selle jaoks, keda on laborilaua külge seotud ja silmini mingit sodi täis pumbatud ning elektrišokkidega töödeldud.

Tõstsin pilgu pildilt ja vaatasin Johansenile silma. Ta vastas pilgule ja kuvas siis uue pildi tahvliekraanile. Ja siis veel ühe ja veel ühe. Näod muutusid, haavad vahetasid asukohta – sõnum oli sama.

„Vaadake neid, härra Alvin!” ütles Johansen. „Me saame need teabeload niikuinii. Hoidke meie ja oma aega kokku ja rääkige meile asjast.”

„Te olete lätlane, eksole?” küsis Kivinurk.

„Ja see on rahvus, mitte amet!” nähvasin talle. „Mis see üldse asjasse puutub?”

Mu isa oli lätlane. Läbi ja lõhki uhke selle üle. Nii uhke, et ei kartnud ka eesti soost naist võtta. Piisavalt uhke, et olla üle vähemusrahvusele omasest alateadlikust vihkamisest suurema vastu. Ja mu ema oli nii liberaalne, et saatis kõik pikalt, kes rahvusküsimust mingil moel ära kasutada tahtsid.

Kivinurk kehitas õlgu. „Ma saan aru, et võibolla pole teil just kõige soojemad tunded föderaalvõimude ja -ametnike suhtes... Võibolla teie perekondlik taust on see, mis sisendab teisse instinktiivset umbusku politsei vastu. Aga võibolla peaksime minema ja vestlema teie emaga? Ta töötab Tartu Ülikoolis, eksole? Võibolla aitaks tema teid veenda, et oleks ikkagi hea mõte meiega rääkida? Või vahest oleks hoopis teie õde abivalmim? Ema on teil ju ikkagi hingelt anarhist ja kuulsusrikas mässaja...”

Ma lajatasin käega vastu lauda, nii et nad mõlemad võpatasid ehmatusest. „Jätke mu ema rahule!” käratasin. „Te parem hoidke heaga mu perest eemale!”

„Või muidu?” küsis Kivinurk naeratades. „Kas te ähvardate politseiametnikku, hr Alvin? Johansen – mina küll tunnen end ähvardatuna... Kuidas sinuga lood on?”

„Ha-haa!” tegi Henry. „See oli küll haledasti sisse kukkumine! Sa oled ikka täiesti vormist väljas.”

Mu pulss oli tublisti kiirenenud ja nägu ning kõrvad õhetasid vihast, mis koos arusaamisega, et mind oli tõesti lõksu meelitatud, asendus mõningase häbiga.

„Me tahame teiega rääkida, hr Alvin,” sõnas Johansen otsekui vabandavalt. „Ja mulle meeldiks palju enam, kui te tuleksite meiega vabatahtlikult kaasa.”

„Misjaoks?” küsisin. „Mis kasu te saate ühest hullust?”

Kivinurk näitas näpuga mu kamraadide fotodele. „Meil on kolm surnud, aga võibolla mitte niiväga surnud sõdurit, kes mingi nipiga ise sooritasid kuriteo, või jätsid selle sooritajad nende DNA sündmuskohale jälgede segamiseks. Teie olete nende kolmega seotud. Sündmus ise on seotud Kaitseministeeriumile hankeid tegeva firmaga. Kõik te neli töötasite Kaitseministeeriumi haldusalas... Pealegi – kui meie teid siit üles leidsime, siis kes tuleb järgmisena küsimusi küsima? Võibolla eelistate siiski Kaitsepolitseid, hr Bergman?” Ta hääles kõlas õige kerge pilge.

Silmitsesin Kivinurka ja juurdlesin natuke oma olukorra üle. Viimaks kehitasin resigneerunult õlgu. Tegelikult oli neil ju õigus: ma kohe üldse ei soovinud, et see keegi võimalik järgmine uksest sisse astuks.

„Ja loomulikult allud sa heal meelel ilusa naise korraldustele,” itsitas Henry. „Dr Paolin on sind ikka igati taltsaks teinud!”

*

Tunnike hiljem astusime haigla peauksest välja niiskesse oktoobrikuu ennelõunasse.

Parkimisplats hoone ees oli tagasihoidlik: sinna oleks ehk saanud mahutada mõnekümne sõiduki ringis. Töötajatele mõeldud parkla oli maja all ja selle sissepääs oli sisehoovis. Haiglahoone oli funkstiilis, liigendatud ehitis, mis seisis keset parki. Vana Võnnu mõis jäi poole kilomeetri kaugusele. Tõmbasin oma jope krae tihedamini koomale. Parklas seisis väiksemate masinate vahel kaht parkimiskohta hõivates suur transporter: iseloomulik sõiduk eriteenistustele olukorras, kus nad ei soovinud oma identiteeti eriti varjata. Lisaks oli seal veel üheksa erinevat sõidukit. Minu kogemust mööda ei tungelnud külastajad just parvedena siinseid patsiente külastama.

Seisin trepiotsal ja hingasin värsket õhku. („Aaahh...” õhkas Henry. „Vabadus! Ma juba hakkasin mõtlema, et sa tõesti kavatsed mind igaveseks sinna urgu matta... Vaata nüüd ringi ja kasuta juhust!”) Johansen ja Kivinurk olid juba jõudnud erinevale kaugusele mööda treppi, enne kui taipasid, et ma ei järgne neile.

„Mis mureks, härra Alvin?” küsis Johansen, kes seisis lähemal. Ta naeratas mulle ja astus sammukese trepist üles, tagasi minu suunas. Hingasin sügavalt ja rahulikult. Kaalusin mõttes erinevaid põgenemisstsenaariumeid. Värske õhk ja mõttetegevus aitasid natuke pinget maandada.

„Sa oled loll!” teatas mulle Henry. „Mida sa arvad, mis nad sinuga teha kavatsevad? Pistavad su tagasi purki, surgivad-torgivad ja saadavad siis ülejäägid reoveepuhastisse.”

Raputasin pead. Johanseni silmad suurenesid ja tema näol oli formuleerumas järgmine küsimus. Neetud jama! Mõned nädalad puhkust pidevast mõttedistsipliinist ja oledki oma kasulikud harjumused minetanud... Hullumaja seinte vahel ja sellest väljaspool kehtisid sisemonoloogi jaoks erinevad reeglid.

Henry irvitas mu üle varjamatult.

Suutsin näole manada rahulikuma ilme. „Ei ole hullu kedagi,” pressisin läbi hammaste ja liikusin edasi. „Lihtsalt – pole kaua värsket õhku hinganud.”

Johansen ja Kivinurk vahetasid omavahel pilgu. Võibolla hakkasid nad kahtlema oma plaani mõistlikkuses? Tuua psühhiaatriakliiniku patsient vastu arsti soovitusi haiglast välja? Mitte just väga konventsionaalne käitumine.

„Mul on rohud ilusasti kaasas!” ütlesin neile ja patsutasin oma kotti. „Mäletate? Dr Paolin kinnitas, et ma olen täitsa tipp-topp, kui ilusasti tablette neelan.”

Kõndisime vaikides transporterini. Kivinurk ronis juhikohale, Johansen tõmbas lahti tagumise ukse ja lasi mu enda ees sisse. Maandusin tagaistmele, võimalikult kaugele Kivinurgast. Johansen istus minu vastu, seljaga sõidusuunda. Meie põlvede vahele jäi kümmekond sentimeetrit. Korraga olin ma väga selgelt teadlik tema vaevutajutavast, kuid meeldivast parfüümist...

„Pilvedekaupa feromoone ja juba oledki pöördes!” naeris Henry. „Pole liiga kaua ühtegi naist näinud ega katsunud.”

„Kuhu me läheme,” küsisin turvavööd kinnitades ja püüdes Henryst mitte välja teha.

„Kuhu-kuhu – ikka sohu...” Henry käitus pealetükkivalt. „Niikuinii on sõit kuhugi salajasse laborisse. Mis sa ise arvad? Sa parem...”

Hei! Lase nüüd inimesel olla ka natuke, eks!?

Sõiduk hakkas liikuma.

„Valka,” vastas Johansen.

See oli tegelikult hea uudis! Haanjamaa, Latgale ja Liivimaa piirile ennemuistse kauplemispunkti ümber kasvanud linn oli mulle aastaid koduks olnud. Tundsin seda Konnaoja kividest kuni Pedeli-äärsete metsapadrikuteni.

Valga on Võnnust tunni aja tee kaugusel, kui sõita mööda mitmetasandilist Tartu-Riia kiirteed või – nagu selgus, siis eelistas Kivinurk minna lõuna poolt väikese tiiruga, kasutades Riia-Pihkva kiirteed ja siis läbi Miltina linnakese põhja poole, kulutades umbes 10 minutit rohkem, sest vahele jäi lõik, kus liiklusreeglistik ei lubanud lendamist. Piisavalt aega... Aega planeerida, aega juhust passida, aega juhust kasutades põgenema saada...

„Mis toimub Valgas?” küsisin.

„Seal on Lõuna-Eesti piirkonna büroo,” ütles Johansen. „Saame rahulikult rääkida. Ja te olete turvalises kohas.”

„Jaa – loomulikult – ainult et sinna on päris parasjagu mitukümmend kilomeetrit,” ütles Henry. „Paljugi, mis võib juhtuda mitmekümne kilomeetriga...”

Bla-bla-bla!

„... ja mina küll nii veendunud pole, et seal nende büroos niiväga turvaline oleks.”