Читать книгу Kohtupäev - Heiti Talvik - Страница 4

Ma iial polnud eht,

ei elus ega luules.

Kui oksalt langend leht

ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk –

nii keerlen kodumaata.

Mind iga tuulepuhk

võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum

ja päiksetules leegib!

Sääl minu tuhatuum

end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk

läks luhta nõiavägi

ning ainult lapse pilk

mus kullatükki nägi.