Читать книгу Me veel näeme - Helen Eelrand - Страница 4

„Lauren! Kuuled ka või?!”

Isa ilme mõjub ähvardavalt, kui ta mu õlast kinni haarab ja mind ukse poole tõukab. Õnneks on jope paks, nii et haiget ma ei saa.

„Kohe autosse! KOHE!”

Akna taga on heledamaks tõmbunud. See on uus asi pärast pikka talve, nii olen kogemata unustanud end välja vahtima, ehkki tean, et hommikud on kiired ja närvilised, alati.

„Mul on vaja ... oota ... ma unustasin ...” püüan olukorda päästa.

„Mind ei huvita, mis sul vaja on! Mida sa koperdad? Ammu oli aeg asjad kokku panna!”

„Hiljaks jääme ju,” sekkub ema lepitavalt, kuid enda arvates siiski rangust säilitades. „No kuidas sa õhtul ei teadnud, mis sul vaja kaasa on võtta? Kas sa ÜHTKI ASJA ei saa ilma minuta tehtud?”

Ta haarab mu ranitsa ja marsib kontsaklõbinal koridori. Järgnen talle värisevi käsi jopelukku kinni pusides, üritades samal ajal nina alt tatti pühkida. Karmeni käevõrud! Ta saab kindlasti vihaseks, kui ma neid talle tagasi ei vii, nagu reedel kokku leppisime.Autosse pugedes aimab mu süda juba teist pahandust lühikese hommikupooliku jooksul.

Niimoodi halvaendeliselt algab siis see nädal, ent kui on valida mu äkkvihahoogudega isa ja tujuka klassiõe pahandamise vahel, valin raske südamega viimase. Tema vähemalt ei sakuta.

„Sa oled vastik laps!” teatab isa auto süütelukus võtit keerates resoluutselt ja võtab kiirustades paigalt.

Olen seda märkust kuulnud nii palju kordi, et ei usu enam. Kui ma oleksin vastik laps, ei võtaks ta mind kaissu, kui laupäevahommikul tema ja ema vahele ronin, ega paluks, et teeksin talle pai või massaaži. Ega ju? Ta ei viiks mind jalgrattamatkale, kus me kahekesi metsa all lõket teeme ja tahmakartuleid küpsetame, ega tuleks minuga kinno „Lumivalgukese” multikat vaatama. Kahtlustan nimelt, et see viimane ei huvita teda tegelikult üldse. Siis, kui ilmad soojemaks lähevad – see juhtub vist päris varsti, praegu on juba aprill –, võtame mõlemad jalgrattad, sõidame mere äärde ujuma ja ema ohkab, et lõpuks ometi on tal võimalik meist natuke rahu saada.

Isa paha tuju tuleb lihtsalt üle elada. See ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Lihtsalt vahel ei tule mulle kohe meelde õigel ajal vait jääda ning mitte vastu vaielda. „Miks sa ometi pead selline jonnijuurikas olema?” ahastab ema nendel kordadel, kui tal tuleb minu ja isa vahel piksevardaks olla. Aga mul ei ole veel väga palju elutarkust, olen alles seitsmeaastane.

„Su patsid näevad jubedad välja!” alustab nüüd omakorda ema esiistmelt minu suunas pöördudes, otsekui poleks ta neid patse äsja ise pununud. „Vaata, kui korralikult teiste tüdrukute juuksed alati kammitud on!”

Ta võiks tegelikult juba teada, et on kaks asja, mida ma üldse ei kannata: see, kui mu üle naerdakse, ja siis veel see, kui mind teistega võrreldakse.

Ema ohkab traagiliselt ja lülitab autoraadio sisse, mispeale nad otsemaid isaga vaidlema lähevad, kas kuulata Kuku raadio hommikuprogrammi, mis isale huvi pakuks, või „tümakat”, nagu isa ema muusikavaliku kohta halvustavalt ütleb. Et isa on täna niikuinii sõjakas meeleolus ja teda rohkem pahandada ei maksa, laseb ema tal peale jääda. Põrnitseme autoaknast välja, hoides pilgud tolmustel tipptunnitänavatel, kus närvilised autojuhid kolonni moodustades üksteisele signaalitavad ning kiirustamisest pahurad emad algklassilapsi käe otsas järel tirivad, nii et viimaste jalad vaevu maad puutuvad.

Minul veab. Ma saan igal hommikul autoga kooli. Selle nimel tasub tänasega sarnased hommikud ära kannatada. Pikapäevarühma lõpuks tuleb Keit, kes ei ole enamasti just helgemas meeleolus kui tipptunni-autojuhid, ning me sõidame kahekesi bussiga koju, tema sulgunud kõrvaklappidest kostvasse iPodi playlist’i ning mina ninapidi lugemikus. Kirjatähti lugema õppisin ma alles hiljuti, need ei ole mind jõudnud veel ära tüüdata, aga kui teen Keidile ettepaneku talle ette lugeda, kohmab ta vaid „pärastpoole”, ning mul on hästi läinud, kui ta ei teata, et olen nõme ja tüütu titt.

„Noh, mis sa passid, mine maha!” ühmab isa, kui koolimaja vastas auto peatab.

Täna pole tal aega mind treppi sõidutada, selleks vajaliku ümber kvartali ringi tegemine võtaks veel kümme minutit. Hakkan kiiruga ranitsat selga upitama ning ema üritab veel viimast päästa, siludes mu mütsi alt välja ripnevaid patse, mis tema meelest kohutavad välja näevad.

Lahkumismusiks meil enam mahti pole, aga ta jõuab siiski leebelt öelda: „Ilusat koolipäeva, pisike!”, enne kui autouks kinni raksatab ning isa kummide vilinal uuesti paigalt võtab.

Tean juba, ehkki otseselt ei kuule, ema sapist tooni, kui ta seepeale kommenteerib: „Täielik rullnokk!”

Nad ei tülitse tegelikult kuigi sageli, aga isa pööraste sõiduvõtete pärast see-eest peaaegu alati. Olenevalt sellest, kas emal endal on lahkem või kurjem meeleolu, areneb siit edasi kaeblemine selle üle, et isa üldse ei huvita, kui temal süda pahaks läheb, või siis sõbralikirooniline paroodia „Pane nagu täiega ketsi juurde, raisk!”. Kui ema on hoos, jagub nalja BMWde, valuvelgede ja tuunitud tulede üle veel vähemalt veerandiks tunniks, ehkki meil pole BMW, vaid hoopis Nissan.

Tean seda kõike, sest oleme perega aastate jooksul väga pikki automatkasid teinud. Kuni Ungarini välja, aga sellest ma enam eriti palju ei mäleta, kuna olin siis päris väike.

Otsin jopetaskust pabersalvrätti, et veel niisked silmad ja ninaalune puhtaks pühkida. Üldiselt meie klassis, esimeses bees, enam palju ei nuteta, kui pole just haiget tehtud või väga halba hinnet saadud.

Minul halbu hindeid pole. Ema ütleb tihti, et ma olen nutikas tüdruk. Minu klassijuhataja Maarja päris nii ei ütle, aga mul on tunne, et ta arvab vist samamoodi, sest asjad jäävad mulle kiiresti meelde ja päris sageli olen ma klassis esimene, kes oma töö valmis saab.

Surunud märja paberinutsaka taskusse, märkan teisel pool teed lehvitavat Karmenit ning mu kurbus on äkki kui peoga pühitud.

„Lau-ren! Vaa-ta, mis mul on!” tundub ta veheldes hüüdvat, ainult et häält pole autode müra tõttu kuulda.

„Mis asi?” viiplen ma vastu.

„Püüü-aaaaa!”

See, mille ta minu poole teele saadab, meenutab kuldselt säravat madu – täpselt ma aru ei saagi, kui visatu suunas sööstan. Järgmisena kostab tohutu ragin ning näen viimase pildina enne lendutõusmist klassiõe ehmatusest grimassiks kiskunud nägu.

Ootan valuhoogu ja ümbritsevate karjeid, sest inimesi, koolikaaslasi ja täitsa võõraid, trügib lähemale karjakaupa, kuid kõik on täiesti vaikne, justkui oleks keegi telekal hääle maha keeranud. Must, suurte ratastega Toyota – tunnen selle märgi ära, sest olen seda reklaamis näinud – peatub vaid hetkeks ning kihutab siis minema.

Ma olen autoõnnetust korra näinud – kui meie koer Jimmy eelmisel suvel auto ette jooksis ja saadud löögist mitu meetrit eemale lendas –, ma olen kuulnud sellega seostunud hääli – pidurite kriginat, suure koera kiunatust –, tean, et see peab olema valus, sest Jimmyl oli mitu ribikonti katki ja me pidime ta loomaarstile viima, aga praegu ei kuule ega tunne ma midagi. Ometi olen see mina: selili autoteel, kiiruga punutud kollakaspruunid patsid laiali nagu meritähe harud; see on minu roosa Hello Kitty märgiga jope ja minu merineitsiga ranits, millest üks noorem mees rabedate liigutustega mu kooli logoga õpilaspäeviku välja kisub ... isegi kiirabiauto sireeni ei kuule ma, kui see kohale kihutab, kuigi olen varem selle undamist kuuldes alati kõrvad kätega katnud. Haudvaikne on kõik, otsekui vati sees.

„See polegi üldse valus!” tahaksin hõigata, püsti hüpata ja jope tolmust puhtaks rapsida, endal hea meel oma korda läinud naljast. Aga see ei õnnestu. Tuulehoog haarab mu kaasa ning ma kiljun lõbustatult nagu kunagi lõbustuspargi karussellil tohutu hooga keereldes, isa käsi piha ümbert kinni hoidmas. Viini lõbustuspark ja selle kõrvulukustav muusika, kummist lutt, mille kaotamise pärast ma nõnda kaua jonnin, et isa mu meeleheites läbi raputab ja ma šokiseisundis veel pool tundi tagantjärele luksun, kääritäis juukseid, mille pühapäevahommikul oma tukast välja lõiganud olen, et vanematelt pähe kleepunud nätsu eest mitte riielda saada, Keidi küünelakk, mille elutoapõrandale ümber ajan ... näen neid pilte hirmkiire reana silme ees jooksmas – need on minu lühikese elu kirevamad sündmused, mida on keeruline korraga haarata –, ning samas tean äkki, et olen midagi unustanud. Midagi, mis ei ole Karmeni käevõrud, midagi olulisemat, midagi ...

Siis äkki olen ma Lanzarotel. Vist. Sest minu ees on ilmatu suur rohekassinine veekogu, tõenäoliselt ookean, ainult et selle lained rulluvad rahulikult ning liiv kaldal on pehmem ja heledam. Võibolla on see ka hoopis mõni teine koht, kus ma varem käinud polegi.

Reis Lanzarotele oli üks toredamaid. Ma tohtisin päevituskreemiga sisse määritult terve päeva ookeanikaldal merekarpidega mängida ja mulle osteti rannapoest roosa täispuhutav kilpkonn, mis pidi mind vee peal hoidma. Ema ja isa jõid heatujuliselt suurtest plasttopsidest sangria’t, norisid teineteise kallal sõbralikult ja kallistasid aeg-ajalt, samal ajal kui Keit ja Kent mööda poetänavaid tilpnesid ning neile antud taskuraha laiaks lõid. (Kent on selles asjas alati oluliselt kiirem ja mõtlematum olnud kui meie mõistlik ja säästlik õde.) Me olime õnnelik perekond, igal juhul.

Ja ma ei usu, et teiste minu klassi laste vanemad omavahel või oma lastega ei tülitseks. Tegelikult on peaaegu pooltel vist üldse ainult emad, näiteks Karmenil, vähemalt ei ole ma tema isa kunagi näinud.

Lanzarotel tagasi olla on mul seega ainult hea meel, aga mõtte juures, et olime õnnelik perekond, tekitab imeliku tunde sõna „olime”. Mõistan ühtäkki, et ema ja isa polegi minuga siin, ehkki esialgu ei tekita see hirmu. Ma olen nendeta väikesest peale hakkama saanud, juba pooleteisesena hakkasin paaril korral nädalas sõimes käima.

Hüppan püsti, tunnetades, kui naljakalt kerge on mu keha, ja joonistan märja liiva sisse varbaga oma nimetähed: L. H. Seejärel, võtnud paar salsalikku kiirpööret – kahju, et ema ei näe, ta oleks uhke ja nimetaks mind nagu sellistel puhkudel ikka mini-me’ks –, satun ootamatult vastamisi bambustaraga. See on tohutu pikk, ulatudes välja ookeani nii kaugele, kui mu silm küünib. Sellest mööda ma ei pääse ning läbi ka ei näe, aga saan aru, et seal on keegi. Selle taga. Ma ei ole siin rannal üldsegi üksi. Neid võib olla väga palju, tajun, kuidas nad mind uudishimulikult tunnistavad. Kas nemad siis näevad mind? Nii pole aus! Muutun veidi valvsaks, olles samas kindel, et halba mulle siin keegi ei soovi. Pigem tundub, nagu oleks suur lärmakas külapidu ootamatu siseneja pärast seisma jäänud ja kari lapsi seisaks nohisedes, ninad vastu tara. Jah, mulle tundub, et selle aia taga ongi lapsed!

„Mis juhtus?” kuulen viimaks häält, mis on nii naljakas, et turtsatan. See hääl kuuluks justkui lapsele, olles õrn ja kõrge, samas saan nägematagi aru, et kõnelejaks on vana mees. Peaaegu kiilas, aga see-eest tiheda musta habemega. Ma ei tea, kes ta on, aga ometi olen kindel, et tunnen teda.

„Mis juhtus?” küsib ta uuesti, arvates ilmselt, et ma ei kuulnud.

Mul pole aimugi, mis juhtus. Kust võiksin ma seda seitsmeaastasena teada? Karmen viskas mulle kuldse mao ... ja siis kohe pärast seda olin ma Viini lõbustuspargi karussellil ja nüüd siis siin.

Kehitan õlgu. Keeruline oleks midagi sellist seletama hakata, vaevalt et keegi usukski. Nad peaksid mind lolliks titeks nagu Keit, kui olen talle jutustanud, et öösel istus mu voodipeatsis pikkade kätega mehike ja ma ei saanud seepärast magada.

„Sa ei peaks ju siin olema?” uurib habemik edasi.

„Miks ma ei peaks?” kostan ülbelt, just niisamuti nagu Keidile vastu vaieldes. Temalt ma selle tooni õigupoolest omandanud olengi.

„Pole sinu aeg. Sul on veel tegemata asju. Kas sa ei unustanud midagi?”

Püüan meelde tuletada, aga peale Karmeni käevõrude ei meenu midagi. Need ma tõepoolest unustasin, aga ehk ta ema ei saa teada ja ma võin need ka homme tagasi viia? Karmeni ema on alati sellise kurja moega ...

„Lepitus,” lausub lapsehäälega habemik. „Sellega pole veel kõik. Sa pead nüüd otsast peale alustama.”

Ta ajab mind üha enam segadusse. Ma ei ole enda meelest kellegagi riius ning olen pärast tülisid alati kasvõi vihast ja kangekaelsusest värisedes oma kohustusliku „palun vabandust!” ära öelnud, sest nii on kästud.

„Palun vabandust!” ütlen ma nüüdki igaks juhuks, lootuses, et tavapärane repliik arusaamatused ära klaarib ning mind ehk seepeale edasi lubatakse. Sinna, kus teistel nii lõbus tundub olevat, ehkki ma ei kujuta ette, kuidas sinna pääseb.

„Ta ei mäleta,” kuulen lausutavat. Seal on tõepoolest üks teine laps, kes lisab: „Ta on seitsmeaastane.”

„Ma tean, et ta ei mäleta, ta ei saagi mäletada,” ütleb habemik, „aga ikkagi. See pole tema koht.”

Kuidas nii, et pole minu koht? Aiatagune on lapsi täis! Kas nemad ei unusta siis kunagi midagi?

Äkki sajab mu jalge ette nailonvõrk merekarpidega. Karbid on läikivad ja pruuni-sinisetriibulised nagu need, millega varemgi mänginud olen, ainult et väiksemad. Need meeldivad mulle, kuid kartes uut keelamist, ei julge ma neid kohe kätte võtta.

Kummardun ja puudutan üht sinitriibulist vargsi sõrmeotsaga, see on jahe ja niiske.

„Need on sulle,” mühatab vanamees kärsitult, justkui peaks mind veidi rumalaks. Kas see on siin mingi teine kool, kus lapsed õpivad minust kiiremini? See mõte ei meeldi mulle sugugi. Ma võin olla jonnakas ja paha, kuid päris kindlasti mitte rumal.

„Milleks need on?” küsin otsustavalt. Õpetaja on alati öelnud, et kui millestki aru ei saa, tuleb küsida.

„Vastused,” kostab habemik. Tema segased ühesõnalised selgitused hakkavad mulle üha enam närvidele käima. Mis vastused? Mis lepitus?

Taibates, et ma tõepoolest ei mõista, lisab ta otsekui vastu tahtmist:

„Viska neid. Sa saad kõik teada. Kuna sa Madleeni tütar oled, siis taipad sa asju kähku, usun ma.”

Kust ta mu ema tunneb? Lugu muutub järjest keerulisemaks. Kas mu vanemad on toonud mind hoida kellelegi, kellele lapsed ei meeldi? Kellel on alati tähtsamatki teha kui lastega jännata? Olen märganud, et selliseid inimesi on täiskasvanute hulgas palju. Supermarketites, restoranides ja kontsertidel. Ka mõned meie kooli õpetajad, ehkki mitte õnneks minu oma. Olen hakanud niisugustest inimestest pahanduste vältimiseks eemale hoidma – iial ei tea, milles sa võid süüdi osutuda.

Lastele tuleb asjad ära seletada, me ei pea kõike iseenesest teadma. Olen seda just solvunult teatamas, kui kuulen habemiku kõrval seisvat last (ilusat, õrnade näojoonte ja pehmete blondide juustega poissi otsekui printsi, tean seda teda nägematagi) sosistamas:

„Viska! Viska üks karp! Küsi, mida sa teada tahad!”

Otsustan, et targem on teha, nagu nad ütlevad. Rebin nailonvõrku suurema pingutuseta augu ning kaalun hetkeks, millist karbikest võtta.

„Vahet pole!” juhendab leebe häälega poiss.

Ma ei soovi end enam rumalamana näidata, õngitsen võrgust esimese ettejuhtuva karbi ja saadan selle teeseldud enesekindlusega ookeani poole teele. Isa on mind õpetanud kividega ka lutsu viskama, aga see nõks pole mul veel käes, nii et ma ei hakka parem üritama. Pealegi on poisid igasugustes viskamisasjades kahjuks alati palju osavamad.

Kui merekarp veepinda puutub, lööb see virvendama ja õhku kerkivad mõned pritsmed. Päike on nii ere, et pean silmi kissitama, et näha kuidas tema valgus koos pritsmetega pisikese vikerkaare moodustab ... ja siis korraga ... ahhetan üllatusest ja vaimustusest. Vikerkaarest moodustub pilt! Toosama kiilakas vanamees, kes on siiski palju noorem, kui arvasin, käest kinni väikese tüdrukuga, keda ma oleksin justkui varem näinud. Ta on mina – ja ei ole kah, sest kannab lühikest vanamoodsat helekollasest froteest rannakostüümi, millist minul kindlasti pole (ja kui oleks, ei paneks ma seda iialgi selga). Pikakoivalise tüdruku juuksed on lühemad ja tumedamad kui minul ning tukk klambriga viltu küljele kinnitatud.

See on minu ema.

„Tegelikult hoidsin ma tal üsna harva käest kinni,” lausub vanamees teiselt poolt aeda mõtlikult ja kurvalt.

„Taavet ...?” veeretan suus kahtlevalt nime, mis mulle järsku pähe tuleb.

„David tegelikult,” nõustub ta. „Aga Marianne muidugi kutsus mind Taavetiks ja nõudis, et teised samamoodi teeksid.”

Vanamees on nukker, kuid paistab samas omamoodi kergendust tundvat, et ma asjale jälile saanud olen.

Taavet on mu vanaisa. Marianne mees. Vana-Juut, nagu ema tema kohta ütleb, ehkki ei maini teda just sageli. Tean vaid, et Vana-Juut suri juba ammu enne minu sündi.

„Sa oled ju surnud,” ütlen etteheitvalt ja häiritult. Siiani pole ükski surnu mind unenägudeski külastanud ja üldse on surm asi, millega ma lähedalt kokku pole puutunud. Ainult filmides.

„Mina nii ei ütleks,” vastab Taavet ning tundub, et ta ei kavatse jälle pikemaid selgitusi anda.

Püüan vaielda.

„Ema on mulle rääkinud ...”

„Madleen on tark tüdruk, aga ta ei tea paljusid asju. Nagu sinagi.”

Vana-Juudi dramaatiline üleolevus pahandab mind üha enam. Õpetagu siis mind, mis ta niisama targutab!

Mind ei ole tema isik ausalt öeldes siiani huvitanud. Ema juttudest tuleb meelde, et Vana-Juut istunud terve elu tagatoas, mida ta ise kabinetiks kutsunud, ning vältinud ülejäänud maailmaga suhtlemist. Kui rääkinud, siis ainult pidulikult ja kujundites. „Kirjandusteadlane!” kuulen ema mainivat ning näen seda sõna saatvat sarkastilist kätelaiutust.

Minu isale oma lapsepõlvest rääkides muutub ema alati irooniliseks ja rahutuks. Kui mina teada tahan, mida ta lapsena tegi, satub ta segadusse.

„Ma olin üksik laps. Mul ju polnud vendi ega õdesid. Joonistasin palju, kujutasin ette, et kõik asjad on elusad ... mängisin nendega omaette ...” Viimasest aimub kerget etteheidet mulle, sest teadagi, ma olen püsimatu ega oska üksi tavaliselt midagi peale hakata.

„Madleen joonistas tõesti palju. Ja joonistas hästi. Ta tahtis alati oma pilte mulle näidata, aga mida ja kuidas ta mõtles, seda ma siis ei teadnud,” ohkab Vana-Juut.

Võpatan. Kas on võimalik, et ta loeb mu mõtteid? Olen täiesti kindel, et valjusti pole ma midagi öelnud. Minu ehmatuseks noogutab ta seepeale. Ja mis veelgi hullem: ma ju ei näe, et ta noogutab. Ma lihtsalt TEAN seda. Ma tean, et ta on Vana-Juut, Taavet, David ... kuidas iganes ta ennast nimetab, kuigi pole teda iial näinud, isegi mitte fotodel. Mu ema pole sedasorti inimene, kes vanu pilte lappaks.

Siin on midagi tegemist nende merekarpidega, kindel see!

Tegelikult on selline mõtete lugemine häiriv, sest eks mõtle ma vahel ka kiuslikke mõtteid, olen lihtsalt piisavalt suur ja tark, et neid mitte valjusti välja öelda.

„Suur ja tark,” kordab Taavet, „oled vist küll. Aga meie jaoks siin pole vanusel mingit tähtsust. Vanus on näiline ja suhteline. Sa ainult arvad, et sa oled seitsmeaastane, aga siin mõtled sa ju täiskasvanu moodi. Pane oma mõtteid ja sõnu siin tähele, Lauren, need ei ole ju seitsmeaastase omad. Sa lihtsalt mäletad oma seitsmeaastase kogemusi, see ajab sind segadusse. Ma tean.”

Ajab küll segadusse. Järjest rohkem ajab. Kes on „meie” ja mis on „siin”? Tean, et ma ei peagi seda küsimust valjusti küsima. Taavet kuuleb nagunii ja vastab mulle, täpselt sama kimbatusse ajaval moel nagu ennegi, eeldades, et ma pole seitsmeaastane, vaid mingi vana mees nagu tema.

„See on sinu ettekujutus, et ma olen vana mees,” märgib Taavet kannatlikult, „su ema on minust rääkinud kui vanamehest. Vana-Juudist. Samas olen mina samamoodi seitsmeaastane olnud. Võib öelda, et isegi mitmel korral.”

Mul on võimatu talle vastupidist tõestada, sest tegelikult ma ju tõesti ei näe toda vana meest, aga see mitu-korda-seitsmeaastane-jutt on küll liiast. Mitu korda võib koolis samasse klassi jääda, kui korralikult ei õpi. Tean seda, sest Kent istus kuuendas klassis kaks aastat. „Istumine” selle kohta just öeldaksegi, aga vanemaks saad selle kõrvalt ikkagi paratamatult. Asetan käed etteheitvalt rinnale risti. Vana mees – ja nii lapsik jutt!

„Sa oled terane, aga kärsitu,” nendib Taavet. „See teeb asjadest arusaamise sulle ainult keerulisemaks. Kärsitu ja hirmus vaidleja. Täpselt nagu Madleen.” Ta peab dramaatilise pausi ja kordab siis: „Täpselt nagu Madleen.”

Aga mina ei taha olla täpselt nagu Madleen. Mini-me, nagu ema ise ütleb. Mu ema on küll ilus ja tark ja äkiline ja õrn ja kärsitu, aga ma ei ole tema. Ma ei sündinud selleks, et olla Madleen. Ma sündisin selleks, et olla Lauren.

„Vaat nüüd on sul küll õigus,” tunnustab Taavet. „Just niimoodi see on. Sa sündisid selleks, et olla Lauren. Tee seda, mida Lauren tegema peab. Ära ole nii kärsitu ega tüki sinna, kuhu sul veel asja pole. Vaata uuesti, mis see on, milleks sa sündisid.”

Aiman, et ta ei kavatse mind rohkem juhendada. Ta on minust tüdinud, ehkki tundun samas talle meeldivat. Tüütu titt, nagu arvab ka Keit, kellele ma ju samuti vaatamata kõigele meeldin.

Aga kuidas titt, kui ma ei olegi titt, nagu Taavet ise väidab? Kuidas paistab see poiss seal aia taga mulle poisina, kuigi võib olla samasugune vanamees nagu Taavet? Ja äkki koguni mitmendat korda vanamees? See mõttekäik on täiesti loogikavaene. Miks ma peaksin neid ülepea uskuma?

Mu ema ei ole just maailma kannatlikem asjade selgitaja, kuid tunnen ühtäkki temast puudust. Emme. Miks ta minuga siin pole? Sõrmitsen hajameelselt merekarpe võrgus ja taipan äkki, terane, nagu ma olen. Miks ta siin pole? Ma saan seda ju küsida. Ma saan kõike küsida, kui Vana-Juut mulle ikka tõtt rääkis! Juba suurema kõhkluseta saadan merekarbi ookeani suunas teele, kus see pinda puudutades veepritsmetest ja päikesest otsemaid uue tillukese vikerkaare loob.