Читать книгу Me veel näeme - Helen Eelrand - Страница 5

Madleen võtab kingad jalast ja istub toolile. Jalad on pisut väsinud nagu pärast tundi ikka, aga nüüd saab hulk aega puhata ka. Ta viivitab tavapäraselt garderoobi minekuga. Kolmveerand tundi elevas naistekarjas on täpselt see piir, mida ta taluda suudab. Mitte et tal oma õpilaste vastu midagi oleks: mingisse osasse neist suhtub ta suure sümpaatiaga ning seaduspära on, et mida lähemale ta nad endale laseb, seda enam ta neid hindab, kaitseb ja koguni armastab. Aga kajakanaer ülerahvastatud garderoobis, kus end üksmeelselt ja usaldavalt paljaks kooritakse ning teinekord lausa paarikaupa duši all käiakse, on liig mis liig. Füüsiline kontakt alasti naistega tekitab temas tülgastust.

Madleen on lapsest saadik poiste seltskonda eelistanud. Poisid tegelesid alati põnevamate asjadega ega kulutanud aega niisama laterdamisele. Nüüdki on tal meeste seas vaat et rohkem sõpru kui naiste hulgas. Lihtsalt flamenkokursustele satub mehi arusaadavalt vähe. Needki vähesed on tulnud kaaslannaga, ilmselgelt tolle mahitusel ja pideva kontrolli all.

Madleen peab hetke aru, kas ehk kellelgi sõpradest oleks aega temaga lõunale tulla, aga matab selle mõtte kohe maha. Üksiolekuhetked on niivõrd harvad ja niivõrd tänuväärsed, et neid tuleb osata hinnata.

Ta naeratab ainsale täna saalis viibinud mehele, hiigelsuurele postrile. Äkilise pilgu, kitsaste puusade ja lennukalt pea kohale tõstetud kätega tumedat verd tantsija plakati allservas on kirjas „Salvador Hoyos Ramos”. Madleen jumaldab teda lapsikult. Jah, just nimelt lapsikult. Sellel pole midagi pistmist ihalusega tõmmude meeste ja kirglike voodistseenide järele. Selles pole midagi häbenemisväärset ega rikutut. Madleeni isetu ja mõõdutundetu imetlus maailmakuulsa flamenkotantsija vastu on kestnud üle viie aasta, ajast, mil too Eestis oma etenduse andis. See oli ei rohkem ega vähem kui täiuslik.

Salvador loomulikult ei teagi, et Madleen olemas on – ja parem vist ongi. Madleen ei tahaks olla järjekordne kriiskav, rindu paljastav ja pisaraid purskav naisfänn lava ees, üks miljoneist. Ka peab ta endale meelde tuletama, et on juba kolmekümne nelja aastane kolme lapse ema. Eks ole ju?

Madleen sobrab hajameelselt hiigelsuures käekotis, et telefon häälega režiimile lülitada. Mobiili otsimine võtab aega nagu alati ja kui Madleen selle viimaks leidnuna pilgu ekraanile heidab, kohkub ta veidi. Kaksteist vastamata kõnet! Kaksteist on ilmselgelt palju. Tuttavad teavad, et tal on päevasel ajal tunnid ning helistada pole mõtet. Seejärel avastab ta tekstsõnumi. See on Egertilt, tema mehelt. „Helista kohe!” teatab see lakooniliselt.

See on veider ja samas rahustav. Egert on äärmiselt iseseisev tüüp ega vaja naise abi just tihti. Ka ei käi tal peal mingeid sõgedaid kontrollimishooge, pole kunagi käinud. Madleen on täna mehe päevaplaani kõrvust mööda lasknud, ent tõenäoliselt on Egert kusagil poes mingit olulisemat ostu sooritamas. Selliseid asju ta naisega teinekord arutab. See, et nad hommikul kiirustades ning üpris riiakas meeleolus lahku läksid, pole Madleenil enam õieti meeleski.

„Noh?!” alustab ta tagasi helistades veidi tõredalt. „Sa tead küll, et mul on tunnid sel kellaajal.”

„Tule alla. Ma olen autos. Laureniga juhtus õnnetus.”

Egerti hääl on karm ja teeskleb kindlameelsust. Madleen tunneb, kuidas vaikselt ja vääramatult hoogu üles võttev paanikalaine temast üle uhab. Jalad muutuvad nii nõrgaks, et tunduvad valusad – nagu mõnikord hirmuunenäos. Ainult mitte seda. Ainult. Mitte. Seda. Ükskõik mida muud.

„Tuled või?” kostab telefonist.

„Jah, kohe ... mis ...?”

Abitult vajutab Madleen kõne lõpetamise nupule ja tirib tantsukingad uuesti jalga. Nii nagu ta just on, higilaikudega särgis ja pikka musta harjutusseelikusse takerdudes, ründab ta kuidagiviisi garderoobist mööda ja trepist alla. Riietusruumist kostab heledat naeru ja repliik: „Kuule, sellised küüned ongi ideaalsed mõne isuäratava kuti selja kraapimiseks, päriselt ka!”