Читать книгу Suluseis - Helen Eelrand - Страница 5

Esimese septembri aktus oli just läbi saanud, kui Erik end ema valitud kuldnööpidega erkpunases pintsakus, kuid ise märkamatuks jääda soovides, uude klassiruumi pressis ja just nimelt seda algatuseks kuuliski. Lauset, mis muutis ta elu mitmeks järgnevaks aastaks.

„Mine perse!”

Korraks tundis ta end nagu ikka inimesed, keda ootamatult kõrvakiil tabab. See polnud päris see fraas, mille pärast ta uue gümnaasiumi oleks valinud.

Eelmine kool oli olnud kassikullast ristiga kaelakettide, neoondressides ja siilisoengutes enesekindlate, omavahel peaaegu eristamatute ja lakkamatult ropendavate kärssade tempel. Seda küll, et Erik teadis oma eelmiste klassivendade nimesid ning viskas kombekohaselt igal hommikul käppa ka, aga ikkagi...

Nad talusid küll Erikut, lihtsalt tema ei talunud neid. See oli viimasel ajal olnud liig mis liig ja sundiski gümnaasiumiaastateks paremat kohta otsima. Et saaks rahulikult keskenduda sellele, mis ainsana oluline näis. Sportimisele. Vastasel juhul oleks ta pidanud midagi muutma või nende sarnaseks muutuma. Aga seda viimast ta hästi ette ei kujutanud.

„Sa oledki see ju! Päriselt! Pole võimalik!”

Kuna tüdruk tõkestas ta tee täpselt klassiuksel, polnud Erikul mingit võimalust temast mööduda ja jätkuvalt märkamatuks jääda soovides maha istuda, et lihtsalt oodata, kes talle juhuse tõttu pinginaabriks võiks tulla või sattuda.

Selles suhtes puudusid tal muidugi ka eelistused. Oma uuest klassist ei tundnud ta tõepoolest ühtki tegelast. Ta vaevu märkas paari siredamat ja naeratavat pitspluusides ning kohevate juustega tüdrukut, kes aktusel lakkamatult sosistades tema kõrval istusid.

„Ma ei saa täpselt aru, mida sa mõtled,” kostis ta uksel kõõluvale tunkedes plikale ettevaatlikult.

„Erik Jansen! Noortekoondise kapten! Perse, ma nägin küll su nime klassinimekirjas, aga ei jaganud ära, et see sina oled! Sul on liiga tavaline nimi.”

Erik ei teadnud kummasse väljaütlemisse klammerduda. Kas sellesse, et ta nimi on liiga tavaline, või sellesse, et ta kellegi silmis siiski vaatamata sellele nii eriline tundub. Tõsi, kuueteistaastasena oligi ta Eesti noortekoondise kapten, aga arvestades Eesti jalgpalli hetkeseisu, polnud see teab mis saavutus, vähemalt tavaliste inimeste silmis. Staadioni ümber jõlkuvatele tüdrukutele oli see tegevus lihtsalt harrastus, harjumus või väljakutse – spordialast ei sõltunud siin suurt miskit.

Enamjaolt said nad tappa. Mängudel jagus rahvast tribüünidele õige vähe ja enda ülehindamiseks puudus seetõttu küll põhjus. Ülejäänud klassil ei paistnud igal juhul sellega probleeme olevat.

„On. Kas käime nüüd samas klassis? Sa oled ka tsees?” pakkus Erik igaks juhuks välja rahumeelse variandi.

„Just! Tsees! Appi, kui lahe! Tule istu minu kõrvale, istusin eelmisel aastal, vaata, umbes samas kohas.”

Pärlitaolisi tumehalle silmi pööritades vedas tüdruk Eriku aknaalusesse keskmisesse pinki talle igasugust sõnaõigust jätmata.

Oma klassi kaheteistkümnest poisist oli tema ainuke, kelle pinginaabriks sai järgneva kolme aasta jooksul tüdruk – väikeste vahedega küll. Olgu, poisstüdruk siis täpsemalt.

„Ah soo, jah, kuule, minu nimi on Simone. Tead, ma ei suuda ikka uskuda, et sa minu kõrvale istusid. Erik Jansen! Päriselt! Ära mine kuhugi ära, mitte kunagi, eks ju?!”

Viis, kuidas Simone oma pea justkui varblane kõhklematult ja sundimatult Eriku suunas, peaaegu tema õlale toetades pööras, võiski tagantjärele mõeldes olla esimene põhjus, miks muud tüdrukud, üks ilusam kui teine, Erikust edaspidi täpselt nii kaugele jäid, kui nad tasapisi staadioni ümber ennast huvitavaks tehes hiilisid.

Veider oli mõelda, millega nood oma päevi õhtusse saatsid. See mõte ei tulnud esmakordselt Eriku pähe seoses pöörase pinginaabriga. Tüütu tundus see igakordne piiramisrõngast läbi murdmine. Staar sa ei ole, aga sportlaste külge kleepuvad siiski. Eriku purjetajast sõber Taavi oli sama asja maininud. Mitte kurtnud, aga igapäevasportlasena ta selle üle ka enam ei rõõmustanud.

Tolleks ajaks oli Erik juba klubiga Amsterdamis mänginud ja kibeles uudishimust loomulikult ka ühena esimestest asjadest Punaste Laternate tänavale. Umbes midagi sarnast seal nähtuga, ehkki ilmselt vähem ausa kaubana, koges ta teinekord ka staadioni ümbruses. Muidugi tüdrukud võisid olla ilusad, enamasti olidki, aga paratamatult kaasnes nendega teatud

odavus.

Dima, Eriku kaaslane juba noortekoondises ei varjanudki, et mõni neist tüdrukutest küsis, ja sai temalt ka raha.

Uues klassis õppis kolm Helenit, kaks Triinu ja kaks Kristelit, kelle vahel vahet tegema õppimine võttis Erikul edaspidi veel jupp aega. Ent ainult üks Simone.

„Sa matat jagad muidu? Või mis ainetes sa parem oled?”

Jalgu veidi harki ajades, nagu viksid tüdrukud kunagi ei tee, pööras ta end Eriku poole ja katsus jumal teab miks oma olematut hobusesaba. Jumal üksi teab sedagi, miks jäi Erikule mulje, et see veider segu poisist ja tüdrukust püüab kellelegi esimest korda elus meeldida – huuled pooleldi avatud, pärani silmad valehäbita Eriku huulte liikumist jälgimas. See tundus naljakas, tõstis enesetunnet ja oli mingil määral isegi erutav.

„Ma ei tea... Mul on siiani enamvähem kõik okei olnud. Vene keelt räägin võib-olla kõige paremini, meil on meeskonnas palju venelasi...”

„Ma tean ju,” katkestas Simone teda rahulolematult, „ilmselt oled inkas sama hea. Päris kindel, et varem või hiljem tahab sind endale mõni välismaa klubi. Sa tegeled sellega, eks?”

Tema ind jalgpalli ja Eriku tuleviku kirjeldamisel oli juba sel hetkel ning paraku ka edaspidi pidurdamatu ja rohmakalt õrnaks tegev.

Tegelikult üsna veider lugu. Mitte päris nii ei kujutanud Erik ette ennast, oma uude kooli minekut ja ka pinginaabrit.

Õigupoolest polnudki ta seda kuidagi ette kujutanud. Kesklinna kool, kuhu ta katsed tegi, tundus lihtsalt natuke teist seltskonda pakkuvat.

„Päris hea,” hindas Eriku ja Simone pingi kõrval järgmine tüdruk, käed puusas, niipea, kui esimene kell vahetundi helises. Kaugelt oli näha, et uues klassiões on tubli annus eneseteadlikkust.

Erik pidi tunnistama, et poolde selga ulatuvad tumedad juuksed ja pruunid silmad olid tema maitse märksa rohkem kui see, kellega ta just kogemata ühte pinki istus. Hoiatava pika musta lakaga, grungeteksaste ja menubändi 4 Non Blondes jäljendava kaabuga tüdruk viskas talle nõudliku pilgu, öeldes:

„Ah jaa, sa oled Erik. Ma olen Kristel! Eks?”

Korraga tekkis Erikul seda enesekindlat amatsooni vaadates tobe tunne, nagu ei tohiks ta sellele küsimusele isegi mitte eitavalt vastata. Erik. Selge pilt. Tema on Kristel, eks? Teema lõpetatud.

Tasakesi tajus ta Simonet enda kõrval kaugemale istumas või siis nihelemas.

„Sa ei pea temaga ühes pingis istuma,” teatas Kristel Simonest lihtsalt mööda vaadates, „tal võib vabalt olla see probleem, et keegi teine teda oma kõrvale ei taha. Ta on lihtsalt NII kohutavalt tüütu!”

Viimaste sõnade saatel kummardas isehakanud Pocahontas teeseldud auavaldusega Simone suunas ja välgutas põlastusega silmi. Seni söakalt lõuga püsti ajanud Simone lõi silmad maha ja muutus Eriku üllatuseks näost lapiliseks. Innukus näis korrapealt teda maha jätvat.

Erikule tundus, et nüüd on tema kord midagi öelda, ehkki tal polnud mingitki aimu, mida. Oma vähestestki kogemustest tüdrukutega mõistis Erik, et tegu on vanemat sorti vaenuga, mille põhjuseid ei pruugigi ta kunagi teada saada. Millegi sellisega, mida mõistavadki ainult tüdrukud ja millesse peab tema nüüd ometi sekkuma.

„Ta ei ole tüütu,” tõi Erik vabandavalt naeratades kuuldavale esimese pähetuleva lause. „Ole nüüd. Las ta olla. Me alles vaatame pinginaabriga, kuidas me läbi saama hakkame. Alguse värk.”

„Ise tead!” sähvas mustajuukseline kaunitar vihaselt ümber pöördudes nii, et juuksepahmakas kaabu alt uhke kaare õhku viskas.

Veidi ehmunult jäi Erik talle järele vaatama, kuni kuulis kõrvalt uuesti, ehkki senisest vaiksemalt kostvat kähedat häält:

„Need on kunstjuuksed, loll. Šinjoon, saad aru? Pole vaja sedasi jõllitada.”

Nüüd tundis Erik, kuidas õhetus omakorda talle näkku tõusis.

„Ahah, selge pilt,” pöördus ta vabandavalt uuesti Simone suunas. „Enam ei vahi siis.”

Pisikese blondiini ikka veel lõkendavasse näkku iseenesest valgunud õrn ja lapsik naeratus pani Eriku peaaegu turtsatama, aga tasakesi vist ka sulama.

„Kuule, tõesti,” nentis Simone särasilmi. „Kuule, sa oled kõige lahedam tüüp, keda ma elus näinud olen. Erik Jansen! Ausõna!”