Читать книгу Suluseis - Helen Eelrand - Страница 6
2014
ОглавлениеHommikute mõttes pole nädalapäevadel mingit vahet. Isegi, kui klubitreeningutest on vaba päev, läheb Erik niikuinii jooksma – ilma liigutamata tekib lihtsalt äärmiselt ebameeldiv tunne lihastes, niisugune sisemine, näriv, väljakannatamatu motoorne rahutus. Erik ei kujuta ausalt öeldes ette, kuidas hakkab kõik siis välja nägema, kui ta tippspordist loobub. Millalgi see ju juhtub. Loomulikult võib ta ka siis igal hommikul jooksmas käia – kes seda talle keelata saaks. Aga kunagi saabub ka see hetk, kui keha enam isegi seda ei võimalda. Ja siis edasi?
Erik ei suuda ise ka mõista, miks sedasorti mõtted talle viimasel ajal üha sagedamini pähe tulevad.
Nele on juba varem jooksma läinud. Naine teeb veel pikema tiiru, käib lisaks veel ujulast läbi ning ei jäta ühelgi hommikul koorimata ja kannmikserisse valmis panemata Eriku smuutiks vajalikke puuvilju – kiivit, arbuusi, banaani, apelsini –, mida ta eelmisel õhtul lähedal asuvast ökopoest toonud on. Ta ei taha Erikut mikseri suristamisega äratada ja pealegi ei näe tunnikese seisnud smuuti tema arvates enam samasugune välja, ehkki Erik selle üle ei viriseks. Jogurtit ei tõsta Nele külmkapist välja täpselt samal põhjusel.
Ka ei unusta naine ühelgi hommikul köögilauale lusikat, klaasi ja salvrätti sättida. Ka nuga ja kahvlit, juhuks, kui Erik soovib endale võileiba teha või muna keeta. Seda pole nende koos elatud kuue aasta jooksul kordagi juhtunud, ent mis siis. Asendamatu Nele. Kõik on seda märganud.
Smuuti kõrvale avab Erik sülearvuti, et lugeda kähku uudiseid, e-kirju ja vaadata üle Facebooki meeldimised eilsele klubimängu tulemusele 3:0.
Loomulikult pole tal kohustust kogu võrgustikku kõigist tulemustest alati teavitada, selleks on neil pressiesindaja. Samas leiab ta kaptenina ometi, et võiks seda teha. See on publiku suhtes viisakas. Liiati näibki see Eriku ainsa kohustusena viimastel kuudel, mil ta pole mängida saanud. Nutitelefoni kaudu laeb ta kõik võidud, viigid ja kaotused – klubi tasandil on viimaseid õnneks vähe – nii Facebooki kui ka Twitterisse üles veel enne, kui ülejäänud mehed garderoobi jõuavad. Kommentaare jälgida ta tegelikult muidugi ei jõua, ehkki üritab suvaliselt vastates mulje jätta, nagu teeks ta sedagi.
Isegi varumeeste pingil istudes püüab Erik kommentaaridega kursis püsida, kuid ikka veel jahmatab teda toorus, millega ülejäänud klubide toetajad temasse isiklikult suhtuvad. „Võta suhu, kuradi pede ja tropp!” on üsna tavaline kommentaar, millega julgetakse suisa oma nime all välja tulla. Siis on Erik sunnitud sel eesmärgil sõbraks tikkunud blokkima, ometi kaasneb sellega teatud süütunne, nagu peaks ta ikoonina kõigi päralt olema.
Jalgpall on tulvil fanaatilistest tunnetest. Publiku jaoks vist märksa enamgi kui mängijatele endile.
Üks asi, mida Erik viimasel ajal tänu ebameeldivatele kogemustele siiski piirab, ongi sõbrakutsetele vastamine. Kuigi tema profiililt ei leia iseenesest midagi peale tulemuste ja treeningvideote, muudab Eriku ettevaatlikuks mõte kiibitsejatest, keda ta kunagi elus isegi kohanud pole. Või siis on, aga ei tea seda, ent nemad teavad see-eest temast palju rohkem. Enamik Eriku sõprade nimekirja kuulujatest on siiski mingil moel seotud klubi, koondise ja poolehoidjatega.
Ent täna leiab ta sõbraks taotlejate hulgast nime, kes talle kohe kindlasti tuttav on.
Lily Kaaret. Hämmastusega märkab Erik, et see perekonnanimi tekitab temas ebameeldivaid assotsiatsioone. Nagu poleks ta Normanile andeks andnud või teda lõplikult unustanud.
„Tšau! Lisasin Teid sõbraks, sest ei saa muidu saata pilte, mille eelmisel nädalal koos tegime. Kui Te neid üldse muidugi tahate?” ründab sõbrakutsega kaasa tulnud selgitav kiri otse.
Sarnaselt Simonega on ka Lily kirjutades oluliselt korrektsem kui rääkides, märkab Erik kohe. Isegi ühtki koma pole tegelikult puudu. Vähesed kirjutavad tänapäeval Teie suure tähega.
Erik teab tegelikult, kust see tuleb. Raul ja Ann-Thea! Simone vanemad, Lily vanavanemad – mitmendat põlve kunstiinimesed. Nende meelest võiks pigem suure seltskonna silme all põrandale oksendada, kui lausesse õigele kohale koma panemata jätta.
See asjaolu sundis kunagi ka Erikut lausete moodustamisse pedantselt suhtuma. Simone istus ta kõrval ja tegi ahvinägusid, kui Erik grammatikas eksis. Erik tahtis neile kõigile ju muljet avaldada. Nemad olid see perekond, keda ta oleks siiralt omale soovinud.
Olgu siis pealegi, mõtleb Erik natuke tuttava heldimusega ja kinnitab sõbrakutse. Üks teismeline fänn ees või taga, mis seal tegelikult vahet on. Pealegi meenub mehele Lily toonane väide, et jalgpallist ei huvitu ta üldse. Lilyl oli suva, tema tuli lihtsalt tolle argentiinlasest vahetusõpilase pärast. See eristab teda Simonest vägagi. Õnneks, võib-olla.
Ajutise nõrkuse ajel – ning lubades, et teeb tõesti kiiresti, ta ei saa trenni hilineda – vaatab Erik läbi mõned Lily Facebooki fotod, sest sõbrana on tal neile nüüd ligipääs. Erik pole ometi mingi pervert, kes alaealiste plikade fotodest huvituks. Tüdruku ema oli tema... sõbranna. Pinginaaber isegi.
Sajad, lugematud, kohati üsna halva kvaliteediga ise tehtud grupifotod teiste plikadega, millel on küll keel suust lõpuni välja aetud, küll huuled pardinoka kombel torru pigistatud. Keegi ei jõua neid läbi lapata ega peagi.
Siiski ei vabane Erik tobedalt rahutuks tegevast tundest, et on midagi sellist varem näinud. Ja mitte üksnes sotsiaalvõrgustikes, kust paratamatult selliseid pilte teinekord silma kargab. Lilyl ei paista olevat sünnimärki ülahuule kohal ega sõrmeotsasuuruseid patsijuppe. Tüdruku plaatinablondid juuksed ulatuvad lausa tagumikuni, kuid Simonega ühesugused tõllarattasuurused silmad, mis tema näole alati pisut üllatunud ilme andsid, on tal küll.
Sama üsna õõnsaks võttev déjà vu-tunne tabas teda juba siis, kui Lily teda nädala eest tänavalaterna all kõnetas. Hea veel, et ütles: „Va-ban-dust!”, mitte näiteks: „Mine perse!” Nüüd on Erik juba pahane. Et ta nii detailselt mäletab mõlemat algust ja see emotsioon, mida need tekitada suudavad, on peaaegu üks ja sama – alati valgusaastate kaugusel ükskõiksusest. Armastuse, õrnuse, usalduse, häbi, süütunde ja vihkamise piiril.
Nädala pärast 36, palju õnne, mõtleb Erik sapiselt ja vastab Lilyle: