Читать книгу Bridget Jones: täitsa lõpp - Helen Fielding - Страница 2

Esmaspäev, 27. jaanuar

58,5 kg (täielik rasvarutiin), poiss-sõpru 1 (hurraa!), seksi 3 (hurraa!), kaloreid 2100, seksiga kulutatud kaloreid 600, nii et järele jääb 1500 (suurepärane).

7.15 Hurraa! Ringitormamise aastad on möödas. Tervelt neli nädalat ja viis päeva olen olnud vaimustavalt töötavas vahekorras täiskasvanud meesterahvaga, mis tõestab, et ma polegi mingi paaria, nagu varem karta võis. Oivaline tunne, justkui Jemima Goldsmithil või mõnel teisel temataolisel säraval looritatud äsjaabiellunul vähihaiglat avades, kui kõik samal ajal ette kujutavad, kuidas ta Imran Khaniga voodis on. Oeh. Mark Darcy liigutas. Võib-olla ärkab ta üles ja arutab minuga minu seisukohti.

7.30 Mark Darcy pole üles ärganud. Hea mõte – tõusen ise ja valmistan talle vapustava hommikueine vorsti, muna ja seentega või siis spinatiga või hoopis munad Benedicti moodi.

7.31 Olenevalt, mis need munad Benedicti moodi õieti on.

7.32 Seeni ja vorsti tegelikult pole.

7.33 Ega mune.

7.34 Ega – kui järele mõelda – ka piima.

7.35 Ikka pole ärganud. Hmmm. Ta on imearmas. Kohutavalt meeldib Teda magavana vaadata. V. seksikad laiad õlad ja karvane rind. Mitte et oleks seksobjekt või midagi sellist. Huvitava mõtlemisega inimene. Mmmm.

7.37 Ikka pole ärganud. Müra ei maksa teha, ehk äratada teda mõttevõngetega.

7.40 Võib-olla panna … AAAAAAAHH!

7.50 Mark Darcy rapsakil voodis istuli, selg sirgus, ja kisab: „Bridget, lõpeta ära. Kurat. Või vahtima, kui ma magan. Mine tee midagi.”

8.45 Coins’i kohvikus cappuccino, šokolaadisarvesaia ja sigaretiga. Suur kergendus avalikult pläru panna ja käitumisega mitte vaeva näha. Mees majas tegelikult v. tülikas, sest pole võimalik vannitoas piisavalt aega veeta ega gaasikambrit korraldada, mure, et teine jääb tööle hiljaks või tahab kähku pissile jne; samuti häiriv Marki komme ööseks aluspüksid kokku voltida, mistõttu nüüd sutsu piinlik oma riideid hunnikus põrandal hoida. Ja ta tuleb täna õhtul jälle, nii et peab poodi minema, enne või pärast tööd. Tegelikult ei pea, aga hirmus tõde on, et ma tahan, mingil pentsikul, justkui mingi geneetilise tagasilöögi laadsel moel, mida Sharonile parem mitte mainida.

8.50 Mmm. Huvitav, missugune oleks Mark Darcy isana (isa tema järeltulijatele muidugi. Mitte mulle. See oleks vast haige, tõeline Oidipus)?

8.55 Puha tobedad mõtted ja fantaseerimine.

9.00 Ei tea, kas Una ja Geoffrey Alconbury lubavad meil vastuvõtuks nende maa peale telgi panna – aaaaaah!

Täitsa rahulikult jalutab kohvikusse sisse minu ema, Country Casualsi volditud seelikus ja õunrohelises läikivate kuldnööpidega jakis, nagu siseneks Alamkotta mingi löga pritsiv tulnukas ja võtaks seal häirimatult esimesel pingil istet.

„Tere, kullake,” sidistas ta. „Olen just teel Debenhami ja tuli meelde, et sööd siin hommikust. Mõtlesin, et astun sisse ja uurin, millal sa tahad lasta oma juuksevärvi korda teha. Oo, üks tass kohvi oleks väga armas. Mis sa arvad, kas nad piima on valmis soojaks tegema?”

„Ma olen sulle juba öelnud, et ma ei taha juukseid värvida,” pobisesin ma näost lõkendades, sellal kui teised minu poole vaatasid ja kurnatud moega ettekandja lähemale astus.

„Ära ole selline hädapunn, kallis. Sa pead ennast maksma panema! Need sinu kollakaspruunid ja mudakarva salgud on lihtsalt mannetud. Tere hommikust, kullake.”

Ema võttis silmapilkselt kasutusele oma veniva, südamliku „Püüdkem teenindava personaliga sõprust sobitada ja olla täiesti äraarvamatul põhjusel kõige erilisem külastaja kohvikus” hääle.

„No. Nii. Mis. Me. Siis. Võtame. Tead mis? Ma võtaksin ühe kohvi. Jõin täna hommikul oma abikaasa Colini seltsis Grafton Underwoodis juba nii mitu tassi teed, et olen sest täiesti tüdinud. Kas te saaksite ehk piima soojaks teha? Ma ei talu kohvi sees külma piima, see tekitab seedehäireid. Ja minu tütar Bridget soovib …”

Prrr. Miks vanemad nii teevad? Miks? Ons see küpses eas inimese meeleheitlik karje tähelepanu ja tähtsuse järele, või on meie linnapõlvkond lihtsalt liiga hõivatud ja kahtlustest puretud, et olla üksteise vastu siiras ja sõbralik? Kui ma olin äsja Londonisse kolinud, kõndisin ringi ja naeratasin kõigile, kuni üks mees mu selja taga metrooeskalaatoril minu mantlisse masturbeeris.

„Espresso? Latte? Piimakohv? Cap: poolrasvane või decaf?” sähvas ettekandja, tõmmates kõrvallaual asetsevad taldrikud hooga kokku, ning põrnitses mulle otsa, justkui oleks ema minu vastutusel.

„Poolrasvane decaf ja latte,” sosistasin ma vabandavalt.

„Missugune torssis plika, inglise keelt ei oskagi?” pahandas ema teise eemalduvale seljale järele. „See näib üks pentsik kvartal olevat. Kas inimesed ei tea, mida nad hommikul endale selga panevad?”

Ma saatsin tema pilku kõrvallauda, kus istusid kaks viimase peal tüdrukut. Üks klõbistas sülearvutit ja kandis Timberlandsi, alusseelikut, rasta müts ja lambavillast ürpi. Teine, kel olid Prada tikk-kontsad, spordisokid, surfari lühikesed püksid, maani ulatuv laamanahast mantel ja Bhutani karjase kõrvaklappidega villane müts, huilgas oma mobiiltelefoni: „Ta raisk ütles, et kui tabab mind veel ühe korra narkotsi panemas, võtab korteri ära. Ja mina muidugi et „Kurat võtaks”,” – sellal kui tema kuueaastane laps õnnetul moel taldrikul friikartuleid sorkis.

„Kas too plika räägib iseendaga sellises keeles?” ütles ema. „Imelik on see maailm, kas pole? Kas sa ei tahaks normaalsemate inimeste seltsis elada?”

„Need ongi normaalsed inimesed,” ütlesin ma tigedalt ning nooksasin selgituseks peaga tänava poole, kus õnnetuseks möödus parajasti üks pruunis rüüs nunn, kes lükkas kahe imikuga lapsevankrit.

„Seepärast sa oledki aeg-ajalt omadega segi.”

„Ma ei ole omadega segi.”

„Oled küll,” kostis ema. „Noh, olgu. Räägi parem, kuidas teil Markiga läheb?”

„Suurepäraselt,” ütlesin ma hajameelselt, mille peale ta mulle tungival pilgul otsa vaatas.

„Sa ei hakka temaga ometi tead-ise-mida tegema, mis? Ta ei abiellu siis sinuga, üks mis kindel.”

Prrr. Prrrrr. Vaevalt olen hakanud käima mehega, keda ta mulle kaheksateist kuud kaela püüdis määrida („Malcolmi ja Elaine’i poeg, kullake, lahutatud, nii kurblikult üksildane ja rikas”), kui mul on tunne, nagu peaksin läbima mingi maakaitseväe takistusjooksu, turnima üle seinte ja võrkude, et tuua talle koju lehviga hõbekarikas.

„Võid isegi arvata, mida pärast räägitakse,” jätkas ta. „„Oh, temaga polnud muret.” Kui Merle Robertshaw hakkas Percivaliga käima, ütles tema ema: „Sa vaata, et ta oma sedasamust ainult veelaskmiseks kasutab.””

„Ema,” üritasin ma vastu hakata. Tema poolt oli sellist juttu õige pentsik kuulata. Vaevalt kuus kuud tagasi tõmbas ta ringi šikki portfelli kandva portugallasest turismijuhiga.

„Muide, kas ma ütlesin sulle,” katkestas ema sujuvalt mu mõttelõnga, „Una ja mina läheme Keeniasse.”

„Mis asja!” röögatasin ma.

„Me läheme Keeniasse. Kujuta ette, kullake! Mustemast musta Aafrikasse!”

Võimalikke selgitusi otsides asusid mu mõtted meeletul kiirusel ringi kihutama nagu mänguautomaat enne seisku jäämist: Ema on hakanud misjonäriks? Ema on taas kord laenutusest „Minu Aafrika” video võtnud? Emale on korraga meenunud „Vabana sündinud” ja ta on otsustanud hakata lõvisid pidama?

„Jah, kullake. Kavatseme safarile minna ja vaadata, missugused need masai suguharu mehed välja näevad, ja peatuda rannahotellis!”

Mänguautomaat klõnksatas paigale, pakkudes vaatamiseks tülgastavaid pilte eakatest saksa daamidest, kes rannaliival kohalike noorukitega ringi amelevad. Silmitsesin ema kalgil pilgul.

„Kas kavatsed hakata jälle saba seljas ringi tõmbama?” ütlesin ma. „Isa on sest Julio jamast vaevu toibunud.”

„Mis sa ajad, kullake! Ma ei saa küll aru, miks te tühjast asjast nii hirmsat kära tegite. Julio oli lihtsalt sõber – kirjasõber! Meil kõigil on sõpru vaja, kallis. Isegi parimas abielus pole ühest inimesest küllalt: vaja on sõpru igast vanusest, rassist, usutunnistusest ja suguharust. Oma arusaamisi peab avardama igal võimalikul …”

„Millal te lähete?”

„Oh, seda ma veel ei tea. Lihtsalt tuli selline mõte. Appikene, pean tormama. Nägemist, kullake!”

Pagan võtaks. Kell on 9.15. Jään hommikusele koosolekule hiljaks.

11.00 „Tõuse, Britannia” toimetus. Jäin koosolekule hiljaks õnneks ainult kaks minutit, samuti läks korda mantel nutsakuks rullida ja ära peita, tekitades soliidse mulje, nagu oleksin juba tunde kohal istunud ja lihtsalt maja mingis teises osakonnas tähtsa asjatoimetusega hõivatud olnud. Kõndisin väärikalt läbi jubeda avatud plaaniga toimetusetoa, mida risustasid viletsa päevatelevisiooni kõnekad jäänused: täispuhutav lammas, auk tagumikus, taamal suur foto Madeleine Albrighti peaga Claudia Schifferist, veel edasi hiiglaslik papist silt kirjaga „LESBID! Välja! Välja! Välja!” osutamas sinnapoole, kus põskhabet ja musti Jarvis Cockeri prille kandev Richard Finch, täidlane kere tülgastavalt seitsmekümnendate retrosafari ülikonda pigistatud, parajasti oma ligi kahekümnest inimesest koosneva uurimisgrupi peale röökis.

„Astu aga edasi, Bridget Lontpüks Hilineja,” üürgas ta minu lähenemist märgates. „Ma ei maksa sulle mantlite rullimise ja ilmsüütu näo tegemise eest, ma maksan sulle õigel ajal kohalolemise ja värskete ideede eest.”

Ausalt. Päev päeva järel igasuguse lugupidamise puudumist taluda käib üle inimvõimete piiri.

„Nii, Bridget!” karjus ta. „Uued leiboristlikud naised. Imago ja rollid. Ma tahan stuudiosse Barbara Folletit. Las võtab Margaret Becketti korralikult ette. Eri värvi juuksesalgud. Lühike must kleit. Sukad. Tahan, et Margaret näeks välja nagu sekspomm.”

Mõnikord on tõesti tunne, et ülesannetel, mida Richard Finch mulle annab, pole tegelikkusega absoluutselt mingit pistmist. Ühel päeval leian end kindla peale veenmas Harriet Harmanit ja Tessa Jowelli, et nad seisaksid kusagil supermarketis, kuni mina küsitlen mööduvaid inimesi ja püüan välja uurida, kas nad suudavad neil kahel vahet teha; või siis käin peale jahiülemale, et ta maal ihualasti ringi tormaks, kari tigedaid rebaseid kannul. Peaks endale mõne mõistlikuma ameti otsima. Kuidas oleks medõega?

11.03 Oma laua taga. Mis siis ikka, peaks vist leiboristide pressiosakonda helistama.

Mmmm. Pildikesed viimasest seksist kipuvad silme ette. Loodetavasti polnud Mark Darcy täna hommikul nii torssis, kui välja paistis. Tea, kas talle on veel vara tööle helistada?

11.05 Jah. Nagu öeldakse väljaandes „Kuidas saada soovitud armastust” – või oli see „Kuidas hoida leitud armastust”? –, on mehe ja naise sulandumine üks keeruline värk. Mees peab aktiivsem pool olema. Ootan tema helistamist. Võib-olla peaks lehti lugema, ennast Uue Leiboriga kurssi viima, juhul kui peaksingi Margaret Becketti … Aaaah!

11.15 Richard Finch taas röökimas. Leiboristidest naiste asemel tuleb nüüd tegelda rebasejahi küsimusega, ja ma pean Leicestershire’ist otseülekande tegema. Ei mingit paanikat. Olen enesekindel, vastuvõtlik, kiirelt reageeriv, asjalik naisterahvas. Minu mina tugevus ei johtu mitte välistest saavutustest, vaid seestpoolt. Olen enesekindel, vastuvõtlik … Taevas halasta. Oh häda ja viletsust! Ei taha minna laia ilma, mis näeb välja nagu külmkapiga ristatud bassein.

11.17 Tegelikult on intervjuu v. h. Suur vastutus – suhteliselt muidugi, mitte et peaks otsustama, kas saata Iraaki mõni juhitav keskmaarakett või hoida operatsiooni ajal tuiksoont klambriga kinni –, aga hea võimalus kaamera ees grillida Rebasemõrtsukat ja öelda midagi tõeliselt põhjapanevat nagu Jeremy Paxman Iraani – või Iraagi – suursaadikule.

11.20 Võib-olla palub Newsnight mul koguni väikese proovisaate teha.

11.21 Või siis terve sarja eriteemalisi otseülekandeid. Hurraa! Noh, asugem ajaleheväljalõigete kallale … Oeh. Telefon.

11.30 Kavatsesin ignoreerida, aga mõtlesin, et äkki on intervjueeritav: Sir Hugo Rt Hon.

Boynton-Rebasemõrtsuk juhtnööridega, et siin silohoidlad ja vasakul seahütid jne, niisiis võtsin toru. Magda.

„Tere, Bridget! Tahtsin lihtsalt öelda, et potti! Poti peale! Istu poti peale!”

Torust kostis kohutav mürin, millele järgnes voolava vee hääl ja metsik röökimine, nagu korraldaksid serblased muslimite seas veresauna hüüetega „Emme annab laksu! Annab jah laksu!”

„Magda!” karjusin ma torusse. „Tule tagasi!”

„Anna andeks,” ütles ta lõpuks taas toru võttes. „Ma tahtsin lihtsalt öelda … pista noku potti! Kui see sul üle ääre ripneb, läheb kõik põrandale!”

„Mul on siin töö pooleli,” ütlesin anuvalt. „Pean kahe minuti pärast Leicestershire’isse sõitma …”

„Ei noh muidugi, hõõru aga mulle nina alla, kui tähtsad te seal kõik olete, ja mina kükitan kodus koos kahe inimesega, kes pole suutnud siiamaani inglise keelt ära õppida. Ma tahtsin tegelikult öelda, et sain oma ehitusmehe niikaugele, et ta on nõus tulema sulle homme riiuleid panema. Vabanda, et oma tüütute kodukanahädadega sind segasin. Tema nimi on Gary Wilshaw. Nägemist.”

Enne kui jõudsin tagasi helistada, pistis telefon uuesti huilgama. Lambahäälel nuuksuv Jude.

„Pole midagi, Jude, rahune maha,” ütlesin ma telefoni lõua alla surudes ja üritasin samal ajal ajaleheväljalõiked kotti toppida.

„Alatu Richard … ooooooooh!”

Sa jeerum. Shazil ja minul läks pärast jõule korda Jude’ile selgeks teha, et kui ta peab ajuliivana püsiva Alatu Richardiga veel üheainsa ogara vestluse Enese Jäädava Sidumise Probleemi üle, tuleb ta vaimuhaiglasse sulgeda; seega ei saa nad enam niikuinii pikki aastaid läbida minikriise, loota suhtenõustamisele ega omada ühist tulevikku, enne kui Jude ükskord haiglast omaste järelevalve alla lastakse.

Enesearmastusest ajendatud suurejoonelise vägiteoga jättis ta mehe maha, laskis juuksed lühikeseks lõigata ning hakkas oma turvalisele City töökohale ilmuma nahkjopes ja tihkelt ümber puusade istuvates teksastes. Iga triipsärgis Hugo, Johnny ja Jerrers, kes oli üritanud varem mõistatada, mida Jude’i kostüümid varjavad, paiskus nüüd priaapilisse meeltesegadusse ning Jude’il näis igal õhtul telefoni otsas olevat erinev mees. Paraku teeb Alatu Richardi teema teda ikka veel kurvameelseks.

„Sobrasin just tema asjade hulgas, mis ta siia jättis, et need minema visata, ja siis ma leidsin ühe aita-iseennast-raamatu … pealkirjaga … pealkirjaga …”

„Rahune, kullake, kõik on korras, tõesti. Ütle mulle.”

„Pealkirjaga „Kuidas tütarlapsi kohtama kutsuda: juhend üle kolmekümne viie aastastele meestele”.”

Jeerum.

„Mul on nii õudne tunne, nii õudne …” pobises Jude. „Ma ei jaksa kogu seda kohtamiste-põrgut enam läbi teha … Nagu läbimatu ookean … Mul tuleb kogu ülejäänud elu üksi elada …”

Üritades leida tasakaalu sõpruse tähtsuse ja negatiivse ajamahuga Leicestershire’isse jõudmise võimatuse vahel, piirdusin lihtsalt esmaabi korras nõuandega keskenduda iseendale: kindlasti jättis Richard selle meelega sinna; seda pole sa kindlasti mitte; jne.

„Oh, ole tänatud, Bridge,” ütles Jude mõne aja pärast ning tunduski olevat pisut rahulikum. „On sul täna õhtul aega?”

„Eee, Mark lubas tulla.”

Toru otsas valitses vaikus.

„Noh, hästi,” kostis Jude külmalt. „Hästi. Eks sa lõbutse siis.”

Taevakene, nüüd tunnen end Jude’i ja Sharoni ees veel süüdlasena, et mul on oma poiss, peaaegu nagu reeturlik, iga tuulega pooli vahetav gerilja. Leppisime Shaziga kokku, et kohtume Jude’iga homme õhtul, ja täna võtame kõik telefoni teel uuesti läbi. Tundus, et plaan kiideti heaks. Nüüd oleks veel vaja kähku Magdale helistada ja veenduda, et ta ei tunneks ennast seal vana tüütusena ja saaks aru, kui petlikult särav töötegemine päriselt on.

„Ole tänatud, Bridge,” ütles Magda pärast väikest vestlust. „Pärast last tunnen ennast siin üsna viletsalt ja üksildaselt. Jeremy on homme õhtul jälle tööl. Ega sa ei saa äkki siia tulla?”

„Eee, pean tegelikult Jude’iga kokku saama, 192-s.”

Tähendusrikas paus.

„Ja muidugi olen mina täiesti mõttetu Ennast Täis Abielurahvas, et kaasa tulla?”

„Mis sa nüüd, muidugi tule. Tule kindlasti! Oleks tõesti vahva!” pingutasin ma üle. Jude paneb igal juhul pahaks, sest ei saa nii palju Alatust Richardist rääkida, aga praegu pole mul aega sellega tegelda. Nüüd olen igal juhul hiljaks jäänud ja pean sõitma Leicestershire’isse ilma ajaleheväljalõikeid lugemata. Võib-olla jõuan autos valgusfooride taga pilgu peale visata. Ehk peaks helistama Mark Darcyle ja ütlema, kuhu lähen?

Hmmm. Ei. Paha mõte. Aga kui ma hiljaks jään? Ma ikka helistan.

11.35 Nõndaks. Vestlus kulges järgmiselt:

Mark: Jaa? Darcy kuuleb.

Mina: Bridget siin.

Mark: (paus) Ahaa. Ee … Kõik kombes?

Mina: Jah, muidugi. Eile oli täitsa tore, eks? Ma mõtlen, et kui me …

Mark: Igatahes. Suurepärane. (Paus) Mul on siin tegelikult praegu Indoneesia suursaadik, Amnesty Internationali esimees ja Tööstus- ja Kaubanduskoja aseminister.

Mina: Oh, vabandust. Ma olen teel Leicestershire’isse. Mõtlesin, et annan teada, igaks juhuks, kui peaks midagi juhtuma.

Mark: … midagi juhtuma. Mida nimelt?

Mina: Noh kui ma peaksin … hiljaks jääma. (Lõpetasin ma lamedalt.)

Mark: Ahaa. Siis võiksid näiteks helistada, kui valmis oled. Noh, olgu peale. Jääme nägemist.

Hmmm. Poleks vist pidanud helistama. Raamatus „Kuidas armastada eemalviibivat meest ilma mõistust kaotamata” on selgelt öeldud, et üks asi, mis neile sugugi ei meeldi, on see, kui neile ilma veenva põhjuseta helistada ajal, kui neil on tähtsat tegemist.

19.00 Kodus tagasi. Ülejäänud päev täielik õudusunenägu. Pärast heitlemist liikluse ja vihmase ilmaga leidsin end vihmast ligunenud Leicestershire’is, koputamas suure neljakandilise, hobuste transportimise kastidest ümbritsetud maja uksele, kusjuures saateni oli jäänud vaevalt kolmkümmend minutit. Korraga paiskus uks valla ja minu ees seisis jämedast puuvillasest riidest pükstes ja üsna seksikas lottis kampsunis mees.

„Ahaa!” ütles ta ja mõõtis mind pilguga ülevalt alla. „No eks tulge sisse. Teie omad on juba siin. Ja kus põrgu päralt te üldse olite?”

„Mind kutsuti ootamatult tähtsa poliitilise juhtumi juurest ära,” kostsin pirtsakalt, kui ta juhatas mind avarasse, koeri ja ratsatarbeid täis kööki. Äkitselt keeras ta ringi, jõllitas mulle raevukalt otsa ja põrutas rusikaga vastu lauda.

„See peaks justkui vaba maa olema. Kui meile hakatakse ütlema, et me ei tohi pühapäeval enam jahtigi pidada, kuhu me niimoodi välja jõuame? Kurat võtaks!”

„Mõned tahavad jälle kodus orje pidada, mis vahet seal on? Või kassidel kõrvu ära lõigata?” pobisesin ma. „Minu meelest pole kuigi džentelmenlik, kui suur kari inimesi ja koeri ajab taga ühtainukest vaest väikest rebast, lihtsalt lõbu pärast.”

„Kas te olete kunagi näinud, mida rebane ühe kanaga teeb?” möirgas Sir Hugo näost punaseks tõmbudes. „Kui me neid ei jahiks, oleks kogu maa punasabasid täis.”

„Miks te ei võiks neid lasta?” ütlesin mina ja vahtisin talle tapahimuliselt otsa.

„Inimese moodi. Ja korraldage pühapäeviti mingit muud jahti või näiteks koerte võidujooksu. Siduge mingi pisike rebaselõhnaga aromatiseeritud kohev loom nööri otsa, või midagi sellist.”

„Lasta? Kas te olete üritanud kunagi rebast lasta? Ter ve maa oleks täis väikesi hirmunud haavades vaevlevaid rebaseid. Kohev loom! Võehh!”

Korraga haaras ta telefoni ja valis numbri. „Finch, vana tõbras!” röökis ta torusse. „Kelle sa oled mulle siia kupatanud … mingi väikese kuramuse punase? Kui sa arvad, et sind kutsutakse järgmisel pühapäeval …” Samal hetkel pistis kaameramees pea ukse vahelt sisse ja ütles tusaselt: „Sa oled siin või?” Heitis siis pilgu kellale. „Ära näe vaeva, et meile midagi teada annad või sedasi.”

„Finch tahab paar sõna öelda,” teatas Sir Hugo.

Kakskümmend minutit hiljem, vallandamise hirmust aetuna, istusin hobuse seljas ja valmistusin sörkima kaadrisse, et intervjueerida Rt Honi. Ülbenägu selline! Nagu hobunegi.

„OK, Bridget, kohe oled sina, veel viisteist, mine, mine, mine,” kisas Richard Finch Londonis mulle kõrvaklappidesse, mispeale ma surusin põlved vastu hobuse külgi, nagu õpetatud. Paraku ei avaldanud see hobusele mingit mõju.

„Mine juba, kohe, kohe!” kisas Richard. „Sa ütlesid, et oskad ratsutada või kuidas?”

„Ma ütlesin, et ma istun hästi sadulas,” sisistasin ma vastu ja nügisin looma meeleheitlikult põlvedega.

„OK, Leicester, võtke Sir Hugot, kuni äraneetud Bridget paigast saab. Viis, neli, kolm, kaks … läks!”

Selle peale hakkas Hon Lillanägu pasundaval häälel jahipidamisele kiidulaulu laulma; mina muudkui tagusin kandadega, kuni hobune ennast korraga närviliselt tagajalgadele ajas ja külg ees kaadrisse kappas, mina kaela külge klammerdumas.

„Kurat võtaks, võta lugu kokku, võta kokku!” röökis Richard.

„Rohkem meil täna kahjuks aega ei ole. Ja nüüd tagasi stuudiosse!” sidistasin ma, sellal kui hobune uuesti ringi keeras ja hakkas, tagumik ees, kaameramehe poole liikuma.

Kui parastavalt naeru kõkutav filmigrupp oli minema sõitnud, suundusin ma – hirmust täiesti poolsurnud – majja oma asjade järele. Otse loomulikult põrkasin ma kokku Rt Hon Hiigelrusikaga.

„Haa!” urises ta. „Loodan, et täkk õpetas teile üht-teist. Üks verine vahest?”

„Kuidas?” ütlesin mina.

„Verine Mary?”

Võideldes instinktiivse, tungiva sooviga mured viina uputada, ajasin ma ennast otsustavalt sirgu. „Kas tahate öelda, et ajasite minu reportaaži sihilikult untsu?”

„Võib-olla.” Ta irvitas vastikult.

„See on erakordselt alatu,” teatasin ma. „Ja üldsegi mitte kohane aristokraatia esindajale!”

„Haa! Või ägedaks minema! Mulle see meeldib,” ütles ta kähedal häälel ning sööstis minu poole.

„Käpad eemale!” käratasin ma eest ära hüpates. Tõepoolest! Mis tal arus on? Olen siin ametikohuseid täitmas, ja mitte kellelegi lõbustuseks saadetud. Tegelikult on see veenvaks näiteks, et meestele meeldib, kui sa nende vastu huvi ei ilmuta. Tuleb kasulikumaks puhuks kõrva taha panna.

Just tagasi, olles eelnevalt Tesco Metros ringi tuuritanud ja kaheksa kilekotiga trepist üles tuikunud. Võhm täiesti väljas. Miks olen alati mina see, kes poes käib? Justkui karjääri- ja abielunaine ühel ja samal ajal. Ela nagu seitsmeteistkümnendal … Ooooh. Telefonivastaja tuluke vilgub.

„Bridget,” – Richard Finch – „ootan sind homme kell 9 oma kabinetis. Enne koosolekut. Pea meeles – kell 9 hommikul, mitte õhtul. Hommikul. Kui valge on. Ma ei tea, kuidas seda paremini seletada. Igal juhul oled kohal, selge?”

Ta tundus päris kuri olevat. Loodetavasti ei seisa ma silmitsi võimatusega pidada edaspidi kena korterit, kena töökohta ja kena meesterahvast. Kavatsen Richard Finchile pajatada üht-teist ajakirjanikutöö sõltumatusest. Nõndaks. Peaks vist midagi tegema hakkama. Õudne väsimus.

20.30 Sain energia tagasi tänu Chardonnayle, lükkasin sodi silma alt ära, panin kamina ja küünlad põlema, käisin vannis, pesin juukseid, tegin make-up’i ja panin jalga v. seksikad mustad teksad ja selga paeltega ülemise otsa. Mitte kuigi mugavad, tuleb tunnistada, tegelikult hõõruvad pükste hargivahe ja paelad päris koledasti, aga väline ilme on hea, mis on kõige tähtsam. Eks öelnud Jerry Hallgi, et naine olgu köögis kokk ja elutoas hoor. Või oli see mingi teine tuba.

20.35 Hurraa! Tulekul on imeline, seksikas õhtupoolik oivalise itaalia roaga – kerge, aga toitev – ja kaminatulega. Olen suurepärane karjäärinaise/kallima hübriid.

20.40 Kus pagan ta nii kauaks jääb?

20.45 Krrrr. Mis mõttega ma kargan siin ringi nagu kõrvetada saanud kirp, kui tema ujub sisse, millal tuju tuleb?

20.50 Kuramuse Mark Darcy, ma olen tõesti … Uksekell. Hurraa!

Ta nägi oma tööülikonnas oivaline välja, ülemised särginööbid lahti. Niipea kui ta sisse oli astunud, laskis ta portfelli käest, haaras mind oma käte vahele ja keerutas väikesel seksikal tantsusammul ringi. „Küll on tore sind näha,” sosistas ta mu juustesse. „Sinu saade meeldis mulle kohutavalt: fantastiline ratsutamisoskus.”

„Ole vait,” ütlesin ma eemale tõmbudes. „See oli jube!”

„See oli suurepärane. Inimesed on sajandeid ratsutanud ettepoole ja nüüd muudab üksainus naisterahvas ühe väikese otsustava saatega igaveseks kogu Briti ratsutamiskunsti näo – õigemini tagumiku. Täiesti vapustav, triumf!” Ta vajus väsinult sohvale. „Ma olen üsna otsas. Pagana indoneeslased. Nende arusaam otsustavast muudatusest inimõiguste vallas on see, et nad on valmis inimesele ütlema, et ta on arreteeritud, enne kui nad talle kuuli kuklasse kihutavad.”

Valasin klaasi Chardonnayd ja ulatasin selle talle James Bondi võõrustajanna stiilis, öeldes rahustava naeratusega: „Õhtusöök tuleb kohe.”

„Oh taevas!” hüüatas ta hirmunult ringi vaadates, nagu luuraks teda mikrolaineahjus mõni Kaug-Ida sõdalane. „Kas sa tegid süüa?”

„Tegin jah,” ütlesin ma kurjalt. Oleks võinud arvata, et teine selle üle rõõmustab! Ja hoorakostüümist polnud ta silpigi piiksatanud.

„Tule siia,” ütles ta sohvat patsutades, „ma kiusan sind niisama natuke. Olen alati tahtnud Martha Stewartiga välja minna.”

Embus oli väga armas, aga spagetid olid juba kuus minutit keenud ja hakkasid tasapisi jahuseks muutuma.

„Viskan söögile pilgu peale,” ütlesin ma ennast sohvalt üles kiskudes. Samal hetkel helises telefon ja otsekohe sööstsin ma toru haarama, lihtsalt harjumusest, nagu Marki helistamise ootel alati.

„Terekest. Sharon siin. Kuidas sul Markiga läheb?”

„Ta on siin,” sisistasin ma torusse, hoides hambad ja huuled jäigalt ühes positsioonis, et Mark ei saaks suu järgi sõnu lugeda.

„Mis sa ütlesid?”

„Ta’n ssiin,” sisisesin ma läbi kokkusurutud hammaste.

„Ära närvelda,” ütles Mark rahustavalt noogutades. „Ma tean, et ma olen siin. Ma arvan, et niisuguseid asju ei peaks me teineteise eest varjama.”

„OK. Kuula nüüd,” ütles Shaz erutunult. „„Me ei väida, et kõik mehed petavad, aga nad mõtlevad selle peale. Mehi närivad kogu aeg igasugused soovid ja ihad. Meie püüame oma seksuaalseid tunge alla suruda …””

„Kuule, Shaz, ma teen tegelikult siin süüa.”

„Ohooo, või süüa tegema! Loodetavasti ei saa sinust üks Rahulolev Oma Poisi Pidaja. Kuula, mis ma sulle räägin, ja sul tekib kohe soov talle oma söök kaela valada.”

„Oota üks hetk,” ütlesin ma Markile ebalevalt otsa vaadates.

Võtsin poti tulelt ja läksin telefoni juurde tagasi.

„Niisiis,” jätkas Shaz õhinal. „„Mõnikord saavad instinktid kõrgemast mõttetegevusest jagu. Mees vahib väikeste rindadega naist, läheneb talle või magatab teda, kui ta on parasjagu seotud naisega, kellel on suured rinnad. Sina ise ei pruugi arvata, et vaheldus annab elule vürtsi, aga usu meid, sinu meesterahvas igatahes nii arvab.””

Mark oli hakanud sõrmedega vastu sohva käetugesid trummeldama.

„Shaz …”

„Oota … oota. Raamatu nimi on „Mida mehed tahavad”.

Kuhu ma jäingi … „Kui sul on ilus õde või sõbranna, võid olla kindel, et sinu MEESTERAHVAS MÕTLEB TEMAGA SEK-SIMISEST.””

Telefonis valitses ootusrikas vaikus. Mark tegi nüüd kätega kõrilõikamise ja kemmergus veetõmbamise liigutusi.

„Kas pole jäle? Nad pole tõesti muud kui …”

„Shaz, kas ma saan sulle hiljem tagasi helistada?”

Otsekohe sadas mulle kõrva süüdistus, nagu oleksin ma meestest pöördumatult sisse võetud, kui ma ometi peaksin olema feminist. Mina ütlesin selle peale, et kui tema ise pole neist põrmugi huvitatud, miks ta siis loeb raamatut „Mida mehed tahavad”? Vestlus kippus muutuma võikalt ebafeministlikuks sõnasõjaks meeste üle, kuni me taipasime, kui totakas see on, ja jätsime homseni hüvasti.

„Nõndaks!” märkisin ma reipalt ja istusin Marki kõrvale sohvale. Paraku pidin otsekohe uuesti püsti tõusma, sest olin istunud millegi peale, mis osutus tühjaks Müller Lite’i jogurtitopsikuks.

„Jaaaah?” venitas Mark mu püksitagumikult jogurtit pühkides. Vaevalt seda jogurtit nii palju sai olla, kui tema ägedast pühkimisest võinuks oletada, aga tunne oli mõnus. Mmmmm.

„Kas sööme õhtust?” küsisin ma, püüdes vaevaga mõtteid koondada.

Jõudsin just spagetid kaussi valada ja soustipurgi peale kummutada, kui telefon uuesti helises. Otsustasin mitte reageerida, kuni õhtusöök söödud, aga telefonivastaja läks käima ja kostis Jude’i lambahääl: „Bridge, kas sa oled seal? Võta toru, võta toru. Palun võta toru, ole inimene.”

Võtsin toru, sellal kui Mark lajatas endale laksaki vastu otsaesist. Jude ja Shaz on mu vastu aastaid nii kenad olnud, ammu enne seda, kui ma Markiga tuttavaks sain, nii et oleks mõeldamatu nüüd vastamata jätta.

„Tere, Jude.”

Jude oli käinud jõusaalis ja trehvanud pärast lugema mingit artiklit, kus nimetati üle kolmekümneseid tüdrukuid „käiatud plaadiks”.

„Too kutt väitis, et kahekümnendates tüdrukud, kes temaga käia ei tahtnud, oleksid nüüd valmis seda tegema, ainult et tema ise ei taha neid enam,” rääkis ta kurblikult. „Neil olevat peas ainult pesa rajamine ja lapsukesed, nii et tema jaoks kehtivat nüüd reegel „Ei kedagi üle kahekümne viie”.”

„Jutt või asi!” naersin ma lustlikult, püüdes samas maha suruda ebameeldivat võpatust sisikonnas. „Täielik jama! Sina pole küll mingi tallatud rada. Mõtle kõigile neile pankuritele, kes sulle vahetpidamata helistavad. Stacey ja Johnny näiteks.”

„Võeh,” kostis Jude, ehkki ta hääl tundus pisut rõõmsam. „Käisin just eile õhtul väljas koos Johnny ja tema sõpradega Credit Suisse’ist. Keegi viskas nalja ühest sellist, kes ennast India restoranis täis jõi ja korma sisse ära minestas. Vaene Johnny võtab kõike nii otseselt ja kukkus kohe ägama: „Kui kohutav! Mul üks tuttav sõi kord tohutus koguses India toitu ja sai lõpuks maohaavad!’’’’

Jude naeris. Kriis oli selgelt möödas. Tegelikult polegi tal midagi häda, lihtsalt läheb aeg-ajalt paranoiliseks. Lobisesime veel natuke ja kui tema enesekindlus näis kenasti paigas olevat, läksin Marki juurde laua taha ning avastasin, et toit ei näe üldse niisugune välja nagu planeeritud: loksus teine valkjas vedelikus ja näis päris tülgastav.

„Mulle meeldib,” märkis Mark entusiastlikult. „Mulle meeldivad nöörid ja mulle meeldib piim. Mmm.”

„Ehk peaks pitsa tellima?” küsisin ma, tundes ennast täieliku hädavarese ja vägagi tallatud rajana.

Helistasime pitsad kohale ja sõime neid tulevalgel. Mark jutustas mulle indoneeslastest. Kuulasin tähelepanelikult, avaldasin arvamust ja andsin nõu, mida ta pidas väga huvitavaks ja „värskeks”; mina omakorda jutustasin talle hirmsast vallandamisteemalisest kohtumisest Richard Finchiga. Mark andis väga head nõu, soovitades enne valmis mõelda, mida ma kohtumiselt ootan, ja saata Richard igasugustesse kohtadesse, selle asemel et mind töölt lahti lasta. Mulle tundus see nagu võida-võida meelelaad, mida propageeritakse raamatus „Ülimalt teokate inimeste seitse harjumust”. Siis helises telefon.

„Ära võta,” ütles Mark.

„Bridget, Jude siin. Võta toru. Ma tegin praegu vist väga rumala vea. Helistasin Staceyle, aga ta pole tagasi helistanud.”

Võtsin toru. „Võib-olla on ta kuskil ära.”

„Arust ära, nagu sinagi,” ütles Mark.

„Kuss,” sisisesin ma, kui Jude oma lugu jutustas. „Kindlasti helistab homme. Ja kui ei helista, liigud lihtsalt edasi. Ta tõmbub eemale nagu Marsi kummipael, sa pead laskma tal oma ligitõmmet tunda, küll ta siis tagasi plaksatab.”

Kui ma telefoni juurest ära tulin, vaatas Mark televiisorist jalgpalli.

„Kummipaelad ja võida-võida marslased,” ütles ta hirmsaid nägusid tehes.

„Kas sina ei räägi oma sõpradega südameasjadest?”

„Ei,” teatas ta teleripuldi nuppe vajutades. Ühe jalgpallikanali asemele klõpsatas teine. Vaatasin teda võlutult. „Kas sul on tulnud soov Shazzeriga magada?”

„Kuidas palun?”

„Kas sul on tulnud mõte Shazzeri ja Jude’iga magada?”

„Taevake, milline oivaline mõte! Kas eraldi või mõlemaga ühel ajal?”

Üritades ignoreerida tema kerglast tooni, rühkisin ma visalt edasi. „Kui sa Shazzeriga pärast jõulusid kohtusid, kas tahtsid siis temaga magada?”

„Hmm. Kuidas seda nüüd öelda – asi selles, et ma magasin ju sinuga.”

„Aga oled sa selle peale vähemalt mõelnud?”

„Muidugi olen ma selle peale mõelnud.”

„Mis asja?” karjatasin ma.

„Ta on väga kena tüdruk. Oleks ju väga veider, kui ma poleks, või mis?” Mark irvitas ülemeelikult.

„Ja Jude,” jätkasin ma kurjalt. „Kas temaga magamise peale oled ka mõelnud?”

„Noh, ütleme et aeg-ajalt, põgusalt. Inimloomus on juba kord selline.”

„Inimloomus? Mina pole iialgi mõelnud, et tahaksin magada sinu töökaaslaste Gilesi või Nigeliga.”

„Ei,” pomises ta. „Vaevalt see üldse kellelegi kunagi pähe on tulnud. Vaesekesed. Võib-olla ainult postitoa Jose’ile.”

Just siis, kui me olime taldrikud ära koristanud ning asusime vaiba peal teineteist lähemalt uurima, helises telefon uuesti.

„Ära võta,” ütles Mark. „Palun – Jumala ja kõigi tema keerubite, seeravite, pühakute, peainglite, pilvehooldajate ja habemepügajate nimel – ära võta toru.”

Telefonivastaja klõpsas käima. Marki pea kolksatas vastu põrandat, kui üle toa kaikus vägev mehehääl.

„Hei, õhtust! Siin Giles Benwick, Marki sõber. Ega ta ei juhtu seal olema? Asi on selles, et …” Mehe hääl katkes. „Mu naine teatas mulle just praegu, et ta tahab ära minna ja …”

„Taevas halasta!” hüüatas Mark ja krabas toru. Tema näos peegeldus sulaselge paanika. „Giles. Jessas. Pea vastu … eee … see et … hmm … tead, sa räägi parem Bridgetiga.”

Mmm. Gilesi ma tegelikult ei tunne, aga arvan, et andsin talle head nõu.

Rahustasin ta maha ja soovitasin lugeda paari tõeliselt kasulikku raamatut. Seks Markiga oli vaimustav, tundsin ennast õige mõnusasti, kui ma tema rinnal lamasin, ning kõik muret tekitavad teooriad näisid korraga nii tobedad. „Kas ma olen käiatud plaat?” küsisin ma uniselt, kui ta üle minu kummardus, et küünalt ära puhuda.

„Mis asi? Mokalaat? Ei, kullake,” ütles ta rahustavalt mu tagumikku patsutades. „Pisut napakas võib-olla, aga ainult mitte mokalaat.”