Читать книгу Bridget Jones: täitsa lõpp - Helen Fielding - Страница 3

Teisipäev, 28. jaanuar

58,1 kg, Marki nähes suitsetatud sigarette 0 (v. h.), salaja suitsetatud sigarette 7, mittesuitsetatud sigarette 47 1 (v. h.).

8.00 Korter. Mark läks koju enne tööd riideid vahetama, nii et ma saan enne vallandamisteemalist koosolekut ühe väikese suitsu teha ja arendada sisemist suurust ja võida-võida mentaliteeti. Tuleb endale sisendada vaikse tasakaalu tunnet ja … Aaah! Uksekell.

8.30 See oli Magda ehitusmees Gary. Pagan võtaks – olin täiesti unustanud, et ta on tulekul.

„Tere! Kui tore! Hommikust! Äkki saaksite kümne minuti pärast tagasi tulla? Mul on siin üks asi pooleli,” siristasin ma ning tõmbusin kohe ägades kägarasse. Mis mul siin öösärgis võiks pooleli olla? Seks? Suflee? Potikedral olev savivaas, mida ei tohi mingil juhul hetkekski järelevalveta jätta, või muidu kuivabki poolikuna ära?

Juuksed olid ikka märjad, kui kell uuesti helises, aga nüüd olid mul vähemalt riided seljas. Mind läbistas keskklassisüümekas, sest Gary väljendas ilmekalt oma põlgust nende vastu, kes mõttetult voodis aelevad, sellal kui täiesti teistsugusest maailmast pärit, tõelist tööd rügavad inimesed on juba nii kaua üleval olnud, et neil on kohe lõunaaeg käes.

„Soovite ehk teed või kohvi?” küsisin ma armastusväärselt.

„Võib kah. Teed. Neli tükki suhkrut, aga segada ei tohi.”

Heitsin talle pika pilgu, püüdes mõistatada, kas see on nali või nagu suitsetamine ilma sisse tõmbamata. „Hästi,” ütlesin ma, „hästi,” ning asusin teed tegema, mille peale Gary köögilaua taga istet võttis ja suitsu ette pani. Paraku meenus mulle alles teed valama hakates, et mul pole ei piima ega suhkrut.

Gary jõllitas mulle uskumatult otsa ning mõõtis pilguga tühjade veinipudelite rida. „Piima pole, suhkrut pole?”

„Piim sai ee … äsja otsa ja mina ei tea igatahes kedagi, kes tee sisse suhkrut paneb … kuigi muidugi tuleks … oleks kena …” Jutt jäi haledalt soiku. „Käin ruttu poes ära.”

Tagasi kiirustades lootsin vaikselt, et ta on vähemalt tööriistad autost välja toonud, aga mees istus täpselt sama koha peal ning asus heietama keerulist lugu forellipüüdmisest Hendoni lähedal veehoidlas. Nagu ärilõuna, kus kõik laterdavad nii kaua muudel teemadel, et lõpuks on juba piinlik rikkuda puhtseltskondliku koosviibimise õhkkonda, ja mitte midagi ei arutata ega otsustata.

Viimaks sekkusin ma otsustavalt ühte lootusetult segasesse kalateemalisse anekdooti: „No tubli! Kas näitan teile, mida te võiksite siin teha?” ning taipasin otsekohe, et olin korda saatnud jämeda, kohatu apsaka, sest nüüd oli selge, et ma pole huvitatud Garyst kui inimesest, vaid lihtsalt kui töömehest. Pidin kähku kalaanekdoodi juurde tagasi pöörduma.

9.15 Töö juures. Asusin hooga töö kallale, täiesti endast väljas, et olin viis minutit hiljaks jäänud – paganama Richard Finchi aga mitte kusagil. Tegelikult isegi hea, saab rahulikult oma kaitsepositsiooni lihvida. Õieti on imelik, et terve büroo on täiesti tühi! Nüüd on siis selge – enamik päevi, kui ma ennast hilinemise pärast ogaraks muretsen, kujutades ette, kuidas kõik teised juba oma laudade taga lehti loevad, jäävad nemadki tegelikult hiljaks, ehkki mitte just nii hiljaks kui mina.

Olgu, panen otsustavaks kohtumiseks põhipunktid kirja. Valmistan mõttes kõik ette, nagu Mark soovitas.

„Richard, ma ei saa kompromiteerida oma ajakirjaniku head nime …”

„Richard, sa ju tead, et ma võtan oma teleajakirjaniku tööd väga tõsiselt …”

„Tegelikult võiksid kerida kus kurat, sa vana paks …”

Ei, ei. Nagu Mark ütles – mõtle järele, mida sina tahad ja mida tema tahab, ja samuti mõtle võida-võida laadis, nagu on õpetatud suurepärases raamatus „Ülimalt teokate inimeste seitse harjumust”. Ooooooh!

11.15 See oli purustatud vaarikate värvi, akvamariinvoodriga Galliano ülikonnas Richard Finch, kes traavis, selg ees, uksest sisse, nagu istuks sadulas.

„Bridget! Nõndaks. Sa oled lootusetu käpard, aga seekord pääsed. Ülemustele meeldis. Meeldis! Meil on uus ettepanek. Ma mõtlen jänkutüdruk, ma mõtlen Gladiaator, ma mõtlen valijate hääli hankiv parlamendisaadik. Ma mõtlen Chris Serle kohtub Jerry Springeriga, kohtub Anneka Rice’iga, kohtub Zoe Balliga, kohtub Mike Smithiga „Väga hilisest hommikusaatest”.”

„Mis asja?” küsisin ma kurjalt.

Selgus, et nad olid välja mõelnud alandava plaani, mille kohaselt pean igal nädalal katsetama uut elukutset ja selle kapitaalselt ära vusserdama, ja veel mingis tobedas kostüümis. Loomulikult teatasin talle, et olen tõsine professionaalne ajakirjanik ega kavatse sel moel prostituuti mängida, mispeale ta hakkas hirmsasti mossitama ja lubas järele mõelda, milline minu panus siia asutusse on, kui seda üleüldse ongi.

17.20 Täiesti nõme tööpäev. Richard Finch üritas kamandada mind saatesse, kus ma seisaksin spordirõivastes Fergie’t kujutava hiigelsuure foto kõrval, jalas imelühikesed püksid. Üritasin kogu loo juures säilitada võida-võida suhtumise, väites end olevat väga meelitatud, aga soovitasin siiski kasutada ehtsat modelli. Siis ilmus välja meie sekspomm Matt disainiosakonnast, foto kaasas, ja küsis: „Kas tahad, et me märgime tselluliidikohad ära?”

„Just, just, ja Bridgetil ka,” ilkus Richard Finch.

Mul sai villand. Totaalselt. Teatasin Richardile, et minu leping ei näe ette, et mind ekraanil mõnitatakse, ja ma ei kavatse mingil juhul sellega leppida.

Jõudsin koju hilja ja puruväsinuna. Ja mida ma näen – ehitusmees Gary ikka veel seal, maja täis kõrbenud röstsaia haisu, musti nõusid ja ajakirju „Kalastaja Meelespea” ja „Mageveekala Püüdmisest”.

„Kuidas on ka?” küsis Gary uhkelt oma kätetöö poole viibates.

„Suurepärane! Tõesti vahva!” õhkasin mina, tundes samas, kuidas suu vägisi krampi kisub. „Ainult üks pisiasi – ega ei ole kuidagi võimalik korraldada, et tugilatid oleksid kõik ilusti reas, ühekaugusel?”

Riiulid olid üles pandud täiesti ogara korrapäratusega – osa tugesid ühes, teised teises kohas armetult vildakil.

„Nojah, aga elektrikaabel on igal pool ees. Kui ma siia augu teen, tekib lühis ja kogu kupatus võib vastu taevast lennata,” alustas Gary. Helises telefon.

„Halloo!”

„Kas see on rõõmsa kohtamise sõjahüüd?” küsis Mark oma mobiiltelefoni otsast.

„Ainus asi, mida ma teha saan, on nad välja võtta ja siia kuidagi needid alla kombineerida,” patras Gary.

„Sul on keegi külas või?” pragises Mark läbi liiklusmüra.

„Ei, ainult …” Hakkasin just ütlema, et ehitusmees, aga ei tahtnud Garyt solvata, sestap ütlesin lihtsalt „Gary – Magda sõber”.

„Ja mida ta seal teeb?”

„Siis läheks veel vaja uut …” jätkas Gary.

„Kuule, ma olen autos. Kas tahad tulla õhtust sööma? Giles on ka.”

„Pidin täna tüdrukutega kokku saama.”

„Jeerum. See tähendab, et mind kistakse tükkideks, lahatakse ja analüüsitakse põhjalikult läbi.”

„Muidugi mitte, mis sa ajad …”

„Oota üks hetk. Sõidan kohe silla alla.” Ragin, pragin, krigin. „Nägin ükspäev sinu sõpra Rebeccat. Oli väga kena teine.”

„Ma ei teadnud, et sa Rebeccat tunned,” mainisin ma ja hakkasin millegipärast kiiremini hingama.

Rebecca pole tegelikult mingi eriline sõber, lihtsalt ilmub alati kohale, kui Jude, Shaz ja mina kokku saame. Rebeccaga on see häda, et ta on nagu meduus. Sa räägid temaga millestki ja kõik tundub olevat kena ja sõbralik, kuni korraga tunned, nagu oleksid valusasti susata saanud, ega oska aimata, kust see võis tulla. Näiteks lobised teksastest ja ta ütleb: „No kui inimene näeb välja, nagu oleksid tal ratsutamispüksid jalas, tuleks muidugi kanda eriti hea lõikega teksasid, nagu näiteks Dolce & Gabbana.” Endal on tal reied nagu kaelkirjakubeebil. Enne kui jõuad toibuda, pajatab ta juba sujuvalt kellegi peenest sisekujundusest, nagu poleks midagi juhtunud.

„Bridge, kuuled sa mind?”

„Kus … kus sa Rebeccat nägid?” küsisin ma kõrgel katkeval häälel.

„Eile õhtul Barky Thompsoni juures. Astus ligi ja tutvustas ennast.’’

„Eile õhtul?”

„Jah, ma astusin sealt korraks läbi, sest sa jäid ju hilja peale.”

„Millest te siis rääkisite?” küsisin ma, tundes, kuidas Gary mind kahjurõõmsalt silmitseb, suits suunurgas tolknemas.

„Noh, ühest ja teisest. Küsis mu töö kohta ja kiitis sind,” ütles Mark hooletult.

„Mida täpselt?” sisistasin ma.

„Ta ütles, et sa oled vaba hing …”

Vaba hing? Rebecca kõnepruugis võrdub see väitega: „Bridget magab peaaegu igaühega ja tarvitab hallutsinogeene.”

„Teine võimalus on panna üles teistmoodi toed ja nad üles riputada,” alustas Gary uue hooga, nagu ma oleksin telefonitoru juba käest pannud.

„Olgu, mis ma ikka lobisen, kui sul on külaline,” ütles Mark. „Lõbutse hästi. Kas ma helistan hiljem?”

„Jah, helista kindlasti.”

Pea segaseid mõtteid täis, panin toru ära.

„Ajab kedagi teist taga, jah?” märkis Gary erandlikul ja ülimalt ebameeldival selgusehetkel.

Jõllitasin talle raevukalt otsa. „Ja kuidas jääb riiulitega …?”

„No kui nad peavad ilusti reas olema, pean juhtmed mujale viima ja krohvi maha kraapima. Oleks võinud ju enne öelda, et peab sümmeetriline olema. Eks ma võin muidugi ümber teha. Ainult et enne tahaks midagi hamba alla saada.”

„Tegelikult pole vaja, riiulid on priimad, mulle nii meeldibki,” patrasin ma seosetult.

„Kui ma saaks ühe portsu spagette näiteks, siis …”

Gary lahkus, taskus 120 naela vaieldamatult nõmedate riiulite eest, aga ma lihtsalt pidin temast lahti saama. Appi, olen juba hiljaks jäänud. Pagan võtaks, jälle telefon!

21.05 Isa – mis on väga imelik, sest tavaliselt jätab ta telefonivestlused ema hooleks.

„Mõtlesin, et küsin, kuidas sul läheb ka.” Tema hääl kõlas imelikult.

„Mul on kõik kombes,” ütlesin ma murelikult. „Ja sina?”

„Oh, hästi, hästi. Aias on nii palju tegemist, igasuguseid asju, ehkki muidugi talveajal just nii väga palju … Nii et kuidas siis läheb?”

„Hästi,” ütlesin ma. „Ja sinul on ka kõik korras?”

„Jah, muidugi, muidugi. Ja kuidas tööl läheb?”

„Pole hullu. See tähendab, et tegelikult jube, aga noh … On sinuga ikka kõik kombes?”

„Minuga? Kombes ikka, kuis siis teisiti. Lumikellukesed hakkavad varsti vupsti välja kargama, ikka vupsti ja vupsti. Nii et sul läheb siis hästi?”

„Läheb jah. Ja sinul?”

Kulus veel õige mitu minutit absoluutselt mõttetut vestlust, enne kui mul õnnestus lõpuks sooritada läbimurre. „Kuidas ema elab?”

„Ta, noh … ta …”

Sugenes pikk piinarikas paus.

„Ta sõidab Keeniasse … Unaga.”

Eelmine kord, kui ema Unaga puhkusereisile sõitis, arenes sellest afäär Portugali turismijuhi Julioga.

„Kas sa lähed ka?”

„Ei, mis sa nüüd,” pudistas isa. „Minul pole mingit isu kuskil vastikus enklaavis kükitada ja pina colada’t rüübates endale nahavähki külge saada ja vahtida, kuidas mingi suguharu poolpaljad tantsijad ennast järgmise päeva hommikusöögilaua ees himuratele vanamuttidele müügiks pakuvad.”

„Kas ta kutsus sind kaasa?”

„Ei kutsunud. Ema väidab, et ta on iseseisev inimene ja et meie raha on tema raha ja et tal on täielik õigus uurida maailma ja omaenda isiksust, kui tal selleks tuju tuleb.”

„Noh, kui ta nende kahega piirdub,” ütlesin ma. „Ta armastab sind, isa, see on üks mis kindel. Nägid ju ise” – peaaegu oleksin öelnud „eelmine kord” ja muutsin selle – „jõulude ajal. Tal on lihtsalt natuke meelelahutust tarvis.”

„Tean, tean, aga tegelikult on veel midagi. Ja veel hoopis hullem asi. On sul hetk aega?”

Heitsin pilgu kellale. Pidin juba 192-s olema, kuid polnud saanud mahti Jude’ile ja Shazile isegi teatada, et Magda tuleb ka. Parimatelgi aegadel on parasjagu keeruline sobitada kokku sõpru, kes asuvad teine teisel pool abielupiiri, Magda on aga äsja lapse saanud. Jude’i meeleolule ei mõju see kindlasti hästi.

„Anna andeks, panin ukse kinni.” Isa oli telefoni otsas tagasi. „Asi selles,” jätkas ta vandeseltslaslikult, „juhtusin täna pealt kuulma, kui ema telefoniga rääkis. Ilmselt hotelliga Keenias. Ja ta ütles, ta ütles …”

„Võta rahulikult, paps – mida ta ütles?”

„Ta ütles: „Ja ei mingit kahte ühesugust ega midagi alla viie jala. Me tahame ennast hästi tunda.’’’’

Sa püha müristus.

„Kujuta ette,” vaene isa lausa nuuksus, „kas ma pean tuimalt eemal seisma ja laskma oma naisel endale kohe saabumisel gigolo palgata?”

Hetkeks kaotasin pea. Omaenda isa nõustamisest omaenda ema arvatava gigolo palkamise harjumuse kohta polnud üheski minu targas raamatus iialgi juttu tehtud.

Lõpuks otsustasin katsuda isale natuke enesekindlust sisendada ja soovitasin täna õhtul rahulikuks jääda ning võtta teema üles järgmisel hommikul. Sain väga hästi aru, et ise ma niisugust nõuannet küll iialgi järgida ei suuda.

Nüüd olin juba katastroofiliselt hiljaks jäänud. Seletasin isale, et Jude’il on rasked ajad.

„Jookse siis, muidugi!” hüüdis isa tohutu rõõmsameelsusega. „Lähen vaatan, mis aias teha, kuniks vihma peab.” Tema hääl kõlas lootusetult võõralt.

„Isa,” ütlesin ma. „Kell on üheksa õhtul. Ja on talv.”

„Õige jah,” kostis ta. „Mis siis ikka. Võtan siis ühe väikese viski.”

Loodetavasti peab ta kuidagi vastu.

Kolmapäev, 29. jaanuar

59,4 kg (appi! Võib-olla veinivaadi pärast, mis mul sees on), sigarette 1 (v. hea), töökohti 1, meessõpru 1 (jätkuvalt hea töö).

5.00 Ma ei joo enam iialgi mitte mingisugust alkoholi, niikaua kui ma elan.

5.15 Õhtu meenub mulle ehmataval kombel ainult üksikute episoodidena.

Pärast meeletut jooksu läbi vihma jõudsin 192-sse, kus selgus, et Magda polnud veel õnneks saabunud. Jude oli ennast juba üles ärritanud ja vajunud Lumepalli-Efekti, paisutades pisikesed intsidendid tohututeks hädaolukordadeks, täpselt nii, nagu on rangelt keelatud teha raamatus „Ära pabista pisiasjade pärast”.

„Lapsi ei saa ma kindlasti mitte kunagi,” pobises ta juhmilt enda ette vahtides. „Ma olen Käiatud Plaat. Nagu too sell ütles: naised üle kolmekümne on lihtsalt pulseerivad jalgadel munasarjad.”

„Ah, ära aja jama!” turtsatas Shaz kätt Chardonnay poole sirutades. „Kas sa „Tagasilööki” pole lugenud? Ta on lihtsalt üks moraalilage paberimäärija, kes heietab muudkui ühte ja sama, tümitab naisi, kus aga saab, et meid ohjes hoida nagu orje. Ma loodan, et ta läheb enneaegselt kiilaks.”

„Aga pole ju kuigi tõenäoline, et ma kohtan kedagi uut, ja kohe varsti, ja et mul läheb korda teda veenda, et ta tahab lapsi. Mehed ei taha kunagi lapsi enne, kui need juba käes on.”

Tõesti ebameeldiv, kui Jude patrab bioloogilisest kellast. Kõik me muretseme selle pärast, aga omaette vaikselt, ja üritame teha nägu, et niisugune ebaväärikas olukord meisse üldse ei puutu. Võtta see teema üles 192-s tekitab asjatut paanikat ja tunde, nagu oleksime me kõik ringikõndivad klišeed.

Õnneks ajas Shazzer täna hoopis teist joont. „Mõtle, kui paljud naised oma noori elusid laste peale raiskavad. Mis mõtet on muretseda lapsi kahekümneselt, kolmekümneselt või neljakümnendate alguses – siis tuleb karjääri teha,” teatas ta otsustavalt. „Mäletate lugu tollest Brasiilia naisest, kes sai lapse kuuekümneselt?”

„Hurraa!” ütlesin ma. „Tegelikult ei taha keegi lapsi, see on lihtsalt üks asi, mida oleks alati mõistlik teha kahe või kolme aasta pärast.”

„Mine nüüd,” kostis Jude süngelt. „Magda ju rääkis, et isegi pärast abiellumist läks Jeremy jalamaid imelikuks kätte, kui lapsed jutuks tulid – ütles, et Magda võtab asja liiga tõsiselt.”

„Mis – isegi pärast abiellumist?” imestas Shaz.

„Just,” kostis Jude, võttis oma käekoti ning kõndis tusaselt tualettruumi.

„Mulle tuli Jude’i sünnipäevaga seoses hea mõte,” ütles Shaz. „Kingiks talle ühe tema enda munaraku, külmutatult.”

„Kuss,” ütlesin itsitades. „Läheb vist sutsu raskeks seda üllatusena serveerida?”

Just sel hetkel astus sisse Magda, mis oli väga ebasobiv, sest a) ma polnud ikka veel jõudnud teisi hoiatada, b) sain hirmsa ehmatuse osaliseks, sest olin Magdat pärast tema kolmanda lapse sündi ainult ühe korra näinud ja tema kõht polnud justkui eriti väiksemaks jäänud. Ta kandis kullakarva pluusi ja sametist peapaela, mis oli teravas vastuolus kõigi teiste sportliku riietusega.

Valasin parajasti Magdale Chardonnayd, kui Jude uuesti välja ilmus. Ta silmitses Magda kõhtu, siis mind, ning heitis seejärel mulle vihkava pilgu. „Tere, Magda,” ütles ta mornilt. „Millal siis lapsukest oodata on?”

„Sain viis nädalat tagasi kätte,” ütles Magda vabiseva lõuaga.

Ma ju teadsin, et lasta kokku eri tõugu sõbrad on suur viga – ma teadsin seda.

„Kas ma näen nii paks välja?” sosistas Magda mulle, justkui kuuluksid Jude ja Shaz vaenuleeri.

„Ei, mis sa nüüd, üldse mitte,” ütlesin ma. „Sa näed vaimustav välja!”

„Tõesti või?” küsis Magda märgatavalt elavnedes. „Läheb lihtsalt natuke aega, enne kui ma … noh … jälle lohku vajun. Pealegi, nagu sa tead, oli mul rinnanäärmepõletik.”

Jude ja Shaz võpatasid. Miks käitub Ennast Täis Abielurahvas niimoodi, miks? Pajatavad südamerahuga lõbusaid lookesi rebenditest, õmblustest, verejooksudest, mürgitustest ja tüsistustest ja Jumal teab veel millest, justkui oleks neil käsil kerge meelelahutuslik seltskondlik vestlus.

„Igatahes,” jätkas Magda aplalt Chardonnayd kummutades ning sõpradele hardunult otsa vahtides, nagu oleks ta äsja vangimajast lahti pääsenud, „mulle soovitati rinnahoidja sisse kapsalehti panna – nimelt käharkapsast – ja viie tunniga on põletik läinud. Eks ta üks sodi ole, kõik see piim ja higi ja mäda segamini. Jeremyle muidugi ka ei meeldinud, kui ma tulin õhtul voodisse, üleval mingid mädased kapsalehed ja allpool, noh, teate isegi, niriseb verd. Kapsast oli tohutu kasu, seda tuleb küll öelda – olen terve pea ära tarvitanud.”

Sugenes kohutav vaikus. Vaatasin murelikult lauasolijaile otsa. Jude nägi korraga oluliselt rõõmsam välja, silus oma Donna Karani särgikest, mis pakkus hunnitut vaatepilti rõngastatud nabast ja südamealusest piirkonnast, mis oli sile kui laud. Shazzie kohendas samal ajal rahulolevalt oma Wonderbrad.

„Aga mis nüüd minust. Kuidas teil siis läheb?” jätkas Magda, nagu oleks ta äsja lugenud ajalehtedes kõvasti reklaamitud teost, kaanel pentsik viiekümnendates meesterahvas ja pealkirjaks „Kas hea vestlus väldib teid?”. „Ja Mark?”

„Mark on kullatükk,” ütlesin ma õnnelikult. „Ta teeb mind nii …” Jude ja Shazzer vahetasid pilke. Mu hääl oli ilmselt liiga rahulolev. „Ainult et …” muutsin ma osavalt suunda.

„Jah?” ütles Jude ettepoole kummardudes.

„Ah, tühiasi! Ta helistas täna ja mainis, et sai kuskil Rebeccaga tuttavaks.”

„MIIISSS?” plahvatas Shazzer. „Kuidas ta julges? Kus see juhtus?”

„Eile õhtul mingil peol.”

„Ja mida ta eile õhtul peol tegi?” huilgas Jude. „Ilma sinuta?”

Hurraa! Nagu vanad head ajad. Kirjeldasin üksipulgi meie telefonivestlust, mind vallanud tundmusi ning arutlesin, kas tõsiasjal, et Mark tuli minu juurde otse sellelt peolt, kuid mainis nii pidu kui Rebeccat alles tubli 24 tundi hiljem, võib olla sügavam tähendus.

„See on mainingiit,” ütles Jude.

„Mis see on?” küsis Magda.

„Kui keegi kellegi nime kogu aeg mainima kipub, isegi kui seda tingimata tarvis poleks: „Rebecca ütles seda ja teist” või „Rebeccal on nii- või naasugune auto”.”

Magda jäi korraga vaikseks. Ja ma teadsin täpselt, miks. Eelmisel aastal kurtis ta mulle, et tema arvates on Jeremyga midagi lahti. Lõpuks oligi ta avastanud, et mees lööb ühe City plikaga üle aisa. Ulatasin talle ühe Silk Cuti.

„Ma tean küll, mida sa mõtled,” ütles ta sigaretti suhu pistes ja minu poole tänulikult noogutades. „Ja miks ta üleüldse kogu aeg sinu juurde tuleb? Tal olla ju Holland Parkis igavene vägev häärber.”

„On küll, aga talle näib meeldivat …”

„Hmm,” ütles Jude. „Kas sa oled lugenud „Edasisest kooselust mehega, kes ei taha ennast siduda”?”

„Ei.”

„Astu pärast minu poolt läbi, ma näitan sulle.”

Magda vaatas Jude’i nagu Notsu, kes loodab, et teda koos Puhhi ja Tiigriga jalutuskäigule kutsutakse. „Ta püüab arvatavasti poeskäimisest ja koristamisest kõrvale hiilida,” ütles ta õhinal. „Ma pole veel kohanud meest, kes sisimas ei arvaks, et teda peaks koheldama samuti, nagu tema ema kohtles tema isa, olgu nad enda meelest kui edumeelsed tahes.”

„Just nimelt,” urahtas Shazzer, mille peale Magda uhkusest särama lõi. Paraku läksid lood kohe taas viletsaks, kui selgus, et Jude’i ameeriklane pole talle tagasi helistanud, sest Magda tegi seepeale kogu oma hea töö taas nulliks.