Читать книгу Janne ja Joosep. Kadunud lapsed. 3. osa - Helen Käit - Страница 3

Õhtul

Оглавление

Vaatamata kõigest neljale külalisele – no kui Joosep ka külaliste hulka arvata, siis viiele – osutus sünnipäev igati rahuldavaks. Rohkemgi kui rahuldavaks. Alguses imetlesid kõik tüdrukud Janne uusi kõrvarõngaid ning mitte keegi ei teinud ühtegi märkust tema paistes ja punaste kõrvade kohta. Seejärel hävitasid nad hämmastaval kiirusel kõik Janne ja ema poolt tehtud toidud, kuigi tõe huvides peab mainima, et kõige suurem osa oli selles Joosepil. Janne oli nii mõnigi kord mõelnud, kuidas tema vend suutis süüa selliseid hobusekoguseid, olles ise samal ajal peenike nagu piitsavars. Kasvav organism vajab toitu, ütles ema selle peale. Janne oli oma arust ka „kasvav organism”, aga tema söögiisu ei küündinud venna lähedalegi.

Lisaks söömisele kulus suurem osa ajast niisama lobisemisele ning taas kord oli Joosep see, kes tooni andis. Ta rääkis vahetpidamata igasuguseid anekdoote ja naljakaid juhtumisi, nii et tüdrukud olid naerust kõveras. Janne ei saanud aru, kust kohast Joosep kõik need lood võttis, aga ega see polnudki oluline. Tüdrukud jälgisid imetlevalt Joosepit ning Janne oli salamisi uhke, et tal selline vend on.

Veel korraldasid nad meikimisvõistluse, kus Joosep pidi kohtunikuks olema ja see oli taas kord lõputu enese hingetuks naermise allikas. Ja nalja tegid nii koomilised näomaalingud, mida tüdrukud üksteisele tegid, kui ka Joosepi kommentaarid nende maalingute kohta. Tüdrukud olid sellest tegevusest nii hõivatud, et ema ilmumine uksele jahmatas neid korralikult.

„Janne, kell on juba kümme. Saada oma sõbrannad nüüd ilusti koju ja hakka tuba koristama,” lausus ta kõigi meelehärmiks.

Tüdrukud tõusid üsna vastumeelselt ning hakkasid ennast minekule sättima. Janne ohkas pettunult, kuid sai aru, et vaidlema pole mõtet hakata. No ja tegelikult oli kell juba üsna palju ka. Aeg lendas nii märkamatult mööda, et Jannele tundus, nagu oleks pidu alles alanud.

Kui viimane külaline lahkus, läks Janne tagasi oma tuppa, et koristama hakata. Oma üllatuseks avastas ta aga, et Joosep oli sellega peaaegu ühele poole saanud. Nähes Janne üllatunud nägu, lausus ta muiates: „Ma tean, et see pole eriti minu moodi, aga kuna ülejäänud aasta oled alati sina see, kes koristab, siis ma mõtlesin, et annan sulle vähemalt sünnipäevalgi asu. Näe, mine vii veel need klaasid kööki ja ongi tehtud.”

Janne ei lasknud seda endale kaks korda öelda, haaras klaasid ja viis need kööki, raporteerides samal ajal emale, et tuba on korras. Ema vaatas teda natuke uskumatul pilgul ja tuli igaks juhuks asja kontrollima, kuid pidi nentima, et Jannel on õigus. Ta vaatas küsivalt Jannele otsa.

„Joosep tegi sel ajal kõik korda, kui ma sõbrannasid ära saatsin,” tunnistas Janne.

Ema kergitas selle peale kulmud veelgi kõrgemale. Ta takseeris mõne hetke lapsi ja ütles hoopis: „No hea küll, minge siis nüüd magama. Eks täna ole kõigil palju rahmeldamist olnud. Head ööd.”

Kui ema lahkus, käis Janne kiiresti vannitoas pesus ja puges linade vahele. Pikali heites sai ta aru, et on tõesti väsinud. Kümmekonna minuti pärast tuli ka Joosep ning ronis oma voodisse toa vastasseinas. Kuigi Janne tundis ennast väsinuna, ei suutnud ta kohe magama jääda ning peomöllus juba ununenud kõrvad hakkasid ka tunda andma.

„Aitäh sulle, Joosep,” lausus ta vaikselt.

„Mille eest?” üllatus vend.

„Kõige eest. Tänase eest. Et sa olemas oled.”

Joosep kergitas muiates kulmu.

„No võta heaks. Sinu jaoks olen ma alati olemas. Aga mis ma siis täna nii erilist tegin, et sa selle eest mind tänad?”

„Noh …” Janne jäi mõtlema. Ta ei osanudki järsku öelda, mille eest ta Joosepile just täna nii tänulik oli. Tegelikult polnud ju vend midagi erilist teinud, aga Janne oli täiesti kindel, et ilma Joosepita poleks sünnipäev pooltki nii lõbus olnud.

„… et sa täna ka minu jaoks olemas olid,” lõpetas ta juba ka ise muiates.

„No siis on hästi, kui sulle meeldis.”

„Muide – kust kohast sa kõiki neid anekdoote ja muid naljakaid lugusid tead?” oli Janne veel uudishimulik.

„Noh, eks ma olen neid igalt poolt kõrva taha pannud – internetist ja ajalehtedest lugenud, sõpradelt kuulnud. Sellised asjad jäävad mulle hästi meelde. Ja alati on ju hea, kui on võimalik sobivas kohas nalju varrukast puistata,” lõpetas ta juba lõbusamas toonis.

Janne itsitas.

„No minu sõbrannad olid igatahes sillas. Oleks sa veel kuulnud, mida Mirjam sinu kohta ütles, enne kui ära läks.”

„No mis ta siis ütles?”

„Ei, seda ma ei saa sulle öelda. Aga mulle tundub, et sa meeldid talle.”

Janne itsitas uuesti. Paljud ta sõbrannad olid Joosepist sisse võetud, aga Mirjami puhul torkas see eriti silma. Joosep suhtus sellesse mõnusa huumoriga. Kokkuvõttes pole selles ju midagi halba, kui kaks aastat nooremad tüdrukud sind vaimustavaks peavad.

„Oh teid, tüdrukuid küll,” rehmas Joosep käega. „Aga mulle tundub, et me võiks nüüd magama jääda.”

„Ma ei taha veel,” teatas Janne kindlameelselt. „Kas me ei võiks täna ka natuke võluraamatut sirvida?”

Kuigi raamat ei olnud juba pea kaks aastat mingeid võluomadusi demonstreerinud, kutsusid nad vennaga seda jätkuvalt võluraamatuks.

„No kui sa seda nii väga soovid. Aga sa ju tead, et me oleme seda nii palju kordi teinud ja mitte midagi pole juhtunud.”

„Ma tean,” vastas Janne jonnakalt, „ega ma ei arvagi, et peaks kohe midagi juhtuma. Tuli lihtsalt selline tahtmine.”

Joosep ronis voodist välja, võttis riiulist raamatu, istus õe voodiäärele ning avas selle. Kõik oli nii nagu alati. Või vähemalt nad arvasid, et on nii nagu alati. Kuna imelikud kõverikud raamatus olid neile täiesti võõrad, ei oleks nad ilmselt aru saanud, kui need ka iga kord erineks. Pildid olid igatahes samasugused. Jätkuvalt imelikud, aga vähemalt samasugused. Küllap siis olid ka need kõverikud samasugused, järeldasid õde-venda. Sellele vaatamata vaatasid nad kogu raamatu läbi. Seda tegid nad iga kord. Kuni viimase leheküljeni püsis lootus, et äkki on seekord midagi teistmoodi, äkki saavad nad seekord mõnest sõnast aru. Ei saanud. Aga siis märkas Janne midagi uut.

„Joosep, vaata! Seda pilti siin küll varem polnud!”

Ja tõesti – viimasel leheküljel olev pilt oli kohe kindlasti midagi uut, seda polnud nad siin varem näinud. Samuti erines pilt selle poolest, et tundus üsna tõeline. Kui teistel piltidel olid igasugused imeolendid ja -asjad, üks veidram kui teine, siis sellel pildil kujutati mahedates sügisvärvides metsa, mille keskel paistis sissepääs mingisse koopasse. Vähemalt Janne ja Joosep arvasid, et see on koopa sissepääs. Sissepääsu ees seisis väike tumedasilmne tüdruk, kes näis vaatavat otse Jannet ja Joosepit. Tema pikad pruunid juuksed lehvisid tuules. Janne ja Joosep vaatasid lummatult.

„Joosep, kas sulle ei tundu, et ta tahab meile midagi öelda?” sosistas Janne.

„Võib küll olla. Aga see on ju kõigest pilt, ta ei saa meile midagi öelda. Iseasi, kui me oskaks lugeda, mis pildi alla on kirjutatud, aga me ei oska ju.”

Ei osanud tõesti. Kahjuks. Kahetsustundega panid nad raamatu tagasi riiulisse ja Joosep puges tagasi voodisse. Veel enne, kui nad magama jäid, ütles Janne uniselt:

„Tead, mul on millegipärast tunne, et see, mida see väike tumedapäine tüdruk meile öelda tahtis, on väga oluline. Peaksime homme uuesti vaatama. Igaks juhuks.”

Joosep ümahtas nõusolevalt ning järgmisel hetkel nad juba magasid.

Janne ja Joosep. Kadunud lapsed. 3. osa

Подняться наверх