Читать книгу Janne ja Joosep. Kadunud lapsed. 3. osa - Helen Käit - Страница 5
ОглавлениеTumedajuukseline tüdruk
Pidžaamas ja paljajalu polnud just mugav metsas kõndida, aga õnneks oli soe ja päike säras kõrgel taevas. Seega ei pidanud lähiajal vähemalt pimedust pelgama. Janne ja Joosep astusid käsikäes edasi, teadmata, kuhu nad lähevad ja kas nad üldse õiges suunas lähevad. Janne üritas ennast lohutada mõttega, et kui võluraamat neid juba siia saatis, siis ei lase see neil ka lihtsalt metsa ära eksida. Tüdruku murelikud mõtisklused katkestas venna hüüatus.
„Vaata Janne – mingi teerada!”
Oligi – üsna kitsas ja rohtu peitunud, aga igal juhul oli see mingi rada, mis risti nende eest läbi lookles. Nad jäid seisma.
„No vähemalt on keegi siin enne meid kõndinud ja ma ütleksin, et mitte väga ammu,” märkis Joosep.
„Millest sa seda järeldad?” tahtis Janne teada.
„No vaata ise, mõned rohukõrred on murdunud ja pooleldi närtsinud. See keegi, kes need katki astus, tegi seda kõige rohkem pool päeva tagasi.”
Janne uskus venda. Joosep oli aktiivne skaut ning jahmerdas oma rühmaga alailma kuskil metsas, kus nad õppisid lõkketegemist, telgi ülespanemist, jäljeajamist ja muid selliseid asju.
„Nojah, see on ju tore küll, aga millises suunas me minema peaksime?” oli Janne jätkuvalt nõutu.
„See on juba raskem küsimus,” ohkas Joosep. „Aga me võiksime jätkata samamoodi nagu siiani – minna sinna, kus mets on hõredam. Kuni praeguseni on see ju toiminud,” lisas ta lootusrikkalt.
Nad uurisid piki rada mõlemat suunda.
„See on nüüd küll natuke arvamise mängu moodi, aga mulle tundub, et sealpool on nagu naaatuke vähem puid,” venitas Joosep lõpuks kõhklevalt ning osutas käega vasakule.
„Ma vist olen sinuga nõus,” märkis Janne, „kuigi päris kindel ma ei ole. Aga peame arvatavasti seegi kord hea õnne peale lootma.”
Sama arvas ka Joosep ja nad hakkasid piki metsarada edasi astuma. Mõne aja pärast selgus, et vähemalt puude hõrenemise koha pealt oli neil õigus. Suuri puid jäi järjest vähemaks ning need kasvasid üksteisest nii kaugel, et päike kippus kogu aeg lagipead kuumutama. Neil hakkas ruttu üsna palav ning varsti jäi Janne ühe puu alla seisma ja pühkis mööda nina allatilkuvat higi.
„Kuule, teeme väikese pausi,” lausus ta Joosepile, „muidu oleme varsti küpsed nagu keedetud vähid.”
Nad istusid puu alla maha, et pisut puhata ning ennekõike pisut maha jahtuda.
„Mina veel arvasin, et külmume metsas surnuks, aga selle peale ma ei tulnudki, et meid küpsetatakse elusalt,” märkis Janne pahuralt. Mida see võluraamat õieti mõtles, et neid siia tõi? Ümberringi mitte hingelistki, magamisriietega ja paljajalu keset metsa, ja nüüd veel see kuumus. Kui veel tunnike tagasi oli Janne ennekõike murelik ja hirmunud, siis nüüd tundis ta, et hakkab tasapisi vihaseks saama. Mis õigusega neid niimoodi mööda metsa ringi jooksutati?
„Tead, kui me lähiajal kedagi või midagi ei leia, siis lähen sellesse onni tagasi ja heidan magama. Ma keeldun kauem selles seikluses osalemast,” teatas ta vennale trotslikult.
„No ja edasi? Kaua sa seal onnis siis magada kavatsed?” tahtis Joosep teada.
„Noh, kui ma magama jään, ärkan tõenäoliselt juba kodus oma voodis,” oli Janne veendunud.
„Aga kui ei ärka?”
„Küll ma ärkan!” nähvas Janne vihaselt vastu. Ta tõmbas paar korda sügavalt hinge ja ajas ennast püsti.
„Lähme edasi. Aga kui lähima poole tunni jooksul midagi ei toimu, siis mina lähen tagasi,” kordas ta ning hakkas venda ootamata mööda rada edasi astuma. Joosep kiirustas talle järele.
Kas kuulis võluraamat Janne pahurat ähvardust või oli see lihtsalt kokkusattumus, aga poolt tundi neil igal juhul enam kõndida ei tulnud. Juba paarisaja meetri järel hakkasid järsku asjad juhtuma.
Esimesena märkas Joosep ühe suure puu taga mingit liikumist ning jäi poole sammu pealt seisma, sundides ka Janne paigale.
„Pst – kas nägid? Seal puu taga,” osutas ta sosistades neist mõnikümmend meetrit eespool seisvale hiiglaslikule puule.
„Mida ma nägin?” ei saanud Janne aru, kuid igaks juhuks sosistas venna eeskujul ka tema.
„Keegi on selle puu taga. Ma nägin vilksatust.”
Nad vaatasid teineteisele otsa. Joosep mõtles hetke ja noogutas siis, nagu oleks mingile järeldusele jõudnud.
„Hei, sina seal!” hüüdiski ta kohe järgmiseks. „Tule välja ja näita ennast, me teame niikuinii, et sa seal oled.”
Kohe ei toimunud midagi. Janne ja Joosep ootasid hinge kinni pidades. Joosep tegi just suu lahti, et uuesti hüüda, kui puu tagant ilmus nähtavale kellegi tume sasipea. Peagi järgnes ka ülejäänud olend ning mõne hetke pärast oli ta üleni nähtaval.
„Sina!” oli kõik, mis Janne suust sai.
Ka Joosep vahtis üsna jahmunult. Seesama väike tumedapäine ja tumedasilmne tüdruk, keda nad eelmisel õhtul võluraamatu pildil nägid. Niisiis nende siiatulekul ikkagi oli mingi kindel põhjus, mõtles Joosep.
Tüdruku lugu
Tüdruk hakkas nende poole astuma, kuid ei öelnud ikka veel midagi. Janne ja Joosep said esimesest üllatusest üle ning hakkasid omakorda tüdrukule vastu astuma. Kui nad üksteisest paari meetri kaugusele jõudsid, jäid kõik nagu märguande peale seisma. Janne ja Joosep said võimaluse võõrast tüdrukut lähemalt uurida. Too tundus olevat kõige rohkem seitsmeaastane ning osutus lähemalt vaadates veel palju nääpsukesemaks, kui pildil paistis. Tema murelikud tumedad silmad vaatasid Jannet ja Joosepit samasuguse paluva pilguga nagu võluraamatuski. Kuna tüdruk ikka veel midagi ei öelnud, otsustas Joosep otsa lahti teha.
„Tere. Mis su nimi on?” küsis ta alustuseks.
Tüdrukut näis selline algus üllatavat.
„Claudia,” vastas ta pooleldi ehmunult.
„Tore. Mina olen Joosep ja see on minu õde Janne. Aga seda sa vist juba tead,” sõnas Joosep.
Tüdruk näis veel rohkem hämmeldusse sattuvat.
„Kuidas ma seda teada võiksin, kui näen teid praegu esimest korda?” ei saanud ta aru.
Nüüd oli Joosepi kord üllatuda.
„Kas sa siis ei oodanudki siin meid?” küsis ta omakorda.
„Muidugi mitte. See tähendab, et muidugi ma ootasin siin kedagi, aga mul polnud õrna aimugi, et need olete teie.”
„Aa, kedagi sa siis ikka ootasid!” hüüatas Janne vahele. „Kui need polnud meie, kes need siis olid?”
„Ma ei tea,” tunnistas tüdruk siiralt.
„Mis mõttes sa ei tea?” ei saanud Janne aru.
„Noh … ma ei tea, keda ma ootasin. See tähendab, et ma ei oodanud kedagi konkreetset. Aga ma lootsin, et keegi tuleb ja ma saan temalt abi paluda.”
Mõneks ajaks tekkis vaikus. Lõpuks ütles Joosep: „Noh, kuna sa ei oodanud kedagi konkreetset ja need juhtusime olema meie, keda sa kohtasid, siis äkki räägid meile, mis mure sul on?”
Tüdruk noogutas.
„Ma tegelikult lootsin küll, et tuleb mõni täiskasvanu, aga ju siis pidi nii minema. Nii et ma räägin teile.”
Tüdruk tegi väikese pausi, ohkas sügavalt ja alustas.
„Mu vanemad surid, kui olin alles kaheaastane. Mul on vanem õde Carmela. Ta on minust kuus aastat vanem. Peale vanemate surma võttis tädi meid mõlemaid enda juurde ja me elasime tema juures kuni viimase ajani. Aga siis juhtus midagi hirmsat. Umbes kuu aega tagasi läks Carmela ühel tormisel ööl kaduma. Lihtsalt kadus ära. Läksime õhtul koos magama ja hommikul ärgates polnud teda enam oma voodis. Saime tädiga kohe aru, et midagi on väga valesti. Carmelal oli küll komme vahel vara hommikul üles tõusta ning metsa jalutama ja lilli korjama minna – tädi maja asub otse metsa veerel –, aga eelmisest õhtust saadik sadas paduvihma ja tuul puhus nii valjult, et vabatahtlikult poleks keegi nina toast välja pistnud. Igal juhul läks õde kaduma. Tädi oli murest murtud. Tal endal lapsi pole ning ta on kõik need aastad meile ema eest olnud ja armastab meid väga.”