Elamiseks mõeldud elu
Описание книги
“Olime just abiellunud, noored inimesed… Veiko vennanaine rehkendas lausa välja, mitu minutit möödub, kui vanaema seltskonnas jälle pisipere kohta pärib – see oli justkui kohustuslik küsimus. Ja ehkki sa ise tead, et pisiperet ei tulegi, teed ikka head nägu,” ütleb Anu.
Paariaastase proovimise järel ütles Veiko: „Nüüd aitab. Me ei proovi enam kunstlikult, sest ma ei saa kauem kõrvalt vaadata, kuidas sa oma kehale haiget teed.” Selle asemel hakkas ta aegamisi rääkima: „Võib-olla meie roll siin elus on hoopis teistsugune – võib-olla peaksime lapsendama?”
Raamatu autori teekond käesoleva raamatu tegelaste – teistest vanematest sündinud lapsi kasvatavate perede juurde, sai alguse aastal 2011, kui ta oli alustanud vabatahtlikuna tegevust mittetulundusühingus Oma Pere*. Koostööst sündis fotonäitus, mis ringles 2012. aastal peaaegu üheksa kuud mööda Eestit. Lapsendamisele pühendatud näitust külastas ja perede pilte tutvustavaid tekste luges üle 10 000 inimese. Oli ütlemata selge, et lood elust enesest puudutasid paljusid inimesi, kes olid otseselt või kaudselt seotud teistest vanematest sündinud laste kasvatamisega. Näitusest, piltidest ja pilte tutvustavatest tekstidest kasvas välja 14 lugu käesolevasse raamatusse.
Raamatus kajastatud lugudele on kirjutanud järelsõnad perede koolitaja Viiu Orgmets ja psühholoog, superviisor ning perede nõustaja Maie Salum.
* Mittetulundusühing Oma Pere seisab lapsendatavate laste ja lapsendajate huvide eest Eestis.
Оглавление
Helen Michaels. Elamiseks mõeldud elu
Eessõna
Julgus rääkida oma lugu
Habras elu
Üheksa suve
Damaskuse savi minu seljakotis
Aja algus
Iga laps on väärt, et temaga tuttavaks saada
Armastus ei hüüa tulles
Ma tulen sulle tee peale vastu
Oota, ma tulen ka!
Aga räägi mulle, mida sina ise tahad?
Elu Ridakülas
Privileeg
Hirmu kammitsais
Pähklibesee sidrunikreemiga
Laps ootab vanematelt tingimusteta armastust
Igal perel on oma lugu, oma tee
Отрывок из книги
Kui aastaid lapsendamisega tegelenud sotsiaalametnik Lea Möll 2002. aasta 17. augusti hommikul voodist üles tõuseb, on ta vaevu mõned tunnid maganud. Käes on see tähtis päev, mil Lea ja veel paar inimest on otsustanud korraldada Laulasmaal seminari lapsendajaperedele. Kuni selle päevani oli tema suurimaks hirmuks, kas leidub piisavalt peresid, kes julgevad niisugusele üritusele tulla. Kes julgevad põranda alt välja tulla ja teisi omataolisi kohata.
Lea vaatab kella ja paneb käekotti ettekande, mille ta on juba kaks nädalat varem valmis kirjutanud ja mis köögilaual pruunide kaante vahel lebades oma tähtsat hetke ootab. Mõni tund hiljem seisab ta kuulajate ees ja alustab kõnet. Ta räägib lapsendamise ajaloost nii, nagu tema, üle paarikümneaastase staažiga sotsiaalametnik seda näinud on: „Mäletan hästi 1980. aastaid ja neid emmesid, kes käisid enne beebi lapsendamist ringi, padjad kleidi alla seotud, et jätta muljet peatsest sünnitamisest. Keegi ei julgenud rääkida, et tema on see imelik inimene, kes soovib ja tahab kasvatada vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud last…” Kui Lea sel augustikuu päeval oma ettekande lõpetab ja kuulajaid vaatab, mõistab ta, et aeg on lapsendajatele tugivõrgustiku loomiseks küps. Seminarile tulnud kolmeteistkümnest perest saab alguse Adoptiivperede Selts. Hiljem, aastal 2007, jätkub Adoptiivperede Seltsi tegevus juba mittetulundusühinguna Oma Pere.
.....
Otsus on sündinud ning vaid neli kuud hiljem on Rando ka ametlikult Rexo ja Henriku pere liikmeks vormistatud.
Kaks aastat hiljem istub Rexo kodudiivanil ja ajab sõbranna Eneliga elust-olust juttu.
.....
Добавить отзыв
Отзывы и комментарии читателей
Нет рецензий.
Будьте первым, кто напишет рецензию на книгу Elamiseks mõeldud elu
Подняться наверх