Читать книгу Härra Fox. Sari «Moodne aeg» - Helen Oyeyemi - Страница 7

Ma sain selle kirja kolmapäeva hommikul ja tegin lahti hommikusöögilauas, sellal, kui Mitzi Cole greibilõike limpsis ja Katherine Cole istus, silmad kinni, korrates „lõhesta lõoke lõhesta lõoke lõhesta lõoke”4 hääldusega, mida ta pidas inglispäraseks. Mõne minuti pärast lõi Mitzi kaasa: „lõhesta lõoke lõhesta lõoke lõhesta lõoke lõhesta lõoke”, kuid hakkas puterdama, sõnad rüsisid rutakalt pausidesse, mida Katherine pidas selleks, et hingata.

Katherine tegi oma jääsinised silmad lahti, et leelutada: „Ja muusika leiad.”

Mitzi tonksas lusikaga mu rannet. „Midagi olulist?” küsis ta.

Ma raputasin pead. „Lihtsalt isa kiri.” Ma ei valetanudki päriselt: mu taldriku kõrval oli ümbrik, ehkki avamata, millel oli isa käega kirjutatud aadress.

Cole’ide elutoas konsooli küljes ripub muusikaline kell; see on laternakujuline, sees ümmargune avaus numbrilauaga. See heliseb igal täistunnil kella seitsmest hommikul kümneni õhtul ja mängib ka jupi „Für Eliset”. Praegu ajab mind naerma mõte, et kunagi tekitas „Für Elise” minus judinaid. Katherine on mitu korda öelnud, et see kell riivab tema tundeid, aga härra Cole’ile see meeldib, niisiis jääb see majja. Kui pere minuga Londonis vestles, oli teine või kolmas asi, mida härra Cole mulle pärast kätlemist ütles, et tal pole kultuuri, üldsegi mitte. Mitzi, tilluke, heleblond ja kenasti ümar nagu pehme briljant, hüüdis otsekohe vahele: „Jumal õnnistagu meie karupapat; tal pole kultuuri vajagi.”

Kell lõi üheksa just siis, kui Katherine oma ema poole pöördus ja ütles: „Tead, sinu etluskunst on tõeliselt jube.”

Mitzi silus Katherine’i juukseid ja ütles: „Oi, aitäh, kallike.”

Katherine vastas: „Su käed olid greibimahlaga koos, ja nüüd on see mu juustes.” Ta tõusis otsekohe lauast – pigem otsusekindlalt kui pirtsakalt. Mitzi ja mina kuulsime, kuidas vannitoakraanid lahti keerati ja vaatasime teineteisele otsa.

„Minu meelest on pisut naeruväärne, et Katy on minu laps,” märkis Mitzi ja asus taas greibi kallale. Samal ajal luges ta sõnaraamatut – (ma nägin, et ta oli just K-täheni jõudnud) ja sirvis Bergdorf Goodmani kataloogi, et Katherine’ile rõivaid valida.

Katherine naasis lauda märgade juustega. Mitzi tonksas sulepeaga ühte kataloogi lehekülge ja küsis: „Kullake, mida sa sellest väikesest kostüümist arvad?”

„Väga ilus, selle ma võtan,” vastas Katherine pilku heitmata. Katherine on miniatuurne Mitzi, brünett ja täiesti süümevaba. Mul on kindel tunne, et kui Katherine’il hoolega silma peal ei hoita, teeb ta ühel päeval mõne inimese või koguni suure inimrühmaga midagi kohutavat. Mina arvan, et oluline on teda mitte pahandada.

Mitzi tegi kataloogi leheküljele suure linnukese.

Vaatame, kas tunneme teineteist ära…

Röstsaia süües silmitsesin seinu – kõik oli või- ja marmelaadikarva. Kõige heledam puit, mida Mitzi oli suutnud leida, kollased tööpinnad, kollane laudlina, sama värvi linoleum, kuid nii vapustava varjundiga, et ma ei suuda seda iial päriselt uskuda ning taban end kõndimas või istumas nii, et vaid varbad põrandat puudutavad ja kogu keharaskus iial sellele ei lange.

Katherine’i valge siidpluus oli pesemisest märg, ilmselt rikutud. Ma viin selle enne meie hommikust jalutuskäiku keemilisse puhastusse. Tüdruku männiroheline seelik oli nii lihtsa lõikega, et ma teadsin: see maksis vähemasti mu kolme kuu palga.

„Vaheta õige pluus ära, Katherine,” ütlesin. Kui ta mind ka kuulis, ei andnud ta sellest kuidagi märku. Ma võtsin härra Foxi kirja (kui te ikka veel tahate, et ma teie jutud üle loeksin, teen seda meeleldi … meeleldi, ta teeb seda meeleldi …) ja koduste kirja, läksin nendega oma tuppa ja panin need teiste juurde, oma Foxe’i „Märtrite” kaante vahele; kuna Katherine oli selle raamatu suhtes vastumeelsust ilmutanud, teadsin, et need on tema pilgu eest kaitstud.

Mitzi oli raadio mängima pannud; orkester mängis Gershwinit, tromboonid kõige valjemini. Ma naasin kööki, et taldrikud ja tassid laualt koristada.

„Ma lugesin mõnda su luuletust,” ütles Katherine oma emale. Mitzi tegi ärevusest suured silmad ja küsis: „Ja siis?”

„Neil pole mingit mõtet sees,” ütles Katherine. „Kas sa tead seda? Mul on mõni küsimus.” Ta võttis seelikutaskust paberilehe ja voltis lahti. Mitzi otsis kõigist neljast toanurgast abi. Ma keerasin kähku selja ning lasksin kraaniveel nõudele voolata.

„Oi, see on tühi,” sosistas Mitzi, hääl kergendusest kähe. „Kullake, see on tühi. Milline inetu nali oma vana ema arvel.”

„Aprillinali,” selgitas Katherine.

„Praegu on oktoober,” ütles Mitzi talle.

Katherine ei lausunud mõnda aega musta ega valget; näis, et ta mõtiskleb. Ka keegi teine ei öelnud midagi. Raadios hakkas orkester teist lugu mängima ja mina asusin nõusid kuivatama. Ma annan härra Foxile vaid kolm juttu – ma teadsin juba, millised. Olin eelmisel nädalavahetusel masinaga ümber löödud lood läbi vaadanud, neid ikka ja jälle üle lugenud. Kui härra Fox arvab, et sinust asja ei saa, mida sa siis teed, küsisin endalt.

Ka nõudepesulapp oli kollane – igat tassi kuivatades vaatasin järele, ega käed pole kollaseks värvunud. Katherine ilmus mu kõrvale. Ta oli halli kleidi selga pannud. „Tule, Mary,” ütles ta mulle mantlit ulatades. „Lähme jalutama.”

Öösel oli vihma sadanud ja puudelt sadas ikka veel. Iga viimane kui oks 65. tänava ääres puistas meie peale lehti. Lehed olid tumedad ja platsusid märjalt. Tundus, et need võivad iga hetk hammustada – need olid nagu nahkhiired. Mercier’ hotell jäi meie kvartalisse, meie Keskpargi-teele. Tuvid kakerdasid valgel portikusel, mis uste kohal esile ulatus, ja ma kuulsin ähmaselt saginat, nägin inimesi suitsuse klaasi taga liikumas.

Me viisime Katherine’i pluusi ja mõned härra Cole’i ülikonnad keemilisse puhastusse, seejärel rääkisin Katherine’ile kirjanduslikust ülesandest, mille tahtsin talle anda: loe „Naist valges” ja „Krahv Monte Cristot” ja vasta küsimusele „Kes on kaabakas? Mul oli kotis kumbagi raamatut kaks selleks puhuks, kui ta pargis istet võtab ja lugema hakkab. Ma kavatsesin koos temaga lugeda, näha, kas on võimalik teda mõtlemast tabada. See polnud lugemine ise, mis Katherine’ile üle jõu käis – ta luges kõike. Raske oli temalt pärast vastust välja meelitada. Kui talt sisukokkuvõtet paluti, tuli ta isikupäratult lagedale loo viimase kui pisiasjaga. „Oi, igaühel on arvamus, eks ole … igaühel on midagi öelda,” ütles ta mulle, kui ma tahtsin teada vaid seda, kas raamat talle meeldis või mitte.

Nagu olingi oodanud, ei kuulanud Katherine, mida ma talle rääkisin. Ta noppis oma mustalt baretilt lehti. „Ütle, mis sa arvad, kas ema lubab mul juuksed lühikeseks lõigata nagu sul.”

Me läksime foori juures käsikäes üle tänava.

„Su soeng sobib sulle niigi.”

„Aga mina tahan lühikesi juukseid. Ema ütleb, et see soeng on omapärane, kuna on nii vanamoodne.”

Ma läksin näost tulipunaseks. Polnud mõtet küsida, kas Mitzi oli tõesti seda öelnud.

Katherine heitis mulle kõõrdpilgu. „Miks sina oma juuksed lühikeseks lõikad? Ootad, et emantsipeerunud naised jälle moodi tuleksid?”

„Ma lõikan juuksed lühikeseks, sest ma ei hooli moest, vaid ainult sellest, mis mulle meeldib, tänan väga küsimast,” vastasin rangelt.

Tegelikult lõikan juuksed lühikeseks sellepärast, et olen neile käega löönud. Mu juuksed on nii heledad, et kui ma need kuklale kokku tõmban, on mu nägu justkui alasti. Ema suudles ikka mu põski ja laskis sõrmedel läbi mu juuste käia. Ta hoidis mõnda lokki vastu valgust ja ütles: „Vaata seda värvi – kuldlõng. Sinust saab väga ilus naine …”

Ma olen alati aru saanud, et see oli jutt nagu kõik teised ema jutud, muinaslood, mida ta jutustas. Mul polnud kahju, et see täide ei läinud. Ma ei ootagi, et see täide läheb.

o

Veetsin pühapäeva, lüües puhtalt ümber kolm lugu, mis ma kavatsesin härra Foxile anda. Tavaliselt teen rohkelt vigu ja raiskan nõnda üsna palju paberit. Kuid seekord oli vigu väga vähe – tänu adrenaliinile olin täpsem. Ma mängisin ikka ja jälle lugu „Mama Loves Papa”5 Katherine’i grammofonil, mille ta oli enne vanematega Long Islandile minekut minu tuppa toonud. Kõik kolm olid läinud, seljas valge tärgeldatud tenniseülikond; nad kavatsesid oma tenniseväljakul kordamööda paaris mängida, et aidata härra Cole’il töönädala sekeldusi unustada. Mina polnud Long Islandi majas käinud, aga ma olin fotosid näinud ja loodan, et Cole’idele ei tule kunagi pähe mind kaasa kutsuda. Peale tenniseväljaku on neil bassein ja ilupuudega labürint. Kokk ka. Mida ma sellises kohas teeksin? Küllap sureksin. On Cole’idel vast majanduskriis.

Mitzi küsib mult aeg-ajalt, kuidas ma nädalalõppe veedan, ja mina vastan, et käin vabatahtlikuna Times Square’i supiköögis.

Kui olin jutud ümber löönud, pistsin lehed musta kausta ja kausta õlakotti. Süda hakkas läikima ja ma püüdsin vannitoas oksendada, aga ei läinud õnneks. Ma heitsin „Krahv Monte Cristoga” voodisse ja lugesin uuesti tema rabavat pagemist Château d’Ifist. Tubli, krahv Monte Cristo. Sinu põgenemine on terve maailma vangivalvuritele pinnuks silmas. Olen loobunud katsetest oma voodit niimoodi asetada, et magamistoa aknast paistaks taevas – Manhattani selles osas lihtsalt polegi taevast. Päikesepaistelistel päevadel heiastuvad pilved kõige kõrgemate hoonete peegelklaasi ülemises pooles, kuid see on parim, mida tolles paigas näha võib.

Kummaline, et ma püsin oma toas isegi siis, kui korter on tühi, õieti iseäranis siis, kui korter on tühi. Ma ei oska seda seletada – põhjuseks pole kiindumus toasse enesesse, ka pole sel mingit pistmist ei kindlus- ega omanikutundega. Võib-olla valisid Cole’id minu just sel põhjusel; nad vaatasid mind ja mõtlesid: see tüdruk ei ohusta meie kodu, meie lihvitud kristalli ja perekonnahõbedat, meie raamitud maastikke ja pitsi, oh, meie pitsi. Ta on inglanna, aga ta pole ninakas. Ta teab oma kohta, oma kohta teab ta kindla peale. Selles tüdrukus on midagi viirastuslikku … ta ilmub teatud aegadel ja teatud kohtades ja taandub muul ajal osavõtmatusse pimedusse. Mary „Viirastus” Foxe.

o

Otsustasin, et lähen baari enne, kui härra Fox kohale jõuab. Et teda luurata, enne kui tema saab mahti mind luurata. Ma istun klaasi veiniga ukse lähedale ja joon seda pikkamööda, silmad poolkinni. Siis, kell seitse õhtul, tõstan pilgu ja uurin kõiki mind ümbritsevaid inimesi. Nagu mõne Agatha Christie mõrvaloo lõpp: kõik võimalikud süüdlased lukustatud toas koos.

Kolm minutit pärast seitset astun hoogsalt mehe juurde, kelle välimus on kõige silmatorkamatum, ja ütlen: „Kas ma võin teiega ühineda, härra Fox”, ilma küsimärgita. Me ajame tund aega juttu. Ma annan talle jutud ja olen tagasi kümme minutit pärast kaheksat, hiljemalt pool üheksa. Cole’id tulevad koju kell üheksa.

Otsustasin sisse astuda kell pool seitse. Kuna mees oli mind kutsunud kella seitsmeks, polnud tõenäoline, et ta ise enne poolt seitset kohale jõuab. Kui kell seitse ei tähendanud teist poolt „tunnist või paarist”, mis ta baaris veedab, ning sel juhul on ta juba istet võtnud ja jäätükid tema viskis on sulama hakanud. Ükski tema lugude kangelane ei joo viskit, nad joovad kõike muud siin päikese all, ainult mitte seda, olin tähele pannud, niisiis on viski ilmselt jook, mille härra Fox endale hoiab. Ta ootab, kuni jää ja alkohol on täiesti ühte sulanud, enne kui esimese sõõmu rüüpab. Oodates ta … mida? Kas ta tõesti käis „enamikul pühapäevadel” üksi Mercier’ hotelli baaris või oli tal joomakaaslane mingi sellise nimega nagu Sal, lameda laubaga, uniselt silmi pilgutav Sal, spordireporter, kelle letargia varjab entsüklopeedilisi teadmisi igasugusest profipoksiga seotud statistikast sestpeale, kui see spordiala alguse sai? Vana hea Sal, lihtne kaaslane. Aga võib-olla meeldis härra Foxile juua oma raamatute austajatega, noorte lehemeestega, kel on varrukad üles kääritud, moekalt riides näitsikutega, kes tipivad mitme kirjastaja ning kirjandusagentuuri nimel masinaga äraütlemiskirju. Ilmselt meeldisid talle näitlejannad. Ta polnud veel ühegi näitlejannaga abielus ega seotud olnud, ainult kirjanikega, aga võib-olla oli vastumürgiks tema ebaõnnestumiste jadale silmapiiril mõni Broadway täheke. Kui ma leian härra Foxi baaris istumas koos eblakalt naeratava näitlejannaga, ei vaevu ma teda kõnetama, lähen otsemaid minema.

Kümme minutit enne kuut läksin Katherine’i tuppa ja tegin lahti tema kapi, mis oli nii korras, et näis tühi. Ma võtsin riidepuult tema rohelise seeliku ja panin selga; see istus hästi. Järgmiseks läksin Mitzi tuppa. Kell lõi kuus ja plõnnis „Für Eliset”. Ma istusin tualettlaua taha, seljas Katherine’i seelik ja mu enda must rinnahoidja (kakskümmend minutit veel – Mercier’ni jõudmiseks kulub mul kümme minutit), ja kasutasin kõike, mis silma hakkas. Ma puuderdasin nägu, panin põskedele puna, värvisin ripsmeid, harjasin kulme. Kui olin lõpetanud, pesin näo puhtaks, sest tulemus oli just selline, nagu olin oodanud – ma nägin jube välja. Kui aega oli veel kolm minutit, nööpisin Katherine’i siidpluusi kinni, lülitasin grammofoni välja ning läksin.

Liftimees küsis, kas ma lähen kohtama. Ma ei teinud teda kuulma. See on huvitav kogemus: eirata inimese juttu, kellega jagad lifti. Minu arvates tuleks seda teha vaid siis, kui öelda pole mitte kui midagi. Kui ma alumisel korrusel liftist väljusin, kohendas mees mütsi ja ütles: „Nojah, eputis, ilusat õhtut sullegi.”

Seestpoolt oli Mercier puha valgevask ja mahagon ja läikiv palisander. Punane samet samuti, ja tõrvast sedavõrd läbi imbunud parfüüm, et lõhn tundus räpane; meeldivalt räpane. Istusin kitsukesse nurgalauda, mille üks paar oli äsja vabastanud. Nad paistsid koos õnnelikud, sammusid välja, mantlikraed üleval ja sõrmed vaid kergelt kokku puutumas. Ma panin oma veiniklaasi nende tühjade klaaside vahele ja palusin, et ettekandja neid ära ei koristaks. Baari laiast marmortipust seda ümbritsevate laudade ja toolide kuhjatiseni ei istunud peaaegu keegi üksinda. Oli veel mõni paar, kuid enamasti olid viie-, kuue-, seitsmepealised segalaudkonnad, naised rüüpasid kokteile, nina kenasti kirtsus, mehed rõhutasid sigarite ja viskiklaasidega oma jutu mõtet.

Kakskümmend minutit enne seitset ütles keegi: „Tere siis ka.”

Ma tõstsin pilgu mehele, kellel oli käes õlleklaas. Tema juuksed olid üle pea liibitud, iga salk selgelt näha nagu lehemuster. Ta naeratas laialt.

„Nii üksi?”

„Kas te olete härra Fox?”

Ta pilgutas silma ja tõmbas minu vastas oleva tooli välja. „Muidugi olen ma tema. Ma vaatasin teid ja …”

Ma kukutasin õlakoti toolile, enne kui ta jõudis istuda. „Ma ootan kedagi.”

Mees liikus vastu vaidlemata edasi, istus baarileti äärde, keeras oma puki minu laua poole ja naeratas mulle iga kord, kui tema suunas vaatasin. Pidin aeg-ajalt tahes-tahtmata vaatama, et võrrelda. Ma veendusin üha enam, et baaris istuv mees on siiski härra Fox. Tema silmad olid üpris nööpjad, valged olid liiga suured ja need olid liiga lähestikku, aga naeratus oli meeldiv, silmadest hoolimata rahustav.

Kümme minutit pärast seitset tuli ettekandja ja tõi mulle veel ühe klaasi veini. „Baaris istuv härrasmees on teist sisse võetud. Saadab selle koos tervitustega. Ütleb, et tema nimi on Jack.”

Ma noogutasin ja lasksin tal klaasi minu ette lauale panna. Ma ei joonud veini. Ma istusin seal, et üksi ootamiseks aega võita. Ma vaatasin veini ja tundsin, et upun sellesse. Härra Fox ei tulnud, ta ei tulnud, ei tulnud.

Kell oli pool üheksa, kui ma baarist lahkusin. Öö oli väga jäik, vahelduvad linnaautode ja ruuduliste taksode vood tuututasid rutakalt nõudlusi esitades – siin on sõidutee ja siin on kõnnitee. Kuid sõidutee näis nii palju elavam, mis oleks, kui ma katsetaksin sõiduteega?

Ma mõtlen tihti, milline luksus oleks hulluks minna, nii et ei peaks enam millegi pärast muretsema. Teised peaksid minu eest, minu pärast muretsema. Tuleks mingi arst ja ütleks mulle: Ära muretse, Mary, sa oled lihtsalt hull. Ole nüüd vagusi ja võta see rohi sisse. Ja mina mõtleksin: Niisiis muud ei olegi, ja oleksin väga rõõmus. Kuid valjusti ütleksin ma: „Mida? Ma olen täiesti terve mõistusega! Te ise olete hull …” Ainult et siiski leebelt; tegelikult lihtsalt moepärast.

o