Читать книгу Võidujooks Romanovite päästmise nimel - Хелен Раппапорт - Страница 8

1894. aasta aprillis sõlmiti Saksamaal Hessen-Darmstadti suurhertsogkonna pealinnas Coburgis viimane abielu selles pikas kuninglik-dünastiliste paaripanekute reas, mille oli korraldanud „Euroopa vanaema”, Inglise kuninganna Victoria. Nii pruut kui peigmees olid tema lapselapsed: Hessen-Darmstadti valitsev suurhertsog Ernst ja printsess Victoria Melita, Victoria poja prints Alfredi tütar. See liit oli järjekordne näide nõbude või nende laste omavahelistest abieludest, mida Victoria perekonnas oli regulaarselt praktiseeritud 1850. aastaist peale. Kui Victoria 1901. aastal suri, olid tema siniverelised järeltulijad kogu Euroopas mähitud keeruliste ja sageli antagonistlike dünastiliste sidemete ning truuduskohustuste võrku, mida punuti edasi kuni maailmasõja puhkemise eelõhtuni 1914. aastal.

Kuid seda viimast perekondlikku laulatust Coburgis, kus altari ette läksid tädipoeg Ernst (rohkem tuntud Erniena) ja onutütar Victoria Melita, kippus peaaegu varjutama kulisside taga toimuv draama, mis seostus kümme aastat vahelduva eduga kestnud armulooga Venemaa troonipärija Nikolai Aleksandrovitši ja Ernie õe printsess Alixi vahel (nagu teda tollal tunti). Alixit peeti üksmeelselt kaunitariks ja kuninganna Victoria tütretütrena ka suurepäraseks partiiks. Nikolai oli teda piiranud aastaid, kuid tüdruk oli kangekaelselt tagasi lükanud kõik ettepanekud temaga abielluda. Pealtnäha ülesaamatu komistuskivi seisnes selles, et hoolimata sügavast armastusest Nikolai vastu, keeldus vaga Alix visalt loobumast oma luteri usust ja siirdumast Vene õigeusku. Ent Coburgi pulmade ajal andis tulevasele liidule uue hoo sisse mõlema asjaosalise üks sugulane, kellest seda kõige vähem oodata võis – keeruline ja sageli vastuoluline Wilhelm II, Saksamaa keiser. Saksamaa imperaatorina oli ta samal pulgal oma vanaema Victoriaga, kes oli India keisrinna, ja tundis „Euroopa vanimate dünastiate suursuguse taasühinemise”^[1.] korraldamisest suurt lõbu. Ta oli palju vaeva näinud veenmaks Alixit nõustuma usuvahetusega, ja 21. aprillil andis viimane lõpuks järele. Nikolai kirjutas oma päevikus, et see oli „minu elu kõige kaunim, kõige unustamatum päev – päev, mil ma kihlusin oma armastatud Alixiga”.^[2.] Wilhelm ei väsinud end sestsaadik õnnitlemast, et just tema oli see deus ex machina oma Vene ja Saksa nõo kihlumise taga. Oma suure õnne eest võlgnesid nad tänu talle ja see vääramatu usk oma autoriteedi jõusse jäi Wilhelmi ekstsentrilise maailma „mütomaania” lahutamatuks osaks.^[3.]

Kuninganna Victorial olid seevastu halvad eelaimused, mida tulevik tema kallile lapselapsele Alixile tuua võib, kui ta abiellub Vene valitsejaperekonda. „Minus tekitab hirmuvärinaid, kui mõtlen, et ta tõusebki tõenäoliselt nii noorelt sellele väga ebakindlale troonile,” kirjutas ta Alixi õele Victoriale, lisades, et „tema kallis elu ja eeskätt tema abikaasa elu” on „pidevas ohus”.^[4.] Ajalugu näitas, et nagu paljudes muudeski asjades, oli Victorial ka siin õigus.

Nooremana oli Wilhelm hellitanud lootust ise abielluda mõnega neljast kaunist Hessen-Darmstadti printsessist: need olid Alix, Ella, Victoria ja Irene. Ta käis neil Berliinist sageli Hessenis külas, kus nad üles kasvasid, ja suhtus Alixi vanemasse õesse Ellasse alati kui oma „erilisse lemmikusse”.^[5.]Saanud üheksateistkümneseks, lootis Wilhelm Ella oma abikaasaks teha. Neiu oli tema täditütar ja hoolimata lähisugulaste vahel valitsevast geneetilisest riskist, oleks kuninganna Victoria selle abielu nagunii heaks kiitnud. Kuid Wilhelmi emal kroonprintsess Victorial^(1*.) olid teised plaanid. Ta eelistas Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburgi printsessi, kes oli kaugem sugulane.

Wilhelmile ei meeldinud, kui talle kaikaid kodaraisse loobiti, eriti veel ema poolt, ja ta käis õestel Darmstadtis külas edasi. Ent just siis, kui Ella hakkas ilmutama järeleandmise märke, pööras keisrikandidaat, kelle meelemuutused olid kurikuulsad, oma pilgu „meeletu kiirusega”, nagu väljendus ta enda isa^[6.], ema välja valitud kandidaadile, Schleswig-Holsteini printsessile Augusta Viktoriale. Oma noorusarmastust Wilhelm siiski ei unustanud ja ta arendas endas välja maniakaalse viha mehe vastu, kellega Ella 1884. aastal abiellus – see oli suurvürst Sergei Aleksandrovitš. Ella võis küll olla abielus venelasega, kuid Wilhelmi silmis oli ta sakslanna ja selleks jäi.

Eraviisiliselt oli teada, et kroonprintsess Victoria oli kartnud, et hemofiilia – „Hesseni tõbi” – kandub Ella kaudu ka Saksa keisriperesse. Sest Ella ema printsess Alice, Hessen-Darmstadti suurhertsoginna ja kroonprintsess Victoria õde, oli potentsiaalse haigusgeeni kandja, mille talle oli teadmatult pärandanud nende ühine ema kuninganna Victoria. Seetõttu seati Euroopa kuningaperede lähedaste sugulussidemete mõttekust 19. sajandi lõpul aina enam kahtluse alla. Kuid 1894. aasta Coburgi pulmapeol püüti neist ohtudest mitte mõelda. See oli nii ilus aeg: „Mitte keegi ei paistnud mäletavat midagi neist koledatest asjadest, mida räägiti nõbude abiellumise kohta.” Alix aga rahustas sõpra Nikolaiga kihlumisega seoses: „Kuule, pooled meie nõbudest on omavahel abiellunud.” Pealegi, „kellega siin siis veel abielluda on?”.^[7.]

1894. aasta novembris järgnenud Nikolai ja Alixi abielu (kes nüüd võttis venepärase nime Aleksandra Fjodorovna) rajas Vene, Saksa ja Briti valitsejakodade vahele uued sugulussidemed. Need tõid kaasa selle, et Vene valitsejaperekond käis koos oma viie lapsega – Olga, Tatjana, Maria, Anastassia ja Aleksei – järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma sugulastel kogu Euroopas regulaarselt külas. Armastatuim sihtkoht oli Aleksandra sünniriik Hessen-Darmstadt – tavaliselt Uus palee Darmstadtis, kus ta 1872. aastal valitsejasoost printsessina ilmale oli tulnud. Romanovite visiidid muutusid nii tavapäraseks, et 1890ndate lõpus lasi Nikolai sinna spetsiaalselt Aleksandra jaoks õigeusu kabeli ehitada, sest tema abikaasast oli saanud sama innukas õigeusklik, kui ta oli kunagi luterlane. Kuid kõige rohkem meeldis Romanoveile Hessenis Ernie suveresidents, Wolfsgarteni jahiloss, kuhu tema ja Aleksandra ühine isa suurhertsog Ludwig pärast oma abikaasa printsess Alice’i enneaegset surma 1878. aastal sageli ennast peitis. See asus pealinna lähedal ja oli tagasihoidlik telliskivist ehitis, kuid seda ümbritsesid kaunid tihedad pöögimetsad, lõhnav roosiaed, kunstipärane purskkaev ja viljapuuaiad. Siin tundsid Romanovid rõõmu taaskohtumistest Aleksandra õe Irenega, kes oli abiellunud Preisi printsi Heinrichiga, ja Victoriaga, kes oli abielus Battenbergi printsi Louisiga ja elas nüüd Inglismaal. Kui võimalik, tuli Venemaalt kaasa ka Ella. Need sulnid perekondlikud puhkused kestsid mõnikord nädalaid, täis pikki meeldivaid ratsaretki, tennisemängu ja piknikke, muusikat ja laulu. Need olid teravas vastuolus pingelise atmosfääriga, mis valitses siis, kui perekondlikule kogunemisele ilmus ka Wilhelm.

Nagu enamik nende kuninglikest nõbudest Euroopas, pidasid ka Hessenid ja Romanovid Wilhelmit jõhkardiks ja vältisid teda süstemaatiliselt; paljud lausa põlastasid teda. Vene keiserliku õuekantselei ülema, Moskva krahvi sõnutsi oli tal „eriline anne ajada närvi kõik, kes ta lähedusse sattusid”. Nikolai ei talunud tema üleolevat käitumist ja püüdis Wilhelmist alati eemale hoida, nagu oli teinud enne teda ka ta isa Aleksander III. Nõndasamuti tundis Aleksandra oma tädipoja suhtes püsivat „sisemist tõrget” ja teeskles sageli „rasket pead”, kui ähvardas oht, et tuleb õhtust süüa koos Wilhelmiga. Tema hinnang oma tädipojale oli salvav. „Ta on näitleja, silmapaistev koomik, võlts inimene,” ütles Aleksandra ühele oma lähikondlasele.^[8.]

Wilhelmi inglise onupoeg George – kellest pärast vanaema Victoria surma 1901. aastal oli saanud Walesi prints – ning tema poolsakslannast naine Mary said Saksa keisriga paremini läbi. Ehkki Mary eraviisiliselt tunnistas, et mõnikord muudab Wilhelmi käitumine „monarhiseisuse naeruväärseks”, näitas ta ühes mehega tema veiderdamiste suhtes üles suuremat loomupärast sallivust. Osalt tuli see ustavusest neile tugevatele sidemetele Preisimaaga, mida oma eluajal edendas George’i vanaisa prints Albert, naites enda ja kuninganna Victoria vanima tütre Vicky Wilhelmi isaga, kellest hiljem sai teine Saksa keiser.^[9.] Mõnda aega valitses kahe valitsejasoo vahel „tugev dünastiline tõmme” kõige saksaliku suunas, mis põhines tõigal, et enne Victoriat oli sadakond või enamgi aastat Briti troonil istunud Hannoveri dünastia.^[10.] Seda kinnitas ka üks sugulane, printsess Marie of Battenberg (Hessen-Darmstadti printsi Aleksandri tütar), tähendades, et ta pole end „kunagi rohkem sakslasena tundnud” kui kuninganna Victoria juures. Kuninganna eluajal „peeti loomulikus, et perekonnas räägitakse palju ja vabalt saksa keelt”.^[11.] Kuid pärast Victoria surma tuli Wilhelmil vaeva näha, et onu Bertielt, kes nüüd oli kuningas Edward VII, heakskiitu leida; Wilhelmi ülbed ja sõjakad maneerid ei aidanud sugugi hoida liitlassuhteid, mida Edwardi ema ja isa olid nii kaua kalliks pidanud. Tema agressiivne koloniaalpoliitika ärritas britte aina enam ja sajandi lõpuks olid Suurbritannia ja Saksamaa suhted külmaks muutunud. Kogu Edward VII valitsemisaja jooksul võis „alati õhus pikset tunda”, kui ta oli sunnitud kohtuma oma õepoja Saksa keisriga.^[12.]

Taani kuningapaar moodustas, vastupidi, kuninganna Victoria sõnutsi „märkimisväärse” erandi tema paljude Euroopa sugulaste vahel valitsevate ebakõlade keskel.^[13.] Tänu sellele, et Taani printsessid, õed Dagmar ja Alexandra abiellusid vastavalt 1863. ja 1866. aastal Briti ja Vene troonipärijaga, olid neil soojad suhted mõlema kuningakojaga. Noorte lapsevanematena tegid Nikolai ja Aleksandra mõned mitteametlikud suvereisid Fredensborgi „amama” ja „apapa” juurde (nagu nad nimetasid Taani kuningat Christian IX ja tema naist kuninganna Louiset). Just seal sai alguse kahe tädipoja – Dagmari poja tsareevitš Nikolai ja Alexandra poja Walesi printsi George’i – kindel sõprus. Tegelikult oligi see juba nii ammu kui 1883. aastal ühel perekondlikul koosviibimisel Fredensborgis, kui George’i õde Maud esmakordselt viieteistkümneaastast „kallist väikest Nickyt” tähele pani. Nagu kõik ülejäänudki, oli ka tema märganud, kui väga on poiss sisse võetud Hesseni Alixist, ja narritas teda, et imetlusobjekt on temast pikem. Ent kui siis Nickyt ja Maudi nähti 1896. aastal üheskoos prints George’i laulatusel Tecki printsessi Maryga, oli George’i isa Edward (kes oli siis alles Walesi prints) oma ämmalt, Taani kuningannalt Louiselt küsinud, kas võiks asja saada Nicky ja Maudi abielust. Kuninganna ei pidanud seda heaks mõtteks; Maud oli tema arvates „väga armas, kuid hirmus kangekaelne”.^[14.]

Dünastiliste liitude sõlmimine tegi seega kuningas Edward VII-le sama palju muret kui Saksa keisrile, ehkki viimase abieluplaanid liitusid ühe teise grandioosse plaaniga, nimelt uue võimsa Zollverein’i loomisega – mis oleks ühendanud Mandri-Euroopa suurjõud Saksamaa, Venemaa ja Prantsusmaa. Hesseni Alixi puksimine Vene Nikolai suunas oli üks sammudest, mis pidi sellele kaasa aitama. Kes teab, võib-olla oma elava kujutlusvõime hullemates fantaasiates kujutles Wilhelm ennast uue aja Friedrich Suurena, Preisi kuningana, kes oli mänginud otsustavat rolli oma sugulase Sophie von Anhalt-Zerbst-Dornburgi mehelepanekul, ja sellega ka tema tõusus Vene troonile Katariina Suurena. Uus keisrinna Aleksandra ei näidanud troonile tõustes paraku kunagi üles sellist avarat pilku ega energiat, nagu oli olnud Katariinal. Kui midagi, siis oli ta pärinud oma ema Alice’i proosalised kodused viktoriaanlikud voorused – nagu näiteks kohusetunne ja kombekus. Ent vähemalt ühes asjas ilmutas Aleksandra hiljem sedasama instinkti, mis tal oli ühine tädipoeg Wilhelmiga, nimelt sügavale juurdunud usku absolutistlikku, autokraatsesse võimu.

Kui Aleksander III 1894. aastal ootamatult suri, oli Wilhelmi ema leskkeisrinna Victoria kahtlemata lootnud, et tema õetütre Aleksandra tõus Vene keisrinna troonile võiks kaasa tuua Venemaa ja Saksamaa suhete paranemise. Kuni 1908. aastani külastasid Nicky ja Wilhelm teineteist sageli sõjaväemanöövreil, laevastiku ülevaatustel või lihtsalt selleks, et lõbustada ennast jahipidamisega kas siis Preisimaal asuva jahilossi juures või Vene keiserlikel jahimaadel Poolas. Nad olid isegi koos – Romanovid oma keiserliku jahi „Štandartiga”, Wilhelm oma „Hohenzollerniga” – Kielis ja Soome skääride vahel seilamas käinud. Kuid torkival ja kõigesse oma nina toppival Wilhelmil õnnestus liigagi sageli kõigi tuju ära rikkuda.^[15.] Sellest hoolimata kinnitas Willy oma kirjades Nickyle ikka ja jälle, kui väga ta teda armastab ning hindab; lõppude lõpuks jagasid nad üht ja sama fundamentaalset usku oma jumalikku valitsejaõigusse. „Meile, kristlikele kuningatele ja keisritele, on taevas pannud ühe püha kohuse,” kirjutas ta Nickyle. „Ja see on – järgida põhimõtet „von Gottes gnaden” [Jumala armust].”^[16.]

Tsareevitš Aleksei ristimine 1904. aastal, kui Wilhelm kutsuti ristiisaks, tähistas kahe keisri suhete kõige soojemat hetke, ehkki siin võis olla tegu rohkem diplomaatilise meelituse kui perekondliku kiindumusega. Wilhelm oli 1894. aastast peale, kui Nikolai ja Aleksandra abiellusid, kannatamatult oodanud „väikese armsa poisi” sündi, kuid tal tuli oodata peaaegu kümme aastat – mille jooksul tuli siia ilma neli väikest tüdrukut –, enne kui saabus kauaoodatud troonipärija.^[17.] Wilhelm oli sellise au üle väga rõõmus ja avaldas lootust, et väikesest Alekseist „kasvab vapper sõdur ning tark ja tugev riigimees”, kes „valgustab päikesekiirena teie mõlema elu”.^[18.]

Aasta hiljem, kui käis Vene-Jaapani sõda, ja pidades silmas 1902. aastal Suurbritannia ning Jaapani vahel sõlmitud liidulepingut, nägi Wilhelm Nikolai poliitilise truuduse kallal tõsist vaeva. Saksa keisri pikaaegne tegevuskava oli alati ette näinud, et tema Vene nõbu oleks hõivatud Kaug-Idas ja Kesk-Aasias, mis jätaks ta käed vabaks, et realiseerida oma auahne plaan kehtestada Euroopas Saksamaa ülemvõim.^[19.] Ta oli aastate kaupa Nikolaile kirja teel tema poliitilistest ja sõjalistest võimalustest pikki loenguid pidanud. Nüüd, 1905. aasta juulis kasutas ta ära Nikolai rõhutud meeleolu, mille oli tekitanud katastroofiline sõda, ja meelitas ta salakohtumisele Björkö saare juurde Soomes. Siis veenis Wilhelm järeleandlikku Nikolaid sõlmima omavahelist „väikest liitu”, st kaitselepingut, mille kohaselt Venemaa ja Saksamaa pidid teineteisele kolmanda riigi rünnaku korral appi tulema; see leping oli ilmselgelt mõeldud tühjaks tegema 1894. aasta Vene-Prantsuse liidulepingut. Õnneks keeldusid Nikolai nõunikud tema allkirja kinnitamast ja leping ei jõustunud.

Järgnevalt, ja kogu selle pika ning aeglase kulgemise jooksul sõja puhkemiseni 1914. aastal, sai üha ilmsemaks, et Nikolai ja Aleksandra suhteid oma Saksa sugulasega „varjutab tilgake latentset ja peaaegu vaistlikku vihkamist” – tõsiasi, mis omandab selles loos hiljem otsustava tähenduse.^[20.] Mis puutub Nikolaisse, siis üks asi oli, kui kaks valitsejat pöördusid teineteise poole oma koduste hüüdnimedega – Willy ja Nicky –, hoopis teine aga „kummardada oma slaavi pead saksa heatahtliku eestkoste alla”. Nagu Ameerika saadik Taanis Maurice Egan märkis: „Tsaar võis keisrit kutsuda kuitahes armastusväärsete epiteetidega, see ei tähendanud veel poliitilist sõprust.” Ei Nikolaile ega Aleksandrale avaldanud muljet Wilhelmi ülespuhutud militarism ega tema maniakaalne uhkeldamine Hohenzollernite suursugususega.^[21.] Egan järeldas, et „Saksamaa ja Venemaa kargavad teineteisele kõrri niipea, kui pankurid selleks loa annavad”.^[22.]

Seevastu, ja Wilhelmi suureks nördimuseks, võis viimastel aastatel täheldada silmanähtavat ning kasvavat lähedustunnet Vene ja Inglise valitsejaperekondade vahel. Nikolai häid kombeid ja veatut inglise keelt oli alati tähele pandud, ning nende eest võlgnes ta tänu inglasest koduõpetajale Charles Heathile, kes oli harinud teda traditsiooniliste erakooli põhimõtete – nagu aus mäng ja härrasmehelikkus – vaimus.^[23.] Sestpeale, kui Nikolai kuninganna Victorial 1894. aastal esimest korda Windsoris külas käis, nimetas ta teda ikka kiindunult vanaemakeseks ja kui Victoria 1901. aastal suri, kirjutas ta tädipoeg George’ile: „Olen kindel, et sinu kaasabil […] muutuvad meie maade suhted veelgi lähedasemaks kui varem […] Loodetavasti toob uus sajand Inglismaa ja Venemaa nende ühiste huvide ja üldise maailmarahu nimel teineteise kõrvale.” Nüüdsest peale kinnitas Walesi prints (ja tulevane kuningas George) oma kirjades korduvalt, et ta on „alati, minu armsaim Nicky, sinu kiindunud ja tõeliselt pühendunud nõbu ning sugulane”.^[24.] Neil oli palju ühist, iseäranis lihtne kodune elu ja armastus maavaikuse vastu.

Kõrvuti suhete soojenemisega Venemaaga pandi pärast kuningas Edwardi triumfaalset Prantsusmaa-visiiti 1903. aastal alus Suurbritannia ja Prantsusmaa liidule. 1904. aastal järgnes Entente cordiale^(2*.) ja 1907. aastal sai sellest Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa kolmepoolne sõjaline liit. Selles nähti kauaoodatud ja vajalikku kaitseotstarbelist vastukaalu Wilhelmi vanaisa 1882. aastal rajatud Kolmikliidule Itaalia ja Austria-Ungariga. Kuid 1908. aastaks, mil nõbu Willy käivitas intensiivse laevaehitusprogrammi ning asus kiirelt laiendama Saksa sõjalaevastikku, oli selle mõju neutraliseerimiseks ilmselgelt tekkinud tungiv vajadus ka Suurbritannia ja Venemaa poliitilise lähenemise järele. Sellest hoolimata pidasid paljud Briti valitsusliikmed ja ajalehed Nikolaid despoodiks, kritiseerisid avalikult tsaristlikku riigikorda ning selle drakoonilist vanglate süsteemi ja Siberisse saatmist.

See oli pragmaatiline Edward VII, kes mõistis selle liidu ja „kuningate ametiühingu” – nagu ta seda nimetas – loogikat. Nikolai, kes oli alati olnud tuulelipp ja oli lasknud ennast mõjutada oma poliitiliselt võimekamatel ja võimukamatel kuninglikel sugulastel, kandus üha enam Inglise mõjusfääri. Edwardi välja arendatud perekondlik-kuninglik diplomaatia oli endiselt edukas. 1908. aastal tegi ta lõpuks Venemaale ametliku visiidi – julgeolekukaalutlustel küll meritsi – ja kohtus Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa. Visiit, mis oli väliselt kavandatud perekondlikuna, lisas nende suhetele „kuningliku sõpruse isikliku varjundi […] et kõrvaldada mistahes umbusuvarjud ja tugevdada jätkuvalt Inglise-Vene suhteid. Ühtlasi andis see Edwardile võimaluse jagada Nikolaiga oma märkimisväärseid kogemusi poliitika vallas”.^[25.]

Hoolimata leiboristist parlamendisaadiku Ramsay MacDonaldi põrkimisest, et kuningas ei peaks „semutsema veriste kätega mehega”, tegi Edward Tallinnas suurejoonelise žesti ja andis Nikolaile Briti laevastiku admirali auastme, millele Nikolai vastas sellega, et tegi Edwardist oma keiserliku mereväe admirali.^[26.] Kahepäevase PR-ürituse lõpuks, mis The Timesi sõnutsi oli ette võetud „maailmarahu tagamiseks”, valitses „selle maailma kahe suurima impeeriumi valitsejate vahel” „südamliku usalduse” õhkkond – milline asjaolu Saksa keisri raevu ajas, kui uudised temani jõudsid.^[27.] Eraviisiliselt avaldas Edward Nikolai kui monarhi kompetentsuse üle tõsiseid kahtlusi, pidades teda „kahetsusväärselt üheplaaniliseks, ebaküpseks ja reaktsiooniliseks”, kuid kuningas oli osav ning taktitundeline diplomaat, kes edastas oma mõtteid näidete ja mitte epistlite abil (erinevalt oma tädipojast Wilhelmist) ning kutsus Romanovid järgmisel aastal Inglismaale külla.

1909. aasta august tähistas viimast meeldivat keiserlikku suve, mille Romanovid veetsid koos oma inglise sugulastega, enne kui sõda kõike jäädavalt muutis. Nikolai, Aleksandra ja kõik viis last sõitsid laevaga Wighti saarele, et veeta aega „kalli onu Bertie” ja tema perekonna seltsis. Kuid Venemaa keisri võõrustamine kujutas endast sellist turvaõudust, et see kahepäevane külaskäik tuli peaaegu otsast lõpuni maha pidada merel. Kohtumised, söömaajad ja vastuvõtud toimusid avalikkuse silme eest varjatult kahe kuningliku/keiserliku jahi – „Štandarti” ning „Victoria ja Alberti” pardal, mis seisid ankrus Cowesi sadama lähedal Solenti väinas^(3*.). Romanoveile tehti Osborne’i lossis^(4*.) vormitäiteline ringkäik ja pakuti lähedalasuvas Bartoni mõisas Walesi printsi ning tema perekonna seltsis pärastlõunateed, kuid vähemalt Romanovite lastele see päev kuival maal meeldis. Neile pakkus suurt lõbu viibimine kuningaperekonna erarannas Osborne’i residentsi lähedal, kus nad ehitasid liivalosse ja korjasid merikarpe nagu kõik lapsed. Kuid ostutiirul läänes asuvasse Cowesi, diskreetset vahemaad hoidev detektiivide parv sabas, äratasid kõige rohkem tähelepanu ja imetlust kaks vanemat õde, Olga ja Tatjana. Nad käitusid nii loomulikult, tagasihoidlikult ja võluvalt ning näitasid üles sellist rõõmu oma lihtsate ostude üle, milleks olid postkaardid ja kingitused vanematele ning lähikondlastele.^(5*.)

Kuningas Edwardile oli selle visiidi korraldamine olnud väga oluline, tegemist oli olulise toetusavaldusega Inglise-Vene liidule tõusva poliitilise pinge tingimustes. Ta ütles, et see on „poliitilises mõttes ülitähtis” samm.^[28.] Kuid 1909. aastaks oli Ramsay MacDonaldi juhitud leiboristliku partei süvenev vaenulikkus hakanud kajastuma aina laienevas avalikus vastuseisus Venemaa keisrile „Nikolai Verisele”, mis tõusis keiserliku jahi Cowesi jõudes haripunkti. See pahameel oli alguse saanud rahumeelsete meeleavaldajate toorest represseerimisest 1905. aasta jaanuaris Peterburis (alates 1914. aastast Petrograd) valitsusele ustavate kasakate ja keiserliku kaardiväe üksuste poolt. Kuningas Edwardit süüdistati vennastumises „tavalise mõrtsukaga” ja leiboristlik partei esitas ametliku protesti. Kuid sellest hoolimata oli õhustik teravas vastuolus nende jäikade ja ebamugavate visiitidega, mille Nikolai tegi Saksa keisri juurde Swinemündesse 1907. aastal ja Edward Berliini pool aastat enne Cowesi kohtumist ning mis kumbki ei aidanud vähimalgi määral parandada aina halvenevaid suhteid Saksamaaga. Hoolimata tsaarivastastest protestidest ja ohumärkidest, mis osutasid, et kuningas Edward on tõsiselt mures, tugevdas 1909. aasta Cowesi kohtumine järk-järgult kuju võtvat Inglise-Vene liitu. Vene keiser võttis teel Wightile osa ka Cherbourgis toimunud laevastiku ülevaatusest ja see kinnitas omalt poolt Venemaa liitu Prantsusmaaga ja nüüdseks äärmiselt sõjakaks muutunud Saksamaa vastu suunatud blokki.

Hoolimata soovist sel armuajal, mis näis paratamatult viivat üleeuroopalise sõjani, veel tihedaid perekondlikke suhteid arendada, pidid Nikolai ja Aleksandra pärast 1909. aastat üha enam kodus püsima. Nendevastase revolutsioonilise vägivalla võimalikkus Venemaal ja Aleksandra kiirelt halvenev tervis tegid nii kodumaal ringireisimise kui välismaasõidud sageli mõeldamatuks. Selle sissepoole suunatud surve all tõmbus keisriperekond oma Tsarskoje Selo palee kindlate müüride taha veerandtunnise sõidu kaugusel Peterburist. Eriti ohtlik oli sõita rongiga ja Romanovid käisid sugulasi külastamas ainult meritsi. Isegi vähese tähtsusega visiidi ajal 1909. aastal Rootsi kuninga ja kuninganna juurde levisid kuuldused Nikolaid ähvardavast atentaadist ning Romanovid jäid turvalisuse huvides oma jahile, nii et rootslased tulid nende juurde. Niisugused väga kitsastesse piiridesse surutud külaskäigud jätsid keisrilastele üsna vähe väärtuslikku aega, mida veeta oma noorte sugulastega, kui jätta kõrvale hinnalised päevad, mis veedeti Wolfsgartenis Hessenis.^[29.]

*

6. mail 1910 suri Euroopa kuningakodade suhete peaarhitekt Edward VII, kelle ülekaaluline keha jäi lõpuks alla aastatepikkusele kirglikule suitsetamisele, joomisele ja söömisele. Edwardi valitsusaja alguse kohta võib ehk tõesti öelda, et siis oli ta ennastõigustav elumees, kuid ta lõpetas konstitutsioonilise mustermonarhina, keda nii kodumaal kui piiri taga üksmeelselt armastati ja austati. Kahjuks ei avaldanud tema hea eeskuju aga mõju ta kahele kõige jonnakamalt autokraatlikule tädipojale – Wihelmile ja Nikolaile.

Korraldati suurejoonelised, pühalikud ja väärikad riiklikud matused, kuid enne seda lebas kuninga puusärk kolm päeva Westminster Hallis, et peaaegu 250 000 inimest – olles seisnud järjekorras, mis viimasel päeval oli seitsme miili pikkune – võiksid temast mööda kõndida ja oma lugupidamist avaldada. Suurtükilafetile, millele valitseja sark tõsteti, järgnes mööda Londoni tänavaid ratsahobustel terve kavalkaad täies ornaadis – palavas päikeses sätendasid kuldtressid, suled, kokardid – monarhe, et jätta jumalaga kuningaga, „kes oli kuninglikum neist kõigist”.^[30.]

Kuningas Edwardi matused, mis olid võimsamad isegi tema ema omadest 1901. aastal, oli kahtlemata monarhistliku Euroopa tipphetk. Kogu maailmast austust avaldama sõitnud aukandjate hulgas oli üheksa valitsevat monarhi – kaheksa kuningat ja üks keiser, vanuses kahekümne ühest kuni kuuekümne üheni. Nad istusid Windsori lossis koos maha, et poseerida kuulsa grupiportree tarvis: uus Suurbritannia kuningas George V, Saksa keiser Wilhelm II, Taani kuningas Frederik VIII, Georgiós I Kreekast, Haakon VII Norrast, Alfonso XIII Hispaaniast, Manuel II Portugalist, Ferdinand I Bulgaariast^(6*.) ja lõpuks belglaste kuningas Albert I – kõik lahkunud monarhi sugulased või hõimlased. Nagu ka enamik neljakümne viiest printsist ja seitsmest kuningannast, kes neile liitusid.^[31.]

Kuid ühe valitseja puudumine torkas silma. Kus oli Nikolai II? Kedagi ei üllatanud, et ta ei saanud tulla ja et teda esindasid tema noorem vend suurvürst Mihhail Aleksandrovitš ning leskkeisrinnast ema, kes oli kadunud Edwardi käli. Mingit ametlikku selgitust ei antud, kuid oli tõenäoline, et ei Nikolai nõunikud ega Briti Eriosakond soovinud võtta košmaarset turvariski, mida kätkes endas olukord, kus kogu Venemaa isevalitseja sammub matuserongis ja mõni poliitiline mõrvar võib tema pihta tulistada. Nõbu Wilhelm ei viivitanud aga hetkegi, et Nikolai puudumisest kasu lõigata, ja kui nad kahekesi Westminster Hallis kuninga kirstu taga seisid, haaras ta spontaanses kaastundehoos George’il käest. Siiras osavõtlikkus, mida Wilhelm tol päeval üles näitas, päädis kutsega naasta järgmise aasta veebruaris Inglismaale kuninganna Victoria – vanaema, keda ta pidas „nüüdisaegse Suurbritannia suuruse loojaks” – ausamba avamisele.^[32.]

Kuigi Inglismaa ja Saksamaa sõjast räägiti juba nagu paratamatusest, säilitas Wilhelm lootuse, et tema ja ta Inglise nõbu jäävad sellegipoolest parimateks sõpradeks. Kuid Wilhelmi selja taga sidus George ennast aina tihedamini oma Vene nõoga, vahetades Nikolaiga solidaarsusläkitusi, milles ta viimasele kinnitas, et loodab, et „meie vana sõprus jääb alatiseks püsima”, ja rõhutas, et „olen sinusse alati väga kiindunud olnud”.^[33.] „Kui Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa vaid kokku hoiavad,” kirjutas George varsti pärast isa matuseid, „siis on rahu Euroopas kindlustatud.” Tema kirjavahetus Nikolaiga muutus aastate jooksul regulaarseks, avameelseks ja sõbralikuks. George oli kindel, et tsaar jagab tema tundeid, sest nüüdseks olid nad mõlemad veendunud vajaduses oma liitu Saksamaa kasvava agressiivsuse palge ees tugevdada. „Ma tean, et sa ei pane mulle pahaks, kui kirjutan päris avameelselt, mis ma arvan, sest oleme alati nii head sõbrad olnud ja mulle meeldib sulle kõigest rääkida,” kinnitas George Nikolaile aasta hiljem.^[34.]

Nagu hiljem selgus, oli 1910. aasta ühtlasi viimane aasta, kui Nikolai ja Aleksandra said käia Saksamaal külas oma Hesseni sugulastel. Pikk viibimine Friedbergi lossis pakkus Hesseni õdedele ja nende vennale – Aleksandrale, Ellale, Irenele, Victoriale ja Erniele – harva võimaluse taas viiekesi koos olla. Darmstadti ja Frankfurdi vahel asuv Friedberg oli kõigist Nikolai ja Aleksandra külastatud kuninglikest residentsidest võib-olla kõige ebakuninglikum. Siin võisid Romanovid rõõmu tunda vähendatud kaaskonnast, paraadide ja tseremooniate puudumisest ning lihtsustatud etiketinõuetest, ja Nikolai võis kanda erariideid. Ta võis naisevenna Erniega inkognito välja minna, kohvikus klaasi õlut juua ja kohalikke poode mööda käia.^[35.] Kuid Aleksandra tervis oli tõsiselt halvenenud, ta kannatas kroonilise ishiase, südamehäirete, peavalude ja näoneuralgia käes, mida omakorda halvendas pidev psüühiline pinge hemofiiliahaige poja pärast. Ta oli enne kõnealust külaskäiku juba Bad Neuheimi sanatooriumis ravil olnud, viibis peamiselt oma toas ja veetis suure osa ajast ratastoolis. Tema viis last, kes olid juba ammu õppinud ema sagedaste haigushoogude ajal ise toime tulema, nautisid omapäi jäämist ja kasutasid aja oma nõbude seltsis maksimaalselt ära.

Kui nad tagasi Venemaale jõudsid, võis rahvas viimast korda täiel rinnal rõõmu tunda oma valitsejate – emakese ja isakese nägemisest otse käeulatuses, mis juhtus Romanovite dünastia 300 aasta juubel käigus. Nii Peterburis kui Moskvas võttis kogu perekond osa suurtest ristikäikudest, kuhu kogunesid tuhanded tavalised venelased, et muuhulgas neile pilku heita, ja seejärel toimus mais jõelaeval ringsõit Volgal, mis viis läbi Kostroma, Jaroslavli, Suzdali ja teiste vanade Vene linnade. Ka võimaldasid Moskvas toimunud pidustused paljudel venelastel oma silmaga lõpuks salapärast noort tsareevitšit näha, ehkki paljudele tegi muret tõik, et teda kandis süles üks kasakas. Aleksei nimelt paranes raskest veritsusjuhtumist, mis ta eelmisel aastal peaaegu tapnud oleks ja mis kahjustas püsivalt tema jalga. Tõde hemofiilia ja poisi elu pidevalt varitseva ohu kohta alles varjati Vene avalikkuse eest.

Varsti pärast seda sõitis Nikolai Saksamaale viimasele suurele sõjaeelsele kuninglikule pulmapeole – Berliinis. Selleks ajaks oli üks Edwardi matuserongi monarhidest juba trooni kaotanud – Portugali kuningas Manuel kukutati vaid viis kuud pärast matuseid sõjaväelise riigipöördega.

Püüdes oma Inglise sugulasi nagu alati üle trumbata, oli Wilhelm kutsunud veelgi rohkem sugulasi, kui oli 1910. aastal Londonisse kogunenud. Nikolai tuli pidustustele siiski üksi, reisides range valve all soomustatud rongis, ja kui ta Berliini Anhalteri jaama jõudis, olid turvameetmed nii ulatuslikud, et jaam nägi välja „nagu politseijaoskond, kõikjal politseinikud ja detektiivid”.^[36.] Berliini lossis ühines ta George V ja tema naise Maryga, et austada Saksa keisri ainsa tütre Viktoria Luise abiellumist Braunschweigi hertsogi Ernst Augustiga, kes oli viimase Hannoveri kuninga poeg ja Nikolai tädipoeg. Kogunenud paraadmundrid olid muljetavaldavad, paraadid ja muud keiserliku Saksamaa tseremooniad vägevad, kalliskive oli ohtralt ja toidud olid hõrgutavad. Kuid väliselt südamlikku meeleolu tumestasid Vene-Saksa-Inglise aina süvenev rivaliteet ja mure Saksamaa laevastikuprogrammi pärast.

Nende pidustuste käigus tundus Wilhelm veel paranoilisem ja armukadedam kui tavaliselt ja ta oli teinud kõik, et tema kaks nõbu ei saaks hetkegi kahekesi veeta. Sellegipoolest õnnestus George’il Kaiserhofi hotellis teed juues maha pidada „pikk rahuldust pakkuv vestlus Nickyga”.^[37.] Ta võis täheldada, et Nikolai on seesama sõbralik sugulane, keda ta mäletas poisipõlvest, ja vaatlejad täheldasid nende vahel kui mitte joviaalset, siis vastastikku kiindunud õhustikku. Oma jätkuva lähedustunde kinnituseks lasid nad teha foto, millel mõlemad kannavad sedasama Saksa väeosa auohvitseri mundrit – Nikolai Westfaali husaarirügemendi ja George Reini kürassiiride oma –, mida nad olid kandnud laulatusel. Nad näevad fotol välja nagu kaks tilka vett. Sellest sai ikooniline ülesvõte, mis läks ajalukku kui viimane, millel seisavad kõrvuti „taevased kaksikud” Nicky ja Georgy.

Kuusteist kuud hiljem põles maailm sõjatules. Nikolaile oli valmistanud suurt piina tema otsus mobiliseeruda serblaste kui kaasslaavlaste kaitseks, kui Austria-Ungari neile sõja kuulutas. Ehkki Wilhelmi ebamäärased ähvardused selle teo tagajärgede kohta teda vaevasid, oli tsaar siiski kindel brittide ja prantslaste toetusele. Inglise ja Vene monarhi liitlassuhted tihenesid veelgi ja George kinnitas oma peaministri abikaasale Margot Asquithile, et tema nõost tsaar on „kõige parem, sirgjoonelisem ja selgema mõistusega ning otsusekindlaim mees, keda ma tean”. Nende nõbu Wilhelm – koos oma unistustega võimsast koloniaalimpeeriumist, mille kõrval Venemaast ja Prantsusmaast on alles vaid räbalad – oli nüüd vaenlane.^[38.] Õigeusklik Venemaa sõdis kõrvuti sotsialistliku ja vabameelse Prantsusmaaga, mis tundus ebaloomulik ja Nikolaile ebamugav, hoolimata isiklikust austusest president Poincaré vastu. Kuid liitlane olla oli tunduvalt parem kui vaenlane. Tema ema leskkeisrinna väljendas sarnaselt paljude teiste Romanovitega määratut kergendustunnet. Nagu ta ühele Riigiduuma liikmele ütles: „Te ei suuda kujutleda, mis tunne see on, kui ma pärast neljakümmet aastat oma tõeliste tunnete varjamist võin lõpuks vabalt välja öelda, kui väga ma sakslasi vihkan!”^[39.] Schleswig-Holsteini kriisi ja sellele järgnenud Taani-Preisi sõja vermed olid endiselt valusad. Nikolai tõotas, et seisab „kindlalt oma Prantsuse liitlase kõrval, ükskõik mis ka ei juhtuks”, nagu ta Kreeka printsile Nikolaosele ütles. „Me ei saa lubada endale selle sõja kaotamist, sest Preisi militarismi triumf tähendaks kõigi vabaduste ja tsivilisatsiooni lõppu.”^[40.]

Sõjakeerisesse kistud Euroopas ei saanud valitsejapered enam üksteisel ka lühiajaliselt külas käia, sest nad pidid piirduma kas liitlaste (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa Entente) või keskriikidega (Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia Kolmikliit). Kahtlustav sõrm, ükskõik kui irratsionaalne, näitas nüüd liitlaste leeris igaühele, kellel oli Saksamaaga peresuhteid. Lähedased kuninglikud perekonnad Coburgis ja Hessenis olid peagi ära lõigatud oma sugulastest Venemaal ja Inglismaal. Coburgi hertsoginna (kuninganna Victoria poja Alfredi venelannast naine), kes oli väga saksameelne, oli sunnitud Inglise ja Vene sugulastele sõnumeid saatma neutraalsete Skandinaavia riikide saatkondade kaudu ja Rootsi kroonprintsessi kantseleide kaudu – viimane pakkus oma sõdivatele sugulastele omamoodi kuninglikku postiteenust.

Kõik kolm Skandinaavia riiki – Norra, Rootsi ja Taani – olid poliitilisest kriisist eemale hoidnud ning kõigil olid omad ajaloolised sidemed. Rootsi kuningas Gustav V hoidis loomuomaselt Saksamaa poole, sest Rootsi oli 15. sajandi lõpust peale Venemaaga rea sõdu pidanud. Gustavi naine Victoria oli Badeni suurhertsogi tütar ja Rootsi oli alati kartnud venelaste sissetungi, kelle võimu all oli endiselt naabermaa Soome. 1915. aastal saatis Gustav Nikolaile salajase läkituse, milles kirjutas, et kui Venemaa ja Saksamaa vahel peaks üritatama sõlmida separaatrahu, siis võiks tema olla vahendajaks, ent Nikolai ei kiitnud seda mõtet heaks. „Venemaa ei ole kunagi olnud nii üksmeelne ja otsusekindel kui praegu,” vastas ta Gustavile; Venemaa sõdib senikaua, kuni „saavutatakse püsiv rahu”.^[41.] Kuid kogu pikaksveninud sõja jooksul neutraalseks jäämine sundis isoleeritud Rootsile peale nii karmi normeerimise ja toidupuuduse, et kuningas Gustav hakkas kartma omaenda trooni pärast.

Nagu Rootsi, nii valisid ka Taani ja Norra neutraalsuse, hoolimata neid põhivastastega ühendavatest sugulussidemetest. George V ja Nikolai II olid Taani ja Norra kuningakodadega lähedalt seotud: kuningas Christian X oli Dagmari (ehk leskkeisrinna) ja kuninganna ema vennapoeg, ning kuningas Haakon oli samuti George’i ja Nikolai onupoeg. Kuid geograafiliselt oli Taanit alati peetud „Saksamaa osaks”, nagu kirjutas saadik Maurice Egan; Taani pealinn Kopenhaagen oli

nii lähedal toonasele maailmapoliitika keskusele – Saksa õukonnale – ja Taani kuningaperekond oli […] nii lähedalt seotud Euroopa kõigi valitsevate ja mittevalitsevate kuninglike perekondadega, ning selle diplomaatiline elu nii kihav ja laiahaardeline – et seda nimetati põhjusega Euroopa „sosinate galeriiks”.^[42.]

Olles oma kahe lesestunud tädi, Alexandra ja Dagmari kaudu liitlastega nii lähedalt seotud, pakkus kuningas Christian sõdivatele pooltele vahendusvõimalust, saates sellekohased läkitused jõuka Taani ärimehe ja reederi Hans Niels Anderseni kaudu; viimane oli nii Taani kui Briti kuningaperekonna isiklik sõber. 1915. aastal tegi Christian ettepaneku korraldada Kopenhaagenis rahukonverents; neutraalse maana oli Taanil majanduslikult hea positsioon, et lõigata kasu Saksamaa ja Venemaa sõjajärgse taastamise pealt. Alles samal aastal olid taanlased asutanud Vene Kaubakompanii ja saatnud Taani saatkonda Petrogradi oma kaubandusatašee Harald Schou-Kjeldseni. Ekspordivõimalused Venemaale olid tohutud ja Taani printsessina sündinud leskkeisrinna oli tollal Taani ettevõtjate peamine toetaja.^[43.] Sõja-aegseid sõprussuhteid suunas poliitika, mitte sugulus; poliitika, mis lähtus vajadustest territooriumide, turgude ja tooraine järele.

Andersen, nagu Kjeldsengi, edendas Taani kaubandushuve kogu sõjaaja ja sõitis regulaarselt Londoni, Petrogradi ja Berliini vahet. Ta paistis olevat ideaalne vahemees; juba 1915. aastal oli ta Berliini julgustusel käinud Petrogradis tsaari veenmas, et see alustaks Saksamaaga separaatläbirääkimisi. See tekitas Briti valitsuses suurt nördimust, sest britid ei leppinud millegi vähemaga kui üldine rahu kõigi asjaosaliste vahel ja ainult pärast seda, kui Saksamaa on põlvili. Kuid võib-olla oli just Norra kuningas Haakon kui Venemaast geograafiliselt kõige kaugem ja kolmest Skandinaavia monarhist kõige pragmaatilisem ning demokraatlikum see mees, kelle positsioon oli sobivaim, et anda Nikolaile tõsist nõu hetkel, mil Venemaa ei olnud kurnatud mitte üksnes katastroofilisest kampaaniast Idarindel^(7*.), vaid vaevles ka sisemaiste rahutuste ohus. Haakon oli tegelikult Taani prints Carl, kes kutsuti Norra tühjale troonile, kui norralased oma unioonilepingu Rootsiga 1905. aastal üles ütlesid. Tema naine Maud oli seesama noor Inglise printsess, kes oli 1880ndail narritanud Nikolaid tema kiindumuse pärast Aleksandrasse.

Olles nõustunud krooni vastu võtma, nõudis Haakon sellekohast rahvahääletust, nii et tema trooniletõus sai terve rahva heakskiidu. Tema arvates põhines nii tema kui teiste monarhide võim vaid rahva tahtel, ja avameelses kirjavestluses Nikolaiga mõni aeg enne sõda oli Haakon andnud talle nõu, kuidas kõige paremini vältida revolutsiooni Venemaal:

Anna poolakaile autonoomia. Luba väikevenelastele [ukrainlastele], grusiinidele ja armeenlastele omavalitsus ning rahvuslik kindlustunne. Tunnista nende õigusi ja taasta Kaukaasias seeläbi rahu; ning lõpeta Soome venestamise katsed.

„Niipalju ongi vaja,” kirjutas kuningas oma Vene tädipojale, „ja mingit revolutsioonisoovi ei ole.”^[44.]

See haruldane vestlus Haakoniga, mille avaldas Ameerika ajakirjanik Mary Boyle O’Reilly, vajus terveks sajandiks unustusse. Olles avaldatud ammu hingusele läinud ajalehes Fort Wayne Sentinel, on see nüüd tänu vanade ajalehtede digiteerimisele taas leitav, nagu palju muudki väärtuslikku tolle ajajärgu konteksti kohta. Neisse lausetesse on kokku surutud kõige kainem ja tervemõistuslikum nõuanne, mille Nikolai II-le andis kaasmonarh, kes mõistis üliselgelt, mida on püsimiseks tarvis teha: minna kokkulepetele, teha reforme, demokratiseerida, laiendada valimisõigust. Kui Nikolai vaid kuulanud oleks …

1917. aasta alguseks olid Euroopa monarhid niikaugel, et püüdsid üksteise võidu Nikolaid ja Aleksandrat nende endi rumaluse käest päästa. Kuna seni oli see neil luhtunud, siis kui suur võis olla neist kellegi tahtmine appi tulla, kui vältimatu ja ennustatud kriis ükskord kätte jõuab?

1 St Wilhelmi ema oli kuninganna Victoria esimene laps. [ ↵ ]

2 Südamlik liit pr k (tlk). [ ↵ ]

3 Väin Suurbritannia ja Wighti saare vahel Inglismaa lõunarannikul (tlk). [ ↵ ]

4 Victoria ja Alberti suurejooneline suvepalee (tlk). [ ↵ ]

5 1909. aasta Cowesis-käigu kirjelduse leiab lugeja minu raamatu „Neli õde” 8. peatükist („Kuninglikud nõod”). [ ↵ ]

6 Ferdinand I nimetas ennast ise tsaariks (tlk). [ ↵ ]

7 Venemaal seda loomulikult ei nimetatud Idarindeks (tlk). [ ↵ ]