Читать книгу Võidujooks Romanovite päästmise nimel - Хелен Раппапорт - Страница 9

Kõik algas kohvrist.

Iga ajaloolase elus peab olema mõni vedamine ja üks sellistest ilmutas ennast just siis, kui ma asusin tegema uurimistöid Romanovite nurjunud pagenduse kohta. Minuga võttis ühendust üks sõbranna, Romanovite andunud jünger, kes teadis, et otsin uut materjali. Ta oli hiljuti olnud ühe endasuguse entusiasti kirjandusliku pärandi kaashaldaja; viimane oli terve elu väsimatult ümber kirjutanud Rumeenia kuninglikus arhiivis säilitatavat (ingliskeelset) kirjavahetust. Kogu oli suur, mõnevõrra segamini, see oli tulnud kiiruga ümber kolida ja midagi ei olnud kataloogitud … „Kas tahad neid vaadata?” küsis ta minult enne toimikute rändamist Hispaania kuninglikku arhiivi, mis oli nõustunud neid vastu võtma. ^[1.]

Sellises olukorras ei ütle ükski täie aruga ajaloolane „ei”. Minu sõbranna sügavat pühendumust ajaloole, teadusele ja sõprusele näitab see, kuidas ta otsis välja kõik säilikud ja toimikud, mida arvas mulle huvi pakkuvat, ladus need ühte väga suurde kohvrisse, kärutas selle läbi Londoni ja tõi siis rongiga mulle koju Edela-Inglismaale.

Lehitsenud kiirelt esimest ettesattunud toimikut, olin jahmunud karmidest kommentaaridest keisrinna Aleksandra kohta: „Minu sisemise veendumuse kohaselt kannatab ta kerge, kuid moraalses mõttes tõsise hullumeelsuse all,” kirjutas Aleksandra tädi, Coburgi hertsoginna, oma Rumeenia kroonprintsessist tütrele 1913. aasta veebruaris; aasta hiljem väljendas ta ennast veelgi lõikavamalt: „Minu meelest on Alix täiesti hull, kõik tema teod on dikteeritud selle valeprohveti [Rasputini] poolt.”^[2.] Õelus, millega keisrinna siniverelised sugulased teda kostitasid, tundus olevat määratu. Kas nad tõesti vihkasid Aleksandrat nii sügavalt, küsisin endalt. Kas siin ongi põhjus, miks paljud neist vaatasid nii vastuoluliste tunnetega pealt, kui Nikolai ja Aleksandra maailm 1917. aastal kokku varises?

Peagi avastasin, et viha Aleksandra vastu oli kaugelt laiemgi ja see kujundas suhtumist Romanovite võimalikku pagendusse kõige otsesemal ning segavamal kombel.

1896. aastal, kui Nikolai ja Aleksandra viimast korda kuninganna Victoriat külastasid – see oli Balmoralis –, oli kunagise noore rõõmsa Aleksandra suhtumine perekonnasidemeisse otsustavalt muutunud. Nüüd, kogu Venemaa keisrinnana, täis varjamatut üleolekut oma vähemate Euroopa sugulaste suhtes, käitus ta märksa suurejoonelisemalt ja tema kõrgeim positsioon näis olevat talle pähe tõusnud. Erinevalt teistest sugulasmonarhidest, kaasa arvatud tema ämm Dagmar, kes uskus, et aristokraatia peab rahva armastuse nimel vaeva nägema, pidas Aleksandra igasuguste sellesuunaliste jõupingutuste tegemist vulgaarseks. Vene keiserlikus õukonnas valitsesid üldjoontes samad tundmused. Peaaegu kohe pärast Aleksandra ja Nikolai pulmapäeva 1894. aastal oli pruut Vene aristokraatiale vastumeelseks muutunud. Temas ei olnud midagi sellest suursugususest, neist suhtlemisoskustest ega elegantsist riietumisel, mis iseloomustasid tema „sädelevat meheema, Taani Dagmarit, kes oli ikka veel kaunis ja maaliline”, nagu tähendas Ameerika saadik Maurice Egan. Mis veelgi tähtsam, leskkeisrinna oli maneeridelt üdini „keiserlik” ning mõistis õukonna hiilguse ja traditsioonide tähtsust, sellal kui tema minia keeldus ühelegi neist allumast.^[3.] Aleksandras valitses haiglane vastumeelsus kõigi õukonnaelu tseremooniate suhtes, mida Dagmar nautis. Need tungisid tema perekonnaellu Nikolaiga, olid liiga pikad ja venivad. Keiserlik õukond oli tema meelest liiga suur. Algusest peale oli ametlik ja avalik elu Venemaal talle piinaks ning ta mõtles aina välja ettekäändeid, et sellest kõrvale hoida.^[4.]

Aleksandra sagedastel puudumistel Peterburi seltskonnaelu sündmustelt asetus kesksesse positsiooni – suhtlemisalti ja stiilse leskkeisrinna järel – Nikolai tädi Maria Pavlovna vanem, rohkem tuntud kui suurvürstinna, suurvürst Vladimir Aleksandrovitši abikaasa. Just tema hinnangud määrasid, kes on soosingus ja kes mitte. Kohe algusest peale oli uus, tõsine ja naljasooneta tsaarinna kindlalt ebasoosingus; tema vastumeelselt sooritatud õukondlike etteastete üle irvitati. Ta ei küündinud selle vaimuterava ja peene suurilmaseltskonna tasemele, mis Peterburis Vladimiri palees koos käis. Aleksandra ilmsed sotsiaalsed puudujäägid, mida ükski Romanoveist sugulane iial mõista ega andestada ei üritanud, andsid järjest suurema mõjujõu tema kõige sõnakamatele peresisestele kriitikutele. Olles samuti mänginud olulist osa Aleksandra veenmisel Nikolaiga abielluma, eeldas Maria Pavlovna, et teda ootab Aleksandra intiimse nõuandja positsioon, kui viimasest valitsejanna sai. Kuid seda ei juhtunud, ja kui sai selgeks, et ei tema nõuanded ega seltskond ole teretulnud, siis ei andestanud suurvürstinna seda Aleksandrale iial. Pärast seda „valas ta oma pahameele mürgistesse kommentaaridesse kõige kohta, mida tema hõimlane tegi või ei teinud”, meenutas krahv Mosolov. „Õukond – tema õukond – järgis suurvürstinna eeskuju. Kõige hullemad kuulujutud keisrinna kohta pärinesid Maria Pavlovna vahetust lähikonnast.”^[5.]

Aastate jooksul kogusid need jutud tuult tiibadesse ja muutusid aina mürgisemaks, eriti sestpeale, kui Aleksandra 1907. aastal ennast õpetaja ja ravitseja Rasputini vaimse juhtimise alla usaldas. Perekonna naisliikmete hulgas oli alati leidunud neid, kes kahtlustasid, et ülimalt närviline ja umbusklik Aleksandra on emotsionaalselt katki ning vaevleb probleemide käes, ja tema käitumine näis seda kinnitavat. Neid peresiseseid vaenuleeke õhutas tagant Aleksandra enda nõbu ja endine vennanaine Victoria Melita, nüüd suurvürst Kirill Vladimirovitši naine; kogu suppi segas innukalt – Peterburis käies – Kirilli ema suurvürstinna Maria Aleksandrovna, Coburgi hertsoginna. Nende klatšikirjad üksteisele annavad tunnistust, kui väga Aleksandrat Peterburi kõrgseltskonnas taga räägiti.

Kasvav ja kobrutav vaen keisrinna vastu kogus sõja-aastail aina hoogu. 1915. aasta septembris, pärast Vene armee korduvaid raskeid lüüasaamisi Idarindel otsustas Nikolai II armee ülemjuhataja, oma onu suurvürst Nikolai Nikolajevitši erru saata ja ise Vene armeed juhtima asuda. Ta tegi seda siiras usus, et nii veenab ta oma liitlasi Venemaa täielikus otsusekindluses võidelda lõpuni ja summutab visalt levivaid kuulujutte, et Venemaa otsib võimalust sõjast väljuda. Ehkki tsaari viibimine rindel tõstis mõnevõrra armee kõikuvat moraali, avas Nikolai äraolek Petrogradist lüüsiväravad, mille tagant tulvas tema naise pihta sihitud kuulujuttude, sahinate ja süüdistuste nüüdseks juba võimsaks muutunud voog. Aleksandra sattus poliitilisse vaakumisse ja hakkas kiirelt üle pingutama, sekkudes otseselt ministrite vallandamisse ja uute määramisse, asendades reformimeelseid mehi lipitsejatega. Mis veelgi halvem, Romanovite perekonna vanemate liikmete arvates konsulteeris ta iga muudatuse juures Rasputiniga.