Читать книгу Minu Los Angeles - Helen Tootsi - Страница 4

Kui ma 2015. aasta septembrikuu alguses oma Londoni-kodus stressi tagajärjel külge poogitud keskkõrvapõletiku ja ploomisuurusteks paistetanud lümfisõlmedega kogu Ameerikasse kolimise pakkumist üle lugesin, valdas mind pisuke paanika. Raha oli vähe, aega oli veel vähem, LA on kallis ja kodu ka ei olnud. Sõelusin kõikvõimalikke kinnisvara veebilehti ja saatsin laiali appikarjehõngulise kirja Los Angeleses elavatele sõpradele.

„Tšau, kutid! Teate, mul on siin mingi variant, et see muidu suusoojaks öeldud Los Angelesse kolimise nali saab reaalsuseks. Ma ei tea veel päris täpselt, millised on pakkumise detailid, aga kui läheb lennuks, siis kas saaksin kellegi poole kotile nii paariks nädalaks, kuni kodu otsin?“

Peale kirja saatmist tegin tassi teed, jätsin asjad universumi lahendada ja keerasin oma palavikulise kere teki sisse. Järgmiseks hommikuks oli postkasti kolksatanud hulgaliselt julgustavaid õnnesoove nii mitmegi diivani pakkumisega. Tänasin ükshaaval sõpru, kuni jõudsin kirjani, mille oli saatnud mulle Marco, pealkirjaga „Norton“. Norton on korterite kompleks, kus elavad paljud mu LA lähedased sõbrad. Sain teada, et mereväes komandöriametit pidav Marco lendab vaid paar päeva enne minu saabumist üheksaks kuuks Bahreini lähetusele ja pakub oma korterit. Ma ei uskunud oma õnne! Kas planeetide seis või lihtsalt kokkusattumus oli minust kuidagi teinud kalli sõbra allüürniku korterite kompleksis, kus tunnen juba mitut naabrit. Kui olime üürisummas kokkuleppele jõudnud, lõime käed ja minust saigi üks Nortoni elanikest. Hurraa! Mitu korda elus tekib sul võimalus teisele poole maakera kolida, kui viisa korda aetakse, töökoht ja kodu ootavad? Otse lennujaamast oma esimesse Los Angelese korterisse. Läkski nõnda, nagu lootsin – kõik juhtus nii, kui pidi. Universum toimib.

Täna ongi see homne, mida lennukis piineldes kartsin. Lend oli pikk. Hästi pikk, aga rahulik, kui välja arvata pooletunnine elektrikatkestus. Surmtõsise näoga edasi-tagasi siblivad murelikud stjuardessid suutsid sellel elektrikatkestuse pooltunnil korraks mõtlema panna siiani tehtud eluvalikute üle. Kogesin omal nahal, mis juhtub siis, kui pardameeskond paanikas on. Igaks juhuks kiikasin aknast välja. Kõrb. Väga hea! Vähemalt pole all põhjatu ookean. Minu kõrval istunud, aga unne vajunud naisterahvas ärkas suure sagimise peale ning uuris järjepidevalt mu käest, mis toimub. Noh… ma ei teadnud ju ise ka. Suhteliselt emotsioonitult teatasin, et istmetelkud ei tööta ja tuled vilguvad, aga muidu on vist kõik korras. Proua viskas mulle vesiste silmadega sellise pilgu, mis oleks nõrganärvilisema ilmselt vigaseks peksnud. Oleksin tahtnud talle öelda, et ega mulgi väga hea meel siit vabalangemisega maa poole söösta ei oleks, aga ta võiks oma rumalate küsimustega lõpetada. Kui see plekkpurk kukub, ei jää niikuinii keegi meist ellu. Naeratasin hoopis ja lohutasin, et ilmselt on mingi väike asi, lend on ju sujuv ja ei raputa ega midagi. Kõige selle peale unustasin korraks oma pseudopaanika kolimise pärast ning suutsin sisikonnaga sina peale saada ja mööda lennukit pööraselt röökides ka liduma ei kukkunud. Üsna varsti selgus, et kõlanud häirekell oli ühe kaasreisija põhjustatud. Nimelt otsustas kodanik X lennuki tualetis e-sigaretti suitsetada ja aktiveeris sellega suitsuanduri. See omakorda pani tööle lennuki automaatsed häiresüsteemid, mis viskas kõik lühisesse. Korraks mõtlesin, et võibolla kolis see suitsu kimuda otsustanud reisija samuti lühikese etteteatamise peale Los Angelesse ja üritas närve rahustada. Pagan, tagantjärele mõeldes – oleks võinud ju küsida. Kui olime maandunud, võeti see paduloll suitsetaja vahi alla ja eskorditi kahe politseiniku saatel ilmselt kuhugi ära. Ma ei julge mõeldagi, mis selle vaese tüübiga peale hakati.

Kui politseinikud olid nikotiinisõltlasest kaasreisija lennuki pardalt minema toimetanud, lasti ülejäänud inimloomad Ameerika pinnale vabaks. Esimest korda astusin Los Angeleses lennukist välja, päriselt teadmata, mis edasi saab – see siin pole puhkusereis, vaid argipäev. Ma hakkan siin elama. Passikontrolli järjekord võttis tubli tunni ja esimest korda pidin pagasikäru kasutama, et oma kolm kohvrit ja pardal kaasas olnud kott kuidagi taksoni vedida. USAsse reisides ootab alati ees kaks kontrollpunkti: üks on passikontroll ja teine maandumiskaardi² kontroll. Tavaliselt seda maandumisblanketti kontrollides väga ei norita, kuid seekord tõmbas piiriametnik mu kõrvale.

„Neiu, vabandust, palun astuge korraks kõrvale,“ viipas ametnik käega.

Neelatasin ärevusest, sest teadsin, et hetkel on mul ainult turistiviisa ja pean natukene laveerima. Naeratasin ja noogu- tasin.

„Mis on teie Ameerikas oleku eesmärk ja kauaks te siia jääte? Palun näidake mulle tagasilennupiletit,“ jätkas vormiriietuses mees.

Otsisin telefonist tagasilennupileti broneeringu ja näitasin mehele. Ma teadsin, et pean siia kolides end tagasilennupiletiga varustama. „Saan siin sõpradega kokku. Reisime iga paari aasta tagant kuskil mõne kuu vältel. Seekord ka. Mõtlesime, et tõmbame nii palju rahvusparke läbi, kui võimalik. On teil soovitusi?“ keerasin dialoogi teistpidi, lootuses, et äkki mees leebub.

„Te lähete matkama? Kolme kohvriga? Kas teil ei peaks mitte matkakotid kaasas olema?“ uuris ametnik emotsioonitult edasi.

Naeratasin sõbralikult ja lasin ühe puusa longu: „Kuulge, kas te tõesti mõtlete, et ma tassin kogu seda kraami seljas? Vaadake mu kehaehitust! Ma murduks kogu träna all. Milleks siis auto pagasiruum olemas on! Enamikku matkavarustust on aga võimalik rentida.“

Ametnik vaatas mind korra veel kahtlustavalt, aga lõi siis maandumiskaardile templi ja lisas, et ma kindlasti ka Yosemite’i parki läheks. Kinnitasin, et see ongi juba plaanis, ja soovisin kena päeva jätku. Uuuuh! Jumal tänatud! See läks küll napilt. Sain sõnumi sõber Scottilt: „Tere tulemast! Ma saatsin sulle autojuhi vastu, tänutäheks, et vaatad täna õhtul koerte järele! Näeme homme!“ Heldisin. Tundus, et vähemalt algus on täis armastust.

Aga siin ma siis nüüd lõpuks olen – Inglite Linnas³. Kuumas, täna natukene niiskes, palmide ja autodega ülekoormatud paigas. Esmapilgul tundub, et ingleid kui selliseid siin pole, pigem ainult omakasupüüdlikud karjeristid. Kui just flambojantset West Hollywoodi übersõbralikku geitüüpi nimega Angelo silmas ei pea. Ja siinsamas ma elangi: West Hollywoodis. Ookean on üheksateistkümne kilomeetri kaugusel, Hollywood, Beverly Hills ja mägised matkarajad ümber nurga ning lennujaam umbes poole tunni sõidu kaugusel. Kohalikus slängis kutsutakse seda sõbralikku ja äärmiselt värvikirevat piirkonda lühendatult WeHoks. Tihti mõeldakse, et see on Los Angelese linnaosa, tegelikkuses on see aga täiesti omaette linn. Samuti nagu Beverly Hills, Santa Monica, Venice ja teised. WeHo on üks tolerantsemaid piirkondi, kus iial olen elanud. Reaalselt iga karvane ja suleline on siin teretulnud nähtus. Näiteks on meil siin kohalik Pagan ja Jeesus. Pagan on suur jõuline tätoveeritud keskealine härra pitbulliga, kellega ta jõusaalis koos duši all käib (see teave tuli mu sõbralt, kes Paganaga samas jõusaalis käib), ja Jeesus on äärmiselt mahedalt naeratav karvane, kahtlustan, et piinleva kunstniku ametit pidav meesterahvas, kes elab majas, mis näeb välja, justkui oleks see pärit ulmefilmist. Tore, on ju?! Hiljem saan teada, et Jeesus on hästi tore alla viiekümne aasta vanune mees. Ta sureb 2018. aasta kevadel raskesse haigusesse. Sellest on väga kahju. Mulle endale tundub, et filmi- ja telerežii taustaga inimesele pole inspiratsiooniks paremat paika olemas. Veidrik leiab ikka omasugused ju üles!

Takso toob mu lennujaamast toredasse kommuunilaadsesse hoovi, kus korterid jagunevad justkui ridaelamu tüüpi pesadeks ja rohelust on keset linna nii palju, et tekib tunne, justkui elaks džunglis. Kuna üürin elamist healt sõbralt, on ka mu naabriteks valdavalt vanad sõbrad ja veel paar toredat inimest. Siin on ühte hoidvaid (ja aeg-ajalt teineteisega nääklevaid) inimesi täpselt kümne korteri jagu. Jutustan neist edaspidi ilmselt nii mõnigi kord. Korteri ühte seina jagan kergelt üle keskea oleva dramaatiliselt skisofreenilise ja tähelepanupuuduses vaevleva üksiku daami Susani ja ta neurootilise koera Jimmyga. Daam on küll pisut liiga heldelt jagatud kompliment, aga sel hetkel ei tea ma veel, kui sõgedaks proua muutuda võib. Minu kohal elab mees, kelle nimest pole ma veel aru saanudki, on ta Lawrence, Larry või David, nii et otsustan ta ristida Lawrence-Larry-Davidiks, lühendatult LLDks. LLD kõrval elab noormees, kes töötab stsenaristina. Minust üle hoovi elavad mu eestlasest sõber Karel ja ta elukaaslane Scott kahe koeraga ning nende alumine naaber John abikaasaga.

Karelit tunnen juba kaua aega. Kohtusime temaga aastaid tagasi Londonis ühise sõbra kaudu ja naksti said meist kuidagi täiesti tühjast kohast ka omavahel semud. Olen tal enne siiakolimist kaks korda külas käinud, nii et inimesed, kes nüüd minu naabriteks saavad, on nendest reisidest juba tuttavad. Kareli all elav John on selline mees, kellele ma pole veel päris pihta saanud. Kui jõuan mõelda, et ta on rahulik tüüp, vuriseb ta huulilt lugu, kuidas ta sattus kunagi aastaid tagasi mingi kuulsusega veidrasse situatsiooni. Ma pole kindel, kui mitmel lool tõepõhi all on, aga meelt lahutavad nad kõik. John on ettevõtlik mees. Näiteks ühel laupäeva pärastlõunal otsustab ta igavusest teha korda siinse minipurskkaevu ja selle tööle panna. John korraldab sageli toredaid õhtusööke ja olenguid.

Mööda kõnniteed värava poole minnes jääb vasakut kätt kaks nunnut maja, millest ühes elab noorte Hollywoodi staaride stilist Sonia oma operaatorist peika ning chihuahua, mopsi ja beagle’i seguse koera Oscariga. Oscar on kõige naljakam olend maailmas. Kuidas oleks ilma fotota võimalik teda kirjeldada, küsis üks mu inglise sõbranna. Pakun, et kui ristata chihuahua, Steve Buscemi ja Harry Potterist pärit majahaldjas Dobby, siis sarnaneks tulemus selle rõõmsa lontuga kõige enam.

Norton on hoov, kus inimesed päeval uksi ei lukusta ja üksteisele lihtsalt külla kõnnivad. Koht, kust väravast sisse astudes jookseb sulle vastu neljapealine koerte punt, kes ei suuda oma rõõmu kuidagi taltsutada. Nad karglevad, justkui oleks kõik nende elu jõulud samal ajal saabunud. Pisut on tunne, et elan komöödiasarja „Sõbrad“ läänekalda versioonis, kus kõik teavad kõiki, hoiavad ühte, kuid ka jagelevad täiesti suvalistel teemadel. Miskipärast on mul tunne, et siit hoovist sünnib nii mõnigi põnev lugu.

Kui kommuun kõrvale jätta, siis on West Hollywood täis ilusaid, kummalisi, loomingulisi ja veidraid inimesi. Ma pole täiesti kodus veel naabrusega, aga tänu sellele, et olen mitu korda varem selles piirkonnas viibinud, on kohalikud toidupoed, apteegid, baarid ja kohvikud enam-vähem tuttavad, nüüd tuleb ainult salajasi peidukohti otsima hakata. Ikkagi on kummaline siin olla. Inimesed on tänavatel päevitunud ja nii heas vormis, et tahaks nutta. Lödevat taguotsa või punnis kõhuga inimest naljalt ei kohta. Ja kõigil on koerad! Päriselt! Peaaegu iga teine inimene tänaval longib ringi, mingi elusolend rihma otsas. Üheksakümne üheksal protsendil juhtudest on see koer! Erinevas suuruses ja värvis, eri tõugu ja laadi, aga üldiselt sõbralikud. Täiesti tavaline nähtus on tänaval koerajunne kilekotti korjav modellivälimuse või hullunud silmavaatega isend. Olen kaks korda näinud mikrosigu ja ühel korral isegi täismõõdus emist. Ah, ja kõigile meeldivad rohelised värskelt pressitud mahlad! Nisušott hommikusöögiks? Pole probleemi! Kõigevaba võileib? Aga palun! Kui sinna veel idupüree kõrvale anda, on päev asja ette läinud.

Nii kaugel kodust, nii soojas kliimas ja ühes toas undava konditsioneeriga magada näib endiselt võõras. Esimest korda elus ei jaga ma korterit ühegi teise inimesega. Mul on garderoob, kuhu saan sisse kõndida, terve elutoasohva ainult enda päralt ning saan suures Ameerika mõõdus kaheinimesevoodis vedeleda nii, et käed-jalad voodi äärteni ei ulatu. Siit välja kolida on tulevikus ilmselt äärmiselt valulik. Ma elan linnas, kus on pealtnäha ainult üks aastaaeg – suvi! Kuidas ainult suves elamine välja hakkab nägema, on veel teadmata. Veider on ette kujutada, et siin ei tõmbu teed jäässe… Kui jõulud tulevad, kust ma omale kuuse koju tassin? Ja üldse… kas kuusk siinses kuumuses mitte okkaid läraki kohe maha ei viska? Mis seal ikka, elame-näeme!