Читать книгу Minu Los Angeles - Helen Tootsi - Страница 5

Eiran sõpru ja peret kui katku. Mul ei ole vastuseid ei endale ega teistele. Istun magamistoas vaibal ja vaatan enda ümber ringi. Kogu mööbel ja muu träni tuleks vist kokku pakkida, kui juhtub kõige hullem. Kas peaksin riigist välja lendama ja kuskil redutama? Ametlikult ju tööd teha ei saa. Pidev limbo, mis kogu mu kerest värinatena läbi jookseb, on kurnav. Teadmatus homse suhtes hullutav. Pole ju kriminaal, muidu looder või kelm, keda kartma peaks. Nutta tahaks. Jõuetusest, psühholoogilisest piinast ja magamatusest.

Mäletan, kuidas paar aastat tagasi seletas fotograafist sõbranna lühifilmi võtetel, et ta ei kujuta ette, kuidas näeb välja USA artistiviisa ajamine. Kust peaks ta küll kokku saama kõik toetuskirjad ja vajaminevad allkirjad. Aasta hiljem teatas aga, et on peale poolt aastat paberite täitmist ja migratsiooniametnike vahet jooksmist õnnelik O-viisa⁴ omanik. Mõtlesin sel hetkel, et see ei saa ju väga hull olla. Mis see siis ikka on – jooksed mööda asutusi, viid ja tood erinevaid dokumente. Kui filmi- või telesaadet produtseerida, siis tuleb iga kord ju sarnane jama läbi teha. Pean siinkohal tunnustama kõiki oma sõpru, kes on kunagi pidanud mistahes viisat ajama – te olete mu kangelased! Eurooplasena olen inimõiguste koha pealt ära hellitatud. Euroopa Liidu liikmesriikide vahet on lihtne pendeldada, ühest riigist teise kolida ning seal tööle või kooli minna. Ei mingit paberijama ja keegi ei tule sind riigist välja ajama. Ameerika ühendriikidega on lood sootuks teised. Kui 2015. aasta sügisel esimest viisat taotlen, saan teada, kuidas tegelikkus välja näeb. Peale mitut kuud telefonikõnesid firma juristiga ja ankeetide täitmist jõuan otsaga vihmasesse, kuid hingematvalt kaunisse Vancouverisse. Kuna kogu viisaprotsessi viimane osa tähendab intervjuud USA konsulaadis väljaspool Ameerika piire, siis oli valida, kas lendan Mehhikosse või Kanadasse. Teised kohad on Euroopas ja liiga kaugel, et ainult üheks vestluseks kohale minna. Nädal otsa niiskes Kanadas redutamist ja saan oma passi tagasi koos trükikuuma uue viisaga, mis lubab mul kolm aastat legaalselt USAs resideeruda. Hurraa! Üks samm korraga ja üks paber korraga. Esialgu täiesti utoopiana tundunud elu keerdkäik saab tõelisuseks.

Minu esimene viisalugu on siiski suhteliselt lihtne võrreldes omal käel üritajatega. Välja arvatud tudengiviisad, sest ka see käib selge ette sillutatud tee järgi. Tööviisadega on natukene teistmoodi. Kuna tööandja suunab mind ühest kontorist teise, siis klassifitseerun L1 ehk firmasisese ümbersuunatud töötaja viisa alla. Omalt poolt pean esitama vaid ametikirjelduse, sellele lisama magistrantuuri läbimist tõendava diplomi, sünnitunnistuse, viimase 12 kuu palgatšekkide koopiad, fotod, kehtiva töölepingu, politseist saadud tõendi kriminaalse mineviku puudumise kohta, tervisetõendi ja väljavõtte viimasest viiest reisist USAsse – kuupäevalise täpsusega. Kõik muud dokumendid, millest pole mul tänaseni täit ülevaadet, peab saatma tööandja.

Pärast kaht kuud jauramist saan lõpuks minna konsulaati intervjuule. Kolm turvakontrolli, kaks komplekti sõrmejälgi ja kolm tundi ootamist ning migratsiooniametnik vestleb minuga kümme minutit, kontrollides töökohta puudutavaid andmeid. Tempel paberile ja minek! Edasi jääb ainult oodata teatist, et võib passile järele minna. Kogu selle paberikuhja juures tuleb täita ka kümneleheküljeline küsitelu, kus uuritakse, kas olen kunagi olnud terrorirühmituse liige või plaanin selleks hakata, kas oskan teha pommi majapidamises leiduvatest vahenditest või olen kunagi kupeldamisega tegelenud. Kui esimest korda seda lehte näen, hakkan naerma: „Haha! MacGyver⁵ ilmselt valetas selle kohta!“

Kivistunud moega ametnik teisel pool lauda kortsutab kulmu: „Vabandust, kas meie riigi turvalisus on teile naljanumber?“ Peale kortsus kulmu ei liigu mehe näos ükski lihas. Ta vaatab mulle hukkamõistvalt otsa. Selge, nalja teha ei maksa. Surun näol särava naeratuse vaguralt alla. Vaatamata ametnike tuimusele ja huumorisoone puudumisele mõistan, miks ei tasu nende seatud turvameetmeid alahinnata. Jälginud seda, mis toimus kõigest mõni aasta tagasi pagulaskriisi tipphetkel Liibanonis ja Pariisis ning millise järellainetuse see endaga kaasa vedis, ei saa tegelikult hukka mõista mistahes riigi immigratsiooni kadalippu. Ma vaataks ka iga kivi alla ja laseks lõputult dokumente täita, kui nende asemel oleks.

Kui esimest viisat tehes mõtlen, et kõik on keeruline, aeganõudev ja tüütu, ei tea ma veel seda, et kunagi, ühel utoopilisel novembriõhtul saab Donald Trumpist Ameerika president. Ja et tema on see mees, kes laseb Mehhiko piirile ehitada reaalse müüri, hoidmaks immigrante eemal. Ma ei ole küll mehhiklane, ega ka üks neist „pärapõrgus asuvatest riikidest“ pärit sisse-rändaja, kuid siiski… immigrant. Legaalne, aga immigrant. Mida tähendab see mulle 2018. aasta sügisel, viisapikenduse perioodil? Peavalu, paanikahäireid, unetust ja lugematuid kordi, kui mõttes oma asju kokku pakin. Samal ajal kui kogu Ameerika terve mõistusega elanikkond pead vangutab ja ahistamisskandaali sattunud Brett Kavanaugh’ tunnistusi⁶ küüsi närides kuulab, üritan mina viimaseid viisapikenduseks vajalikke pabereid kokku ajada, et veenda ametnikke selles, et olen siinsele ühiskonnale kasulik mutter.

„Miks sa üldse tahad siia jääda, kui Trump on president ja ahistajast vabariiklane on teel Ameerika ülemkohtu kõrge koha poole?“ uurib üks mu meessoost sõpru ühel õhtul. Mis siin salata, olen ise selle peale palju mõelnud, aga kuna mu karjääriplaanid on suuremad, siis tunnen, et tahan ikkagi veel natukene LAs elada. Üks päev korraga. Esimene kord läks ju õnneks. Firma palgatud juristi sõnul võib viisa pikendamine võtta kõigest kuu, kuid venida ka rohkem kui poole aasta pikkuseks agooniaks. Tean, et passis ilutsev USA tööviisa aegub 2018. aasta oktoobri lõpus. Tean, et kõik võtab aega. Etteruttavalt otsustan juba enne majandusaasta lõppu minna meie läänekaldal oleva kõige kõrgema ülemuse jutule, et vältida viivitusi ja potentsiaalset riigist väljasaatmist. Ühel märtsi alguse pärastlõunal istun temaga koosolekuruumi laua taha ja me paneme plaani paika. Lepime kokku, et hiljemalt maikuu lõpuks on personalijuht ja jurist dokumendid kokku ajanud ja valmis need ära saatma. Saabub mai. Mitte midagi ei juhtu. Jurist ajab häma ja personalijuht ei vasta kirjadele. Juuni keskpaigas saan uudise, et kohe-kohe saadetakse paberid ära. Järgneb vaikus kuni augusti alguseni.

Telefon heliseb, helistajaks on meie idakaldal paiknev personalijuht.

„Helen, tervist. On sul hetk aega?“

Tegelikult ei ole, aga leian selle aja.

„Meil on probleeme,“ jätkab naine. „Texases on hetkel immigratsiooniseadusi puudutavate küsimustega kehvasti. Meie presidendi poolt ametisse valitud inimestel on lubatud oma suva järgi otsustada, kellel nad lasevad jääda ja kellel mitte. Umbes seitsekümmend protsenti taotlustest on sel suvel tagasi lükatud ja hetkel on juristid kohtus, et saada ametlik säte selle kohta, et hakata rohkem viisasid välja andma.“

„Mis siis nüüd edasi saab? Peab lihtsalt ootama või midagi muud ajama?“ olen sekundiga mures. Oleks nad varem mulle sellest rääkinud, oleksin mingi tagavaraplaani välja mõelnud. Praeguseks on jäänud vaid kolm kuud ja teades seda, kui aeglaselt hetkel võimul oleva valitsuse tõttu asjad liiguvad, hakkab mul vaikselt vesi ahju tilkuma.

Personalijuht ohkab: „Proovime Margaretiga midagi välja mõelda. Ta arvab, et kui me ehk septembri lõpus paberid sisse anname, on rohkem lootust. Järgmisel nädalal peaks kohtunik ära otsustama, mis edasi saab. Aga ära muretse, küll kõik saab korda! Hoian sind kursis, aga vaatame siiski korraks su paberid veel üle. Kui vähegi võimalik, äkki saad välja otsida kogu klientide positiivse tagasiside, võibolla isegi mõnelt kuulsamalt või tähtsamalt inimeselt? Ma tean, et sul on paar sellist, äkki küsid? Ja kui sul aega on, siis palun löö mulle kokku ka viimase kolme aasta kõiksugused eelarved: iga liikme maks ja uue liikme värbamine, eralennukid, hotellid, villad ja pidude korraldamine. Ma seni hangin firmalt natukene suuremaid numbreid. Nii saame näidata, kui vajalik su töö ja siiajäämine on.“

Ära muretse? Päriselt? Ah, okei siis, lasen mingitel suvalistel inimestel oma saatuse üle otsustada! Veri soontes keeb mulinal. Personalijuhi empaatia on sama võlts kui Pamela Andersoni tissid. Muud ei jää üle kui lihtsalt oodata ja kõnele järgnenud kahe nädala jooksul pabereid kokku ajada. Sõbrad uurivad, vanemad uurivad, töökaaslased uurivad: mis edasi saab? Iga kord kui keegi uus jälle midagi küsib, tekib makku kramp ja on tunne, justkui oleks keegi kopsule lasso ümber loopinud, selle kinni tõmmanud ja lohistab seda nüüd mööda kruusateed nõnda, et iga väike nõks endast uue sinika jätab. Vastik on. Hommikust õhtuni kõnnin, kõik-on-hästi-mask ees, ja naeratan ümbritsevale maailmale, samal ajal kui teadmatus ja pidevas limbos olek seest närivad. Iga mööduv päev viib mind lähemale potentsiaalsele riigist väljasaatmisele. Pidev rahutus ja hirm võivad mul suvalisel hetkel jalad alt lüüa. Kas peaksin juba ettetõttavalt asjad kokku pakkima? Kummaline mõelda, et nõnda tühine asjaolu nagu legaalne staatus võib nii suurt stressi põhjustada.

Veel enne kui mind enam ehk üldse riigist välja ei lasta, otsustan korra kodus Eestis käia. Kui naastes Los Angelese lennujaamas maandun ja passikontrolli järjekord minuni jõuab, vaatab piiriametnik mulle tõsiselt otsa ja lausub: „Teil lõpeb viisa pooleteise kuu pärast, peame teil silma peal hoidma. Mis te selle pikendamiseks teinud olete?“

Ma ei saa talle ju praegu öelda, et kuule, tegelikult pole aimugi. Valetan. „Paberid on ära saadetud, ootan veel ainult intervjuuaega.“ Ja vaatan kaamerasse, et nad saaks minust piiril pildi teha, nagu iga kord. Püüan käituda nii rahulikult kui võimalik, kuigi tegelikult tahaks väsimusest ja pingest nutta. Jäänud on kõigest nelikümmend päeva viisa kehtivust.

Kontorisse tagasi jõudnud, selgub, et minu avaldust ei ole ametlikult veel sisse antudki, mulle saadetakse dokumendid alles ülevaatamiseks, et „kõik oleks õige“. Esimeses lõigus vaatab mulle vastu rida „Helen Eleanor Tootsi on ettevõtte heaks töötanud…“. Kes on Eleanor?! Arupärimisele vastab jurist veendunult, nagu oleks keskmine nimi mu passis kirjas olnud. Saadan väite ümberlükkamiseks uue passikoopia. Vahejuhtum oleks ju naljakas, kui otsakorral aeg ja vigased dokumendid mind ahastusse ei viiks. Tahaks kõik konkreetselt kuu peale saata. Päriselt.

Sel nädalavahetusel räägin lähematele sõpradele, mis käsil. Kuulen, et ühe sõbra austraallasest töökaaslasel on sarnane seis, ainult selle vahega, et too on juba vastuse saanud – eitava. Rahvusvahelise moebrändi juures tähtsal ametikohal töötav haritud imetlusväärsete kogemustega naine peab riigist lahkuma. Kui isegi USA liitlase Austraalia kodanik koju saadetakse, siis mis šanss on minul, tillukesest ja tundmatust Euroopa riigist pärit üksiküritajal?

Endal vesi ahjus, otsustan lõpuks rääkida olukorrast ausalt sõpradele. Selle peale asub sõpruskond kohe asja kallale ja hakkab uurima, kas oleks võimalik kuidagimoodi ajada teistsugust viisat. Keegi minuga abielluda otseselt ei taha, küll aga käivad jutud, et äkki prooviks üldse semu videoproduktsiooni firma kaudu kirjanikuviisat ajada.

„Ma teen ükskõik mis legaalse lükke, et sind aidata. Päriselt, ma ei saa nii, et sa ära pead minema. Mul on palju suuremad plaanid, mida kõike me koos võime teha. Palun ütle ainult, kui on miskit, mida saame teha!“ vuristab seesama produktsioonifirma omanikust sõber mulle telefoni. Südame alt teeb soojaks ja silma tõmbab märjaks selle peale. Mis sest, et tegelikkuses ei saa sõbrad midagi väga teha, nende tugi ja valmisolek tähendab mulle väga palju.

Ma ei oodanud sellist hoolimis- ja kampalöömise puhangut. Mingil teadmata põhjusel on mul üks asi siin maailmas hästi – sõbrad! Tohutu kogus kvaliteeti eri kohtades üle maailma laiali. See, mida sõber mulle sel korral ütleb, on mulle väärt rohkem kui migratsiooniameti mistahes otsus. Mul on inimesed, kes minust hoolivad. Ma ei ole üksi. Naljakas on see, et kui oled juba käega löönud ja lased kinnisideest lahti, siis universum annab kuskilt järele. Mõeldes endiselt telefonikõnele, lähen tagasi arvuti taha ja ohkan kergendatult. Sõbra öeldu aitab rohkem kui miski muu. Avan postkasti ja sealt vaatab vastu minu firma juristi Margareti e-kiri: „Helen! Nagu varem rääkisime, pole kellelgi aimu, kui kaua paberite töötlemine aega võtab. Sa võid piiranguteta reisida kuni 30. oktoobrini. Pärast seda kuupäeva aegub su praegune L-viisa ja sa ei tohi riigist lahkuda. Meile on antud 240 päeva lisaaega, mil sa võid ametlikult siin edasi töötada, kuni vastus tuleb. Kui selle aja jooksul pole vastust saabunud, pead riigist lahkuma. Paberid on ära saadetud. Margaret.“

Kivi langeb südamelt. Vähemalt sel päeval. Jumal tänatud! Pool aastat aega oodata. Mida sel hetkel aga absoluutselt ei oska ette näha, on härra Trumpi otsus valitsuse tegevus peatada, et ta saaks rahus Mehhiko piirile oma müüri ehitada. Mitte midagi ei liigu USAs. Riigiametnikelt eeldatakse, et nad lähevad endiselt iga päev tööle, aga kahju küll, palka nagu maksta ei saa, kuna kongressi kinnitamata eelarve tõttu on rahavood peatatud. Kuidas on see võimalik, et 21. sajandil istub üks maailma suuremaid ja võimsamaid riike lihtsalt suluseisus? Viisaaeg tiksub. Tiksub, kuni tuleb uus teade, et migratsiooniametil on lisaandmeid tarvis. Minu Londoni tiimikaaslaste – nelja aasta taha ulatuv! – taust tuleks nüüd letti laduda. Selle hulgas vaja kokku ajada ka kunagiste kolleegide resümeed. Isegi siis, kui nad on ammu uude kohta tööle läinud. Esialgu piisavana tundunud kuus kuud sulavad päev-päevalt kui jääliustikud globaalse soojenemise tõttu. Esmalt suve alguses sillerdanud uus tähtaeg liigub samm-sammult aina lähemale. Teadmatus ja valitsuse etteaimamatu käitumine ei pane ainult mind muretsema, ka meie firma juristi ja personalijuhi. Siiani pole kellegi käest tagasiulatuvalt nii palju lisamaterjali küsitud. Kui mulle koosolekul kogu informatsioon ette laotakse, olen emotsionaalselt peaaegu tühi. Mul on sel hetkel täiesti suva. Aasta aega. Täpselt nii palju on kulunud viisa uuendamisega seotud asjaajamise algusest. 365 päeva. Kui lisamaterjal koos, tuleb uuesti paberid ära saata ja oodata. Selle järel jääb vaid kuu. Kui selle kuu jooksul vastust ei tule, siis tšau-pakaa, tuleb kolida tagasi Euroopasse, nii kauaks, kuni vastus tuleb. Tagasi Londoni kontorisse ootama. Võibolla kuu, võibolla kaks, võibolla seitse. Keegi ei oska ennustada.

Paberid on koos. On kulunud aasta ja kolm kuud. Jurist mainib, et enam kui pooled viisataotlused lükatakse tagasi. Nädal peale paberite ärasaatmist istun kontoris ja loen viimaseid uudiseid aborti keelustavate seaduste⁷ kohta Alabamas ja mõtlen jälle, et äkki ei tasugi siin enam elada – kui äkitselt tuleb uudis, et mu viisa on kinnitatud. Hurraa? Ma ei tea, kuidas reageerida. Ühest küljest olen äraütlemata õnnelik, et see igikestev stress läbi saab, teisalt on aga tekkinud vastikustunne siinsete seaduste vastu. Mu maania- ja paanikahetked võivad eemalt vaadates tunduda mõttetu rahmeldamisena. Eks mingil määral nii ongi, aga kui need muidu uskumatuna kõlavad lood reaalsuseks muutuvad, siis ei saa sinna miskit parata. Sellised asjad ei juhtu ju ometi minuga. Nende kohta loetakse lehest uudiseid. Tahtmatult leian end juurdlemas, et kui minul oli keeruline hoolimata sellest, et eksisteerin ühiskonnas väga kasulikult, siis mida peavad läbi elama kõik need inimesed, kel nõnda hästi hetkel pole? Kui paljud inimesed saadetakse piirilt tagasi? Kui mitmel tõmmatakse karjäärile või armastusele joon alla? Kui paljud püüavad aastaid ja ikka midagi ei juhtu? Ja mis peamine – kas Trump hoiabki päriselt valitsust nii kaua pausil, kui tara valmis või riik lihtsalt kodusõja lävele jõuab?