Читать книгу Truu petis - Helena Norman - Страница 4

ARIEL DONALDS JÕUDIS just kohvi lõpuni juua ja kavatses uuesti tööle hakata, kui helises telefon. Enne vastamist vaatas Ariel kella. Pool seitse õhtul – just see aeg, mil sõbrannad talle helistama hakkavad. Kuid täna ei tahtnud Ariel tühipalja lobisemisega aega raisata. Töö väitekirja kallal oli täies hoos ja ta kartis arutlusniidi katkemist.

Suutmata otsustada, kas võtta toru või mitte, seisis Ariel segaduses telefoni juures, tehes endale etteheiteid, et polnud siiani numbrimäärajaga aparaati ostnud.

Samas ei jäänud telefon ikka vait.

Aga järsku on midagi tähtsat? vilksatas Arieli peas. Näiteks on ema või isaga midagi juhtunud…

Viimane mõte tegi Arieli murelikuks ja ta võttis kähku toru.

“Miss Donalds? Teid tülitab John Alex, abieluagentuuri Hymenaios direktor.”

Arieli rinnust pääses kergendusohe. Jumal tänatud, vähemalt ei ole see mõni tema lobisemishimulistest sõbrannadest. Tähendab, hetke pärast saab ta oma töö juurde tagasi pöörduda.

“Oo, mister Alex!” lausus ta sõbralikult. “Tere päevast. Te pole mulle nii ammu helistanud!”

“Noh, tuleb märkida, et ka teie, miss Donalds, ei ole endast kaua märku andnud,” pareeris agentuuri direktor. “Kuidas teil läheb?”

“Tänan küsimast, pole viga. Ainult tööd on palju.”

“Mis siis ikka, sellisel juhul asume kohe asja kallale. Mul on teile üks äärmiselt huvitav ettepanek.”

“Kas järjekordne kavaler? Tänan, mister Alex, aga… Mõistate, ma otsustasin enam mitte…”

“Oodake, miss Donalds, kuulake mind enne ära! Vaadake, see ei ole mitte tavaline ettepanek. Õigemini on see isegi väga ebatavaline. Kuid ma ei tahaks nii tähtsat küsimust telefonis arutada. Kas teil oleks võimalik nädala sees meilt läbi astuda?”

“Mister Alex, aga mina…”

“Millal teile sobib? Nimetage päev ja ma saadan teile auto järele.”

“Auto kliendile järele? See on midagi uut!”

“Sellepärast, et see on minu ettepanek, nagu ma juba ütlesin, ja see ei kuulu tavaliste hulka. Palun teid, miss Donalds, tulge siia. Olen kindel, et teil ei ole raisatud ajast kahju.”

“Noh, olgu. Kas teile sobib… ülehomme? Ülehomme kell kümme hommikul.”

“Suurepärane, miss Donalds. Kohtumiseni!”

Toru ära pannud, muutus Ariel süngeks ja hakkas erutatult mööda tuba kõndima. Tuju oli täiesti rikutud. Ariel oli enda peale tige, et järjekordselt ei olnud ta üles näidanud kindlameelsust ja loobunud Hymenaiose teenustest. Nüüd peab ta Bostonisse sõidu tõttu terve päeva kaotama, sest Manchesterist on sinna poolteise tunni sõit.

Mis kõige hullem – see on ju täiesti mõttetu, mõtiskles ta, vaadates süngelt välja aknast, mille taga udutas aprillikuu vihm.

Ariel Donalds oli hiljuti saanud kolmekümne aastaseks. Selleks ajaks olid teised Uus-Inglismaa naised jõudnud soetada mehe ja paar lastki. Aga Arielil polnud siiani peigmeestki, rääkimata abikaasast. Ja mitte ainult ei olnud, vaid polnud ka ette näha. Vaatamata abieluagentuuri töötajate pingutustele, mida nad olid viimase kahe aasta jooksul teinud.

Ei, Ariel pole sugugi näotu ega ka mitte karjäärinaine. Lihtsalt niimoodi on kujunenud. Ta oli vist liialt kaua aega pühendanud ülikooliõpinguile ja seejärel tööle koolis. Sel ajal, kui teised tütarlapsed sobivat noormeest otsisid, muretses Ariel selle pärast, kuidas valitud erialal täiuslikkust saavutada. Ta ei märganudki, kuidas aastad lendasid. Kui ta ärkas, avastas ta, et kõik temavanused vähegi normaalsed mehed on hõivatud.

Kaks aastat tagasi oli Arielile tehtud ettepanek hakata õppima aspirantuuris, et ta hiljem saaks Bostoni pedagoogilise instituudi õppejõuks. Mõte meeldis talle. Talle imponeeris palju enam töö üliõpilaste kui lastega. Samas, koolist lahkudes oli Arielil palju rohkem vaba aega ning ta kavatses seda kasutada peigmehe otsinguiks.

Ta alustas õpinguid kohe, kui oli koolist lõpparve võtnud ja asus kirjutama väitekirja. Tõsi, tööde maht ei vähenenud, kuid vähemalt oli tal nüüd vaba graafik.

Väikesevõitu Manchesteris peigmeest leida oli täiesti mõttetu ja seetõttu pöördus Ariel Bostoni abieluagentuuri Hymenaios poole. Seal testiti teda põhjalikult ja tema andmed pandi kataloogi. Seejärel hakati valima sobivaid tulevase mehe kandidaate. Alguses suhtus Ariel asjasse suure innuga. Selgus, et päris palju kolmekümne-, neljakümneaastasi mehi soovib endale elukaaslast leida ja temaga seaduslikku abiellu astuda. Kuid kandidaatidega kohtumisel Arieli entusiasm kustus.

Mitte ükski neist ei olnud ligilähedalgi tema ideaalile. Eranditult kõik mehed olid mingite puudustega. Ühed olid rumalavõitu, kerglased inimesed, kes ei olnud elus midagi saavutanud ega püüdnudki millegi poole. Teised, vastupidi, olid jällegi väga pragmaatilised, südametud egoistid, kes olid kaotanud oskuse oma partnerit mõista. Nende ebatäiuslikust välimusest polnud mõtet rääkidagi. Sarmikad ja nägusad mehed Hymenaiosesse ilmselt ei pöördunud, aga pisutki sümpaatsemaid mehi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja veel sai Ariel üsna pea aru, et lausa pool agentuuri klientidest ei püüelnudki tõsise suhte poole. Lihtsamalt öeldes – olid seiklusteotsijad. Tõsi küll, mõnega sugenes vahel kerge romaan. Samas midagi tõsisemat sellest ei tulnud. Oma abieluodüsseia teise aasta lõpuks tundis Ariel end lõputult väsinu ja pettununa.

Viimased kolm kuud ei olnud ta Hymenaiosesse helistanud.

Piisab ajaraiskamisest kasutu ettevõtmise peale, ütles ta endale.

Tänane mister Alexi kõne oli äärmiselt üllatav. Eriti pani Arieli imestama, et helistas agentuuri direktor ise. Sellist asja polnud varem juhtunud. Reeglina helistas keegi agentuuri reatöötajatest. Nüüd murdis ta pead, mõeldes selle üle, mida see võiks tähendada.

Meenutades mister Alexi ebatavalist ettepanekut, turtsatas Ariel nõutult. Mida mees silmas pidas? Äkki on tegemist mingi eriti kapriisse tegelasega? Või pöördus Hymenaiosesse mõni professor, kes vajab kõrgintellektiga naist? Igal juhul ei kahelnud Ariel, et kasu sellest tutvusest ei tõuse. Kuid nüüd oli juba hilja meelt muuta.

Olgu, jumal temaga! lõi Ariel laua taha istudes käega. Lähen nende juurde viimast korda ja ütlen, et nad mind kataloogist maha võtaksid.

Hymenaiosest saadetud auto veeres maja juurde täpselt kell kümme hommikul. Ja milline oli Arieli üllatus, kui ta rooli taga mister Alexit nägi!

“Otsustasin ise teile järele tulla,” selgitas ta, aidates naisel esiistmele istuda. “Mõtlesin, et on parem, kui me kõik tee peal läbi arutame.”

Ariel ei vastanud midagi, raputas ainult kohmetult pead. Vaevalt olid nad jõudnud peateele välja sõita, kui mister Alex palus oma kaaslaselt luba suitsetada.

“Andke siis mulle ka juba sigaret,” ütles Ariel. “Pagan, nagunii pean nikotiini sisse hingama!”

“Tähendab, te ikka suitsetate?” küsis Alex naeratades. “Aga ankeedis te ei märkinud seda.”

Ariel heitis mehele sünge pilgu.

“Ma ei mõista, kuidas see asjasse puutub?” kähvas ta kasvava ärritusega. “Ja üldse, kallis mister Alex, ehk oleksite nii kena ja räägiksite minuga ilma vihjeteta? Tõepoolest, miks selline tobe salalikkus? Keda te mulle püüate sokutada? Araabia šeiki või?”

Mees hakkas naerma, kuid Ariel püüdis tema naerust pingutatuse, mis teda veel enam ettevaatlikuks tegi.

“Noh?” nõudis ta. “Kas saan teilt lõpuks veenvaid selgitusi?”

“Ärge olge nii tuline, ma räägin kohe kõigest,” püüdis mees teda lepitada. “Esialgu tahaksin üht-teist täpsustada.”

Alex vaatas Arieli uuriva pilguga.

“Miss Donalds, öelge, kas teie elutingimused on viimasel ajal muutunud? Ma pean silmas tööd. Sest, kui ma ei eksi, töötate te kodus, mitte kontoris?”

“Jah, ma töötan kodus. Kirjutan väitekirja geograafia õpetamise meetoditest koolis.”

“Ja kui kaua te seda kirjutada kavatsete?”

“Raske öelda. Arvatavasti veel pool aastat.”

“Mis siis ikka, see on hea,” märkis Alex rahulolevalt.

“Mis mõttes?” imestas Ariel.

“Selles mõttes, et see tõstab teie šansse.”

“Mehele saada?”

“Ei, miss Donalds, jutt ei käi abiellumisest. Õigemini küll abiellumisest, aga… ajutisest.”

Ariel pööras end järsult mehe poole.

“Vabandust, ma ei saanud aru. Kurat võtaks, millest te räägite?!”

Alex peatas auto teepeenral ja vaatas Arieli intrigeeriva, tähendusrikka pilguga.

“Ma räägin ettevõtmisest, mis võib teile kenakese summa sisse tuua. Kui ma ei eksi, siis kusagil…” mees tegi paljuütleva pausi, “viiekümne tuhande dollari ringis, miss Donalds.”

“Mida-a-a?!” venitas Ariel vapustatult. Seejärel vajutas järsult ukse käepidet ja väljus autost, lüües ukse enda järel tugevasti kinni.

Kuid Ariel tundis halvasti Hymenaiose direktorit, kui arvas, et tal õnnestub mehest nii kergesti lahti saada. Enne kui ta jõudis lähedal asuva bussipeatuse juurde, sai Alex ta kätte. Ta hakkas sellise tulisusega naist veenma, et too ta ettepaneku ära kuulaks, et Ariel andis survet talumata alla.

“Olgu,” lausus ta auto juurde tagasi pöördudes. “Ma kuulan teid ära. Kuid samas hoiatan kohe, et teil ei õnnestu mind mingisse seadusevastasesse afääri mässida.”

“Midagi seadusevastast siin ei ole, vannun oma tervise juures!” pobises Alex kuidagi lipitsevalt talle järele lonkides. “Kohe saate teada asja sisu ja mõistate, kui ohutu ja kasulik see lugu teie jaoks on.”

Lasknud Arielil autosse istuda, andis mees gaasi ja, vaadates kord teed ja kord oma kaaslast, võttis ette asja tuuma selgitamise.

“Paar päeva tagasi külastas mind üks vana tuttav, kellega me koos Cambridge’is õppisime,” alustas ta. “Tema nimi on Inglise kõrgemas seltskonnas laialt tuntud, kuid teile ei ütle see ilmselt midagi. See on keegi Stewart Hamilton.”

“Stewart Hamilton?” kordas Ariel. “Pole kunagi sellist nime kuulnud.”

“Pole ka ime, kuna ta on inglane,” naeratas Alex. “Muide, teda ei kutsuta mitte mister Hamilton, vaid hoopis lord Hamilton. Parun Stewart Hamilton Sussexi krahvkonnast.”

“Hmm! Noh, ja mida ta teilt tahtis?”

“Ta tahab abielluda.”

“Kiiduväärt ettevõtmine!”

“Jah, aga abielluda ei taha ta tõeliselt.” Alex pani ette järjekordse sigareti ja pärast lühikest pausi jätkas. “Asi on selles, miss Donalds, et Stewart on juba abielus olnud. Tütarlapsega oma ringkonnast, mingi krahvi tütrega vist. Aasta tagasi ta lahutas. Aga häda on selles, et ta ei suuda endisest naisest kuidagi lahti saada. See tähendab, et see leedi tuleb ikka ja jälle tema juurde koju, kasutades ära Stewarti vanaema soosingut. Ja mitte kuidagi, mõistate, pole võimalik teda sealt eemale peletada.”

“Kas see teie lord Hamilton ei ole proovinud temaga tõsiselt rääkida?”

“Haa!” urahtas Alex. “Loomulikult on. Aga sellest pole kasu olnud.”

“See tähendab, et ta tahab mehega jälle koos elama hakata?”

“Arvata võib. Aga kuna Stewarti sugulased olid kategooriliselt lahutuse vastu, siis ei anta talle lihtsalt asu. Nüüd mõtlebki ta, kas mitte teist korda abielluda? Aga kuna uut naist vajab ta samapalju kui tunamullust lund, siis otsustas ta sõlmida fiktiivse abielu. Sellepärast ta tegelikult minu juurde tuligi. Et mina talle sobiva kandidaadi leiaksin.”

“Selge,” muigas Ariel. “Kuid jääb selgusetuks, miks te just minu poole pöördusite.”

Hymenaiose direktori silmad lõid kavalalt sädelema.

“Selleks, mu kallis miss Donalds, on päris mitmeid põhjusi. Esiteks olete teie ameeriklanna, aga Stewarti vanaema vihkab ameeriklasi kõigest hingest. Teiseks, te sobite talle vanuse poolest: te olete kolmkümmend, tema aga kolmkümmend üks. Kolmandaks olete küllaltki kenake, kusjuures täielik vastand tema endisele abikaasale. Ja riskin eeldada, et te ei ole nii hästi kasvatatud…”

“Mida-a?!”

“Jumala pärast, ärge minust valesti aru saage! Ma pean silmas vaid asjaolu, et te ei saa tunda inglise kombeid, igasuguseid reegleid ja etiketinõudmisi, mis on kohustuslikud Stewarti ringkonnas. Ühesõnaga, teil pole midagi ühist pepside inglise leedidega!”

Ariel vaikis mõtlikult mõne minuti ja pahvatas seejärel naerma.

“Tundub, et hakkan asja sisu tabama,” ütles ta, vaadates lõbusalt agentuuri direktorile otsa. “See teie parun Hamilton tahab tuua majja naisterahva, kes mitte mingil juhul tema sugulastele ei meeldi.”

“Just nii, miss Donalds.”

“Aga miks?”

“Arvatavasti selleks, et neid oma kodust eemal hoida ja ise rahulikult elada.”

“Jah, aga mis tal pärast seda plaanis on? Sest meie abielu on ju ajutine, me lahutame varsti!”

Alex kehitas õlgu.

“Seda mina, ausalt öeldes, ei tea. Arvatavasti ei teata Stewart oma lahutusest neile. Või mõtleb midagi välja, astub näiteks uude fiktiivsesse abiellu… Noh, kuidas siis on, miss Donalds? Kas olete nõus? Arvan, et see oleks teie jaoks väga kasulik. Esiteks, abielulepingusse pannakse kirja suur summa, mille te lahutuse korral saate; teiseks, te võite pärast lahutust jätta mehe perekonnanime ja pole välistatud, et ka tiitli. Kolmandaks, vabandage mind otsekohesuse pärast, kuid minu arvates on parem olla lahutatud naine kui… hmmm… vanatüdruk.”

Vanatüdruk! See pahaendeline sõnaühend toimis Arielile nagu piitsalöök. Loomulikult, pärast fiktiivset abielu ei saa keegi tema puhul kasutada seda alandavat terminit. Aga kohalikud keelepeksjad ju nimetavad teda seljataga juba niimoodi… Kuid nüüd see asi lõpeb. Ta teeb neile provintsi õelutsejatele ninanipsu, sunnib neid kadedusest lõhki minema. Isegi pärast lahutust ei saa nad talle ülevalt alla vaadata, sest ta on materiaalselt kindlustatud… ja, mis üsnagi tõenäoline – pärast lahutust ei pöördu ta enam tagasi sellesse kopitanud linna. Ostab Bostonisse korteri ja seab end sinna sisse.

Viimane mõte tiivustas Arieli sedavõrd, et ta peaaegu hüppas istmel. Seejärel pöördus ta Alexi poole ja teatas pidulikult, et võtab ettepaneku vastu.