Читать книгу Truu petis - Helena Norman - Страница 5

“MIS SIIS IKKA, Ariel, kas tähistame meie tehingu sõlmimist?”

Stewart Hamilton tõstis šampusepokaali ja naeratas oma vastas istuvale Arielile sõbralikult.

“Seejärel tahaksin ma teiega arutada meie edasiste toimingute täpset plaani. Täpsemalt mitte plaani, vaid strateegiat.”

Mees rääkis kiirustamata ja vist väga veenvalt, kuid Ariel suutis tema mõttekäiku vaevu jälgida. Õhtu šikis Bostoni baaris Uus-Inglismaal oli alles alanud ja Ariel vaevu toime tulnud pokaali šampusega. Kuid ta tundis end nii, nagu oleks ta purjus või alles ärganud.

Pole ka imestada, kui tunned end rööpast välja lööduna, mõtles ta endamisi, kui sinu elu on ainult ööpäeva jooksul nii järsult muutunud.

Ariel ei tahtnud uskuda, et tema vestlus Alexiga toimus alles eile hommikul. Tundus, et sellest on möödunud vähemalt nädal. Aga võib-olla tekkis tal selline tunne seepärast, et ööpäeva jooksul oli ta pidanud ära tegema nii palju asju.

Kohe pärast läbirääkimisi autos sõidutas Alex ta Bostonisse ja tutvustas parun Hamiltoniga. Seejärel viis agentuuri autojuht ta koju, kus ta hakkas asju pakkima ja sellega tegeles ta hilisööni. Arielile, kes oli harjunud, et ta elu voolab tasapisi, oli selline kiirustamine ebameeldiv, kuid Hamilton tahtis võimalikult kiiresti Inglismaale tagasi pöörduda. Seepärast hakkas tema advokaat otsekohe abielulepingut koostama. Ja siis, kaks tundi tagasi leping allkirjastati. Pärast seda kutsus parun Arieli ühte Bostoni kõige kallimasse restorani – niiöelda abiellumist tähistama. Ning samal ajal rahulikus olukorras ka tulevikust rääkima.

Heites pilgu luksuslikule saalile, mõtles Ariel, et tema niinimetatud abikaasa ei olnud teinud just kõige õnnestunumat valikut nii tähtsate läbirääkimiste pidamiseks. Loomulikult oli siin vaikne ja kallite hindade tõttu vähe inimesi, kuid restorani õhustik mõjus Arielile kuidagi segavalt.

Selles polnud ka midagi imelikku, kui arvestada seda, et esmakordselt elus viibis ta sellises kohas. Siin valitses rafineeritud luksus, mida Ariel kunagi kogenud ei olnud. Avara saali seinad olid kaetud kreemjast kullaga kaunistatud siidist. Kõrgete akende rida palistasid suurepärased pruunist sametist drapeeringud. Mööbel oli naturaalsest puidust ja kaetud kreemi atlassiga. Lumivalgetel linadel säras kristall, hõbe ja ehtne portselan. Justkui vastukaaluks interjööri raskele luksuslikkusele olid laudadel põllulilledest kaunistused.

Aga on neid, kes võivad endale lubada küllaltki sageli sellistes kohtades käia, mõtles Ariel pigem imetluse kui kadedusega.

“Ariel! Vabandust, kuid mulle tundub, et te ei kuula mind üldse!”

Võpatades vaatas Ariel Hamiltonile otsa. Seejärel punastas, tunnistades endale, et oli liialt süvenenud ümbritseva silmitsemisse ja seetõttu lasknud paruni kõne kõrvust mööda.

“Andestust, lord Hamilton,” pomises ta. “Ma olen lihtsalt… lihtsalt pisut väsinud viimastel päevadel.”

“Mõistan.” Mees heitis talle kaastundliku pilgu. “See kõik toimus liiga kiiresti ja ootamatult, nii et võib arvata, et lõin teie elu tugevasti rööpast välja.”

“Noh, mitte just päris nii,” ohkas Ariel. “Praegu tunnen ma end nii, nagu oleksin sattunud väljamõeldud maailma. Kogu see ümbrus, kus ma praegu viibin, tundub mulle ebareaalne, ebatõeline. Ja…”

Ta ei lõpetanud, tunnetades, et oli tahtnud öelda taktituse.

“Kas mina ka?” päris Hamilton. “Mina ka ei tundu teile tõelisena?”

“Ausalt öeldes jah,” tunnistas Ariel kohmetult.

Mees hakkas tooli seljatoele nõjatudes naerma.

“Alice peeglitaguses maailmas,” ütles ta, suunates Arielile oma kissis kuldpruunide silmade uuriva pilgu.

“Teate, Ariel, ma kujutasin just sellisena endale ette Lewis Carrolli tuntud muinasjutu kangelast. Kaunis blondiin, kellel on imelised kannikesevärvi silmad. Jajah, just sellised nagu teil praegu,” lisas ta naeratades Arieli hämmastusest ümmarguseks muutunud silmi vaadates.

Ariel köhatas nõutult, teadmata, mida sellise ootamatu ja kummalise avalduse peale kosta. Millest ta, taeva pärast, räägib? Mis asja on mehel tema välimuse ja üldse tema isikuga? Nad olid sõlminud äritehingu ja nende suhe peab jääma rangelt ärilistesse raamidesse. Muud varianti suhetes pragmaatiline ameeriklanna Ariel Donalds endale ette kujutada ei osanud. Või ongi Hamiltonil selline suhtlemismaneer? Kes nendest imelikest inglastest aru saab!

“Tõsi küll, see oli kauges lapsepõlves,” jätkas parun, pööramata uurivat pilku Arieli hämmingus näolt. “Hiljem see helge ideaal ununes ja vahetus teistega. Kuid teised ei tähenda tingimata paremat. Aja jooksul laseme oma nõudmistes partneri suhtes lihtsalt latti allapoole. Kas teile ei tundu niimoodi?”

“Ah? Tegelikult võib teie sõnades olla terake tõtt,” pomises Ariel jälle kohmetult köhatades.

“Samas on kuidagi imelik, et see kunagine armastatud muinasjutt meenus mulle just täna,” lausus Hamilton muiates. “Kas mitte teie ei ole selles süüdi, minu armastusväärne pruut?”

“Vabandust, lord Hamilton, kuid ma ei saa päris hästi aru, millest te räägite,” pomises Ariel, olles mehe arusaamatute kõnedega täiesti endast välja viidud. “Mulle tundub, et meil oli plaanis rääkida hoopis muudest asjadest.”

Hamilton naeris lühidalt, seejärel süütas sigareti ja vaatas uuesti Arieli selge, otsese pilguga, millesse oli kätketud pisuke huvi, mis Arieli veelgi enam segadusse ajas.

“Muudest asjadest?” kordas ta. “Kuid ma ju püüdsin teiega rääkida tõsistest asjadest, teie aga ei kuulanud mind üldse. Muide, ma ei heida seda teile ette. Ja üldse, nagu ütleb tark vanasõna – tühi kott ei seisa püsti. Seetõttu teen ettepaneku kõigepealt keha kinnitada ja alles siis ärijuttu ajada.”

“Jah, tõenäoliselt on teil õigus,” nõustus Ariel, tundes seletamatut kergendust sellest, et jutuajamine võttis teise suuna. “Ausalt öeldes olen ma kohutavalt näljane. Täna oli selline hullumeelne päev, et ma ei ole jõudnud isegi kohvi juua.”

“Mina samuti,” ütles Hamilton ja asus toidu kallale.

Söönud ära peigmehe tellitud oivalise salati, samuti sooja toidu, tundis Ariel end tõepoolest reipamalt. Ka oli ta juba pisut harjunud tema jaoks ebatavalise olukorraga, uurinud ümbritsevat toredust piisavalt ja oli nüüd valmis tõsiseks jutuajamiseks. Sellepärast, kui Hamilton oma taldriku kõrvale tõstis ja suitsetama hakkas, järgis Ariel tema eeskuju. Ta nõjatus toolileenile, vaatas ootavalt parunile otsa ja lausus:

“Niisiis, lord Hamilton, olen tähelepanu ise!”

“Mis siis ikka,” sõnas mees asjalikult, “eks asume arutama meie strateegiat. Ja mida ma esmajärjekorras tahaksin teilt paluda.”

Hamilton vaatas Arieli, pilgus kerge surve.

“Esmalt peate te otsekohe loobuma kombest pöörduda minu poole ametlikul toonil. Minu nimi on Stewart, pidage see hästi meeles. Ja sellest hetkest alates pöörduge minu poole ainult selle nimega.”

“Kuid me pole ju veel Inglismaal…”

“Kui me Inglismaale jõuame, on hilja muudatusi teha,” lõikas Stewart. “Ja kui te kogemata lasete läbi mõne eksimuse, võib meie plaan vastu taevast lennata.”

“Olgu… Stewart,” lausus Ariel pisukese pingutusega.

“Peale selle,” jätkas mees, “peate õppima minuga loomulikult käituma. Mõistate, millest ma räägin? Me peame käituma nii, nagu oleksime tõepoolest mees ja naine. Armastavad abikaasad. Loomulikult pole see kuigi lihtne. Kuid tuleb proovida. Ärge unustage, et kui me minu mõisas oleme, hakkab meid jälgima kümneid teraseid silmapaare. Sealhulgas,” ta tegi grimassi, “ka minu endine naine, olgu ta neetud!”

“Jah, mõistan,” noogutas Ariel.

“Vabandust, kuid mina ei ole kindel, et te seda mõistate,” vaidles Stewart vastu. “Sundimatu käitumine ei tähenda pelgalt pealesunnitud vestluste pidamist. Peate õppima minuga normaalselt käituma.”

“See tähendab?”

“See tähendab, kui otse öelda – mitte kõrvale hoidma minu puudutustest ja suudlustest.”

“Lord Hamilton! See tähendab, Stewart…” Segaduses Ariel hingas sisse suure hulga suitsu ja hakkas läkastama. “Andestust, kuid nii me kokku ei leppinud. Abielulepingus…”

“Abielulepingutesse selliseid asju ei kirjutata,” lausus mees järsult.

Ja lisas lepitavalt naeratades:

“Muretsete ilmaasjata. Ma pidasin silmas täiesti süütuid asjakesi. Kerge suudlus põsele, käepigistus, õlapuudutus… Ühesõnaga mitte midagi enamat sellest, mida noored abieluinimesed võivad endale teiste ees lubada.”

“See tähendab, tahate, et me käituksime nii nagu käitusite oma endise naisega?” täpsustas Ariel.

Tema hämmelduseks raputas Stewart pead.

“Oo ei!” hakkas mees naerma. “Selles kogu mõte ongi, et me peame täiesti teistmoodi käituma.”

Ja pisut süngemaks muutudes selgitas:

“Vaadake, minu esimene abielu oli sõlmitud arvestuslikult. Lihtsamalt öeldes, meid Leticiaga panid paari vanemad. See oli niinimetatud dünastiatevaheline abielu. Kaks tuntud perekonda otsustasid sugulasteks saada. Nende esindajad kogunesid kokku ja otsustasid kõik ära, seejärel tegid lapsed omavahel tuttavaks ja nood abiellusid.”

“On alles lugu!” venitas Ariel imestunult. “Ausalt öeldes poleks ma kunagi arvanud, et selline asi on meie ajal võimalik. Ja seda veel tsiviliseeritud Euroopas!”

“Kahjuks on võimalik,” ohkas Stewart. “Samas, loomulikult ei tassinud mind keegi jõuga altari ette. Kui vanemate poolt valitud pruut ei oleks mulle meeldinud, ei oleks ma temaga abiellunud.”

“Nii et ta ikkagi meeldis teile?”

Stewart kortsutas jälle kulmu.

“Meeldis, olgu ta neetud! Kuid mingist armastusest ega tulisest kirest polnud lõhnagi. Ma leidsin ta olevat lihtsalt nii veetleva, et temaga pikemalt mõtlemata voodisse heita. Mõistan, et mu sõnad on küünilised, kuid peate teadma asja sisu, muidu ei oska te otsustada, kuidas ühel või teisel puhul käituda. Niisiis,” jätkas Stewart, olles šampust rüübanud, “ma leidsin, et Leticia on ilus ja üsnagi külgetõmbav. Aga kuna ma ise olin sel ajal noor ja rumal – sain just kakskümmend kaks –, siis lubasin isal end ära rääkida ja temaga paari panna. Ja abiellusin.”

Ta kustutas sigareti tuhatoosi.

“Ja siis?” küsis Ariel intrigeerivalt. “Abielu ei õnnestunud?”

“Jah,” vastas Stewart süngelt. “See abielu osutus äärmiselt ebaõnnestunuks. Ma mõistsin väga kiiresti, et olin teinud vea, kuid ei saanud kohe lahutada. Mitte skandaali kartuses – selliste asjade peale olen alati sülitanud –, aga sellepärast, et mu isa oli sel ajal väga haige. Tal avastati vähk. Ja loomulikul ei tahtnud ma tema lõppu kiirendada lahutusest teatamisega. Lahutuse andsin ma sisse kolm kuud pärast tema surma. See oli kaks aastat tagasi. Lahutusprotsess kestis kaua, kuid aasta tagasi sain jälle vabaks. Minu suure suguvõsa suureks pahameeleks,” lisas Stewart õela naeratusega.

“Miks nad nii rahulolematud olid?” imestas Ariel. “Kas Leticia meeldis neile?”

“Oo!” venitas Stewart tähendusrikkalt. “See pole õige sõna. Nad olid temast täielikus vaimustuses. Muide, nad on seda ka praegu. Kuid ma pean nende läbikäimise lõpetama. Täpsemalt, las suhtlevad, kui tahavad, ainult mitte minu territooriumil.”

“Selge,” ütles Ariel, kuigi ei taibanud eriti midagi. Ja suutmata end tagasi hoida, küsis: “Aga kas teil lapsi on?”

“Jumal tänatud, mitte,” vastas mees. “Mina sellelt naiselt lapsi ei tahtnud ja võtsin ette abinõud, et seda ei juhtuks.”

“Usun, et teie suguvõsa suureks pettumuseks,” märkis Ariel.

“Loomulikult.”

Ta valas tühjad pokaalid täis.

“Aga nüüd,” ütles ta, “koostame järgnevate tegevuste plaani. Kõigepealt otsustame pulmade küsimuse.”

“Pulmade?”

“Nojah. Mida teie siis arvate? Et lihtsalt paneme linnavalitsuses kahe tunnistaja juuresolekul nimed kirja?”

“Ja milline on teie ettepanek?”

“Peaaegu sama, kuid väheste külalistega ja…” Stewart vaatas Arieli kavala naeratusega, “luksusliku laulatuskleidiga pruudile. Palun, Ariel, ärge vaielge vastu,” palus mees, nähes, et naine on valmis protestima.

“Saage aru, ma pean oma sugulastele fotosid näitama!”

“Ega te neid juhuslikult pulma kavatse kutsuda?” salvas Ariel.

“Ei, sest ma ei ole rahul nende käitumisega,” tõsines Stewart. “See on omamoodi karistus – tagasihoidlik pulm välismaal ilma sugulaste ja ajakirjanduseta. Kuid minu “jumaldatud pruut” peab jalustrabav välja nägema. Tema ei ole ju minu ees milleski süüdi! Miks teda siis sellest lõbust ilma jätta?”

“Mis siis ikka, kõlab loogiliselt,” nõustus Ariel. “Küllap on see ka minule hea, sest ka mul on vaja kellelegi pulmafotosid näidata,” lisas ta, kõver naeratus näol, meenutades keelekandjaid naabreid, kes talle eluaegset vanatüdrukupõlve ennustasid.