Читать книгу Härrasmehe saladus - Helen Dickson - Страница 5

1852

Lydia seisis närvilise, kõhkleva ja kiiresti aset leidnud sündmuste tõttu pisut heitununa Henry Sturgise kõrval – see oli mees, kellest pidi saama mõne minuti pärast tema abikaasa. See arusaam tabas teda uue hooga ja samal ajal küsis Lydia endalt, kas ta ikka toimib õigesti.

Kui Henry ütles talle, et tahab temaga abielluda, polnud Lydia endas kindel olnud. Nad olid olnud koos väga lühikest aega ja see oli olnud erutav, aga ta oli otsustanud esialgu mitte mingeid otsuseid teha. Tema ema oli surnud aasta tagasi ja nad olid terve elu pidanud enda eest seisma, nii et teise inimesega sellisesse intiimsesse ühendusse astuda oli tema jaoks keeruline.

Lydia küsis endalt, miks. Miks see oli nii keeruline? Miks ta ei tahtnud anduda armastuse, aususe ja usalduse emotsioonidele? Teistel inimestel polnud sellega probleeme. Miks peaks temal olema?

Hirm! Mille ees? Kas edasiliikumise ees, teise inimese oma ellu laskmise ees ja tõotusega sidumise ees. Enda sidumine tõotusega on kui teise inimese südame enese käes hoidmine, turvalisuse loomine teisele, kus kõik on võimalik ja kahe inimese vahel kõigiti mõistetav. Tõotusega sidumine tähendab armastuse nimel kõigele sellele vastu seismist, mida elul pakkuda on. Häda on selles, et Lydia ei teadnud, kas ta tahab seda. See on risk, nagu hüppaks tühjusesse, teadmata, mis ees ootab.

Kas sellest saab asja? See oli küsimus. Suutmata otsustada, kas abielluda Henryga või mitte, oli ta lihtsalt oma tööd edasi teinud ja vaadanud, kuidas olukord kujuneb. Ent Henry kiirustas ja püüdis naist veenda ning lisaks ilmus Lydia minevikust välja soovimatu kummitus tema isa näol, kes oli ta lapsena julmalt hüljanud ja tahtis nüüd uuesti ta ellu kuuluda, kuid seda soovis naine iga hinna eest vältida. Nii andis Lydia järele, püüdes end veenda, et Henry ongi see mees, kes vastab tema nõudmistele ja vabastab ta hirmust. Praegu ta sellele mõelda ei kavatsenud. Mitte siin. Mitte praegu, mitte kunagi.

Kohe, kui Lydia nõustus abielluma, oli Henry lükanud asjad liikuma naise meelest ebasündsa kiirusega. Lydial polnud vajalikeks korraldusteks mingit sõnaõigust. Kaks päeva hiljem pidid nad sõitma Liverpooli, et sealt edasi Ameerikasse minna. Henry elas Ameerikas ja tema isa oli väga haige. Kui isaga peaks midagi juhtuma, ei tahtnud mees olla siinpool Vaikset ookeani. Just selle pärast olid nad tulnud Gretna Greeni nimelisse Šoti külasse, mis oli esimene postipeatus pärast piiri ning samas oli see moekas ja romantiline koht, kus sai abielluda kiiresti ja vanemate nõusolekuta.

Nüüd seisid nad isehakanud preestri ees, kes oli nõustunud neid suurema summa eest paari panema. Maja, kus nad olid otsustanud abielluda, polnud selliselt pühitsetud kui kirik, mida Lydia oleks eelistanud, ent vaikus ja kaks tunnistajat nende taga muutsid sündmuse pidulikuks.

Lydia kandis tumeroosat lihtsat hästi istuva pihikuosaga kaunistusteta kleiti. Kübaral oli lai poolringikujuline serv, millel ilustuseks kimp roosasid ja valgeid roosinuppe, mis sobis kleidiga imehästi. Kübara alt olid pääsenud valla mustad lokid, mis piirasid nägu.

Preester nõjatus ettepoole. „Olete valmis alustama?“

Lydia noogutas sõnatult.

„Jah,“ vastas Henry kähku, suutmata varjata kärsitust, et saaks selle asjaga võimalikult kiiresti ühele poole. „Laske käia.“

Lydia vaatas preestrit, kui mees küsis, kas nad on abieluealised. Mõlemad vastasid jaatavalt. Ruumi tagaosas oli kuulda mingit melu, siis lendas uks lahti ja keegi astus sisse.

„Peatage see kohe.“

Lydia arvas, et ta eksib. Talle tundus, et keegi ütles, et tseremoonia tuleb peatada. Ta pöördus ehmunult ringi, samal hetkel ka Henry. See kõik oli ebareaalne – inimesed, preester, akendest sisse paistev päike. Ruumi oli astunud kaks meest. Pikem, kes oli ka kõnelnud, tuli nende poole. Lydia vaatas teda varjamatult. Mehe pikast, laiaõlgsest olemusest kiirgas järeleandmatust ja käskivust, nii et teised tundusid tema kõrval kääbustena.

„Kas see ei või oodata?“ küsis preester pahuralt. „Te segate tseremooniat.“

„Õigustatult.“

Ruumis tekkis ootamatu vaikus. Lydia tundis kuklas külma. See hiilis allapoole ja ajas oma kombitsad mööda selgroogu laiali. Ta vaatas ainiti meest, kes oli seda öelnud.

„Mis võib õigustada seda, et tormate siia sisse ja segate laulatustseremooniat?“ küsis Lydia teravalt oma haritud ja selgel häälel ning vaatas sissetungijat külma põlgusega.

Mees vaatas Lydia poole üleolevalt, mis tundus olevat osa tema mehelikust olemusest. Tema silmad tõmbusid ohtlikult kissi ja huuled kõverdusid kergelt, ent tema naeratus oli viisakas ja jahe, isegi ükskõikne.

„Palun vabandust tekitatud ebamugavuste pärast, aga selline teguviis minu poolt on täielikult õigustatud – olen kindel, et te nõustute sellega peagi. See mees pole see, kes väidab end olevat. Kui ma poleks õigeks ajaks siia jõudnud, oleks ta sooritanud kuriteo.“

Lydia vahtis meest rabatult. „Kas te olete politseinik?“

„Ei, ei ole.“

Võõra häälest, pea ja õlgade hoiakust oli selge, et mees räägib talle tõtt selle kohta, miks ta nende tseremooniat takistas, ja sisetunne ütles naisele, et põhjus on hullem, kui ta ette kujutada oskaks. Ta seisis kangelt Henry kõrval, julgemata õieti hingatagi, oodates, et võõras jätkaks.

„Minu kohuseks on teile teatada, et mees, kellega te kavatsesite abielluda, on juba abielus.“

Lydia tundis, et silmad lähevad suureks ja ta seisis selles päikselises ruumis pahviks löödult nagu marmorkuju. Selle aja jooksul, mis kulus mehel nende sõnade väljaütlemiseks, tekkis Lydia näole muserdatus ja kibestumine, mida polnud võimalik varjata.

Tekkis õõnes vaikus. Mitte keegi ei öelnud sõnagi. Henry nägu oli läinud kahvatuks. Tema oli esimene, kes toibus. Ta suu tõmbus kitsaks kriipsuks ning ilme oli ettevaatlik ja vaoshoitud – nagu väikesel poisil, kes on pahandust teinud ja saab järsku aru, et jäi vahele.

„Mida see tähendab?“ küsis Henry nõudlikult, pilk sissetungijal. „Ja mida kuradit sina siin teed?“

„Ma ei pea seda ometi ütlema hakkama,“ andis pikk võõras ohtlikult vaiksel häälel vastu. „Kõik sinu rumalad, mõtlematud... Oled sa peast segi läinud või?“

Säärase küsimuse ees oli Henry ilmselgelt vapustatud, ent see kestis vaid hetke. „Pagan sind võtaks,“ lausus ta vaevukuuldavalt.

Lydia kiskus pilgu võõralt ja vaatas mehe poole, kellega oli kavatsenud abielluda, kinnitades samal ajal endale, et see siin peab olema eksitus, et see on lihtsalt halb unenägu. See ei saanud olla midagi muud, aga võõra näol oli nii rangelt talitsetud ilme, et Lydia teadis, et mees räägib tõtt, ehkki ta ei suutnud seda veel hetkel mõista.

„Kas sa tunned seda meest, Henry? Ja kuidas tema sind tunneb? Vasta mulle.“

Henryst õhkus piisavalt ärritust näitamaks, et ta tunneb seda meest ja et ta on lisaks valmis vägivalda kasutama. Tema esialgne vapustus oli asendunud vihaga. Ta ei teinud väljagi naisest, kellega oli kavatsenud abielluda, ning astus sammu võõra poole, selg kange ja käed külgedel rusikas.

„Sa jälitasid mind. Kurat sind võtku, Golding!“ urises ta. „Põrgusse sina ja sinu sekkumine.“

„Ja see sulle meeldiks, eks ole? Ma ei nõudnud sinult just üleliia palju, paludes, et sa oleksid Mirandale truu – pärast kõike seda, mida ma sinu heaks teinud olen. Kui mind poleks, oleks sinu uhke mõis kokku varisenud ja sina elaksid suguvõsa talus, saades närust sissetulekut talupidamisest. Selle asemel elad sa nagu lord, kelleks sa sündisid, ja ajad ikka naisi taga.“

„Kust sa teadsid mind leida?“

Võõras ei võpatanud. „See polnud keeruline. Sa jätsid mu õe maha. Tal hakkas igav ja ta järgnes sulle Londonisse. Kui ta sind leida ei suutnud, tuli ta minu jutule. Otsustasin käia läbi sinu klubist, kus su sõbrad olid tõe osas vägagi avameelsed. Millise haleda ettekäände sa oma naisele oma äraoleku kohta kavatsesid ette sööta?“ Võõras kõneles kergelt agressiivsel toonil, mis näitas, et ta oli harjunud kohe vastuseid saama.

„Oleksin midagi välja mõelnud.“

„Kindel see. Sa oled talle valetamises üsna osavaks muutunud. Kurat võtaks, Henry, sa kavatsesid hakata kahenaisepidajaks.“

„Kuni sina sekkusid. Su saabumine poleks saanud olla oskuslikum või parema ajastusega.“

„Ma ei küsi selgitust – olukord kõneleb ise enda eest. Aga kuidas pagan see sinu arvates kohtus oleks vett pidanud? Nüüd olen ma siin ja ehkki ma tahaksin su maha lüüa, ei lase armastus õe vastu mul seda teha. Iga naine, kes on pidanud pidevalt seisma silmitsi seksiskandaalidega, oleks ammu oma abikaasasse usu kaotanud. Tal on pelgalt selle alusel õigus sinust lahutada, aga ma ei usu, et ta seda teeb. Tal on raudne tahe ning sinu vastuvõetamatu häbiväärne käitumine teie abiellumise algusest alates on teda ainult karmimaks muutnud. Ta on Maple’i häärberi leedi Seymour, aadlik, ja olenemata sellest, mida sina teed, kavatseb ta oma positsiooni seltskonnas säilitada. Kurat võtaks, mees, sa tegid talle sügavalt haiget. Loodetavasti oled enda üle uhke.“

Nüüd pöördus võõras Lydia poole nagu tõusulaine. Mehe juuksed olid tihedad ja pruunid, meelekohtadel oli kergelt halli ja juuksed sätendasid akendest paistva päikese käes. Pikk, lihaselised õlad, kitsas piht, tume pikk-kuub ja kaelaside, heledad püksid – selline mees vaatas Lydiat kerge põlgusega. Tema suu tõmbus pingule ning külmad ja ebasõbralikud silmad välkusid ohtlikult.

Ta vaatas Lydiat ja Lydia teda. Naine tundis end mehe pilgu all ärritumas.

„Mida te enda arust mõtlesite,“ küsis mees vihaselt, „kui kurikuulsa elumehega mööda Londonit ringi lasite ja nüüd selle pöörase sammu ette võtsite?“

Lydia tundis, kuidas pahameel paisub temas võimsa emotsioonipuhanguna, millele ta oli sunnitud vaba voli andma. Ta oli siiski ju samamoodi Henry salakavaluse ohver nagu võõra õde. Lydia silmad välkusid vihaselt ja raev muutis tema hääle teraskalgiks. „See pole minu süü,“ teatas ta maruvihasena, et teda osaliselt selles süüdistati. „Mul polnud aimugi, et Henryl on naine – või et ta on kurikuulus elumees, kuna ma ei ela tema maailmas. Ma ei liigu kõrgseltskonnas, söör. Ka ei teadnud ma, et tema perekonnanimi on Seymour. Mina tean teda Henry Sturgisena.“

Võõras oli käed puusa pannud, tema helesinised silmad olid kõhnas tugevasti päevitunud näos nagu jäätükid, lõug tugev ja otsustav, hääl karm. „Ma ei süüdistanud teid, preili...?“

„Brook. Lydia Brook,“ vastas Lydia, talitses häält ja üritas manada näole tavalise ilme. „Ja teie, söör?“

„Alexander Golding.“

Lydia vaatas meest otsustavalt ja trotslikult, väike lõug ette lükatud. Ta heitis mehele salvavalt põlgliku pilgu ning pöördus siis Henry poole. Võõra sõnad loksusid tema ümber nagu laine, mis ähvardas ta enda alla matta. Pea oli järsku kuidagi kaalutu ja ta pidi end tahtejõu abil püsti hoidma.

Ta silmitses Henry nägu ja nägi seda, mida mees ei suutnud varjata. Hetkega oli armastavast, heatahtlikust mehest, kes kibeles Lydiast oma naist tegema, saanud isekas, salalik olevus, kes ilmselt üritas välja mõelda, kuidas end sellest ebameeldivast olukorrast välja keerutada. Pärast naisevenna saabumist polnud ta enam olukorra peremees ja tema laubale olid tekkinud higipisarad. Lydia peaaegu kuulis, kuidas mehe aju ragiseb.

Naine sulges silmad ja tundis pitsitavat tunnet oma kõri ümber. Seni heledalt säranud päike oli tuhmunud. Kui kergeusklik ta oli olnud, et uskus Henry kirglikke suudlusi ja vaikseid veenvaid sõnu, et mees ihaldab teda – nüüd mõistis Lydia, et need sõnad olid olnud tühjad, mehe kirg samasugune, mida ta tundis iga teise naise vastu. Asjaolu, et Lydia polnud mehe võrgutamiskatsetele järele andnud – ta oli kõigutamatult keeldunud mehega enne abiellumist voodisse minemast –, oli pannud Henry ainult rohkem ja innukamalt üritama. Kui naine arvas, et suudab kõnelda normaalse häälega, avas ta silmad ja vaatas mehele otsa, püüdes võõraste ees väärikaks jääda.

„Ütle, miks sa seda tegid.“ Henry vaatas teda. Lydia tahtis tema pilgus näha palvet mõista, ent nägi vaid külma kalkuleerimist.

„Kui sa ainult teaksid,“ vastas mees nii vaikselt, et Lydia seda vaevu kuulis. „Ma ihaldasin sind...“

„Aga mitte abikaasana,“ nähvas Lydia põlglikult, nähes, et mees ei vaata talle otsa.

„Ei. Ma hoolin sinust...“

„Inimesi, kellest hoolitakse, ei hävitata.“

„Olen ihaldanud sind esimesest korrast, kui kokku saime. Ma ei saanud sinna midagi parata. Olen seda nii kaua oodanud. Arvasin, et ei saagi sind endale. Minu iha sinu vastu tõrjus kõrvale igasugused arusaamad õigest ja valest – ja ka kasvatuse. Ma pole selle üle uhke.“

„Sul peaks häbi olema. Me pidime abielluma. Sa petsid mind ja tõid mu siia, et minuga abielluda. Sa kavatsesid mu viia oma koju Ameerikas – väitsid, et su isa on haige ja sellepärast sa ei tahtnudki oodata ettenähtud kolme nädalat, et meie kihlus kirikus maha kuulutataks. Mitte miski sellest polnud tõsi. Olin mina alles heausklik, rumal, pime idioot. Ilmselt said päris korralikult naerda. See, mida sa tegid, on alatu – jälestusväärne. Kuidas sa julgesid? Sa kohtlesid mind kohutavalt.“

„Lydia... kui sa ainult teaksid...“

„Teaksin? Mida?“ pahvatas naine, viha soontes voolamas nagu vedel tuli. „Et sul juba on naine? Mida sa minuga teha kavatsesid? Jätta mu pärast abielu sisseõnnistamist Šotimaale maha ja minna tagasi Londonisse oma saavutustega kelkima?“ Nähes, et just seda oligi mees kavatsenud, vaatas Lydia teda ülima põlgusega. „Sa oled vastik, Henry. Kuidas sa julged teha minust haletsuse ja naeruvääristamise objekti?“

„Mida sa ette võtad?“

„Seda, mida alati – elan oma elu edasi. Olgem ausad, Henry. Sa ei armastanud mind ega mina sind.“

„Sa tahad öelda, et ei armunud minusse?“ nähvas Henry sapiselt.

„Sinu eesmärk oli mind võrgutada ja kui seda ei juhtunud, muutusid sa aina otsustavamaks. Selle asemel, et käituda aumehena ja minna minema, läksid sina üha kaugemale, kasutades ära minu teadmatust ja haavatavust ning tegid mulle abieluettepaneku, ehkki sul polnud selleks mingit õigust. Sa oled valetaja ja petis. Kõige hullem on see, et ma uskusin su valesid. Ma ei teadnud, mida sa minuga teha üritad. Sinu eesmärk oli mind alla suruda, aga ma ei lase sel juhtuda – sinul igatahes mitte. Mitte mingil moel.“

Teadmine, et Henry oli mänginud temaga nagu kass hiirega, oli Lydia jaoks peaaegu talumatu. Ta vaatas meest, tema heledaid lokkis juukseid ja saledat sportlikku keha. Mehe nägu oli sensuaalne, laud poolsuletud, täidlane suu – see kõik kahtlemata meeldis naistele. Ta oli täpselt endine, see mees, kes oli Lydiasse suhtunud lahkelt, hoolivalt ja tähelepanelikult, ent nüüd teda vaadates nägi naine, et kena pealispinna all ei ole enam seda inimest, kui ta üldse kunagi oli seal olnud. Nüüd nägi ta meest, kel neid omadusi polnud. Ta nägi tüdimust ja ahnust, egoistlikkust ja põlgust tema kui endast alama suhtes. Henry vaatas teda nagu mingit madalat olendit – ülbelt ja häbematult.

Lydia vihkas teda sel hetkel. Ta tundis raevu ja alandust, mis olid nii meeletud, et ta arvas korraks, et sureb selle kätte.

„Kuidas see saakski juhtuda?“ pahvatas Henry, sest naise sõnad olid ta vihale ajanud. Rünnates naist hoolimata sellest, kui palju tema sõnad haiget teevad, ladus ta Lydiale ja kõigile kohalviibijaile ette naise paljud puudused, seda kõike oma naisevenna pahameeleks.

„Sina, mu kallis Lydia, oleksid vahva voodisoojendaja, kui sa poleks sama külm kui jääskulptuur ja täis tujukaid okkaid. Mõned võivad ju su vooruslikkust imetlusväärseks pidada – mina isiklikult pean seda aja ja ilusa naise raiskamiseks. Sellest on kahju, kuna selle jääkihi all oled sa krapsakas ja sinu tagaajamine oleks olnud äärmiselt meelelahutuslik – ja ma oleksin seda kogeda saanud, kui mu naisevend poleks sisse tormanud. Sa hoiad endast eemal kõik mehed, kes sinu vastu huvi tunnevad, kuni sulle lubatakse sõrmus sõrme panna.“

„Sina kaasa arvatud, Henry,“ sõnas tema naisevend teravalt, üritades teda vaikima sundida, kuna noor naine oli vapustatud ja sellise rünnaku jõu ees näost valgeks läinud.

Henry kergitas ülbelt kulmu ja venitas: „Mina kaasa arvatud. Ma ihaldasin teda – juhtumisi üsna hullusti – ja olin valmis tema saamiseks kaugele minema.“

„Isegi kahenaisepidamiseni. Sa ebaõnnestusid, Henry, ja sellepärast oledki sa nii varmas preili Brooki vigu ette lugema kõigile, kes kuulama nõustuvad.“

„Jah, ma tunnistan, et mind tabas tugev soov ta enda omaks teha, aga hoidku selle eest, et ma tegelikult oleksin valmis abielluma sedavõrd madala ja vaese naisega.“

„Sinu enesehinnangule ei mõju kindlasti positiivselt see, et sa teda võrgutada ei suutnud, et pead minema tagasi linna ja kohtuma oma tuttavatega, tunnistades, et sa ei suutnud kihlvedu võita ja pead viissada ginit käest andma.“

Lydia seisis nagu kivistunud, pea tühi. Aistingud ja emotsioonid taastusid veidi hiljem, kui ta taipas, et praegune õudusunenägu ei olegi õudusunenägu, vaid reaalsuse pikendus, mis mõjutab kogu tema edaspidist elu. Hetkel aga oli ta liiga traumeeritud, et midagi tunda või näha. Henry solvavad sõnad ja võõra paljastus rippusid õhus nagu raipehais. Mitte keegi polnud teda niimoodi solvanud ja tema uhkus ei suutnud seda taluda. Ta mõistis nüüd kõike.

Uimasena ja suutmata selgelt mõelda hakkas Lydia taganema, kui kuuldu tagajärjed talle kohale hakkasid jõudma. Süda peksles alandusest ja vihast tugevasti. Ta tundis õudu ja viha – kohutavat tõde polnud võimalik eitada.

Henry oli oma sõpradega kihla vedanud, et võrgutab tema ja kui mees oleks võitnud, oleks ta olnud viiesaja gini võrra rikkam. See oli Lydia haavatud uhkuse jaoks liig. Tema nägu tardus raevust. Alandusest. Igasugused õrnemate tunnete riismed selle mehe vastu kadusid nüüd lõplikult. Mehe reetlikkuse avalikuks tulemine oli kõik illusioonid purustanud.

„Kuidas sa julged?“ ütles Lydia, hääl vaikne ja vihast värisev. „Kuidas sa julgesid mulle nii teha? Ma ei ole seda ära teeninud, et mind lõbustusobjektina koheldaks.“

„Preili Brook,“ sekkus võõras. „Palun uskuge, et ma kahetsen...“

Lydia vaatas mehe poole. „Mida? Kihlveo mainimist? Kas te seda tahtsitegi öelda? Miks te peaksite seda kahetsema? Miks... kui te rääkisite tõtt? Mul on õigus teada, kui kaugele Henry läks, et mind voodisse saada.“ Ta vaatas Henryt. „Sinu tegu on jälestusväärne. Sa kavatsesid algusest peale mind kõige häbiväärsemal moel alandada. Ma pole nii uhke, et ei tunnista, et lasin end algul rumalusest sinu sarmist petta. Sa oled kahtlemata sellise naiste reaktsiooniga harjunud,“ jätkas Lydia salvavalt, „ehkki sul on abikaasa. Mulle pakuks ülimat rahuldust teadmine, et viiesajaginine kihlvedu, mille sa kaotasid, su laostab, aga vaevalt küll.“

Säärase raevukuse ees astus Henry sammukese tema poole. „Jumala eest, Lydia, see oli ainult kihlvedu... hetkeline hullus. Ma ei kavatsenud sulle haiget teha,“ ütles ta oma tegusid õigustada püüdes, aga Lydia ei teinud teda kuulmagi.

„Hetkeline hullus!“ hüüatas ta, silmad vihaselt põlemas. „Sina ütled selle kohta nii? Sinu tegudele pole õigustust. Sa oled hullem kui ükski teine kelm. Sa oleksid mu maine hävitanud, mind minu tunnetest hoolimata rüvetanud ja heitnud mu kõrvale nagu labase hoora – sina vastik jälestusväärne liiderlik mees.“

„Lydia, kuule...“

„Ma ei taha sinult enam midagi kuulda, aga sina kuula mind, Henry Sturgis... Seymour... kes iganes sa oled,“ vastas Lydia ja tema külm põlgus paiskus üle mehe vabanduste pomina. „Ma ei andesta seda sulle iialgi. Edaspidi hoiad sa minust kaugele eemale.“ Ta keeras mehele selja ja läks minema. Ta ei suutnud Henryt enam vaadata. Nende laulatuse tunnistajaks kutsutud mees ja naine seisid kõrvuti, kangelt, näod ilmetud ja tühjad, kui Lydia neist mööda tuhises.

See, mida Henry oli talle teinud ja mida see tema tulevikule tähendab, keris tema ees nagu pikk viha ja kurbuse pael. Lydia tahtnuks meest lüüa, tema nägu küünistada ja teda rusikatega taguda. Tema peas tukslesid vihkamine, põlgus, pettumus, tohutu alandus ja valu ning rinnus pitsitas nii, et ta kartis lämbuda.

Henry oli toonud ta nii kaugele võltslaulatusele, kuna oli sõpradega kihla vedanud. Lydial oli tunne, nagu oleks mees võtnud noa ja ta väikesteks tükkidest hakkinud. Meeletus valu ja kaotustunde mülkas – Lydia teadis neid tundeid, sest oli nendega koos kasvanud – pöördus ta ja jooksis mitte midagi nägemata välja ruumist, kuhu oli alles äsja sisenenud õnnetundega, mida ta ei suutnud enam ette kujutada. Nüüd ei näinud ega kuulnud ta muud kui oma südame rasket põksumist, joostes majast välja tänavale, kiirustades jumal-teab-kuhu – kuhu tahes, peaasi, et ta ei peaks minema tagasi sellesse ruumi, nende inimestega vastamisi seisma, nägema tõtt, kes Henry oli ja mida mees oli talle teinud.

Metsik kõrvetav raev voogas temast läbi, tuues kaasa peaaegu talumatu piina. Lydia tundis end julmalt petetuna, eksinud ja hüljatuna ning see kõik tekitas talle teravat valu.

Ta teadis, et tunneb end paremini, kui saab siit minema. Kui saab Henry lähedusest minema. Ta ei tahtnud peatuda, sest siis ei pidanud ta millelegi muule mõtlema. Viimaks peab ta muidugi seisma jääma ja kogema emotsioone, mida ei tahtnud tunda. Lydia ei tahtnud Henryt näha. Ta ei tahtnud mehele silma vaadata. Ta polnud seda meest armastanud. Ta ei teadnud, mis tunne on kedagi armastada, aga see ei vähendanud tema alandust ja seesuguse avaliku reetmise valu.

Lydia suundus külast välja. Ta ei teadnud, mida ta teha kavatseb, kui on põgenemise lõpetanud. Kõige olulisem oli minema saada. Ta kuulis, et keegi hüüab ta nime. Ta ei seisatanud. Süda peksles rinnus ja ta tundis küljes teravat valu.

„Oodake,“ hüüdis keegi.

Lydia kuulis end õhku ahmimas ja nägi, et tee muutub silme ees uduseks. Ta kiirustas edasi. Siis kuulis seljataga samme ja keegi hüüdis taas tema nime. Alles siis, kui kellegi käsi temast kinni haaras, jäi ta seisma, hingeldades tugevasti. Ta pöördus, mõte ja meeled teineteisest lahus, ning inimesed ja tõllad möödusid summutatud helide ja segunenud värvide virvarrina. Tema hämmingut süvendasid helesinised silmad, mustad tihedad ripsmed, madal sulnis hääl ja lõhnavee meeldiv kirbe lõhn. Alexander Golding tõmbas ta kättpidi tee äärde, mööduvate tõldade eest ära.

Lydiale otsa vaatavad silmad olid sama läbipaistvad ja säravad kui veepinnal peegelduv päikesepaiste. Mehe terane skeptiline pilk näis tungivat naise ajju.

„On kõik korras? Te olete endast väljas.“ Golding kõneles rahulikult, osavõtmatult, pealtnäha temast või põhjusest hoolimata. Lydia rind kerkis ja langes kiiresti.

„Muidugi olen,“ vastas naine ärritunult, püüdes end kokku võtta. „Henry tegu on andestamatu. Mis ma olin? Mingi hõrk maiuspala, millega ta oli otsustanud mängida, lihtsameelne tüdruk, kellega paar ööd oma vajadusi rahuldada. Ilmselt pakkus talle minuga sellise räpase mängu mängimine suurt lõbu. Ja kui pettunud ta praegu võib olla, teades, et kaotas kihlveo.“

Mehe nägu ei liikunud, aga tema silmad tumenesid. Ta ütles vaikselt: „Mul on kahju, et te sellest nii pidite kuulma.“

„Jah, mul ka, aga jumal tänatud, et ma sain teada enne, kui oleks hilja olnud. Palun laske mu käsi nüüd lahti.“ Mees kuuletus kohe.

Lydia viha lahtus veidi. Ta vaatas ainiti tumedapäist kena välimusega võõrast. Mees jättis kõrgi eemaloleva mulje, mis ei olnud just külgetõmbav. Temas oli ka agressiivset enesekindlust ja otsustavust ning jäi mulje, et see mees saab kõik, mida on otsustanud saavutada. Tume pea oli uhkelt püsti, kehahoiak lõõgastunud ja tundus, et ta on mitmetahulise loomusega, mees, kes peab end eksimatuks. Lydia mõtles endiselt sellele, mida Henry oleks temaga teinud, kui see võõras poleks vahele seganud, ent ta oli ebaloomulikult rahulik nagu jääskulptuur, nagu Henry oli süüdistavalt väitnud.

„Ma... ma...“ Sõnad jäid kurku kinni, peaaegu lämmatades ta. Lydia tundis end haavatavana ja paljana, et see mees näeb teda sellises olukorras. Tavaliselt tasakaaluka ja enesekindlana tundis ta end nüüd alandatuna. See kõik oli nii häbistav. Kui ta sellele mehele esimest korda otsa vaatas, sai ta aru, et tegemist on karmi inimesega, kellele pole lihtne muljet avaldada, nii et see oli üllatus, et mees talle järele tuli. „Palun vabandage mind. See kõik on nii ootamatu... nii segadusse ajav.“

Esimest korda vaatas Alexander tõeliselt Lydiat ja meest. Nende vahele tekkis midagi. Mõlemad tundsid, et see hetk on äärmiselt tähtis, et nad seisavad millegi käegakatsutava lävel, aga nad ei saanud aru, mis see võib olla. Lydia neelatas raskelt. Ta ei suutnud pilku mujale pöörata. Ta arvas, et peaks karjuma või minema jooksma. Ta ei teinud kumbagi. Lärm ja melu käisid nende ümber edasi, aga helid ja inimesed jäid neist kaugele, sest nad nägid vaid teineteist. See hetk kestis vaid mõne sekundi, aga tundus palju pikem, enne kui Lydia pilgu ära pööras ja tema süda paisus säärases hämmeldavas emotsioonide keerises, et ta oli tõsiselt rabatud.

Mõju, mida see noor naine talle avaldas, tabas Alexit ootamatult, ent ta kogus end kohe. Ta nägi, et naine seedis endiselt seda, mida Henry oli talle teinud. Ta kandis lihtsat maitsekat tumeroosat kleiti. Tema nägu oli rabavalt ilus, juuksed kübara all läikivmustad ja lopsakad. Naise suured rohelised silmad olid kergelt viltused ja niisked, pisarad rippusid tihedate ripsmete küljes, särades nagu briljandid. Tema suu oli punane ja küps nagu mari, alahuul täidlane. Päike oli soe ja paistis pehmelt naise peale. See pani tema naha helendama. Üsna pika ja saledana oli naine äärmiselt võluv ja Alex ei suutnud temalt pilku pöörata.

Kui ta sellesse ruumis tormas, et laulatust takistada, ei olnud ta suutnud keskenduda muule kui õemehele. Kui Alex sai teada, et Henry sõitis Šotimaale ja põhjuse, miks ta seda tegi, oli ta pidanud seda noort naist mingiks uljaks lõbujanuliseks neiuks, kes ei mõtle muule kui kergemeelsele naudingule, kelle elu on pidev lõbutsemine ja kes pidas vajalikuks mässata, pöörasel moel ühiskondlikku elukorraldust trotsida – sellest ka siis tema ootamatult kiire nõustumine sellise hullumeelse sammuga.

Henry laiduväärse käitumise põhjustatud viha hakkas taanduma ja Alex imetles veidi seda enesekindlust, millega noor naine talle vastu astus. Viha põles leegina naise silmis ja Alexit puudutas tahtmatult naise noorus. Naist vaadates ei leebunud tema meeleolu sugugi. Tema karm ja läbitungimatu pilk puuris naise nägu ja kuigi viimane seda ei teadnud, suutis see pilk terve hulga alluvaid paika panna.

„Ilmselt küll,“ sõnas Alex viimaks. Hakates vähehaaval aru saama, kui kohutav võib naise jaoks olla arusaamine, et ta oli langenud võrgutaja ohvriks, leebus ta pisut. „See ei saa teie jaoks kerge olla. Te ei teadnud, et Henryl on naine.“

Soovides, et ta oleks ükskõik, kus mujal kui selles tõrjutuse ja viha üksildases paigas, pilgutas Lydia tugevasti silmi, et valu, viha ja masenduse pisaraid tagasi sundida, vihates end nõrkuse eest, mida ta tavaliselt kunagi välja ei näidanud. „Kui oleksin seda teadnud, ei oleks ma siin. Ma ei suuda uskuda, et ta tegi mulle nii. Kuidas ta võis?“

Tema silmis oli meeleheitlik, peaaegu metsik pilk. Ta tundus olevat iga hetk nagu metsik hobune valmis minema jooksma. Kaelasooned oli pingul ja silmist pudenesid sätendavad pisarad nagu sulavad unenäod. Alex tundis kummalist soovi kohelda teda leebelt, öelda midagi lohutavat, ent ta ei tundnud seda naist, ei mõistnud tema leina ega teadnud, milline on naise tõeline suhe tema õe abikaasaga.

„Pole midagi. Ma ei kavatse teid hukka mõista.“

Naine ei tundunud olevat selles veendunud. Usaldamatus looritas tema silmi. Ta pühkis pisarad käeseljaga ära. „Arvan, et te teete seda.“ Ta püüdis seda küll öelda põlastavalt, kõlas aga hoopis hirmunult. See võõras teab, kuuleb tema sisemist nõrkust ja Lydia põlgas teda selle eest. Loomupärane visadus hakkas pead tõstma. Ta vaatas mehele otsa, silmad põlesid, lõug trotslikult ette lükatud. „Tänan, et saabusite õigel hetkel.“

„Pole vaja tänada.“

Alex pani tähele naise kehahoiakut – käed jäigad, külgedel, rusikas. Nägu oli valge nagu alabaster ja silmad sätendasid. Mees ei suutnud pilku ära pöörata – naine nägi vapustav välja. Ta tuletas mehele meelde terasest taotud rapiiri. Naine seisis väärikalt ja sirgelt. Alex nägi, et hirm oli taandunud ja naist valdas jäine, mürgine raev. Mees ootas, et ta viiks oma sisemise lahingu lõpule ja püüdis ise samal ajal võimalikult ükskõikne välja paista.

„Ilmselt kibelesite Ameerikasse.“

„Jah, ma ei saa teeselda vastupidist... uus algus... nii ma lootsin.“

„Tõenäoliselt olete pettunud.“

„Pettumustega peab õppima elama.“

„Tõesti? Te tundute liiga noor, et olla elu kibedate õppetundidega kokku puutunud.“

„Mitte keegi ei tea, millises vanuses elu meile selja keerab.“

Alex silmitses naist. Ta püüdis naise näost midagi välja lugeda, näha, millised emotsioonid ja tähendused on nende sõnade taga, aga ei suutnud. Ta oletas, et see noor naine on vapper ja uhke ning need omadused sunnivad teda olukorda stoiliselt suhtuma, ükskõik, kui muserdatud ta tegelikult on.

Lydia seisis ja vaatas ringi. Mida teha? Seni oli kogenud ja otsustav Henry teda suunanud, korraldanud üüritõllaga reisi põhja ning ka nende laulatuse. Nüüd taipas naine, et ta on omapäi. Tema lootused ja unistused olid järsku purunenud. Ent jumala nimel, olukord ei ole parandamatu.

„Ma ei lähe sinna majja tagasi,“ teatas ta. „Ma ei taha Henryt enam kunagi näha. Mitte kunagi.“

Alex pani tähele naise kõiki häälevarjundeid ja seda, kui julgelt naine talle silma vaatas. „Mitte keegi ei ootagi teilt seda. Minge tagasi hotelli. Ma hoolitsen selle eest, et Henry teid ei tülita. Tahtsin öelda, et minust oli hoolimatu mitte küsida, kuidas juhtunu teid mõjutab. Vabandan siiralt. Ma ei ole tavaliselt nii ebaviisakas ja saan aru, et kõnelesin teiega ennist ülekohtuselt. Andke andeks.“

„Kuna ta on abielus teie õega, oli teie viha õigustatud. Uskuge mind, söör, kui ta tegi mulle abieluettepaneku, kaalusin ma erinevaid variante ja ka kõiki võimalikke tagajärgi, mis kaasneksid enda sellise pühendamisega.“ Lydia naeratas kibestunult. „Kui asi puudutab otsustamist, olen ma kõige pikaldasem inimene maailmas. Oleksin pidanud selle peale veel rohkem mõtlema.“

„Te ei saanud ju teada, et ta on juba abielus. Kuidas oleksitegi? Tulge. Ma saadan teid hotelli.“

„Tänan.“ Lydia hakkas mehe kõrval sammuma, heites talle viltuse pilgu. „Te olete palju vaeva näinud.“

Mees kehitas õlgu. „Mul polnud valikut. Uskuge mind, preili Brook, ma poleks teie laulatust hea põhjuseta takistanud. Teil vedas, et ma avastasin, mida ta kavatseb, enne kui oleks olnud lootusetult hilja. Mul on kahju, et see teile ebameeldivusi põhjustas, aga te ju saate aru, et ma tegin teile teene.“

„Jah... jah, ma saan sellest aru.“ Lydia astus temast eemale. „Ma lähen tagasi hotelli. Hommikul sõidan lõunasse mineva postitõllaga koju.“

Nad jõudsid tema hotelli ette ja peatusid. Alex vaatas naist, märgates tema lõual peaaegu nähtamatut lohukest. Naine oli elegantne ja uhke ning tema hääles ja käskivas peahoiakus oli midagi, mis viitas heale päritolule, tavalisest paremale kasvatusele. Alex oletas, et naine on väga iseseisev – moodne naine. Heleda päikese käes olid naise nägu, silmad ja juuksed erakordsed. Ta pimestas meest, meelitas teda jõuga, mis kütkestas, ja Alex vaatas teda ihaga, mis polnud kaugeltki ainult füüsiline.

Mees oli oma tunnetest täielikus hämmingus. See oli emotsioon, mida ta ei osanud kirjeldada. Ta teadis vaid, et see on erinev kõigest, mida ta oli kunagi tundnud, miski, mis oli tekkinud ootamatult, ning see üllatas teda ja ta teadis, et ei saa ega taha naist jätta.

„Ka mina peatun selles hotellis. Mul oleks väga hea meel, kui te täna koos minuga õhtustaksite, preili Brook.“

Lydia kaalus tema palvet hetke, mõeldes, et kõige juhtunu valguses peaks ta keelduma, ent ta tundis end rahutu ja rahulolematuna ega soovinud olla üksi õhtul, mis oleks pidanud olema tema pulmaöö. Ta nõustus.

„Jah... ma... tänan teid. See meeldiks mulle.“

Pulmamajja tagasi minnes otsis Alex kohe üles oma toapoisi Harrise, keda ta usaldas täielikult nii töö- kui ka eraasjades.

„Kus mu õemees on, Harris?“

„Ikka majas – püüab rahustada vaimulikku, kes pidi tseremoonia läbi viima. Ta ei pea ennast milleski süüdi olevat.“

„See mind ei üllata, Harris.“

„Ta tahtis noorele daamile järele minna, aga ma käskisin tal siin oodata.“

„Te toimisite õigesti. Ta on viimane inimene, keda too daam praegu näha tahab. Ma viisin ta tagasi hotelli. Mul on kahju seda öelda, aga mu õemees on haige huumorimeelega logard ja tema loogika on leebelt öeldes väärastunud. Ta on võimeline truudust murdma ja oleks selle vallutusega oma näruste sõprade ees kelkima hakanud, kui see oleks tal õnnestunud, mõtlemata seejuures ainult enda mainele, ei oma naisele, ei preili Brookile tekitatud valule.“

„Te ju üritasite oma õde tema eest hoiatada.“

„Mis ajast Miranda mind kuulanud on?“ andis Alex pahuralt vastu. „Vahel mõtlen, millisesse suguvõsasse ta abiellus – et Seymouride liin on mingil moel vigane. Nagu te teate, ei meeldi mu õe abikaasa mulle, aga ma ei arvanud, et ta on selliseks asjaks võimeline. Tema isa oli samuti kahtlane tegelane – mängur ja seelikukütt, kellest jäi maha hunnik võlgasid. Selles suguvõsas on mingi sünge liin, Harris, ja kes teab, kus kurat see välja lööb? Palun jumalat, et mitte minu veel sündimata õelapses.“

„Ma ei usu seda,“ sõnas Harris.

„Loodame. Ma kaitseksin Mirandat selle eest, aga kui ta midagi pähe võtab, ei anna ta alla enne, kui teab kõiki fakte. Ta teab, et Henry kohtus teise naisega, aga mitte seda, kui tõsine asi oli. Tahaksin Miranda pärast selle loo maha vaikida. Kui see peaks avalikuks saama, rikuks see tema mainet ja ebameeldiv vastureaktsioon teeks talle väga haiget.“

Alex astus majja ja Henry tuli samal ajal välja. Alex oli tõsine inimene, oma alluvate suhtes karm ja järeleandmatu kubjas. Ta oli ka armutu ärimees, kes oli teeninud terve varanduse Inglismaa põhjaosa kaevanduste ja laevandusega ning veel suurema varanduse tarkade investeeringutega raudteesse ja välismaale. Ta oli andnud Mirandale ülimalt helde kaasavara, teades, et Henry on võlgades ja mehe hooletusse jäänud mõis saab sellest abi. Alex vaatas teist põlgusega.

Tema tavaliselt ülbe õemees oli nüüd vaiksem, muserdatud teda tabanud ebaõnnest, eksisteerides iseenda ebakindluse vaakumis. „Noh?“ küsis Alex. „See läks nii, kuna sina tegid valearvestuse – Miranda ei jäänud Surreysse ja sinu sõbrad olid jutukad. See oli rumal viga, eksimus, mis võib sulle abielu maksma minna. Mis sul enda kaitseks öelda on?“

„Mis ma öelda saan? Sa tead ju kõike.“

„Peaaegu. Sind ei huvita muu kui vaid enda lõbu. Kuidas sa julged mu õde nii jälestusväärselt kohelda! Sa ajad mul südame pahaks.“

„Sa pead kuulama... las ma selgitan...“

Alex heitis talle pilgu, mis oleks ka kihutava hobuse hoobilt peatuma sundinud. „Pea suu! Ma ei suuda sind praegu kuulata. Tahaksin säästa Mirandat sinu tegude üksikasjadest, aga ma ei näe selleks võimalust. Su reetmine haavab teda sügavalt, aga kahtlemata andestab ta sulle viimaks, see rumal tüdruk. Sa ei vääri tema andumust. Sa vist tulid siia üüritõllaga?“

Henry noogutas mornilt ja sõnatult.

„Tahan, et sa lahkuksid siit otsekohe, isegi kui pead selleks öösel reisima. Sa lähed otsejoones koju oma naise juurde, kus tunnistad oma teo üles ja palud temalt andestust. On selge, Henry?“ Henry võpatas tema külma raevu ees. „Kurat võtaks, Henry, ma ei hakka meenutama neid räpaseid sündmusi, mis su siia tõid. Ma ei suudaks oma viha talitseda ja ma ei vastutaks oma tegude eest. Pean mõneks päevaks põhja jääma. Kui sa jõuad Surreysse, püsid kodus – oma naise juures – ja hoiad pea selge. Sõpradele ei räägi sa midagi. Ma ootan sinult selles asjas täielikku koostööd. Sinul ja minul on tähtsate asjade üle vaja arutada.“