Читать книгу K nagu kull - Helen MacDonald - Страница 5

Cambridge’ist kolmveerand tundi kirde poole sõita on maastik, mida olen hakanud väga armastama. See on koht, kus niiske rannikuala peab taanduma kuiva liiva ees. See on jändrike mändide, rusuks põlenud autode, kuuliaukudest kirjatud liiklusmärkide ja USA õhuväebaaside maa. Siin on kummitusi: nummerdatud männimetsakvartalites murenevad majad. Kolm ja pool meetrit kõrgete aedade taga rohetavad künkad, mis on rajatud tuumarelvade varjupaigaks; veel on siin tätoveeringusalonge ja USA õhuväe golfiväljakud. Kevaditi on see paik täis hääli: lakkamatu lennuliiklus, õhupüsside paugud hernepõldude kohal, ja nõmmelõokesed ja reaktiivmootorid. Seda kohta nimetatakse Brecklandsiks – murtud maaks – ja just siia ma tol hommikul välja jõudsingi; see oli varakevadel, seitse aastat tagasi, ja ma ei olnud seda sõitu sugugi kavatsenud. Kell viis hommikul olin veel silmitsenud valguseruutu laes, kuulanud paari hilise peolt tulija jutukõminat tänaval. Tunne oli veider – üleväsinud, erutunud ja ebameeldiv, just nagu oleks mulle aju asemel pähe topitud üks mikrolaineahjust võetud foolium: mõlkis, söestunud, lühises ja sädemeid pilduv. Ägasin. Peaksin välja minema, mõtlesin ja lükkasin teki pealt. Välja! Haarasin teksased, saapad ja džempri, põletasin suu masinas liisunud kohviga ja alles siis, kui olin kahekesi oma jääkülma puruvana Volkswageniga poolel teel mööda maanteed number A14, koitis mulle, kuhu minek, ja miks. Seal väljas, uduse tuuleklaasi ja valgete joonte taga oli mets. Murtud mets. Sinna ma teel olingi. Et näha kanakulle.

Ma teadsin, et see on raske. Kanakullid on raske juhtum. Kas te olete näinud oma õue peal kulli lindu püüdmas? Mina ei ole, aga ma tean, et seda on ette tulnud. Olen leidnud tõendeid, vahel. Tillukesi fragmente, hoovi kõnniteeplaatidelt: väikese putukasarnase laululinnujala, varbad kokku pigistatud; või – isegi õudustäratavam – lahtikistud noka, varblase noka ülemise poole, või alumise, väikese koonusekujulise pronkspunase haavli, veidi läbipaistva, mõned haprad suled küljes. Aga võib-olla te olete isegi pealt näinud: ehk olete heitnud aknast pilgu ja näinud hoovimurul suurt verejanulist kulli, kes teeb parajasti otsa peale tuvile või musträstale või harakale, ja see paistab nagu hiiglaslikem ja muljetavaldavaim metsik loodus, mida eales nähtud, just nagu oleks keegi poetanud teile kööki lumeleopardi ja te tabate ta söömas kassi. Inimesed on poes minu juurde tormanud, või raamatukogus, ning öelnud, silmad ümmargused peas: Ma nägin täna hommikul aias, kuidas üks kull linnu kinni püüdis! Ja ma tahan just avada suu, et öelda: Raudkull, kui nemad ütlevad: „Ma vaatasin linnumäärajast järele. See oli kanakull.” Aga see ei pea kunagi paika, raamatud ei aita. Kui kull teie muruplatsil tuvi jahib, siis muutub ta üleelusuuruseks, ja linnuraamatute pildid ei lähe kunagi selle mällu sööbinud pildiga kokku. Seal ta on – raudkull. Ta on hall, musta-valgekirju rinnaesisega, kollaste silmade ja pika sabaga. Tema kõrval on kanakull. Ta on samuti hall, musta-valgekirju rinnaesisega, kollaste silmade ja pika sabaga. Mõtlete: Hmm. Loete kirjeldust. Raudkull: 28–38 sentimeetrit. Kanakull: 48–61 sentimeetrit. Käes! Lind oli tohutu. Järelikult peab ta olema kanakull. Välja näevad linnud ühesugused. Ainult kanakull on suurem, ongi kõik. Lihtsalt suurem.

Ei. Päris elus meenutab kanakull raudkulli sama palju kui leopard kassi. Ta on suurem, seda küll. Aga ka raskem, verejanulisem, eluohtlikum, hirmutavam, ning teda on palju-palju harvem näha. Ta on paksude metsade, mitte aedlinnade asukas, linnuvaatlejate tume graal. Võite veeta terve nädala metsas, mis on täis kanakulle, nägemata neid kordagi, tunnistades vaid jälgi nende kohalolust. Järsk vakatus ja seejärel ehmunud metslindude kisa, miski aimatav liikumas väljaspool nägemisvälja. Ehk leiate metsa alt poolsöödud tuvi siruli keset valgeid laialipaisatud sulgi. Või on teil õnne: jalutades koidiku raskes udus, pöörate pead ja sekundi murdosa jooksul tabab teie pilk mööda sööstvat kaugusse kaduvat lindu, tohutute jalgade küünised lõdvalt koos, silmad eemaloleval sihtmärgil. Sekundi murdosa, mis vajutab selle pildi kustumatult mällu ja jätab endast maha nälja enama järele. Kanakulli taga ajada on nagu taga ajada armu: ta tuleb, aga mitte tihti, ja on võimatu öelda, millal või kuidas. Aga veidi suurem tõenäosus on seda lindu kohata tüünetel selgetel kevadhommikutel, sest siis põlgab ta ära oma puudealuse maailma, et võita mõne liigikaaslase poolehoid lageda taeva all. Seda ma näha lootsingi.

Lõin roostes ukse kinni ja asusin teele, kaasas binokkel ja ees mets, mis oli kaetud kerge jäähalli tinaga. Vahepeal, minu äraolekul oli üht-teist kadunud, haihtunud. Leidsin maatasa tehtud kohti; hektarite kaupa metsavaremeid üleskistud juurte ja liivale kuivama külvatud okastega. Raiesmikud. Seda mul vaja oligi. Vaikselt seadis mu aju end taas paika kohas, mida ma ei olnud kuude kaupa kasutanud. Olin pikalt elanud raamatukogudes ja ülikoolihoonetes, kulm kortsus ekraanide ees, jahtides esseesid, minnes mööda viidete jälgi. See siin oli teistsugune jaht. Siin ma olin teistsugune loom. Kas olete kunagi näinud hirve peidust välja tulemas? Ta astub sammu, peatub, seisab liikumatult, nina õhus, vaadates ja haistes. Võib-olla väriseb korraks erutus mööda ta külge alla. Ja seejärel, veendunud, et ohtu pole, jalutab ta põõsastikust lagendikule rohtu sööma. Tol hommikul tundsin end nagu hirv. Ma küll ei haistnud õhku ega tardunud hirmus – aga liikusin nagu hirv mööda maastikku, olles ühe iidse ja tunnetel põhineva laadi kütkes, kogedes selliseid tähelepanelikkuse ja enesevalitsuse aspekte, mis ületavad igasuguse teadvustatud enesekontrolli. Miski minus ütles, kuidas ja kuhu astuda, ilma et oleksin sellest suurt midagi taibanud. Ehk on see miljonite aastate pikkune evolutsioon, ehk intuitsioon, kuid kanakulli jahtides tunnen olevat pinges, kui viibin päikese käes, ja leian end alateadlikult hoidumas murtud valgusse, libisemas kitsastesse külmadesse varjudesse, mida heidavad lageda peale noored männid. Ma võpatan, kui kuulen pasknääri hüüdu või varese raksatavat vihast märguannet. Mõlemad tähendavad kas „ettevaatust, inimene!” või „ettevaatust, kull!”. Tol hommikul püüdsin ma tabada üht, varjates teist. Mind oli vallanud see vana viirastuslik vaist, mis tuhandeid aastaid on sidunud omavahel lihased ja hinge, see ajas oma asja, pannes mind tundma ebamugavust ereda päikese käes, rahutust künkaharja valel poolel, sundides mind kõndima üle pleekinud rohuga seljandiku, et jõuda teisele poole, millenigi, mis osutus tiigiks. Tiigi kallastelt tõusis lendu pisikeste lindude parv: metsvindid, põhjavindid, hulk sabatihaseid, kes jäid pidama pajuokstesse, nii et need nägid välja nagu elusad vatitikud.

Tiik oli pommiauk, üks omasuguste reas, mille oli sõjaajal endast maha jätnud üle Lakenheathi lennanud Saksa pommitaja. See vesi oli anomaalia, liivaluidetel paiknev tiik, ümberringi tihedad liivtarnamättad, mitme kilomeetri kaugusel merest. Raputasin pead. See oli kummaline. Aga samas, ehkki see oli tõepoolest kummaline, satutaksegi metsas kõndides kõiksuguste ootamatute asjade peale. Näiteks suured põdrasamblikulaigud: pisikesed tähed ja õiekesed ja vihjed iidsele taimeriigile, kasvamas kurnatud maal. Krõbisedes suvel jala all, on see materjal nagu laik Arktikat, mis on sattunud maailmas valesse kohta. Kõikjal on luiseid ränikivipaljandeid ja -teravikke. Kastemärgadel hommikutel võib leida noorema kiviaja meistrite taotud ränikivikilde, tillukesi kivilaaste helkimas külma veekirme all. Nooremal kiviajal oli see piirkond ränikivitagumise keskus. Hiljem teati paika jäneste järgi, mida kasvatati liha ja karusnaha pärast. Liivasel maastikul olid reas ogalistest hekkidest ümbritsetud hiiglaslikud kolooniad, andes kohalikele paikadele nimed – Wangford Warren, Lakenheath Warren –, kuni lõpuks saabus jäneste varjus katastroof. Nende hoolas näksimine koostöös lammastega tasandas madala rohu kuivaks õhukeseks juurekoorikuks liival. Halvima pöörde võttis see töö seal, kus tuul puhus liiva vaaludesse ja ajas seda mööda maad ringi. 1688. aastal tõstsid tugevad edelatuuled kogu pinnase taevasse. Tohutu kollane pilv varjas päikese. Tonnide viisi maad kerkis õhku, kandus minema ja pudenes alla. Brandon jäi liiva sisse, Santon Downham oli alla neelatud, jõgi lämbus sootuks. Kui tuuled vaibusid, võis Brandoni ja Barton Millsi vahel näha kilomeetritepikkuseid liivadüüne. Sellest piirkonnast räägiti nüüd kui õudselt halvasti läbitavast: pehmed düünid, mis suvel kõrvetasid, öösel aga kubisesid teeröövlitest. Meie igioma Arabia deserta. John Evelyn kirjeldas neid kui Rändavaid Liivasid, mis „nõndamoodi hävitasid maad ühest paigast teise veeredes nagu liiv Liibüa kõrbes, mis vaat et kattis mõne džentelmeni istandused”.

Seal ma siis seisin Evelyni Rändavatel Liivadel. Suurem osa düünidest on nüüd mändide all peidus – 1920. aastatel istutati siia mets, mis pidi andma puitu eelseisvateks sõdadeks – ja teeröövlidki on ammu läinud. Kuid koht näib endiselt ohtlik, pooleldi mahamaetud, rikutud. Ma armastan seda paika, sest see tundub mulle kõigist Inglismaal kohatuist metsikuim. See ei ole mäestike puutumatu loodus, vaid metsik võõras vare, kokku klopsitud inimese ja looduse ühises vandenõus. Siit õhkub paikkonna ajaloo teistsugusust; mitte üksnes suurmaaomanike grandioosseid jõudeaja unistusi, vaid tööstuse, metsanduse, hävingu, kaubanduse ja töö lugusid. Ma ei kujuta ette paremat paika kanakullide leidmiseks. Nad sobivad täiuslikult Brecklandi kummalisse maastikku, sest nende endi ajalugu sarnaneb nii väga inimeste omaga.

See lugu on paeluv. Kunagi pesitsesid kanakullid kõikjal Briti saartel. „Kanakulle on palju isesugust sorti ja suurust,” kirjutas Richard Blome 1618. aastal, „igaüks isemoodi oma headuses, jõus ja vastupidavuses, olenevalt mitmetest maadest, kus nad üles on kasvanud; mitte kusagil kohas ei leidu aga nii häid kanakulle kui Moskva tsaaririigis, Norras või Põhja-Iirimaal, iseäranis Tyrone’i krahvkonnas.” Kanakullide omadused unustati aga maade tarastamise järel, mil lihtrahvale ei jäänud enam kuigi palju võimalusi kulle lennutada, ning ka täpsete tulirelvade ajastu saabumise tõttu, mil kõrgmoeks sai pigem tulistamine kui jaht kullidega. Kanakullid ei olnud enam jahiseltsilised, vaid nuhtlus. Metsavahtide sõda kanakullide vastu sai viimaseks tõukeks niigi kahanenud elupaikadega liigi hävimisele. 19. sajandi lõpuks olid Briti kanakullid välja surnud. Mul on foto ühest viimastest mahalastud lindudest, selle riismetest, mis seisid topisena ühes Šoti mõisas; mustvalge ülesvõte äraaetud, täistopitud, klaasistunud pilguga linnust. Neid ei olnud enam.

Aga 1960. ja 1970. aastatel alustasid jahikullipidajad tagasihoidliku mitteametliku plaaniga nad tagasi tuua. Briti Jahikullipidajate Klubi leidis, et jahikulli importimise tasu eest oli võimalik tuua mandrilt sisse veel üks lind ja see vabaks lasta. Üks müügiks, teine vabaks. See ei olnud kuigi raske ülesanne sellise sõltumatu ja kiskjaliku linnu puhul nagu kanakull. Leidsid lihtsalt metsa ja avasid kasti. Mõttekaaslastest jahikullipidajad tegid nii üle kogu maa. Kanakulle toodi Rootsist, Saksamaalt ja Soomest: enamik neist olid hiiglaslikud kahvatud taigalinnud. Mõned lasti vabadusse. Teised läksid aga lihtsalt kaduma. Nad jäid ellu, leidsid üksteist ja said järglasi, salaja ja edukalt. Nüüd on nende järeltulijaid neljasaja viiekümne paari ringis. Tabamatud, tähelepanuväärsed, hingepõhjani kodus – Briti kanakullide niisugune olemasolu iseenesest teeb mind õnnelikuks. Nende eksistents tunnistab valeks mõtte, et metsik loodus on alati midagi inimese kätest ja südamest puutumatut. Metsik loodus võib olla inimese kätetöö.

Kell oli täpselt kaheksa kolmkümmend. Ma vaatasin maast välja kasvavat väikest mahooniavõrset, mille punakaspruunid lehed meenutasid pargitud seanahka. Tõstsin pilgu. Ja siis nägingi oma kanakulle. Seal nad olid. Paar, kes liugles latvade kohal kiiresti soojenevas õhus. Tundsin kuklal päikese siledat sooja kätt, kui nägin neid kulle liuglemas, ent sõõrmetes haistsin jääd. Haistsin jääd ja kilpjalavarsi ja männivaiku. Kanakulli kokteil. Nad olid lauglennul. Kanakull õhus on keerukas halli värvi laik. See ei ole ei kivihall ega tuvihall. Vaid hall nagu vihmapilv, ja vaatamata kaugusele võisin näha suurte sabaaluste sulgede valget pehmet lehvikut, selle taga tihedat tömbiotsalist saba ning lauglennul linnu oivalist küünra-hoosulgede kaart ja kumerust, mis eristab teda täielikult raudkullist. Ja nende ümber tunglesid vihased varesed, kullidel oli sellest aga lihtsalt ükskõik: No ja siis. Üks varestest pikeeris alla isase kulli suunas, ja too tõstis nagu muuseas ühte tiiba, et vares mööda lasta. Vares ei olnud rumal ega jätkanud oma langemist väga kaua. Kanakullid ei näidanud endast sugugi kõike: see lend ei olnud veel midagi sellesarnast, mille kohta olin lugenud raamatutest. Kuid nad nautisid omavahelist ruumi ja voolisid selle kõikvõimalikeks kauniteks kontsentrilisteks kooskõladeks ja vahemaadeks. Paar tõmmet, ja isane, tiercel, oli emase kohal, ning triivis siis temast põhja poole, seejärel libises alla, kiiresti nagu noalöök, ja siis – pehme kalligraafiline joonis tema all, mispeale emane langetas korraks tiiba, ja siis liuglesid nad taas ülespoole. Seal nad olid, ühe männituka kohal. Ja korraga olid nad kadunud. Just nüüdsama olid mu kanakullid joonistanud õhku jooni füüsikaõpikust, ja korraga – tühjus. Võib-olla ma lihtsalt pilgutasin silmi. Võib-olla tõesti. Selles tillukeses mustas tühimikus, mille aju maskeerib, olid nad sukeldunud metsa.

Ma istusin maha, väsinud ja rahulolev. Kanakullid olid läinud, taevas tühi. Aeg möödus. Valguse lainepikkus minu ümber lühenes. Päev oli end loomas. Üks raudkull, kerge nagu balsapuust ja siidpaberist mänguasi, vihises minust põlvekõrguselt mööda ja lennutas end üle põldmarjapuhmaste üles puude vahele. Ma vaatasin teda minemas, tardudes meenutusse. See mälupilt oli helendav ja vastupandamatu. Õhus oli männivaigu ja metsakuklaste kirbe happe vine. Ma tundsin oma tüdrukutirtsusõrmi plastist võrkaia külge klammerdumas ning kuklal Ida-Saksa binokli raskust. Mul oli igav. Ma olin üheksa-aastane. Mu kõrval seisis isa. Me ootasime raudkulle. Nad pesitsesid seal kandis ja tol juulikuu hommikul lootsime tabada mõnd neist piltidest, mida nad vahel pakkusid: virvendus männilatvades, kui keegi neisse sukeldub ja kaob; põgus kollane silm; kirju rind liikuvate okaste taustal või välkkiire siluett otsekui must tempel Surrey heledas taevas. Mõnda aega oli põnev vahtida puudevahelisse pimedusse, või veriapelsinivärvi oranži ja musta, seal kus päike heitis üle mändide pööraseid varjumustreid. Aga üheksa-aastasele on ootamine raske. Ma tonksasin oma kummikutega vastu aeda. Nihelesin ja vingerdasin. Ohkasin. Rippusin sõrmi pidi aia küljes. Ja siis isa vaatas mind, pooleldi häiritult, pooleldi lõbusalt, ja selgitas midagi. Ta selgitas, mis on kannatlikkus. Ta ütles, et see on kõige tähtsam asi, mida meeles pidada, jah, nimelt see: kui sa tahad meeleheitlikult midagi näha, siis vahel sa pead olema vaikselt paigal, ühe koha peal, hoidma meeles, kui väga sa seda näha tahad, ja olema kannatlik. „Kui ma teen tööd, teen lehte fotosid,” sõnas ta, „siis pean ma vahel tundide kaupa autos istuma, et saada seda pilti, mida ma tahan. Ma ei saa minna teed jooma, ma ei saa isegi tualetti minna. Ma pean lihtsalt olema kannatlik. Kui sa tahad näha kulle, siis sa pead olema kannatlik.” Ta oli surmtõsine, aga mitte pahane; see, mida ta tegi, oli täiskasvanuliku Tõe edasiandmine, aga mina noogutasin tusaselt ja põrnitsesin maha. See kõlas nagu loeng, mitte nõuanne, ja ma ei mõistnud selle mõtet, mida ta öelda püüdis.

Inimene õpib. Nüüd, mõtlesin ma, mitte enam üheksa-aastase ega ka igavust tundvana, olin ma kannatlik ja kullid tulid. Tõusin aeglaselt püsti, jalad pikast istumisest natuke tuimad, ja avastasin oma peost pisikese põdrasamblikupundi, väikese tüki seda harunevat kahvaturohelist samblikku, mis kannatab ära peaaegu kõik, mille maailm talle peale paneb. Manifesteerunud kannatlikkus. Sa võid hoida põdrasamblikku pimedas, külmas, kuivatada krõbisevaks, ja ta ei sure. Ta jääb unne ja ootab, kuni olud paranevad. Muljetavaldav. Ma kaalusin seda väikest raokubu oma peol. Vaevu olemas olevat. Ja äkilise impulsi ajel pistsin selle väikese varastatud hetke oma kullide nägemise ajast põuetasku ja läksin koju. Asetasin selle telefoni kõrvale riiulile. Kolm nädalat hiljem, kui ema mulle helistas ja ütles, et isa on surnud, silmitsesin seda põdrasamblikku telefoni kõrval.