Читать книгу K nagu kull - Helen MacDonald - Страница 7

Nägin väljaõpetatud kanakulli esimest korda kaheteistkümneaastasena. Palun, palun, PALUN, anusin oma vanemaid. Nad lubasid mul minna. Viisid isegi kohale. Me vaatame ta järele, ütlesid mehed. Nende rusikatel istusid kullid: oranžisilmalised, distantseeritud ja keskendunud kui kujud, sabad hallide vöötidega, rinnaesised tuisatud üle valgete sulgedega. Ma olin sõnatu. Soovisin, et vanemad lahkuksid. Kui nende auto sõitma hakkas, oleksin aga tahtnud sellele järele tormata. Ma tundsin õudust. Mitte kullide ees. Kullikasvatajate ees. Ma ei olnud kunagi varem selliseid mehi kohanud. Nad kandsid tviidi ja pakkusid mulle nuusktubakat. Nad olid seltskondlikud mehed, kes kasutasid päevinäinud Range Rovereid ja sõnades vokaale, milles võis kuulda Etoni ja Oxfordi noote, ning minus tõstis esimest korda pead ebamugav aimdus, et hoolimata minu suurimast soovist saada kullikasvatajaks, on siiski võimalik, et ma ei ole päris selline nagu need mehed; et nad näevad minus pigem iseäralikku vaatamisväärsust kui hingesugulast. Aga ma lükkasin oma hirmud kõrvale, tehes ruumi vaikusele, sest see oli esimene kord, kui ma nägin päris elus kullide väljaõpetamist. Seda päeva mäletan ma igavesti, mõtlesin. Ükskord olen see mina.

Kõndisime talvises poolvalguses üle põldude, millel turritas talinisu. Tohutud hallrästaparved tõmbasid oma võrgud üle taeva, nii et see meenutas väga kummaliselt mõnda pärlitega tikitud varrukat 16. sajandist. Oli külm. Jalad said saviseks ja läksid raskeks. Ja kakskümmend minutit pärast teeleasumist see juhtuski – see, mida olin oodanud, kuid milleks ma ei olnud üldse valmis. Kanakull tappis faasani. See oli lühike toores sööst tamme otsast märja hekipuhma sisse; põgus summutatud kokkupõrge, okste murdumine, tiibade rapsimine, mehed jooksid ja surnud lind asetati aupaklikult jahipauna. Ma seisin veidi maad eemal. Hammustasin huulde. Tundsin tundeid, millele ei osanud nime anda. Mõnda aega ei tahtnud ma vaadata ei mehi ega nende kulle ja mu silmad püsisid valgusest lõigatud siiludel mustade okste vahel meeste selja taga. Siis kõndisin heki juurde, kus kull oli sooritanud oma tapmise. Piilusin sisse. Sügaval pimeduserägastikus helkisid kuus vaskset faasanisulge laukapuu süles. Sirutasin käe okaste vahele, päästsin nad ükshaaval lahti, pistsin käe koos sulgedega tasku ja haarasin need kokkupigistatud rusikasse, just nagu hoiaksin ma kõvasti kinni hetke ennast. Surma, mida olin näinud. Ja ma ei olnud päris kindel, mida ma olin tundnud.

Aga selles päevas oli lisaks minu esimesele kohtumisele surmaga veel midagi. Jah, oli midagi muud ka veel ja seegi pani mind järele mõtlema. Kui õhtu hakkas jõudma, jäi mehi vähemaks. Üks teise järel olid nende kullid otsustanud, et ei soovi rohkem tegutseda, ei näinud ka ühtki head põhjust oma peremeeste juurde naasta, ning istusid selle asemel puude otsas, pilk kaugel hämarduvate karjamaade ja metsade kohal, ise puhevil ja lepitamatud. Õhtul tulime tagasi kolme meheta ja kolme kullita, esimesed ikka veel ootamas oma linde, igaüks oma puu all. Ma teadsin, et kanakullid kipuvad puude otsas mossitama: olin seda lugenud kõikidest oma raamatutest. „Ükskõik kui taltsas ja armastusväärne ta ka ei oleks,” lugesin Frank Illingworthi „Jahikullidest ja jahikullindusest”, „on päevi, mil kanakull on teatud erilises olekus. Ta on ärev, tõrges ja seltsimatu. Selle mööduva hulluse sümptomid võivad vähehaaval ilmneda pärastlõunasel jahipidamisel ja see tähendab peremehe jaoks tundidepikkust tüütust.”

Nood mehed ei tundunud mulle tüdinenud; nad lihtsalt leppisid. Nad kehitasid impregneerjakkide õlgu, toppisid ja süütasid piibud ja viipasid meile hüvastijätuks. Me rühkisime edasi hämarusse. Selles kõiges oli midagi hukule määratud polaarekspeditsiooni vaimust, mingit Edward VII rüütlite hõngu. Ei, ei, minge teie edasi. Ma peaksin teid asjata kinni. Kullid olid erilises seisundis. Ent see ei olnud seltsimatus. See oli midagi palju kummalisemat. Tundus, nagu ei oleks nad meid üldse näinud, nagu oleksid nad libisenud meie maailmast välja, ühte teise, palju metsikumasse maailma, millest inimesed on viimseni kustutatud. Need mehed teadsid, et on kullide jaoks haihtunud. Ei jäänud muud üle kui oodata. Nii me siis jätsime nad sinna: kolm üksildast kuju talvises ehas puude otsa vahtimas, udu ümberringi väljadel tihenemas, kõik kolm usus, et küll see maailm jälle paika läheb ja kull tuleb tagasi. Ja nii nagu mind torkisid taskusse pistetud suled, nii torkis mu kergelt nõutut südant ka see ootamine.

Ma ei unustanud neid vaikivaid isemeelseid linde. Kui minust sai kullikasvataja, ei tahtnud ma kanakullidega mingil tingimusel tegemist teha. Nad mõjusid heidutavalt. Nad esindasid surma ja probleeme, nad olid õõvastavad kahvatusilmsed psühhopaadid, kes elasid metsatihnikutes ja tegelesid tapmisega. Mina armastasin pistrikke, neid teravate tiibadega kuulraskeid linde, kelle silmad olid tumedad ja kes lendasid erakordse kergusega. Mind vaimustas nende elav lennukus, sõbralikkus, hingematvad sööstud kolmesaja meetri kõrguselt, tuule hääl tiibades kärisemas. Kullidest erinesid nad samavõrd kui koerad kassidest. Ja veel – nad tundusid paremad kui kullid: kõik mu raamatud kinnitasid nagu ühest suust, et rabapistrik on suursuguseim lind maa peal. „Ta on aristokraatlik,” kirjutas kapten Gilbert Blaine 1936. aastal. „Kõikidest elavatest olenditest on ta kõige täiuslikum vägevuse, kiiruse ja graatsia kehastus.” Kulus aastaid, enne kui mõistsin, et pistrike ülistamine sõltus teatud määral ka sellest, kellel neid õnnestus lennutada. Kanakulli on võimalik lennutada põhimõtteliselt igal pool, kuna nende jahistiil seisneb kiires sööstus käelt lähiümbrusse, pistrike tõeliseks lennutamiseks on aga vaja avarust: nõmmesid, mõisu, tohutu suuri põlde, kõike seda, millele ei ole väga lihtne ligi pääseda, kui sa ei ole just jõukas või tutvustega. „Kultuurrahvaste hulgas,” kirjutab Blaine, „jäid suursugused pistrikud privilegeeritud aristokraatia eksklusiivseks pärusmaaks.”

Võrreldes aristokraatliku pistrikujahindusega oli kanakullide ja raudkullidega jahipidamine üsna hirmsa mainega. „Ärge majutage oma tooreid kanakullipidajaid pistrikujahiliste tubades,” ähvardab 14. sajandi normann Gace de la Bigne. „Nad on pühades kirjadeski neetud, sest vihkavad seltskonda ja tahavad tegeleda oma jahipidamisega üksinduses. Kui keegi näeb inetu kehaehituse, lohmakate jalgade ja pikkade vormitute säärte, kühmus õlgade ja küürus seljaga meest ning tahab teda pilgata, siis ta ütleb: „Vaata missugune kullipidaja!” Ja ega kulli ennast peremehest paremaks peetud – isegi mitte kuus sajandit hiljem kirjutatud raamatutes. „Kanakulli ei ole võimalik niimoodi austada ja imetleda nagu pistrikku,” selgitab Blaine. „Nimed, mida neile enamasti pannakse, illustreerivad nende iseloomu piisava täpsusega. Vampiir, Iisebel, Svastika või isegi Mrs Glasse on kanakullile tabavad nimed, ent vaevalt sobiksid pistrikule.” Kanakulle peeti kaabakateks: nad olid mõrtsukad, keda oli raske taltsutada, nad olid solvujad, tujukad ja võõrad. Verejanulised, kirjutab 19. sajandi pistrikukasvataja major Charles Hawkins Fisher ilmse hukkamõistuga. Jälgid. Aastaid kippusin ma sellega nõustuma, sattudes ühtelugu vestlustesse, mis mind üha enam veensid selles, et ma ei kavatse kunagi ühtegi kanakulli välja õpetada. „Kas sa lennutad pistrikke?” küsis üks kullikasvataja. „Mulle meeldivad kanakullid rohkem. Nendega võid kindla peale välja minna.”

„Kas nad ei ole üks igavene needus?” küsisin ma, endal silme ees kühmus kujud talviste puulatvade kindluses.

„Kui sa tead saladust, siis ei ole,” vastas ta, kummardudes lähemale. Selles kõiges oli midagi jack-nicholsonlikku. Tõmbusin kerget ärevust tundes eemale. „See on väga lihtne. Kui sa tahad endale sõnakuulelikku kanakulli, siis pead tegema üht. Anna talle võimalus tappa. Tappa nii palju kui võimalik. Mõrv rahustab ta maha.” Ja ta naeratas.

„Selge,” vastasin. Järgnes paus, millest tundus, et mu vastus ei olnud päris õige. Proovisin veel kord: „Suur tänu.” Ja ma olin üleni üks kurat-ja-põrgu-mulle-igatahes-meeldivad-pistrikudsuur-tänu-teile! Mulle ei oleks pähegi tulnud hakata kanakulli välja õpetama. Mitte ealeski. Ma ei olnud kunagi näinud nendes mõrvarlikes üksiklase silmades peegeldumas midagi endast. Olin korduvalt mõelnud: See ei ole minu teema. Nad ei ole minu jaoks. Aga maailm oli saanud teiseks, ja mina koos sellega.

Oli juulikuu lõpp ja ma olin end veennud, et olen jälle enamvähem endine. Maailm minu ümber muutus aga üha kummalisemaks. Maja täitis sügav sinkjas valgus, pooleldi magnoolia-, pooleldi vihmakarva. Kõik esemed olid selles valguses tumedad ja väga vaiksed. Vahel tundus, et elan mere põhjas. Tajusin läbipaistvat survet. Tilkuvaid kraane. Kuulsin hingamist – enda oma – ja kargasin ehmatusest püsti. Ja tajusin veel midagi – miski nähtamatu, tabamatu seisis mu kõrval, millimeetri kaugusel nahast, miski ääretult vale, mis muutis minu ja kõikide tuttavate esemete vahelise kauguse mõõtmatuks. Ignoreerisin seda. Minuga on kõik korras, väitsin endale. Korras. Ja ma kõndisin ringi ja tegin tööd ja keetsin teed ja koristasin ja valmistasin toitu ja sõin ja kirjutasin. Aga öösiti, kui vihm torkis aknale oranže valgusetäppe, nägin und kullist, kes libises läbi märja õhu kusagile ära. Tahtsin talle järele minna.

Istusin vihmast valgustatud toas arvuti taga. Helistasin sõpradele. Kirjutasin e-kirju. Sattusin ühe iiri kullikasvataja peale, kellel oli veel üks noor kanakull tolleaastasest pesakonnast alles. Kümnenädalane emane, poolenisti tšehh, veerand soomlast, veerand sakslast, ja kanakulli kohta oli ta väike. Leppisime kokku, et sõidan talle Šotimaale järele. Mõtlesin, et tahaksin endale väikest kanakulli. „Väike” oligi ainus asi, mida otsustasin. Ma ei mõelnud sekundikski, et kull ise minu otsustada oleks olnud. Kanakull oli valinud minu ja mitte vastupidi.

Kui vihm lakkas, sai alguse palavus. Koerad hingeldasid lapiti maas pärnade tumedas varjus ja majaesine muru kahvatus ning kõrbes heinaks. Niiske kuum tuul liigutas lehti ega olnud võimeline midagi jahutama. See oli tuul, millest tõusis vaid häda – see oli nagu kuuma vannivee segamine palja käega. Tuule käes kõndimine oli rühkimine milleski paksus, mis ulatub lõuani. Pressisin end oma liikuvasse sulatusahju ja sõitsin linnast välja sõbra juurde, kes elas lähedal asuvas külas. Tahtsin rääkida kanakullidest ja Stuart oli selleks parim võimalik kaaslane. Ta on minu isiklik kanakulliguru. Aastaid tagasi käisin talvistel pärastlõunatel tema ja kulliga jalutamas ning märja rannamaa metsikuid faasaneid jahtimas, jalge all krudisemas Stuarti pikk vari ja suhkrupeet. Ta käe peal istus emane kanakull nagu käilakuju, lõhestades kullatud tuult. Stuart on suurepärane tegelane, ta on puusepp ja endine jalgrattur, kindel ja kõigutamatu nagu ookeanilaine, ja tema naine Mandy on säravalt lahke ja lõbus, nii et nende mõlema nägemine mõjus nagu vitamiinisüst. Olin peaaegu unustanud, kui heatahtlik ja soe võib maailm olla. Stuart pani grilli käima, aed täitus laste ja teismeliste ja sigaretisuitsu ja ringinuuskivate linnukoertega, tuhkrud ragistasid puurides, õhtu jõudis lähemale ja taevas muutus valgemaks, päike sai looritatud pilvekiudude kardina taha. Pea kohal võttis kurvi Spitfire, hävitaja. Pühkisime kulmudelt higi. Koerad hingeldasid, tuhkrud jõid veepudelitest ja Stuart orjas grilli, tulles vahel maja nurga tagant meie juurde, kuivatades laupa vastu käsivart. „Jahedamaks läheb!” ütles ta üllatunult. „Ei,” vastasime kooris, „sa tulid grilli kõrvalt!”

Prantsatasin, hamburger käes, valgesse plasttooli. Ja just seal, muru peal heki varjus istus õrrel väike täiuslik pistrik, kes ei lasknud end ümbritsevast melust häirida, vaid puhastas hoolikalt oma pikka kirjut alusseelikut. „Pooleldi tšehh?” kordas Stuart samal ajal. „Kõige verehimulisem kanakull, keda ma välja olen õpetanud, oli tšehh. See oli luupainaja. Kas sa tõesti tahad seda teha?” Ta osutas pilguga murul oleva linnu poole. „Sa võid teda lennutada, kui tahad,” sõnas ta. „Tahad pistrikku?”

Mu süda jättis löögi vahele. Pistrik. Seal ta istus, võimatult ilus, ränikivi ja kriidi segu olend, tiivad seljal peenelt ristatud; tume, otsekui kaetud nägu taeva poole. Ta vaatas pea kohal lendavat hävitajat professionaalse huviga. Ma heitsin pilgu üles. Lennukimürina toon oli muutunud – ta oli hoo maha võtnud ja hakkas aeglaselt laskuma läbi valge õhu lennundusmuuseumi poole, kus oli ta elupaik. Pistrik kallutas pead ja vaatas samuti. Meie pilgud olid täpselt paralleelsed. Ühe pika vajuva hetke vältel kaalusin, kas ma mitte ei tee kohutavat viga.

„Tahaksin väga,” ütlesin kangelt, formaalselt, poolik burger käes maitsetuks muutunud. Sügav hingetõmme, nüüd, ja siis tulid sõnad. „Ma tahtsin öelda, et normaalsetes oludes ma tahaksin väga, ma hüppaksin rõõmust; see on fantastiline pakkumine, Stu. Aga ma tahan tõesti kanakulli.” Ta noogutas. Sõin oma burgeri mehiselt lõpuni. Ketšup nirises mööda kätt, nagu haav.

Saab olema kanakull. Ja edasi läks nii: mu pilk hakkas vältima ühte raamatut, kes elas laua kõrval riiulil. Kõigepealt tundus see nagu pimetähn, silmapilgutus, seejärel nagu uneliiv silmanurgas. Ma vaatasin selle raamatu asukohast mööda väikese ebamugavusvärinaga, mida ma ei osanud õieti seletada. Mõne aja pärast ei saanud ma enam laua taga istuda teadmata, et seal riiulis on see raamat. Alt teine riiul. Punase riidega kaaned. Hõbedaste tähtedega selg. T. H. White. „Kanakull”. Ma tahtsin, et seda raamatut ei oleks seal, ja ma ei tahtnud mõelda, miks ma seda tahtsin, ja õige pea jõudis kõik sinnamaani välja, et see pagana raamat oli ainus asi üldse, mida ma laua taha istudes nägin, ehkki just seda ma ainsana ei vaadanud. Ühel hommikul niiviisi istudes, päikeselaik laual, kohv käeulatuses, arvuti lahti, võimetuna keskenduma, ma murdusin: see on naeruväärne. Kummardusin alla, tõmbasin raamatu välja ja asetasin selle enda ette lauale. See on lihtsalt raamat. Selles ei ole midagi iseäranis kuritahtlikku. Raamat oli vana, veeplekkidega, nurgad kulunud ja hõõrdunud, nagu oleks seda aastaid erinevatesse kottidesse ja kastidesse topitud. Hmm, mõtlesin. Nüüd huvitasid mind mu tunded. Mõtlesin raamatu üle tähelepanuga, libistasin oma tunded sellest üle, nagu katsuksin keelega valutavat hammast. Antipaatia oli peaaegu käegakatsutav, kuid siiski segatud ühe kummalise tajumusega, mille iseloom vajas osadeks lahutamist, kuna ma ei saanud täpselt aru, millest see koosnes. Avasin raamatu ja hakkasin lugema. Esimene peatükk. Teisipäev. Ja siis: Kui ma teda esimest korda nägin, oli ta üks ümmargune kera, mis meenutas kotiriidega kaetud korvi. See oli üks ammune lause, mis kandis enesega ühe teise mina taju. Mitte selle mehe oma, kes tolle lause oli kirja pannud. Ei. Minu oma. Kaheksa-aastase minu.

Ma olin kondine, justkui liiga pikka kasvu laps, kelle sõrmed olid tindised, kelle kaelas rippus binokkel ja kelle jalad olid plaastreid täis. Ma olin arglik, x-jalgadega, varbad sissepoole pööratud, fantastiliselt kohmakas, spordis lootusetu, koerte ja hobuste vastu allergiline. Aga mul oli kinnisidee. Ja selleks olid linnud. Ennekõike röövlinnud. Ma olin veendunud, et nad on parimad asjad, mis üldse kunagi on olemas olnud. Vanemad arvasid, et see kirg möödub nagu eelmisedki: dinosaurused, ponid, vulkaanid. See ei möödunud. See süvenes. Kuueaastasena püüdsin igal ööl magada, käed selja peale kokku pandud nagu tiivad. See ei kestnud siiski kaua, sest väga raske on magada, käed selja peale kokku pandud nagu tiivad. Hiljem, kui ma nägin pilte Egiptuse pistrikupäisest Horosest kogu selle fajansi ja türkiissinise ja täiuslikult joonistatud triibuga valvsa pärani silma all, tabas mind kummaline religioosne aukartus. Tema oli minu jumal, mitte see, kelle poole me koolis palvetasime: too oli valge habeme ja pika rüüga vana mees. Nädalaid tegelesin salaja oma hereesiaga ja sosistasin kooli kogunemistel „meie isa” asemel „armas Horos”. See tundus olevat sobiv formaalne pöördumine, olin selle õppinud sünnipäevakaarte kirjutades. Kullide käitumine, kullide liigid, kullide teaduslikud nimetused – õppisin need kõik pähe, kleepisin röövlindude pildid oma toa seintele, joonistasin neid ikka ja jälle ajalehtede servale, paberitükkidele, koolivihikutesse, just nagu kutsuksin nad seesuguse tegevusega ellu. Mäletan, kuidas õpetaja näitas meile Lascaux’ koopajooniseid, selgitades, et keegi ei tea, miks eelajaloolised inimesed neid loomi sinna joonistasid. Ma olin nördinud. Ma teadsin täpselt miks, aga selles vanuses ei olnud ma võimeline oma intuitsiooni sõnastama isegi nii mitte, et ma ise sellest aru oleksin saanud.

Kui ma avastasin, et on olemas veel selline asi nagu jahikullindus, ei olnud see kõik enam nii ebamääraselt religioosne. Teatasin oma kannatlikele vanematele, et suureks saades kavatsen hakata pistrikukasvatajaks, ning asusin õppima kõike vähegi võimalikku selle imeväärse kunsti kohta. Väljasõitudel jahtisime isaga kullindusraamatuid ja üks teise järel need suurteosed meie koju ka jõudsid – need kaugetest aegadest pärit trofeed kasutatud raamatute poodidest, paberkoti sees: Gilbert Blaine’i „Pistrikujaht”, Freemani ja Salvini „Pistrikujaht”, Frank Illingworthi „Pistrikud ja pistrikujaht”, hiilgava pealkirjaga „Hartingi vihjeid kullide kohta”. Kõik poiste raamatud. Lugesin neid ikka ja jälle, talletasin mällu lehekülgede kaupa 19. sajandi proosat. Nende autorite seltskonnas viibimine sarnanes eksklusiivsesse erakooli sattumisega: peaaegu kõik need raamatud olid kirjutatud hulk aega tagasi otsekoheste aristokraatlike jahimeeste poolt, kes kandsid tviidi, käisid Aafrikas jahil ja olid Põhimõtetega. Tegelikult ei koolitanud ma end mitte üksnes kullide treenimise ABC vallas, vaid imbusin alateadlikult läbi ka imperialistliku eliidi eelarvamustest. Ma elasin maailmas, milles Inglise pistrikud lendasid alati kiiremini kui välismaa kullid, kus maastik tähendas mõisu, nõmmesid ja püüsid, ja kus naisi ei eksisteerinud. Need mehed olid vaimusugulased. Ma tundsin, et olen üks nende hulgast, üks väljavalitutest.

Minust sai kõige hullem jahikullifriik. Koolipäevade vihmastel pärastlõunatel mõtles ema tavaliselt elutoas kohalikku lehte lugusid – kohtuotsustest, kohalikest laatadest, kodanikualgatustest –, sõrmed visalt kirjutusmasinal trummeldamas. Seal kõrval oli pakk Benson & Hedgesi sigarette, tass teed, märkmik, ja tütar retsiteerimas mitte päris täiuslikult meelde jäänud lauseid 19. sajandi jahikullinduse käsiraamatutest. Oli eluliselt tähtis emale selgitada, et koeranahk on küll parim nahk kullile rihma valmistamiseks, ent seda on praegusel ajal väga raske hankida. Et väikepistrikega on see mure, et nad kipuvad oma saaki kaasas kandma; ja kas ta ka teab, et kõrbelistelt aladelt pärit stepipistrike sooritused ei ole Inglismaa kliimas päris usaldusväärsed. Sättides paika järgmist kollast paberilehte ja kopeerpabereid, et need ei liiguks, noogutas ta nõusolevalt, tõmbas sigaretti ja leidis, vältides erakordse võimega ükskõikset või tüdinud tooni, et see kõik on väga huvitav. Õige pea sai minust kullinduse ekspert ja selles oli midagi sarnast ühe vaibakaupmehega, keda ma kohtasin raamatupoes, kus ma kunagi töötasin, ja kes oli omakorda Kreeka-Pärsia sõdade ekspert. Ta oli arglik, veidi kägaras keskealine mees, kellest õhkus mingit seletamatut kaotust; tellides leti ees raamatuid, hõõrus ta käega ärevalt oma nägu. Ma arvan, et lahinguväljal poleks ta kaua vastu pidanud. Aga ta teadis sõdadest kõike, tundis iga lahingut viimseni, teadis täpselt, missugustel mägiteedel olid paiknenud Phokise väeüksused. Mina tundsin samal viisil kullindust. Aastaid hiljem, kui sain endale esimese kulli, olin šokeeritud sellest, mida kujutas endast reaalne elu koos kulliga. Minust sai vaibakaupmees Termopüülide lahingus.

On 1979. aasta ja mina olen kaheksa-aastane tüdruk raamatupoes. Seisan katuseakna all, pehmekaaneline raamat käes, ja olen ülimas hämmingus. Mida võiks tähendada võrgutamislugu 18. sajandist? Pole aimugi. Loen veel kord tagakaanele kirjutatud sõnu:

„Kanakull” on lugu visast duellist Mr White’i ja suursuguse kanakulli vahel viimase väljaõpetamise tähe all – see on ülestähendus jõulisest tahete kokkupõrkest, milles metsiku röövlinnu uhkus ja vastupidavus peavad alla vanduma koolmeistrist peremehe peaaegu hullumeelsele tahtejõule. See on koomiline; see on traagiline; see on kaasahaarav. Kummalisel kombel meenutab see mõnd võrgutamislugu 18. sajandist.

Ikka pole aimugi. Sellele vaatamata oli mul seda raamatut vaja – tolle kaanel oli kanakulli pilt. Ta vaatas altkulmu, silmis võitlusvalmis raev, sulestik mäslemas safrani ja pronksi tormis. Küünised tungisid maalitud kindasse nii jõuliselt, et tundsin oma sõrmedes tumma kaastunde painet. Ta oli kaunis; vastumeelsusest pingul; kõik see, mida laps tunneb, kui ta on vihane, aga on sunnitud vaikima. Niipea kui me koju jõudsime, kiirustasin üles oma tuppa, heitsin kõhuli voodile ja avasin raamatu. Ma mäletan, kuidas ma seal lamasin, küünarnukid voodil, jalad põlvist kõverdatud, ja lugesin esimest korda „Kanakulli” avaridu.